Jutlus: Jumala sõna, pärimus ja süda

Jumala sõna, pärimus ja süda

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Kehra, Kungsängen

Alland Parman

Matteuse 15:1-19

Siin on tegemist enamaga, kui lihtsalt religioosse vaidlusega Jumala sõna tõlgendamise küsimustes. Kõne all on erinev suhtumine Jumalasse ja Tema sõnasse.
Jeesuse tegevus oli radikaalne, Jumal oli tegemas midagi uut. See nõudis inimestelt otsuse langetamist ning eneses selgusele jõudmist: Kas see, mida Jeesus teeb ja õpetab, on Jumalast või mitte. Mõned jõudsid järeldusele, et on küll. Teised ei tahtnud seda tunnistada ning otsisid kõikvõimalikke vastuväiteid ja etteheiteid. Kui meile üks asi ei meeldi, siis on igasugune, kuitahes pisike puudus küllalt hea, et kogu asja taunida ja hüljata.
Üks sellistest oli: Jeesus ei tee nii, nagu seda alati on tehtud. Ta ei pea kinni vanematelt saadud pärimustest. Juudi jaoks oli see tõsine sõna. Tollal näis paljudele inimestele, et selles ebakindlas ja kiiresti muutuvas maailmas peab vähemalt miski olema, mis on kindel. Üks asi, mis kindlustunnet annab, on teha asju, millega ollakse harjunud. See vähendab mõtlemise vaeva ja veeretab ära vastutuse ma teen seda, mida ikka on tehtud, ärge minult küsige, miks.
Muuseas, juutide pärimus näiteks pesta käsi enne sööma asumist ei olnud mingi imeasi ega iseenesest kahjulik, pigem vastupidi. Evangelist Markus lisab juurde veel üksikasju, mida juudid olulisteks puhtuskommeteks pidasid. Meie jaoks on see igapäevane hügieen. Jeesus ei vaidlusta seda.
Küsimuse all on: mille pärast midagi tehakse, mitte see, kas ja mida tehakse. Probleem ei olnud pärimustes, vaid pärimuse rakendamises. Sellest, mis algselt oli mõeldud Jumala austamiseks, sai see, mis sugugi Jumalat ei austanud.
Me ei saa purjetada eilse tuulega, kuitahes meeldivad mälestused meid sellest ka ei valdaks. Eilne sõnakuulekus võib muutuda tänaseks traditsiooniks, mis takerdab kuulekust Jumalale.
Keegi pühendunud Jumala kummardaja, kui ta vanemad olid juba surnud, leidis, et ta tahab Jumalat erilisel viisil austada oma varandusega ning viis ohvrianniks ka selle osa, mis varem oli kulunud oma vanemate toetamiseks. Pikkamööda juurdus arusaam, et kuna Jumal on esikohal, siis see osa. mis oli mõeldud elatanud vanemate austamiseks, sobib hästi Jumalale viimiseks.
Varsti tundus mõnele nutikale jumalateenijale, et siin on väike ärisaladus. Keegi ei saa ju täpselt kontrollida, kui palju ma Jumalale viin. Nii sai selle, mis vanematele mõeldud, viia ohvrianniks ja selle, mis Jumalale mõeldud, ise tarvitada. Tülikast kohustusest vanemate ees lahti ja Jumala nõudmised ohvrite osas ka rahuldatud: kaks kärbest ühe hoobiga, mõtleb lihalik mõtteviis.
Sellise suhtumise vastu astus Jeesus, kui Ta tõi ette selle, mida Jesaja oli öelnud: Huultega nad austavad mind, aga nende süda on minust kaugel. Kas pole tõsiselt öeldud? Ja veel enam: Jumala meelest on selline teenistus kasutu. Ilmaaegu teenivad nad mind, ütleb Jumal sellise asja peale. Katsugem meiegi oma südamed läbi, kui ligidal on need Jumalale.
See uuendatud süda, mis on Jumala ligidal, ei saa öelda nii välistavalt: Jumalale läheb kõik see, mis sul iganes oleks õigus minult saada. Üks jumalakartlik süda ei saa nii kitsas olla oma vanemate, abikaasa, laste või lihtsalt teise inimese suhtes.
Kahjuks pole selliseid inimesi mitte vähem, kui neid oli Jeesuse ajal. Nii mugav on öelda: Mul ei ole aega minna vanemaid vaatama, sest ma olen nii kinni Jumala riigi asjadega. Mul pole aega oma lastega tegelda, sest ma pean nii palju koguduses tegema. Mul ei jää aega oma pere jaoks, sest kõik see aeg kulub ära koosolekutel käimiseks, koorides laulmiseks ja misjonireisidel jne. See suhtumine on isiklikult mulle väga tuttav.
Kõik, mida teil oleks õigus minult saada, see läheb Jumalale! Kas läheb? Seda on raske kellelgi kontrollida. Üks asi aga saab sellest Jeesuse sõnast selgeks: Jumalal ei ole vaja varastatud aega, varastatud tähelepanu.
On tõsi, esineb ka vastupidist, kus Jumalalt püütakse varastada seda, Temale peaks kuuluma. Jumalast kaugelolev inimene on väga leidlik kuidas saada ühekorraga kirja kaks linnukest: kohustused Jumala ees ja kohustused inimeste ees.
Jeesus asetas variseride probleemi paigale ütle lausega: Mitte see, mis inimese suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis sealt välja tuleb. See pahandas mõningaid.
Palju lihtsam on kontrollida seda, mis toimub välispidiselt, kuigi mõnel võib olla probleeme ka sellega. Siiski saab teatud reeglite ja harjutustega oma elu välispidiselt korras hoida vähemalt mõnda aega.
Jeesus osutab, et probleemid on sisemuses. Probleemiks on uuendamata ja Jumalast eemalejäänud süda, mitte huuled. Meie suud saab vajadusel sundida Jumalale kiitust ütlema või laulma. Meie käitumist saab reguleerida, nii et see näeb enam-vähem jumalakartlik välja. Aga kas saab sundida südant?
Meile meeldib vahel öelda, et me teeme oma südame hääle järgi. Kristlased usuvad, et Jumala Vaim on nende sees ning siis tundub, et iga hääl, mis seestpoolt kostab, on Jumala oma. Tegelikult pole meie südame olukord alati ilmne. Mõnikord ilmneb meie südame tegelik sisu alles siis, kui meid tõsiselt läbi katsutakse ja alandatakse. Jumal muidugi teab, mis on meie südames, kuid mõnikord on probleemiks see, et me ise ei teagi. Kui sa mõtled, millest ma siin räägin, siis loe 5Ms 8 peatüki algust.
Meie süda võib olla Jumala poolt muudetud või muutmata. Jumala poolt muutmata süda on riuklik ja vempe täis (Jr 17:9-10). Jeesus räägib, millised vastikud asjad tõusevad ikka ja jälle esile muutmata südamest: kurjad mõtted kuni tapmisteni, abielurikkumised, kiimalus ja hoorus, valed, vargused ja jumalapilge. Need on muidugi pahad asjad ning on ilmne, et selliste asjade olemasolu osutab vajadusele südameuuenduse järele. Aga nende asjade hulgas on ka kavalus, kadedus, rumalus ja uhkus. Paulus lisab ilmsetele lihategudele veel riiud, kildkonnad, vihastumised, jonni, vaenu, nõiduse ja lahkõpetused. Niisugustele asjadele on võimalik anda «jumalik» ja «vaimulik» ilme ning värving. Kuid ka nende asjade ilmnemine näitab, et kuitahes «jumalik» on meie suu, on süda siiski Jumalast kaugel.
Muutmata südame kohta ütleb Issand, et see on Jumalast kaugel. Selle tagajärg on kõik need pahad asjad, mis nagu solgihais üles tikub. Kuidas sa seda ka peita ei üritaks, see imbub läbi. Mõnikord juhtub see näiteks hetkedel, kus sa spontaanselt enesekontrolli minetad. Vaba ja südamesttuleva jumalateenimise asemele tulevad siis inimeste käskimised ja reeglid. Jumalatuse maskeerimiseks hakatakse reeglitest kinnipidamist erilise rangusega järgima. Kui Jeesus ei ole meie jalgealune, siis tekib vajadus klammerduda millegi muu külge.
Mida siis teha, kui süda on Jumalast kaugel ja uuendamata? Palju õnnetusi on juhtunud sellest, kui inimene teeb südamest omale uue jumala. Sellised uuendamata südamega «südameusklikud» peaksid olema ettevaatlikud oma «vaimujuhtimise» osas.
Kas saame oma südant sundida Jumalale lähenema, kui see on kaugele läinud ja riugastega täitunud? Kui see nii oleks, siis peaksime kohe vastavaid «südameharjutusi» tegema. Oleme kohanud inimesi, kes on nende harjutustega saanud südame puhtaks või peaaegu puhtaks asjadest nagu tapmine, vargus, ihulik hooramine, avalik vargus. Kuid ta võib endiselt maadelda asjadega nagu silmahimu, kadedus, nõmedus või uhkus. Mõnikord tundub talle, et tema süda on Jumalale üsna ligidal, teinekord aga mitte.
Me ei saa oma südant sundida, pigem juhtub vastupidine, me süda hakkab meid sundima. Ja kui see on uuendamata süda, siis pole tagajärjed just meeldivad. Meil on üks võimalus anda oma süda ära. Las see saab Jumala omaks, sest tegelikult see peabki Jumalale kuuluma. Las Jumal puhastab su südame või teeb sellega, mida Ta ise tahab. Luba Jeesus istub sinu südame troonile, sest see on üksnes Tema jaoks mõeldud.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

	Siin on tegemist enamaga, kui lihtsalt religioosse vaidlusega Jumala sõna tõlgendamise küsimustes. Kõne all on erinev suhtumine Jumalasse ja Tema sõnasse.
	Jeesuse tegevus oli radikaalne, Jumal oli tegemas midagi uut. See nõudis inimestelt otsuse langetamist ning eneses selgusele jõudmist: Kas see, mida Jeesus teeb ja õpetab, on Jumalast või mitte. Mõned jõudsid järeldusele, et on küll. Teised ei tahtnud seda tunnistada ning otsisid kõikvõimalikke vastuväiteid ja etteheiteid. Kui meile üks asi ei meeldi, siis on igasugune, kuitahes pisike puudus küllalt hea, et kogu asja taunida ja hüljata.
	Üks sellistest oli: Jeesus ei tee nii, nagu seda alati on tehtud. Ta ei pea kinni vanematelt saadud pärimustest. Juudi jaoks oli see tõsine sõna. Tollal näis paljudele inimestele, et selles ebakindlas ja kiiresti muutuvas maailmas peab vähemalt miski olema, mis on kindel. Üks asi, mis kindlustunnet annab, on teha asju, millega ollakse harjunud. See vähendab mõtlemise vaeva ja veeretab ära vastutuse ma teen seda, mida ikka on tehtud, ärge minult küsige, miks.
	Muuseas, juutide pärimus näiteks pesta käsi enne sööma asumist ei olnud mingi imeasi ega iseenesest kahjulik, pigem vastupidi. Evangelist Markus lisab juurde veel üksikasju, mida juudid olulisteks puhtuskommeteks pidasid. Meie jaoks on see igapäevane hügieen. Jeesus ei vaidlusta seda.
	Küsimuse all on: mille pärast midagi tehakse, mitte see, kas ja mida tehakse. Probleem ei olnud pärimustes, vaid pärimuse rakendamises. Sellest, mis algselt oli mõeldud Jumala austamiseks, sai see, mis sugugi Jumalat ei austanud.
	Me ei saa purjetada eilse tuulega, kuitahes meeldivad mälestused meid sellest ka ei valdaks. Eilne sõnakuulekus võib muutuda tänaseks traditsiooniks, mis takerdab kuulekust Jumalale.
	Keegi pühendunud Jumala kummardaja, kui ta vanemad olid juba surnud, leidis, et ta tahab Jumalat erilisel viisil austada oma varandusega ning viis ohvrianniks ka selle osa, mis varem oli kulunud oma vanemate toetamiseks. Pikkamööda juurdus arusaam, et kuna Jumal on esikohal, siis see osa. mis oli mõeldud elatanud vanemate austamiseks, sobib hästi Jumalale viimiseks.
	Varsti tundus mõnele nutikale jumalateenijale, et siin on väike ärisaladus. Keegi ei saa ju täpselt kontrollida, kui palju ma Jumalale viin. Nii sai selle, mis vanematele mõeldud, viia ohvrianniks ja selle, mis Jumalale mõeldud, ise tarvitada. Tülikast kohustusest vanemate ees lahti ja Jumala nõudmised ohvrite osas ka rahuldatud: kaks kärbest ühe hoobiga, mõtleb lihalik mõtteviis.
	Sellise suhtumise vastu astus Jeesus, kui Ta tõi ette selle, mida Jesaja oli öelnud: Huultega nad austavad mind, aga nende süda on minust kaugel. Kas pole tõsiselt öeldud? Ja veel enam: Jumala meelest on selline teenistus kasutu. Ilmaaegu teenivad nad mind, ütleb Jumal sellise asja peale. Katsugem meiegi oma südamed läbi, kui ligidal on need Jumalale.
	See uuendatud süda, mis on Jumala ligidal, ei saa öelda nii välistavalt: Jumalale läheb kõik see, mis sul iganes oleks õigus minult saada. Üks jumalakartlik süda ei saa nii kitsas olla oma vanemate, abikaasa, laste või lihtsalt teise inimese suhtes.
	Kahjuks pole selliseid inimesi mitte vähem, kui neid oli Jeesuse ajal. Nii mugav on öelda: Mul ei ole aega minna vanemaid vaatama, sest ma olen nii kinni Jumala riigi asjadega. Mul pole aega oma lastega tegelda, sest ma pean nii palju koguduses tegema. Mul ei jää aega oma pere jaoks, sest kõik see aeg kulub ära koosolekutel käimiseks, koorides laulmiseks ja misjonireisidel jne. See suhtumine on isiklikult mulle väga tuttav.
	Kõik, mida teil oleks õigus minult saada, see läheb Jumalale! Kas läheb? Seda on raske kellelgi kontrollida. Üks asi aga saab sellest Jeesuse sõnast selgeks: Jumalal ei ole vaja varastatud aega, varastatud tähelepanu.
	On tõsi, esineb ka vastupidist, kus Jumalalt püütakse varastada seda, Temale peaks kuuluma. Jumalast kaugelolev inimene on väga leidlik kuidas saada ühekorraga kirja kaks linnukest: kohustused Jumala ees ja kohustused inimeste ees.
	Jeesus asetas variseride probleemi paigale ütle lausega: Mitte see, mis inimese suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis sealt välja tuleb. See pahandas mõningaid.
	Palju lihtsam on kontrollida seda, mis toimub välispidiselt, kuigi mõnel võib olla probleeme ka sellega. Siiski saab teatud reeglite ja harjutustega oma elu välispidiselt korras hoida vähemalt mõnda aega.
	Jeesus osutab, et probleemid on sisemuses. Probleemiks on uuendamata ja Jumalast eemalejäänud süda, mitte huuled. Meie suud saab vajadusel sundida Jumalale kiitust ütlema või laulma. Meie käitumist saab reguleerida, nii et see näeb enam-vähem jumalakartlik välja. Aga kas saab sundida südant?
	Meile meeldib vahel öelda, et me teeme oma südame hääle järgi. Kristlased usuvad, et Jumala Vaim on nende sees ning siis tundub, et iga hääl, mis seestpoolt kostab, on Jumala oma. Tegelikult pole meie südame olukord alati ilmne. Mõnikord ilmneb meie südame tegelik sisu alles siis, kui meid tõsiselt läbi katsutakse ja alandatakse. Jumal muidugi teab, mis on meie südames, kuid mõnikord on probleemiks see, et me ise ei teagi. Kui sa mõtled, millest ma siin räägin, siis loe 5Ms 8 peatüki algust.
	Meie süda võib olla Jumala poolt muudetud või muutmata. Jumala poolt muutmata süda on riuklik ja vempe täis (Jr 17:9-10). Jeesus räägib, millised vastikud asjad tõusevad ikka ja jälle esile muutmata südamest: kurjad mõtted kuni tapmisteni, abielurikkumised, kiimalus ja hoorus, valed, vargused ja jumalapilge. Need on muidugi pahad asjad ning on ilmne, et selliste asjade olemasolu osutab vajadusele südameuuenduse järele. Aga nende asjade hulgas on ka kavalus, kadedus, rumalus ja uhkus. Paulus lisab ilmsetele lihategudele veel riiud, kildkonnad, vihastumised, jonni, vaenu, nõiduse ja lahkõpetused. Niisugustele asjadele on võimalik anda «jumalik» ja «vaimulik» ilme ning värving. Kuid ka nende asjade ilmnemine näitab, et kuitahes «jumalik» on meie suu, on süda siiski Jumalast kaugel.
	Muutmata südame kohta ütleb Issand, et see on Jumalast kaugel. Selle tagajärg on kõik need pahad asjad, mis nagu solgihais üles tikub. Kuidas sa seda ka peita ei üritaks, see imbub läbi. Mõnikord juhtub see näiteks hetkedel, kus sa spontaanselt enesekontrolli minetad. Vaba ja südamesttuleva jumalateenimise asemele tulevad siis inimeste käskimised ja reeglid. Jumalatuse maskeerimiseks hakatakse reeglitest kinnipidamist erilise rangusega järgima. Kui Jeesus ei ole meie jalgealune, siis tekib vajadus klammerduda millegi muu külge.
	Mida siis teha, kui süda on Jumalast kaugel ja uuendamata? Palju õnnetusi on juhtunud sellest, kui inimene teeb südamest omale uue jumala. Sellised uuendamata südamega «südameusklikud» peaksid olema ettevaatlikud oma «vaimujuhtimise» osas.
	Kas saame oma südant sundida Jumalale lähenema, kui see on kaugele läinud ja riugastega täitunud? Kui see nii oleks, siis peaksime kohe vastavaid «südameharjutusi» tegema. Oleme kohanud inimesi, kes on nende harjutustega saanud südame puhtaks või peaaegu puhtaks asjadest nagu tapmine, vargus, ihulik hooramine, avalik vargus. Kuid ta võib endiselt maadelda asjadega nagu silmahimu, kadedus, nõmedus või uhkus. Mõnikord tundub talle, et tema süda on Jumalale üsna ligidal, teinekord aga mitte.
	Me ei saa oma südant sundida, pigem juhtub vastupidine, me süda hakkab meid sundima. Ja kui see on uuendamata süda, siis pole tagajärjed just meeldivad. Meil on üks võimalus anda oma süda ära. Las see saab Jumala omaks, sest tegelikult see peabki Jumalale kuuluma. Las Jumal puhastab su südame või teeb sellega, mida Ta ise tahab. Luba Jeesus istub sinu südame troonile, sest see on üksnes Tema jaoks mõeldud.