|
|
Hea majapidaja |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Kasutatud kirjandus Bobby L. Eklund & Terry Austin, Jumala partnerid
Täna tuleme «väga maise» teema juurde - majapidamine. Meie koguduses võib see sõna omandada ka väga otsese tähenduse. Meie käsutuses on üsna suur maja, tegelikult on isegi kaks. Kuid me ei peatu täna majadel kui niisugustel.
Majapidamine või siis hea majapidaja olemine on mõnikord teenimatult vähe meie tähelepanu saanud. Võib-olla on meile takistuseks olnud mõtteviis, et Jumala juures on suur tähendus eelkõige vaimulikel asjadel ja kõik materiaalne, rahaline, varanduslik - see on teisejärguline ja kõrvaline. Ning kuna need raha- ja vara asjad võivad kiusatust tekitada, siis on parem, mida vähem neist juttu on.
Osalt on õigus nii mõelda: Vaimulikel asjadel on tõesti suurem ja jäävam väärtus kui materiaalsetel ja ajalikel asjadel. Samuti on kiusatused kohal. Kuid Jumala sõnas on leida ka huvitav tähelepanek, mis ei luba meil neile asjadele liiga vähe tähelepanu pöörata.
Kui Jeesus oli rääkinud ühe tähendamissõna kavalast majapidajast, siis lisas ta sinna õpetuse (Lk 16:10-12): «Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus. Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist? Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?»
Siit selgub, et me ei saa kuidagi teha endale vaimulikke vabandussilte nagu: «Ah see raha värk, ma seda ei tea... Mina tegelen Jumala asjadega. Mind ei huvita palju seda raha tuleb või palju seda läheb...» Jeesuse sõnadest tuleb välja, et ustavus materiaalsetes asjades on proovikivi, kas kellegi kätte vaimulikke asju üldse usaldada saabki.
Kas olete mõelnud, et nii isiklikus plaanis kui ka terve koguduse või isegi suuremas ulatuses seisavad mõned vaimulikud asjad kinni majapidamise taga?
Kord kuulsin ühte ärimeest ütlevat, et ükski firma ei saaks lubada endale sellist suhtumist oma varadesse, nagu paljud kogudused lubavad - nad läheks kolme kuuga pankrotti. Ta pidas küll silmas seda, et ükski firma ei saa lubada endale omada hoonet suure saaliga, pidada seda korras, soe ja puhas ning kasutada seda vaid 3-4 tundi nädalas...
Ma olen veendunud selles, et me peame tõsiselt otsima viise olema ustavad ja head majapidajad, muidu meie kätte lihtsalt ei usaldata neid paremaid asju, mida me nii väga tahaksime.
See on kõige esimene ja olulisem tõde, mida peame mõistma. Kui me seda ei taipa, siis käitume nagu peremehed, omanikud. Omanik muidugi põhimõtteliselt võiks oma vara lasta raisku minna, majapidaja aga ei või.
Kõik kuulub Jumalale, sest tema on selle maailma loonud (5Ms 10:14). Jumalale kuuluvad ka kõik varandused ja rikkused, hõbe ja kuld (Hg 2:8). Inimene on algusest peale olnud majapidaja, hoolekandja seisuses.
Mida me võime sellest õppida, et kõik kuulub Jumalale?
Mõned asjad on Jumal meie hoolde andnud, tegelikult kuulub siia ka meie ihu - ka seda ei tohi mõtlematult raisata ega rikkuda - meie jõud, intellekt ja võime midagi kasulikku teha oma rammu ja mõistusega.
Mõned asjad on Jumal andnud teiste hoole alla. Kui kõik kuulub Jumalale, siis ei tähenda see, et me võime igalt poolt kõike võtta. See, mis on ligimese hoole alla antud, see ei kuulu meile ja me ei tohi seda ilma loata võtta. Jumal pärib aru ka pankurite hooleks antud miljonite kasutamise suhtes, kui meie hooleks pole varanduste ümberjagamist antud, siis ei peaks me seda ka tegema.
Kui meie oleme majapidajad ja mitte omanikud, siis on meil teatud piiratud aeg meie hoolde usaldatud varadega ümberkäimiseks ja nende sihipäraseks kasutamiseks. Me ei saa midagi siit maailmast kaasa võtta.
Vaadake ühe suure tehase direktorit: temale on loodud head tingimused töötamiseks ja ta saab ka head palka, kuid ta ei ole selle tehase omanik. Kui direktor juhib ettevõtet hästi, siis selle varad aina kasvavad. Direktor võib käsutada suuri rahasummasid, mis selles firmas liiguvad, kuid ainult ühel otstarbel - selleks et suurendada veelgi firma tulusid. Kui ta hakkaks tehase varandusi kasutama näiteks oma maja ehitamiseks, siis vallandaksid omanikud ta kohe. Ja kui ta läheb teisele tööle, siis ei võta ta midagi sellest tehasest kaasa.
See, et kõik kuulub lõplikult Jumalale, teeb meid vabaks materiaalsete asjade orjusest. Me ei pea kõike jäägitult investeerima sellesse, mis ei ole meie oma. Keegi ei hakka tegema üürikorteris liiga kallist remonti - ta teeb seda vastavalt oma võimalustele ning arvestades seda, et ta on seal ajutine asunik.
See vabastab meid heldelt andma ja annetama. Kui me peame meeles, et kõik kuulub tegelikult Jumalale - kui sul on juhtumisi maja, korter või auto, siis ka need - siis korrigeerib see meie suhtumist omandisse. See võtab maha liigsed himud ja pinged ning annab selle asemele mõistliku meele ja vastutustunde.
Uus Testament kasutab majapidaja kohta sõnu (epitropos, oikonomos), mis tähendavad kellegi teise omanduse korraldamist ja haldamist.
Apostel Paulus räägib endast, kui Jumala majapidajast omapärasel viisil: «Kui ma teen seda vabatahtlikult, siis ma saan palka, kui aga sunniviisil, siis on see ometi minu kätte usaldatud majapidamine.» (1Kr 9:17). Kuna me elame Jumala maailmas ja kasutame asju, mis on Jumala omad, siis me oleme majapidajad.
Meil pole valida, kas olla majapidajad või mitte. Me saame valida vaid seda, kas olla head majapidajad või halvad majapidajad.
Majapidajailt nõutakse kõigepealt ustavust (1Kr 4:2). Ustavust nähtamatuis vaimulikes asjades on raskem kindlaks teha, võib-olla sellepärast ongi vaja veenduda, et Jumala majapidaja oleks kõigepealt ustav nähtavais, materiaalsetes asjades.
Hea majapidamine tähendab arvestamist omaniku - Jumala plaaniga. Lihtsam on Jumala plaanidega arvestada, kui sa oled näiteks kümne krooni majapidaja. See ehk ei murra su südant, kui Jumalalt tuleb sulle juhtimine see kellelegi anda, kes seda vajab. Mida rohkem Jumal meie hoolde usaldab, seda rohkem meilt ka nõutakse (Lk 12:48).
Jumala plaanidega arvestamine võib tähendada raskeid otsuseid nii andmise kui ka mitte andmise osas. Igaühel on siin oma vastutus Jumala ees.
Hea majapidamine tähendab ka säästlikku suhtumist. Me elame olukorras, kus ressursside piiratus hakkab üha enam tunda andma. Rohelised ja looduse sõbrad võitlevad säästliku suhtumise eest. Kuigi sellisel võitlusel on kaunis eesmärk, toimub see teatud isekatel motiividel. Jumalatust vaatevinklist lähtudes võib elu kesta nii kaua, kuni pole ära kulutatud kõik õhk, vesi, nafta ja muud maavarad. Kuitahes säästlikud me ka poleks, lõpmatuseni neid ei jätku.
Kristlased teavad, et selle maailma püsimine ei sõltu esmajoones meist, vaid Jumalast (2Pt 3:7). Seepärast omandab ka säästlikkus pisut teise tähenduse. See ei ole niivõrd koonerdamine ja kokkuhoid, vaid asjade kasutamine nende õigeks otstarbeks.
Toon näite, millest rääkisime möödunud sügisel, kui Misjonikooliga majapidamist harjutasime. Rääkisime energia säästmisest ja mida see tähendab. See ei ole säästmine, kui me ruume liiga vähe kütame - tagajärjeks on see, et me peame lõppkokkuvõttes võib-olla isegi rohkem maksma - ruumide remondi, tervise ja kehva enesetunde mõttes. Küll aga on säästmine see, et me ei pea laskma tänavale liigset soojust, mille eest me maksame. Või veel: See ei ole säästmine, kui me ööseks kõik tuled majast kustutame - see pole turvalisuse kaalutlustel hea. Aga ka see ei ole säästmine, kui me needsamad valvetuled ka päise päeva ajal põleda laseme. Seda raha, mida me valgel ajal põlevate tulede eest maksame, saaks kasutada ilmselt palju paremini.
Lõpetuseks tahan kõiki üles kutsuda õigele allumisele: Meie oleme Jumala teenistuses ja Jumal on pannud meid majapidajaiks varanduste üle, mida ta meie hooleks usaldada saab. Varandused ja himu suurema vara järgi ei pea meid valitsema, vaid Jumal.
Iga inimest ootab sama saatus, mis tabab ka tema isandat. Kui sõjakäigus langes vangi orjapidaja, siis ei saanud tema ori sellepärast veel vabaks, vaid teda ootas sama saatus, mis tema isandat.
Raha ja vara on määratud kulumisele, vargad murravad seda omale ning koi ja rooste hävitavad selle lõpuks ikkagi. Kui seal on meie käskija ja isand, ootab meid sama tulevik. Kui meie isand on Jumal, siis on meie tulevik ka tema juures.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee