Jutlus: Kristlikust hedonismist

Kristlikust hedonismist

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Kehra-Türi 10. august 1997.

Alland Parman

Iiob 22:21-29

Saa Jumalaga sõbraks ja ole rahul Mõnikord võib täiesti õige asi, öelduna valel ajal ja vales kohas, osutuda täiesti ebasobivaks. Nii juhtus Eliifasega, kes oli tulnud õnnetut Iiobit trööstima. Eliifas arvas, et Iiob oli olnud ülbe Jumala vastu ning karistuseks oli Jumal Iiobile selja keeranud. Kes on läbi lugenud terve Iiobi raamatu ja Piiblit tervikuna, saab aru, et Jumala ja Iiobi vahel oli hoopis üks teine asi. Aga Eliifas ütles muuhulgas nii:
Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne! Võta ometi Tema suust õpetust ja pane Tema sõnad oma südamesse! Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde ja alandad iseennast, saadad ülekohtu oma telgist kaugele, viskad kulla põrmu peale ja Oofiri kulla ojakivide sekka, siis on Kõigevägevam sulle kullaks ja puhtaimaks hõbedaks, sest siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palet Jumala poole! Kui sa Teda palud, siis Ta kuuleb sind ja sina saad tasuda oma tõotused! Kui Sa midagi ette võtad, siis läheb see sul korda ja sinu teede peale paistav valgus! Iiob 22:21-29
Ekskurss teoloogidele Meie seas on inimesi, kes mõtlevad teoloogiliselt ja see on väga hea. Ma pean neile midagi lisama, enne kui me edasi läheme. Kui nad mõtlevad Iiobi raamatust, siis neile meenub raamatu lõpp, kus Jumal vihastab Eliifase ja tema sõprade peale, kes olid Iiobit lohutama tulnud. Jumal ütles, et nad polnud õigesti rääkinud Tema kohta. Nüüd tahaks mõned teoloogiliselt mõtlevad inimesed kõik selle, mida Eliifas ja ta sõbrad ütlesid, valeks kuulutada. Nii lihtne siiski see pole, sest Jumala peamine etteheide oli see, et need mehed olid andnud Jumalast vale pildi. Mõnikord võib ühest asjast ka nii tõtt rääkida, et kuulajal jääb hoopiski vale mulje.
Kuulates seda, mida inimesed üldiselt Jumalast mõtlevad, kardan ma samuti, et Jumal võiks meie peale pahane olla, sest me pole enda arvates tahtlikult valetanud Jumala kohta, aga inimestel on kirikus käies jäänud väga veidraid arusaamu Jumalast ja Tema asjadest. Sellepärast mitte kõike, mida Eliifas ja ta sõbrad rääkisid, ei tule «maha kanda». Selles mida need mehed Iiobi trööstiks ütlesid, on palju tõtt, probleem oli selles, et see oli öeldud välja valedel motiividel nad süüdistasid Iiobit mingis salajases patus või vastuhakkamises. Miks me võime öelda, et Eliifas rääkis tõtt selles kirjakohas, mida lugesime? Väga lihtne me võrdleme seda sellega, mida Piibel tervikuna väidab. See oli siis väike vahelause teoloogiliselt mõtlevatele inimestele.
Kuula veelkord, mida ütles Eliifas siin: 22:21-29. See ongi peaaegu terve jutlus, millele pole vaja palju lisada. Ma lisan vaid pisut taustainfot, ütlen välja veelkord oma sõnumi põhiseisukoha ja siis lisan mõned kirjakohad.
Inimesel on soove Ja see on OK! Inimese süda oli on ja jääb üheks soovide, unelmate ja isegi, võib öelda, ihade allikaks. Me pidevalt tahame midagi. Kui sa enam midagi ei taha, siis võib öelda, et sa oled surnud. Iga asi, mis on elus, tahab midagi. Taim väljendab seda sirutumisega päikese poole ja juurete ajamisega sügavamale mulda, kus on toitu ja vett. Inimese soovid on märksa kõrgemad, kuid siingi on jälgitav vajadus õhu ja toidu järgi.
Mõned filosoofid panid juba ammu tähele, et asjaolu, et inimesel on soovid, soovid, soovid, soovid. Ning sellest tehti erinevaid järeldusi. Ühed arvasid, et sellest inimese probleemid tulevadki, et ta pidevalt midagi soovib. Nad nägid lahendust kõikide soovide mahasurumises. Inimene püüti taandada taimekese tasemele, kes kusagil teisi häirimata vegeteerib ega soovi midagi. Selline filosoofia on püüdnud ka kristlust mõjutada eri aegadel ning mitmesuguste budismi vormide all püüab ka tänapäeval. See õpetab: Ära soovi midagi, siis oled õnnelik. Sa võid endale ette kujutada, et kui sa oleksid nagu see kummipuu siin nurgas kantsli taga, siis oleksid ütlemata õnnelik. Tegelikult jääb see sinu ettekujutuseks ning miski ei elus ega meie kogemuses ega Jumala sõnas seda vaateviisi ei toeta. See on lihtsalt elust loobumise viis. Jumal on meile elu andnud, et me elaksime.
Tegelikult on lugu nii, nagu pani tähele üks kristlik mõtleja C.S.Lewis: Mitte selles pole probleem, et me soovime liiga palju, vaid selles, et me soovime liiga vähe. Või teisiti öeldes: Me ei soovi liiga kõrgeid asju, me soovime liiga madalaid asju nüüd see peaks olema mõistetavam. On olemas selliseid õpetusi, kus püütakse täita kõik inimese soovid ja vajadused. See filosoofia selle nimi on hedonism väidab, et inimene on õnnelik siis, kui kõik ta soovid ja vajadused on täidetud.
Milles siin on probleem? Selles, et ekslikult arvatakse, et see, mida inimene arvab, et ta vajab, ongi see, mida ta tegelikult vajab. Ma toon ühe lihtsa näite. Kui su ukse taha tuleb hommikul vara ärajoonud näoga tegelane, kelle on vaja kümme krooni, siis pole raske arvata, et selle inimese tegelik vajadus on hoopis midagi muud. Antud hetkel oleks talle tõepoolest kergenduseks väike peaparandus, aga tema probleem on hoopis mujal.
Nüüd ma jõuan selleni, et öelda seda, mida ma olen ette valmistanud. Jumal on selle maailma loonud ning hoiab seda alal. Jumala käest tuleb kõik hea and ja rõõmsaid asju on Tema käes rohkesti. Seda ütleb meile Jumala sõna, mitte mina.
Inimese süda oli on ja jääb üheks soovide, igatsuste ja ihade allikaks. Inimese soovid ei piirdu ainult eluks hädavajalikuga, nagu õhk, toit, jook ja julgeolek, vaid me igatseme ka tunnustuse, hea seltskonna ehk osaduse, armastuse ja täiuslikkuse järele. Te võite ise edasi mõelda. Mitte miski peale Idast toodud filosoofiate ei õpeta meid, nagu oleks lahendus lihtsalt soovide mahasurumises. See ei tee meid õnnelikuks, parimal juhul me lihtsalt sureme. Aga soovida seda, oleks soovida liiga vähe.
Ma olen öelnud kahest asjast Jumalast, kui kõige täitjast ja inimesest, kui kõige igatsejast. On veel üks asi. Patt oli on ja jääb veel mõneks ajaks selleks, mis pakub inimesele täidet. See on nagu ussike konksu otsas, mille näljane kala haarab. See on nagu solgivesi, mille järele surmani janune sirutub. Loomulikult on ussike konksu otsas väga maitsev, muidu kala ei võtaks seda. Muidugi kustutab solgivesi mingil määral janu, aga siin ilmneb see, mida C. S. Lewis ütleb, et meie häda on selles, et soovime liiga vähe.
Minu soov on, et sa näeksid, et tegelikult on küllalt ja enam kui küllalt selles, mida Jumal pakub. Jeesus ütleb, et ma olen tulnud selleks, et teil oleks elu ja kõike ülirohkesti, mitte selleks, et teilt kõike ära võtta. Paljud inimesed näevad kurja vaeva patuga võideldes, aga nad ei saavuta jäävat võitu mitte enne, kui nad saavad aru patu vastikust maitsest.
Jumala kutse ei ole mitte see, et loobu kõigest maitsvast, sest see on mürgine. Jumala kutse on see, et pane tähele: mõni esmapilgul maitsev asi on mürgine, aga minul on pakkuda palju paremat. Me mõtleme, et see «palju parem» on nüüd mingi kibe tablett, aga mida sa arvad, mida mõtles Paulus, kui ta kirjutas: «Ärge joovastuge veinist, kust tuleb õnnetu elu, vaid selle asemel olge jätkuvalt täidetud Püha Vaimuga!» Tead, sa peaks proovima, Jumalal on midagi paremat!!
Lahendus pole mitte oma vajaduste mahasurumises, vaid sa oled valiku ees millisest karikast juua. Kas juua solgikarikast, mis kustutab küll janu mõneks ajaks, ent pikas perspektiivis toob kõhuvalu ja mürgituse. Või juua õnnistuse karikast.
Ma tunnen, et siin on palju enam, kui ma ühe korraga öelda saan. Ma lihtsalt lisan mõned kirjakohad, sest ma tean, et Jumal ei valeta ega jää ka häbisse need, kes oma elu sellele rajavad.
Mida te arvate, kas Paulusel oli õigust öelda meile: «Olge alati rõõmsad, ja ma kordan olge rõõmsad! Küll minu Jumal täidab kõik teie vajaduse oma rikkust mööda Jeesuses Kristuses.»
Kas Taavetil oli õigust öelda meile: «Olgu sul rõõm Jumalast, siis Ta annab sinule, mida su süda kutsub.» Ps 37:4 Ja veel: «Sina, Jumal, annad mulle teada elu teerada; rõõmu on rohkesti su palge eest, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks!» Ps 16:11
Kas maavalitseja Nehemjal ja preester Esral oli õigust öelda: «Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud. Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastuge, sest rõõm Jehoovast on teile kindlaks linnaks!»
Jah, oli! Neil meestel on õigus seda sulle öelda, sest nad olid kogenud, kes Jumal on. Arvatavasti olid nad kogenud seda isegi rohkem, kui sina ja mina. Need, ja ma võiksin tuua veel palju näiteid, rääkisid nii, sest nad tundsid Jumalat isiklikult.
Ja veel enam, Jumal sai austada oma nime nende läbi, sest need mehed olid rahul Jumalaga, nad olid õnnelikud oma Jumalaga. Igaüks nägi, et nad olid õnnelikud oma Jumalaga ja nad võisid seda ise väita ning teistelegi kuulutada.
See ei tähenda, et neil alati kõik hästi oli. Paulus ütles, et meid pidevalt kurvastatakse, kuid me oleme ikka rõõmsad! (2Kr 6:10). Kallis sõber, Jumal on austatud sinus, kui sa oled rõõmus ja rahulolev kristlane, mitte siis, kui sa oled tusane ja nurisev.
Raamatupilt Tuletame siis veel meelde kirjakohta, millest täna kõik algas: Iiob 22:21-29. See, mis siin on öeldud, on täna sinu päralt. Tule!
Asjahuvilistele soovitan John Piper'i raamatut Desiring God. Multnomah books 1986, 1996.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Saa Jumalaga sõbraks ja ole rahul	Mõnikord võib täiesti õige asi, öelduna valel ajal ja vales kohas, osutuda täiesti ebasobivaks. Nii juhtus Eliifasega, kes oli tulnud õnnetut Iiobit trööstima. Eliifas arvas, et Iiob oli olnud ülbe Jumala vastu ning karistuseks oli Jumal Iiobile selja keeranud. Kes on läbi lugenud terve Iiobi raamatu ja Piiblit tervikuna, saab aru, et Jumala ja Iiobi vahel oli hoopis üks teine asi. Aga Eliifas ütles muuhulgas nii:
	Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne! Võta ometi Tema suust õpetust ja pane Tema sõnad oma südamesse! Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde ja alandad iseennast, saadad ülekohtu oma telgist kaugele, viskad kulla põrmu peale ja Oofiri kulla ojakivide sekka, siis on Kõigevägevam sulle kullaks ja puhtaimaks hõbedaks, sest siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palet Jumala poole! Kui sa Teda palud, siis Ta kuuleb sind ja sina saad tasuda oma tõotused! Kui Sa midagi ette võtad, siis läheb see sul korda ja sinu teede peale paistav valgus! Iiob 22:21-29
Ekskurss teoloogidele	Meie seas on inimesi, kes mõtlevad teoloogiliselt ja see on väga hea. Ma pean neile midagi lisama, enne kui me edasi läheme. Kui nad mõtlevad Iiobi raamatust, siis neile meenub raamatu lõpp, kus Jumal vihastab Eliifase ja tema sõprade peale, kes olid Iiobit lohutama tulnud. Jumal ütles, et nad polnud õigesti rääkinud Tema kohta. Nüüd tahaks mõned teoloogiliselt mõtlevad inimesed kõik selle, mida Eliifas ja ta sõbrad ütlesid, valeks kuulutada. Nii lihtne siiski see pole, sest Jumala peamine etteheide oli see, et need mehed olid andnud Jumalast vale pildi. Mõnikord võib ühest asjast ka nii tõtt rääkida, et kuulajal jääb hoopiski vale mulje.
	Kuulates seda, mida inimesed üldiselt Jumalast mõtlevad, kardan ma samuti, et Jumal võiks meie peale pahane olla, sest me pole enda arvates tahtlikult valetanud Jumala kohta, aga inimestel on kirikus käies jäänud väga veidraid arusaamu Jumalast ja Tema asjadest. Sellepärast mitte kõike, mida Eliifas ja ta sõbrad rääkisid, ei tule «maha kanda». Selles mida need mehed Iiobi trööstiks ütlesid, on palju tõtt, probleem oli selles, et see oli öeldud välja valedel motiividel nad süüdistasid Iiobit mingis salajases patus või vastuhakkamises. Miks me võime öelda, et Eliifas rääkis tõtt selles kirjakohas, mida lugesime? Väga lihtne me võrdleme seda sellega, mida Piibel tervikuna väidab. See oli siis väike vahelause teoloogiliselt mõtlevatele inimestele.
	Kuula veelkord, mida ütles Eliifas siin: 22:21-29. See ongi peaaegu terve jutlus, millele pole vaja palju lisada. Ma lisan vaid pisut taustainfot, ütlen välja veelkord oma sõnumi põhiseisukoha ja siis lisan mõned kirjakohad.
Inimesel on soove	Ja see on OK! Inimese süda oli on ja jääb üheks soovide, unelmate ja isegi, võib öelda, ihade allikaks. Me pidevalt tahame midagi. Kui sa enam midagi ei taha, siis võib öelda, et sa oled surnud. Iga asi, mis on elus, tahab midagi. Taim väljendab seda sirutumisega päikese poole ja juurete ajamisega sügavamale mulda, kus on toitu ja vett. Inimese soovid on märksa kõrgemad, kuid siingi on jälgitav vajadus õhu ja toidu järgi.
	Mõned filosoofid panid juba ammu tähele, et asjaolu, et inimesel on soovid, soovid, soovid, soovid. Ning sellest tehti erinevaid järeldusi. Ühed arvasid, et sellest inimese probleemid tulevadki, et ta pidevalt midagi soovib. Nad nägid lahendust kõikide soovide mahasurumises. Inimene püüti taandada taimekese tasemele, kes kusagil teisi häirimata vegeteerib ega soovi midagi. Selline filosoofia on püüdnud ka kristlust mõjutada eri aegadel ning mitmesuguste budismi vormide all püüab ka tänapäeval. See õpetab: Ära soovi midagi, siis oled õnnelik. Sa võid endale ette kujutada, et kui sa oleksid nagu see kummipuu siin nurgas kantsli taga, siis oleksid ütlemata õnnelik. Tegelikult jääb see sinu ettekujutuseks ning miski ei elus ega meie kogemuses ega Jumala sõnas seda vaateviisi ei toeta. See on lihtsalt elust loobumise viis. Jumal on meile elu andnud, et me elaksime.
	Tegelikult on lugu nii, nagu pani tähele üks kristlik mõtleja C.S.Lewis: Mitte selles pole probleem, et me soovime liiga palju, vaid selles, et me soovime liiga vähe. Või teisiti öeldes: Me ei soovi liiga kõrgeid asju, me soovime liiga madalaid asju nüüd see peaks olema mõistetavam. On olemas selliseid õpetusi, kus püütakse täita kõik inimese soovid ja vajadused. See filosoofia selle nimi on hedonism väidab, et inimene on õnnelik siis, kui kõik ta soovid ja vajadused on täidetud.
	Milles siin on probleem? Selles, et ekslikult arvatakse, et see, mida inimene arvab, et ta vajab, ongi see, mida ta tegelikult vajab. Ma toon ühe lihtsa näite. Kui su ukse taha tuleb hommikul vara ärajoonud näoga tegelane, kelle on vaja kümme krooni, siis pole raske arvata, et selle inimese tegelik vajadus on hoopis midagi muud. Antud hetkel oleks talle tõepoolest kergenduseks väike peaparandus, aga tema probleem on hoopis mujal.
	Nüüd ma jõuan selleni, et öelda seda, mida ma olen ette valmistanud. Jumal on selle maailma loonud ning hoiab seda alal. Jumala käest tuleb kõik hea and ja rõõmsaid asju on Tema käes rohkesti. Seda ütleb meile Jumala sõna, mitte mina.
	Inimese süda oli on ja jääb üheks soovide, igatsuste ja ihade allikaks. Inimese soovid ei piirdu ainult eluks hädavajalikuga, nagu õhk, toit, jook ja julgeolek, vaid me igatseme ka tunnustuse, hea seltskonna ehk osaduse, armastuse ja täiuslikkuse järele. Te võite ise edasi mõelda. Mitte miski peale Idast toodud filosoofiate ei õpeta meid, nagu oleks lahendus lihtsalt soovide mahasurumises. See ei tee meid õnnelikuks, parimal juhul me lihtsalt sureme. Aga soovida seda, oleks soovida liiga vähe.
	Ma olen öelnud kahest asjast Jumalast, kui kõige täitjast ja inimesest, kui kõige igatsejast. On veel üks asi. Patt oli on ja jääb veel mõneks ajaks selleks, mis pakub inimesele täidet. See on nagu ussike konksu otsas, mille näljane kala haarab. See on nagu solgivesi, mille järele surmani janune sirutub. Loomulikult on ussike konksu otsas väga maitsev, muidu kala ei võtaks seda. Muidugi kustutab solgivesi mingil määral janu, aga siin ilmneb see, mida C. S. Lewis ütleb, et meie häda on selles, et soovime liiga vähe.
	Minu soov on, et sa näeksid, et tegelikult on küllalt ja enam kui küllalt selles, mida Jumal pakub. Jeesus ütleb, et ma olen tulnud selleks, et teil oleks elu ja kõike ülirohkesti, mitte selleks, et teilt kõike ära võtta. Paljud inimesed näevad kurja vaeva patuga võideldes, aga nad ei saavuta jäävat võitu mitte enne, kui nad saavad aru patu vastikust maitsest.
	Jumala kutse ei ole mitte see, et loobu kõigest maitsvast, sest see on mürgine. Jumala kutse on see, et pane tähele: mõni esmapilgul maitsev asi on mürgine, aga minul on pakkuda palju paremat. Me mõtleme, et see «palju parem» on nüüd mingi kibe tablett, aga mida sa arvad, mida mõtles Paulus, kui ta kirjutas: «Ärge joovastuge veinist, kust tuleb õnnetu elu, vaid selle asemel olge jätkuvalt täidetud Püha Vaimuga!» Tead, sa peaks proovima, Jumalal on midagi paremat!!
	Lahendus pole mitte oma vajaduste mahasurumises, vaid sa oled valiku ees millisest karikast juua. Kas juua solgikarikast, mis kustutab küll janu mõneks ajaks, ent pikas perspektiivis toob kõhuvalu ja mürgituse. Või juua õnnistuse karikast.
	Ma tunnen, et siin on palju enam, kui ma ühe korraga öelda saan. Ma lihtsalt lisan mõned kirjakohad, sest ma tean, et Jumal ei valeta ega jää ka häbisse need, kes oma elu sellele rajavad.
	Mida te arvate, kas Paulusel oli õigust öelda meile: «Olge alati rõõmsad, ja ma kordan olge rõõmsad! Küll minu Jumal täidab kõik teie vajaduse oma rikkust mööda Jeesuses Kristuses.»
	Kas Taavetil oli õigust öelda meile: «Olgu sul rõõm Jumalast, siis Ta annab sinule, mida su süda kutsub.» Ps 37:4 Ja veel: «Sina, Jumal, annad mulle teada elu teerada; rõõmu on rohkesti su palge eest, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks!» Ps 16:11
	Kas maavalitseja Nehemjal ja preester Esral oli õigust öelda: «Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud. Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastuge, sest rõõm Jehoovast on teile kindlaks linnaks!»
	Jah, oli! Neil meestel on õigus seda sulle öelda, sest nad olid kogenud, kes Jumal on. Arvatavasti olid nad kogenud seda isegi rohkem, kui sina ja mina. Need, ja ma võiksin tuua veel palju näiteid, rääkisid nii, sest nad tundsid Jumalat isiklikult.
	Ja veel enam, Jumal sai austada oma nime nende läbi, sest need mehed olid rahul Jumalaga, nad olid õnnelikud oma Jumalaga. Igaüks nägi, et nad olid õnnelikud oma Jumalaga ja nad võisid seda ise väita ning teistelegi kuulutada.
	See ei tähenda, et neil alati kõik hästi oli. Paulus ütles, et meid pidevalt kurvastatakse, kuid me oleme ikka rõõmsad! (2Kr 6:10). Kallis sõber, Jumal on austatud sinus, kui sa oled rõõmus ja rahulolev kristlane, mitte siis, kui sa oled tusane ja nurisev.
	Tuletame siis veel meelde kirjakohta, millest täna kõik algas: Iiob 22:21-29. See, mis siin on öeldud, on täna sinu päralt. Tule! Asjahuvilistele soovitan John Piper'i raamatut Desiring God. Multnomah books 1986, 1996.