Kaua sa kannatad?
|
|
Kaua sa kannatad? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Kasutatud kirjandus Nicky Gumbel, Searching issues
Lugesin loo noorest mehest, kes igatses misjonäritööst
Ekuadoris. Kui ta ükskord sinna maale minna sai, otsustas ta lennujaamast
emale postkaardi saata. Tal polnud aega kaarti osta ning ta kritseldas paar
rida maast leitud lehekese peale. See oli mingi reklaamiplakat, mille teisel
küljel oli mustale taustale suurte valgete tähtedega trükitud
«Miks?»
Samal ööl purunes lennuk vastu
ühte Kolumbia mäenõlva. Sõnum lennuõnnetusest
jõudis emani veel enne, kui post tõi kohale viimase kirja pojalt.
Kirja tagaküljel olev küsimus «Miks» jäi seda ema veel kauaks
vaevama.
See on suur väljakutse kristlusele kui filosoofiline probleem, kuid veel teravamalt puudutab see sind ja mind elu igapäevastes olukordades. Kannatusi tuleb ette igal pool
Mitte keegi pole kannatuste eest kaitstud!
Peab veel lisama, et kannatuste probleem on eriti «kuum» kristlusele. Pole ime, et inimesed mõtlevad umbes nii:
Järelikult - Jumal pole kas hea või pole ta kõikvõimas või pole ta kumbagi. Millise vastuse annavad kristlased sellele küsimusele? Millise vastuse annab Piibel sellele küsimusele?
Piibel on praktiline raamat ega tegele kannatuste probleemiga süstemaatiliselt. Siiski on neli valdkonda, mis läbivad tervet Piiblit ja mis heidavad valgust kannatuse probleemile maailmas. Vaatame neid lähemalt.
Inimese vabadus annab võimaluse kurjusele ning see toob kaasa kannatusi. Piibli esimestelt lehekülgedelt võime näha, et kannatusi ei olnud alguses, kui Jumal oli maailma «värskelt valmis saanud». Piibli viimastelt lehekülgedelt näeme aga, et ka siis, kui Jumal aegade lõpul kõik uueks teeb, ei ole seal enam kannatusi (Ilm 21:4).
Juba ainuüksi nende väheste vihjete vaatamine võib viia meid mõttele: Kannatus ja Jumalast lahusolek on peaaegu üks ja seesama asi. Jumal tegi oma armastuses inimesed vabadeks olenditeks. Inimene võis valida hea ja kurja vahel Eedeni aias ja võib seda tänaseni. Kui inimene valib patu, siis ta valib ka kannatuse.
Seega osa kannatusi tuleneb inimese oma patust, kuid mitte kõik.
Kui meie elus tuleb ette kannatusi, siis võime küll oma elu üle vaadata - kas mitte siinsamas pole põhjusi, mis meile kannatusi toovad. Ent kui kannatab teine inimene, siis pole selline «läbikatsumine» eriti põhjendatud. Me ei peaks üritama teiste inimeste kannatusi liialt palju põhjendada, kui saame neid aidata, siis on teine asi.
1Pt 2:12-20 on üks näide, mis tuletab meile meelde, et me võime kannatada ka teiste inimeste pattude pärast. Igaüks, kes on langenud mõne kuriteo ohvriks, võib seda kinnitada.
Nii või teisiti mõistame õige pea, et õnn ja õnnetus ei ole alati meie «teenetele» vastavad. Mõningaid asju oma elus me põhjustame ise, mõningaid asju põhjustavad teised.
Siiski jääb võib-olla 5% kannatustest, mida ei õnnestu «ära seletada» inimlike põhjustega. Möödunud kuul oli suur maavärin Türgis. Loomulikult oleks võinud kannatused olla väiksemad, kui maju oleks sealkandis ehitatud nii, nagu peab. Siiski - miks kannatasid nii paljud süütud inimesed?
Peame meeles pidama, et siin maailmas tegutseb ka saatan, kelle soov on tappa ja hävitada. Näib, et saatan on ükskõikne inimeste kannatuste suhtes, tema soov on Jumal lolliks teha. Kui tuleme veel korraks Iiobi raamatu juurde, siis näeme, et saatana mõte oli see: «Jumal, tahad ma tõestan sulle, et ega Iiob sind siis ilmaasjata ei teeni - ikka üksnes isikliku kasu pärast...» Ja kes tahab teada, mis edasi sai, see lugegu Iiobi raamatust.
On veel üks asi. Inimese üleastumise pärast on kogu loodu heidetud kaduvuse alla ja ägab iseeneses (Rm 8:20-22). «Maapind olgu neetud sinu üleastumise pärast!» ütles Jumal inimesele. Pole siis ime, et see neetud maapind ka meie jalge all ebakindel on.
Kannatused iseenesest ei ole head. Me ei pea üritama tõestada, et kannatused on head. Kuid siin on hoopis üks teine asi: Jumal saab kannatusi pöörata heaks otstarbeks.
Jumal ja ainult Jumal saab kannatusi heaks otstarbeks pöörata.
Jumal heastab kannatused ja veel enamgi
Kui meenutada veelkord Joosepi lugu Vanast Testamendist, siis näeme, et Jumal oli Joosepi kõrval juba keset kannatusi. Kui ta müüdi orjaks, siis sai temast peagi jõuka mehe majandusasjade hoidja ning kõik, mida ta tegi, lasi Jumal korda minna (1Ms 39:23). Kui Joosep valesüüdistuste tõttu vanglasse sattus, oli Jumal temaga ning mehest sai vanglaülema soosik (1Ms 39:21jj). Vaarao märkas, et Joosepi sees oli elava Jumala vaim ning edutas teda. Joosep oli ka nendes ülesannetes edukas (1Ms 41:38).
Iiobit meenutades leiame, et tema elu teine pool oli veelgi parem, kui esimene pool. Paljude puhul on see nii, et kannatuste «tasu» on suurem, kui kannatus ise, kuid mitte siiski alati.
Kui me teeme tegemist vaimulike asjadega ning Jumalaga, siis peame kõigepealt oma elu vaatama igaviku perspektiivis. Apostel Paulus tegi seda ja tõdes, et «nüüdse ajastu kannatused ei vääri mainimist tulevase kirkuse kõrval».
Lugesin ühest poisist, kes oma 17 eluaastast oli ränga vigastuse tõttu veetnud 13 aastat haiglas. Ta oli kristlane ning temalt küsiti mõnikord: «Kas Jumal pole ebaõiglane, et sa pead nüüd siin niimoodi...» Poisi vastus oli: «Jumal on õiglane, sest tal on terve igavik, et mulle «tasa teha».
Paljud on loodetava tasu pärast nõus meelsasti kannatama.
Kui inimesed pingutavad ja kannatavad millegi nimel, siis neil veel ei ole seda, aga nad usuvad, et nad saavad selle. Kas pole meil põhjust uskuda, et «praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.» (2Kr 4:17-18)
Jumal ei vaata kannatusi eemalt pealt, vaid võtab neist ise osa. 2Kr 5:19 me loeme, et Jumal oli ise Kristuses, kui ta kannatas ristil meie eest.
Ühes raamatus kirjeldati lugu, mis võiks ühel
päeval aset leida taevas. Jumala kohtusaali ukse taga on hulk inimesi,
kes ootavad oma korda ja kohtuotsust. Aga seal on mõned rahulolematud
rühmad. Nad ei ole rahul sellega, et Jumal veel nende üle kohut mõistab,
kui nad on isegi nii palju oma elus kannatanud. Kõige rohkem kannatanud
inimesed seavad oma esindajatest kokku delegatsiooni, et esitada protest Jumalale.
Seal oli noor tätoveeritud numbriga
juut koonduslaagrist; neeger, keda lintšiti ainult seetõttu, et ta oli
must; kividega surnuksvistaud koolitüdruk, keda oli kahtlustatud raseduses;
Hirošima elanik; piinades vähki surnud noor mees ja palju teisi.
Nende esindaja luges Jumalale ette deklaratsiooni.
Jumal, kes tahab nende üle kohut mõistma, peab kõigepealt
ise vaevarikast elu maitsma. Nende otsus kõlas:
Sündigu ta juudina; seatagu tema sünniõigus
kahtluse alla, antagu talle nii raske ülesanne, et isegi ta oma pere peab
teda hullumeelseks, kui ta seda teha püüab; reedetagu teda oma sõprade
poolt; tabagu teda valesüüdistused; mõistku ta üle eelarvamustega
kohus ja argpükslik kohtunik; jäägu ta üksi; piinatagu teda,
surgu ta, piinarikkalt. Las nüüd kõik arvavad, et ta ongi surnud!
Kui seda deklaratsiooni ette loeti, mõmisesid
paljud rahulolevalt. Kui lugemine lõpetati, saabus vaikus. See oli pikk
vaimus, kõik mõistsid - Jumal oli selle «karistuse» juba saanud.
Me ei saa alati teada miks meie elus teatud kannatus on. Ka suur kannatuste mees Iiob ei teadnud seda. Iiobi lugu on seoses kannatustega palju kasutatud, kuid ka sellest loost ei saa me lõplikku vastust küsimusele: Miks on kannatused selles maailmas.
Kuid me saame Iiobi raamatust (nagu ka mujalt Piiblist) vastuse küsimusele: Kuidas toimida kannatustes? Iiobil ei olnud vastust kannatuse küsimustele ja ta tegi targasti, küsides vastust Jumalalt. Mida peaksime me küsima?
Mõnikord me ei oska õigesti käituda, kui teised kannatavad. Mida siis teha?
Me võime ja isegi peame võitlema kannatuste vastu. Kannatused on võõrana Jumala maailma sisenenud, need ei algselt olnud osa Jumala täiuslikust plaanist. Aga nüüd, kus kannatused paratamatult maailmas on, saab Jumal neid siiski heaks otstarbeks kasutada.
Kui Jumal kannatusi heaks kasutab, kas siis ikka on õige kannatuste vastu võidelda ja kannatajate valu leevendada? Võib-olla peaksime tegema nii, nagu kord The Beetles liikmed tegid. Kui nad tegid visiidi Indiasse, nägid nad tohutult palju kannatavaid inimesi. Puutunud kokku hindu mõtlemisega, seletati neile, et see peabki nii olema. Kui keegi on sündinud alama kasti liikmena, siis on see «karma», tema õiglane saatus, tasu eelmiste elude tegude või tegemata jätmiste eest. Las ta mädaneb elusalt linnatänaval ja keegi ei aita teda... See mõjutas mehi nii, et nad tulid välja lauluga, mis sai ülipopulaarseks: Let it be - jäägu nii.
See ei lähe mitte. Maailm ei pea jääma nii, me saame palju kannatusi ära hoida ja kannatajate vaeva leevendada ja kui me saame seda teha, siis ka peaksime tegema. Jeesus tegi nii - ta toitis näljaseid, parandas haigeid. See ei olnud tema peamine tegevus, ent siiski - küllalt, et meile selgeks teha.
Kui me vaatame ristile, kus oli Jeesus, saame veelkord näha, kuidas Jumal, inimesed ja kannatused siin maailmas seotud on. Kui te unustate kõik need näited ja väited, siis jätke meelde see:
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1999. Teostus Alland
Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee