|
|
KUTSUMINE JA ERALDAMINE |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Mis on kutsumine ja mis on eraldamine |
|
| Paulus, Jeesuse Kristuse sulane, kutsutud apostliks, eraldatud kuulutama Jumala evangeeliumi. Rm 1:1 | Rooma kirja esimestel ridadel ütleb Paulus, et teenistusel on kaks aspekti: kutsumine ja eraldamine. Uus Testament ütleb meile, et teised apostlid on meile eeskujud; kui me mõistame Pauluse kutsumist ja eraldamist teenistusse, mõistame ka enda oma. Apostlid ei olnud meist paremad ega tegutsenud ka teistsuguste reeglite järgi kui meie tänapäeval. Paulus ütles 2Ts 3:9, et ta seadis ennast meile eeskujuks. Kuigi me kõik ei saa olla samades ametites, milledes tema tegutses, siis võtmed, mis tegid tema edukaks tema teenistuses, teevad edukaks meid meie teenistuses. |
| Aga kui see oli meelepärane sellele, kes eraldas mind mu emaihust ja kutsus mind oma armu läbi. Gl 1:15 | See salm selgitab meile seda, et nii meie kutsumine kui ka eraldamine on Jumala armust. See on ilmne, sest kui need mõlemad anti Paulusele juba siis, kui ta alles oma emaihus oli. Kuidas oleks tal olnud võimalik olnud need ära teenida oma heategudega? |
| Ef 1:13-14 ütleb, et Jumalal oli plaan meie jaoks juba enne maailma loomist. Sa oled nii eriline, et Ta valmistas sinu jaoks plaani juba enne, kui sa tulid eksistentsi. Sellepärast sa võid nähe, et mõlemad nii kutsumine kui ka eraldamine on antud armust, sest sind ei olnud olemas enne maailma loomist ning sa ei oleks võinud seda kuidagi oma heategudega ära teenida! | |
| Aga nüüd Jumal asetaski liikmed igaühe neist ihu külge nii, nagu Tema heaks arvas. 1Kr 12:18 Aga igaühele meist on antud armu Kristuse annetuse mõõtu mööda. Ef 4:7 |
|
| Mis on kutsumine? | Paulus oli kutsutud apostliks. Kreekakeelne sõna «kutsutud» tuleneb sõnast kaleo, mis tähendab valjusti kutsuma, kokku koguma, kellegi suunas kutsuma. Kui sa oled uuesti sündinud, siis sul juba on kutse sinu elus, sest lihtsamalt väljendades tähendab kutsumine Jumala tahet sinu elu kohta. See on töö, mida Jumal tahab, et sa teeksid maa peal oma elu jooksul. Igal kristlasel on kutsumine oma elus, kuid kas see saab lõpule viidud või mitte, see oleneb mitmetest teguritest. Esmalt tuleb meil see kutsumine ära tunda ja see vastu võtta. |
| Kutsumise leidmine oma elu kohta algab palvega. Palu, et Jumal näitaks sulle sinu elu plaani ja eesmärki. Kui sa oled tundnud ära oma kutsumise, siis sa palud ühe väga tähtsa palve oma elus; see on pühendumispalve. Sa teed seda siis, kui oled avanud oma südame Jumalale ja oled igatsuses teha kõike, mida Tema iganes tahab. | |
| Sellepärast anun teid siis mina, kes olen vang Issanda pärast, väärikalt käima oma ameti järele, millega te olete kutsutud. Ef 4:1 | |
| See salm ütleb, et meie kutsumine on nagu üks amet, nagu enamus ameteid: puusepp, ärimees, ametnik või kooliõpetaja. On olemas ka vaimulikke ameteid. Kui me sünnime uuesti, siis meie vaimulik amet võib olla ühenduses meie välise ametiga, aga võib ka mitte olla. Näiteks on mõned kristlased kutsutud tööle kontorisse, kooli või vabrikusse ja on seal tunnistajaks välise ameti läbi. Samas on teised jälle kutsutud jätma oma väline amet, sest nende vaimulik amet on täisajaline pastor, evangelist, misjonär, jne. | |
| Kas oleme siis kutsutud välises ametis või täisajaga vaimulikule tööle, omame üleloomulikku Jumala rahu ainult siis, kui võtame vastu Tema tahte oma elu jaoks ja loobume oma tahte pealesurumisest. Me ei või kunagi olla õnnelikud, kui oleme endid asetanud teenistusse või ka välisesse ametisse. Kuid kui me otsime ja võtame vastu oma kutsumise Jumalalt, saavad meie elud nii rikkalikuks ja täidetuks, nagu me seda kunagi varem ei ole unistanudki. | |
| Mis tähendab olla eraldatud? | Kreekakeelne sõna eraldamise kohta on aphorao, mis väljendab piiridega eraldamist ja lahutamist. Selle kokkuvõtlik tähendus võiks olla: eraldama kedagi millestki ja samal ajal eraldama millekski. Ajaperiood meie kutsumisest kuni eraldamiseni võib olla nii lühike kui ka pikk. Sa võid olla ära tundnud ja vastu võtnud oma kutsumise, kuid eraldamine ja selle kutsumise täitumine ei ole veel saabunud. |
| Näiteks saab üks mees päästetud, kui ta on töötamas kusagil puusepana ja veidi aega pärast seda ilmutab Püha Vaim talle, et ta on kutsutud minema misjonipõllule. Ta võtab küll vastu oma kutse, aga ei tunne täit rahu, et lahkuda töökohalt. See misjonär võib veel kuid või aastaid laudu saagida ja naelu taguda, kuni uks misjonitööks avaneb. Kui ta siis tunneb õige aja olevat, et töökohalt lahkuda, eraldab Jumal teda puusepa ametist misjonipõllule. Hiljem, kui ta on töötamas misjonärina, võib Jumal rääkida tema südame vastu, et ühel päeval saab temast koguduse pastor. See teine kutsumine võib minna järjest selgemaks tema elus, kuid ta jätkab ikka töötamist misjonipõllul. Jällegi kuigi ta on vastu võtnud pastori kutse, ei ole Jumal teda veel eraldanud kantslisse. Ühel päeval, kui ta on kõnelemas kusagil koguduses, tunnetab ta, et see on kogudus, kus ta saab olema pastor ning läbi mitmete sündmuste palutakse tal võtta selle koguduse pastori koht. Siis eraldab Jumal ta misjonipõllult pastori ametisse. | |
| Tähtis on siinjuures mainida, et Jumalal on valmis kutsumise ja eraldamise hetk iga kristlase jaoks, kas nad siis alistuvad sellele või mitte. Ma usu, et paljud kristlased on haletsusväärsed ja surevad segadustes sellepärast, et nad kas ei olegi kunagi Jumalat otsinud või ei ole kunagi vastu võtnud oma kutsumist ja eraldamist. See on väga kurb. Jumal teab ette meie kutsumist ja eraldumist. Meile tuleb sellest ilmutus, kui mõistame, et Jumal on seda teadnud juba igavesest ajast. Ta on meie tee ette määranud ja ootab nüüd, et me läheksime seda teed mööda edasi. Sellepärast peame nägema, et Tema on ootamas, mitte meie ei ole ootamas Tema ees. | |
| Damaskusest Antiohhiani | Jumalal oli kutsumine apostel Pauluse jaoks valmis juba siis, kui Paulus alles oma emaihus oli, kuid mitmed sündmused pidid aset leidma ja Paulus pidi ise tegema teatud otsused enne, kui see kutsumine sai täidetud. Kõigepealt pidi Paulus vastu võtma Jeesuse oma Issandana, sest ainult usklik võib olla kutsutud. See juhtus Damaskuse teel, kui ta kõneles Temaga pimestavas valguses. Sellest hetkest alates alistus Paulus sellele kutsumisele, teadmata, mida see tähendas. Ta ütles: «Issand, mida sa tahad, et ma teeksin?» Jeesus vastas: «Tõuse üles ja mine linna ja seal öeldakse sulle, mis sul tuleb teha!» Jumal kasutas seal ühte lihtsat usklikku nimega Ananias, keda enam kusagil Jumala Sõnas ei mainita, et ilmutada Paulusele tema kutsumist: Mine, sest ta on mulle valitud riist, et ta minu nime viiks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette, sest ma tahan temale näidata, kui palju ta peab minu nime pärast kannatama. Ap 9:15,16. |
| Jumal teadis Pauluse kutsumist veel enne, kui see oli ilmutatud Ananiasele või Paulusele enesele. Samuti teadis Ta ka eraldamise hetke, kuigi see toimus palju aastaid hiljem. Enam kui neliteist aastat läks mööda ajast, mil Jumal Pauluse kutsus, enne kui Ta Pauluse eraldas. | |
| Aga Antiohhias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas ja Siimon, keda hüüti Nigeriks, ja Luukius Küreenest ning Maanaen, kes nelivürst Heroodesega üles oli kasvatatud, ja Paulus. Kui need Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: Eraldage mulle Barnabas ja Paulus tööle, milleks mina nad olen kutsunud. Ap 13:1-2 | |
| Pane tähele sõnade ajavorme, mida Püha Vaim ütles teises salmis. «Eraldage mulle» on olevikus ja «olen kutsunud» on minevikus. Me näeme siin jälle, et on olemas ajaperiood kahe asja vahel: kutsumine töötegijaks ja eraldamine teenimistöösse. Varsti pärast seda, kui Paulus võttis vastu Issanda Jeesuse Damaskuse teel, tundis ta Püha Vaimu mõjutust, et jätta oma endine elustiil ja valmistada end paganate teenimiseks. Kuigi paljude aastate jooksul ei avanenud talle võimalust selleks, teadis Paulus, milleks oli ta kutsutud. | |
| Mis tõi siis Pauluse selleni, et Püha Vaim avas talle ukse nii suurejooneliselt ja üleloomulikult ja saatis ta välja? See moment Pauluse elus oli nii dramaatiline, et seda märkis Püha Vaimu üleloomulik ilming, mida kuulsid kõik, kes seal olid (Ap 13:1,2). Mis aga toimus Pauluse elus nende neljateistkümne aasta jooksul Damaskuse ja Antiohhia sündmuste vahel? | |
| Paljud inimesed tunnevad ära oma kutsumise teenimistööle ja võtavad selle vastu, kuid kunagi ei jõua nad eraldamispunkti. Kas on olemas üks võti meie vaimulikus võtmekimbus, mis näitaks meile teed kutsumisest eraldamiseni. | |
Ustavus on võti |
|
| Üks üliõpilane, kes kord külastas kogudust, kus olin pastoriks, tuli ühel päeval mu juurde ja teatas uhkelt, et Jumal oli teda kutsunud pastoriks. Kui ma noogutasin selle peale ja ütlesin: «See on suurepärane», kordas ta seda veelkord. Jällegi ma vastasin : «See on tore.» Paistis, et ta sai sellest veelgi rohkem hoogu ja kui ta oli mulle seda kolmandat korda öelnud, siis küsisin ma temalt, kuhu ta sihib. Ta ütles mulle, et ta tahab jutlustada meie koguduse kantslist ja küsis, et kas ta saaks selleks võimaluse. Ma palusin, et ta räägiks mulle, millega ta antud momendil tegeleb kas ta on kohanäitaja, pühapäevakooli õpetaja, tervitaja uksel, abistaja koristustöödel või aitab ta teenida leivamurdmisel? Ta vastas: «Ma olen kutsutud pastoriks ja nüüd kus ma tean oma kutsumist, ei taha ma tegeleda teiste kõrvaliste asjadega.» | |
| «Jah, sa võid olla küll kutsutud, kuid sa ei ole veel eraldatud selleks,» vastasin mina. Ja sellise arusaamisega ei jõuaks ta kunagi eraldamise hetkeni. Ta võib olla üks paljudest kutsututest, kuid mitte üks vähestest äravalitutest. | |
| Kutsumise ja eraldamise vahel on üks oluline asi: ustavus. Vähesed maksavad hinda, et olla ustav ja et panna oma käsi adra külge, tehes kõike, mida on vaja teha selles kohas, kus ta ennast parajasti leiab. Nad ootavad kuldset võimalust, et see langeks taevast ja avaks neile suure ukse võimsale teenimistööle nende ees. Kuigi eraldamine tuleb Jumalalt, sõltub selle toimumise aeg meist. Oma kutsumise võime vastu võtta üsnagi lihtsal moel; see ei nõua meilt erilist vaimulikku küpsust, et näha Jumala tahet meie elude üle ja mõista, et oleme kutsutud. Kuid eraldamine on küpsuse tunnus. See on hetk, kus Jumal teab, et Ta võib meid usaldada. Sellepärast ei saabu eraldamise hetk kunagi enne, kui Jumala eeltingimused on täidetud ja need ei tohi inimese elus olla minetatud patu läbi või ükskõiksuse läbi Jumala kutsumise suhtes. Paulus kutsus sedaliiki töötegijaid «põhja läinud või karile jooksnud.» (1Kr 9:27; 1Tm 1:19). | |
| Ilmutus Araabias | Galaatia kirja esimeses peatükis räägib Paulus oma teenimistöö algaastaist ja sellest, mida ta ette võttis, et viia oma kutsumine eraldamiseni. Aga kui oli sellele meelepärane, kes mind mu emaiihust eraldas ja oma armu läbi kutsus, ilmutada minus oma Poega, et ma kuulutaksin Teda paganate hulgas, siis ma ei hakanud kohe nõu pidama liha ja verega ega läinud ka Jeruusalemma nende juurde, kes enne mind olid apostlid, vaid ma läksin Araabiasse ja tulin tagasi Damaskusesse. Alles hiljem, kolme aasta pärast, läksin ma Jeruusalemma tutvust tegema Keefasega ja jäin tema juurde viieteistkümneks päevaks. Kedagi muud apostlitest ma ei näinud, kui vaid Jakoobust, Issanda venda. Ja mida ma teile kirjutan, vaata, ma kinnitan Jumala ees, ma ei valeta! Pärast tulin ma Süüria ja Kiliikia maadele. Aga ma olin näo poolest tundmatu Judea kogudustele, kes on Kristuses. Nad olid ainult kuulnud, et see, kes meid enne taga kiusas, jutlustab nüüd seda usku, mida ta enne hävitas. Ja nad andsid Jumalale austust minu pärast. Siis neljateistkümne aasta pärast läksin ma jälle üles Jeruusalemma ühes Barnabasega ja võtsin ka Tiituse kaasa. |
| Pärast Sauluse pöördumist Damaskuse teel alistus ta Jumalale ja läks Damaskusse, oodates, et Ananias tuleks ja paneks oma käed tema peale. Selle aja sees ilmutas Püha Vaim talle tema kutsumise. Kui ta selle oli leidnud, tegi ta midagi väga ebaharilikku. Ta lahkus Damaskusest ja läks Araabiasse ilma nendega konsulteerimata, kes olid koos Jeesusega olnud Tema maapealse teenistustöö jooksul ja siis kui ta suri ja üles tõusis. | |
| Mida oleks teinud enamus töötegijaid, kui nad oleks mõistnud oma kutsumust? Nad oleksid läinud Jeruusalemma ja oleks hakanud keerlema teiste apostlite ümber. Loomulikult vaadates oli Jeruusalemm õige koht, kus olla, sest seal asus kogudus, mida juhtis Jakoobus Issanda Jeesuse poolvend ja ka teised kuulsad töötegijad olid seal. Igal tavalisel päeval võisid sa näha Peetrust ja Johannest istumas koosolekul ja kui Matteus ja Toomas olid tagasi mõnekuuselt reisilt, siis olid ka nemad seal. Kui teadsid, et oled kutsutud ja uksed sinu teenimistööks avaneksid, siis oleks Jeruusalemmas kogudus olnud just see koht, kuhu sa loogiliselt oleksid läinud. | |
| Miks oleks keegi pidanud minema Araabiasse? Kedagi ei olnud Araabias! Kuid just sinna käskis Jumal tal minna ja Ta teadis, mis Ta tegi. See oli koht, kus Jumal treenis Moosest ja koht, kus Jumal andis Paulusele plahvatusliku ilmutuse Jeesusest Kristusest. Enne, kui sa võid jutlustada, pead sa teadma, mida sa jutlustad ja sellepärast eelneb ilmutus jutlusele. Paulus teadis, et ta pidi saama ilmutuse Issandast, et ta võiks oma kutsumise täide viia. Minnes Araabiasse hakkas ta liikuma oma eraldamise poole. Kindlasti veetis ta seal palju aega palvetades, paastudes ja Jumala Sõna intensiivselt uurides, sest kui ta tuli tagasi Damaskusesse, oli ta saanud värske ilmutuse Jeesuse Kristuse ihu jaoks. On huvitav märkida, et kui Paulus lahkus Araabiast ja tuli tagasi Damaskusesse, ootas ta veelgi kolm aastat, enne kui tuli Jeruusalemma. Kui ta lõpuks sinna jõudis, jäi ta sinna ainult viieteistkümneks päevaks ja külastas ainult Peetrust ja Jakoobust. Ta ei käinud isegi koosolekul. Inimeste vaatenurgast ei ole selline viis hea, kui sa tahad alustada edukat teenistust. Ta oleks pidanud peatuma koguduses vähemalt üheks koosolekuks, et anda mõnedele jutlustajatele teistest piirkondadest oma visiitkaardid. Ta oleks pidanud andma oma visiitkaardi rändjutlustajatele, et õhutada neid rääkima pastoritele teistes kogudustes, et ka tema «teeb nüüd koosolekuid.» Selle asemel ta lahkus Jeruusalemmast ja ei tulnud sinna neliteist aastat. | |
| Kui Paulus oleks kõndinud mööda selle suure linna tänavaid, ei oleks keegi teda tundnud. Piibel aga kõneleb meile sellest, et kuigi ta nägu ei olnud tuntud selles «jutlustajate Mekas», olid levinud laialt kuuldused tema imelisest pöördumisest. | |
| Paulus oli juba varajastest aegadest peale õppinud jääma ustavaks selles, mida ta iganes tegi ja lasi tema reputatsioonil rääkida enese eest. Ta ei kasutanud oma tunnistust eelmisest elust selleks, et avada uksi oma teenistusele. Ta teadis, et see on tõde: Kui Issand sind ei ülenda, siis ei saa sa ülendatud. Paulus teadis seda tõde, et võib-olla inimesed ei tea, kus sa asud, kuid Jumal teab. Sa ei pea asuma seal, kus on edu. Jumal toob sulle edu, kui sa oled ustav. | |
| Kilpkonn võidab alati | Kui ma alustasin õpinguid Oklahoma State University's, mõistsin ma, et Jumala kutse on minu elus. Ma aga olin oma asjaajamistes väga armetu, ja selleks, et veenduda, kas see on tõesti Jumalast, läksin ma piiblikooli. 1969 ja 1970 olin ma Trinity piiblikoolis Tulsas, Oklahoma osariigis. Selles koolis oli ainult 35 õpilast ja seal õpetas Charles Ducombe Inglismaalt, kes oli olnud evangelistlikus ühenduses Smith Wigglesworthiga. Mäletan, kuidas ma kooli esimesel päeval kirjutasin kirjutist sellest, et mul on tahe olla piibliõpetaja. Sel päeval ma ei teadnud, et ühel päeval saab minust pastor ja ma mõtlesin, et tahan õpetada piiblikoolis. Kooli viimastel päevadel saatsid paljud kooli õpilased välja avaldusi ja resümeesid kogudustele ja misjonitöödele. Kooli lõpetades olid paljudel kogudused, kuhu minna, ja tööd, mida võtta üle, kuid minul ei olnud midagi. Nad küsisid minult, mida ma kavatsen ette võtta, sest oli ilmne, et mul oli and õpetada ja et olin selleks kutsutud. Ma tundsin endas tohutut survet midagi välja mõtelda või luuletada neile selle peale, kuid ma ei teinud seda. Ütlesin neile, et hakkan töötama oma koguduse pühapäevakooli klassis ja võtan vastu iga kutse kõnelemiseks. Ausalt öeldes oli mul selline tunne, nagu oleks võidujooks alanud, jänesed leekima pannud ja mina olen see kilpkonn. |
| Selleks, et ülal pidada oma perekonda, läksin tööle ja jätkasin Piibli uurimist õhtuti. Panin kokku hulga jutlusi ja õpetusi omamata kohta, kus neid kasutada. Kui keegi oleks mul palunud tulla koosolekuid pidama, siis oleksin võinud jääda terveks kuuks! Oma koguduses alustasin ma keskkooli nooremate poiste klassi, siis keskmiste poiste klassi ja seejärel vanemate klassi. Mitte kaua pärast seda aitasin ühel pastoril alustada Grace Fellowship kogudust sellega, et panin üles helisüsteeme ja tegin kassettidest koopiaid. Praegu olen ise seal pastoriks. | |
| Kui mul paluti enese peale võtta pühapäeva õhtune üksikute ja vastabiellunute õpetamine, siis paistis, et see ei vii mind kuhugi. Selles grupis oli ainult seitse liiget, kuid ma valmistusin selleks terve nädala. Oma vabast ajast võtsin kreeka keele tunde, et see saaks abiks olla mu uuringutel ja nädala lõpuks olin ma «kaelani täidetud.» Mu klass armastas seda! Viie aasta jooksul õpetades kasvas see kahesajaseks grupiks. Kahjuks aga ei mahutanud me ruum enam, kui sada. | |
| Ühel õhtul istus mu klassis Rhema piiblikooli instruktorite dekaan ja kuulas minu õpetusi. Järgmisel hommikul kutsus ta mind oma kontorisse ja minust sai osalise ajaga õpetaja Rhemas. Mul oli tunne, nagu ma oleks surnud ja nüüd läinud taevasse. Ma sain nüüd palka selle eest, et õpetasin Jumala Sõna. See toimus seitse aastat pärast piiblikooli lõpetamist ja üheksa aastat pärast seda tunnetasin Jumala kutse teenistustöösse ja võtsin selle vastu. Minu eralduspunkt oli lõpuks jõudnud. | |
| Pärast seda tuli edu lainetena. Järgmisel aastal sai minust täisajaga instruktor ja kahe aasta pärast instruktorite dekaan. Neli aastat pärast Rhemat kutsus Jumal mind pastoriks kogudusele, mida aitasin juba selle algusest. Aastast 1980, kui minust sai selle koguduse pastor, on see kasvanud 1200-lt liikmelt 3000-le. Kui olla aus, siis vaatan ma ennast ja mõtlen, et miks küll Jumal kasutab mind. Mul ei ole haridust ega administreerimisvõimet, mida paljud teised pastorid omavad. Aga ma leidsin võtme edule ja see on: ustavus tasub ära. Paljud teised minu koolikaaslased ei ole tänapäeval isegi mitte enam teenistuses. Nad püüdsid uksi ise avada ja sisenesid teenimistöösse omaenese jõuga. Ja sellised on vähehaaval ära vajumas. Aga nagu sa mäletad, ei võitnud võidujooksu mitte jänes, vaid kilpkonn. Issanda ees ootamine nõuab kannatlikkust ja ustavust, aga Ta õnnistab edasirühkijaid ja tasub neile üleloomuliku tarkuse ja jõuga. | |
| Poisid väsivad ja tüdivad küll, noored mehed koguni komistavad; aga kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad üles tiibadega nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, käivad ega väsi. Js 40:31 | |
| Nii nagu te seda ka õppisite Epafrase, meie armsa kaassulase käest, kes on ustav Kristuse abiline teie heaks. Kl 1:7 | Ustavuse tasu |
| Kuni selle ajani ei ole sa arvatavasti kuulnud midagi Epafrasest, kes oli Kolossa koguduse pastoriks. Paulus kõneleb temast kui evangeeliumi ustavast sulasest, mis võiks olla üks kõrgeim tunnustustiitel ühele töötegijale. Pane tähele, et see salm ei ütelnud, et Epafras oli vastutav suure koduosadusgrupi programmi eest, pühapäevakooli eest või vallaliste teenistuse eest. Paulus ei õnnitlenud teda selle eest, et tema koguduse liikmete arv oli kasvanud suureks või et muusika ministri oli hästi arenenud. Tänapäeval rõhutatakse just neid asju, kui räägitakse vägevast kogudusest või selle pastorist. Enamustel koguduste konverentsidel vaadatakse koguduse kasvule, aga mitte selle töötegija aususele või tema iseloomule. | |
| Epafras aga ei olnud Uues Testamendis väga kuulus mees. Ta oli edasirühkija ja rühkijad liiguvad edasi aeglaselt. Ta ei kaota lootust distantsi pikkuse pärast, mis tuleb veel minna, vaid tänab Jumalat iga sentimeetri eest, mida ta on edasi liikunud. Ta teab, et ustavus liigub edasi aeglaselt, aga kindlalt, saavutades sentimeetreid nädalas, mitte kilomeetreid minutis. Edasirühkija ei muutu araks tühjade pinkide üle koosolekul, vaid rõõmustab nende üle, mis on täidetud. Ta ei vaata neid, kes ei tule, vaid neid kes on tulnud. Ta teab, et kui sa tänad tulijaid ja toidad neid Jumala Sõnaga hästi, lähevad nad ja toovad kaasa teisi, täites tühjad istmed. Kl 1:7 ütleb meile, et Epafras oli ustav. Mille üle ta ustav oli, sellest räägib Kl 4:12: Teid tervitab Epafras, kes on teie hulgast, Kristuse Jeesuse sulane, kes alati võitleb teie eest palveis, et te püsiksite täiuslikena ja oleksite täidetud kogu Jumala tahtmisega. | |
| Epafras oli ustav kahel alal: Jumala Sõna teenimises ja palves (Ap 6:4). See tähendab, et ta õpetas oma kogudusele terviklikku Jumala Sõna ja ei valinud välja lemmikteemasid ning palvetas nenede eest, et nad kasvaksid ja saaksid küpseks kuuldud Sõnas. (Siin tuleb mainida, et Püha Vaim ei ütle, et Epafras oleks palunud, et ta jutlused oleks head. Paljud pastorid paluvad enamasti endi eest enne jutlustamist, aga Epafras palvetas koguduse eest pärast jutlustamist.) | |
| Õp 28:20 ütleb, et Jumal õnnistab ustavat meest: «Ustav mees saab suure õnnistuse.» Ta ei ülenda iseennast, vaid jääb ustavaks selle tegemisel, mida ta on kutsutud tegema. Ustavus ei too endaga tasu mitte ainult siin maa peal, vaid ka igavikus.»... see on hea sa hea ja ustav sulane. Sa oled vähese üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse.» Mt 25:23. | |
| Suurus saab alguse madalalt | Ei ärimaailmas ega ka koguduses ei alga keegi ülevalt. Ustavus peab olema tõestatud juba madalast peale, kui me töötame kellegi teise jaoks. Kuidas kavatsed sa valitseda palju üle, kui sa ei ole ustav vähese üle antud olukorras? Kuidas võiksid sa olla valmis inimestele kuulutama kantslist Sõna, kui sa ei tervita neid ustel, ei näita neile istekohti, ei õpeta nende lapsi pühapäevakoolis või ei jaga nendega leivamurdmist? |
| Meile võib-olla ei meeldi viis, kuidas pastor juhatab koosolekut või kuidas pühapäevakooli superintendent tunde korraldab või kuidas koorijuht koori juhatab, kuid Jumal ikkagi juhib meid panema oma kätt adra külge ja alistuma juhile sellel alal, milleks Ta on meid kutsunud. | |
| Kui sa otsid üht täiuslikku kogudust täiusliku pastoriga, siis pead sa surema ja minema taevasse, et seda leida! Jumal kutsub ebatäiuslikke inimesi, et nende läbi teha see töö, sest meil on aare saviriistades. Tegelikult mida kiiremini sa õpid alistuma ebatäiuslikule pastorile, noortejuhile või muusikajuhile, seda enam Issand armastab seda ja seda kiiremini Ta ülendab sind ja toob sind sinu eraldamisaega. Olles ustav ebatäiuslike inimeste all paraneb su iseloom. See tähendab sinu «päästmise nõudmist kartuse ja värinaga. See on koht sinu elus, kus tuleb esile vaimuvili, luues kindla aluse kõikumatule usule; kindluse selles kutsumises ja andides, milled Jumal sulle on andnud. Oma kogemustest lisaksin juurde, et inimesed, kellele töötasin ja kellega koos töötasin enne, kui sain pastoriks, õpetasid mulle rohkem asju, mida mitte teha, kui neid asju mida teha! | |
| Kes on tähed? | Ja mis sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate abil, see anna edasi ustavatele inimestele,
kes on osavad õpetama ka teisi. 2Tm 2:2 Kui pastor otsiks kedagi kogudusest, et anda talle üks suurema tähtsusega ülesanne, siis mis oleks see põhiline iseloomujoon, mida Jumala Sõna käsiks tal otsida? Pauluse viimased tarkusesõnad ja instruktsioonid enne tema surma on välja toodud tema teises kirjas Timoteosele, kus ta andis edasi palju oma vastutusi üle ühele armastatumaile sõbrale ja töötegijale Timoteosele. Ülaltoodud salmis tuletab Paulus talle meelde midagi väga tähtsat, mida Timoteos oli näinud Pauluse elus aastaid: Paulus leidis ustavaid inimesi ja õpetas neid, kuidas olla sellised õpetajad ja jutlustajad, kes võiksid viia oma töö lõpule inimesi teenides. Kui Paulus leidis selliseid inimesi, siis sageli ei olnud nad kvalifitseerunud jutlustama ega õpetama, kuid nad olid ustavad. Paulus leidis Timoteose oma teisel misjonireisil ja ta oli üks neist ustavatest meestest. |
| Ap 16:1,2 kõneleb meile sellest et tal oli hea kuulsus inimeste seas, teda võis usaldada ja tal oli suur pühendus Jumala asjadele. Ajal, mil Paulus temale oma teise kirja kirjutas, oli Timoteos unustanud ustavuse ja usaldatavuse tähtsuse inimeste juures. Mingil põhjusel olid tema mängureeglid muutunud sellest ajast, kui ta alustas. Nüüd on ta otsimas koguduse hulgast «tulipäid», kes võiksid «maa ja taeva kokku jutlustada.» Ta vaatas mööda ustavatest inimestest, kes teda iga päev ümbritsesid. Vaatame seda salmi veelkord: Ja mis sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate abil, see anna edasi ustavatele inimestele, kes on osavad õpetama ka teisi. Kui Paulus oli need inimesed leidnud, siis olid nad küll ustavad, aga mitte võimelised teenima. Timoteos, nagu teisedki pastorid jättis selle korralduse tähele panemata, sest ustavad inimesed on tavaliselt suure naeratusega, kes tulles kannavad kaasas suurt Piiblit ja tuubivad end täis kirjakohti, kui neid tsiteeritakse. Nad tulevad vara ja jäävad kauemaks ning küsivad pastorilt pärast koosolekut rumalaid küsimusi, millele igaüks võiks kergesti vastata. Nad teevad alati vabatahtlikult ükskõik mida ja tõmbavad enestele koguduse ja diakonide ettevaatlikud pilgud, sest neil on ind, kuid mitte oskused. Aga lubage mul pisut teie mälu elustada, nagu Paulus Timoteose puhul tegi. Mida tegid sina, kui sa said päästetud ja mõistsid, et sul on kutse teenimistöösse? Kas Jumal pani sind teenistusse sinu suurepäraste talentide pärast või olid ka sina ustav kobakäpp? Kas ka sina tüütasid töötegijaid oma lõputute küsimustega ja pakkusid oma abi igas pisiasjas? Kas sa arvad, et kõik ootasid seda aega, mil sa jälle nende läheduses viibisid, või kas nad soovisid, et sa ei oleks neile selliseks nuhtluseks? Jätkem enestele alati meelde see kirjakoht: | |
| Vaadake ometi vennad oma kutsumist, et mitte palju tarku liha poolest, mitte palju vägevaid, mitte palju suursuguseid, vaid mis rumal on maailma silmis, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi tarkadele, ja mis on nõrk maailma ees, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi sellele, mis on vägev. 1Kr 1: 26, 27 | |
| Pole tähtis, kui kõikuvalt või ebaküpselt me alustame. Kui me oleme ustavad, tasub Jumal meie ustavust alati ülendamisega. Kui inimene on ustav tegema kõike, mida ta käsi leiab teha, siis ütleb Jumala Sõna: Alandage endid Jumala vägeva käe alla, et teid ülendataks omal ajal. 1Pt 5:6 Sest need, kes on hästi pidanud oma ametit, saavutavad endale kauni lugupidamise (ülendamise). 1Tm 3:13. | |
Anded ja ustavus |
|
| Hästi tehtud sa hea ja ustav sulane. Sa oled vähese üle ustav olnud, ma panen sind palju üle. Kui olin saanud Grace Fellowshipi koguduse pastoriks, oli üks mu suurimaid soove oma koguduses panna üles raamatupood ja nii me alustasime seda väga tagasihoidlikult. Rääkisin oma lindistuse direktoriga, et ta paneks ühte nurka üles laua, millel müüdaks koguduse koosolekute lindistusi. Kui see ala hakkas arenema ning raamatuid ja teisi materjale sai müüdud, muutus see nii suureks osaks meie kogudusest, et lindistuse direktor pidas korraga kahte täisajaga tööd. Vajasime kedagi kes võtaks selle üle. Esimene mõte, mis mulle pähe lõi, oli: «Milliseid omadusi vajab see, kes seda osakonda juhatab?» | |
| Oli uks tüdruk, kes töötas audioosakonnas vabatahtlikuna ja oli alati ustav oma töös. Tema nimi tuli esile mitmel korral, kuid alati ma ei arvestanud seda, kuna ta ei olnud kvalifitseeritud. See koht aga nõudis kedagi, kes oskaks arvestamist, raamatupidamist ja inventariseerimist; kedagi, kes oleks osav rääkima raamatute väljaandjatega. | |
| Koostasime koos audiodirektoriga nimekirja nendest inimestest koguduses, kelledel olid omadused ja palusime, et nad palvetaksid selle koha pärast. Kõik, kes olid meie nimekirjas, ütlesid, et nad hindavad seda ametit, aga ei tunne nagu peaksid selle võtma. Me olime kimbatuses ja ainus asi, mida teha jäi, oli oodata, et Jumal annaks meile selleks õige inimese. Igal laupäeva õhtul ma palusin üle koguduse auditooriumi, et inimeste südamed oleks avatud Jumala Sõna vastuvõtmiseks ja et Vaimuannid ilmneksid. Ühel laupäeval, ilma minu teadmata, oli see tütarlaps, kes töötas audioosakonnas vabatahtlikuna, istumas üleval audioruumis reguleerimas heli ja kerimas kassette koosolekuteks valmis. | |
| Ajal kui ma palvetasin, tuli ta alla platvormile mikrofone üles seadma. Kui ta oli alles alumistel trepiastmetel, märkasin teda oma silmanurgast ja kirjakoht tõusis minu südamesse: Ent majapidajalt nõutakse kõigepealt, et ta leitakse ustav olevat. 1Kr 4:2 |
|
| Sel hetkel ütles Issand mulle midagi, mida ma ei unusta kunagi. Ta ütles mulle, et ma olen otsinud oskusi, Tema aga ustavust. Ta ütles mulle, et sa võid õpetada inimestele kuidas teha asju, kuid sa ei või neile õpetada ustavust. Nad peavad selle ise valima vabatahtlikult. Ühtäkki ma mõistsin seda. | |
| Jumal ei pannud mind teenistusse minu suurte annete pärast. Olin olnud ustav õpetama pühapäevakooli klassis, seadma üles ja võtma maha helisüsteemi ja tegema vabatahtlikult aastaid kõike, mida oli vaja teha. Minu oskused tulid, kui olin ustav tegema ükskõik mida Jumal ja need, keda olin teenimas, palusid mul teha. Olin ustav enne, kui sain oskused. | |
| Jälgisin tüdrukut, kuidas ta seadis üles mikrofone. See oli tema jaoks iganädalane tegevus. Ta ei olnud ustav ainult koosolekute ajal, vaid nädala sees, kui kedagi teist ei olnud kohal. Selline töö, kus keegi teine peale Issanda ei näe su pingutusi, nõuab suurt usku. Me võtsime selle ustava tüdruku tööle ja saatsime ta vastavatele kursustele ning raamatupoodidesse, et ta saaks vastavad oskused. | |
| Sinu ustavus on suur! Nl 3:23 Ustav on see, kes seda on tõotanud Hb 10:23 Ja ma nägin taeva avatud ja vaata: valge hobune! Ja selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline. Ilm 19:11 |
Üks Jumala tähtsamatest iseloomujoontest on Tema ustavus. Meie Isa on nimetatud ustavaks paljudes kohtades Jumala Sõnas! Tema esimene iseloomujoon on ustavus. Pane ka seda tähele, et Mt 25:23 ei ütle Issand:»...sina hea ja osav sulane.» Meie Issand tasub meile siin ja igavikus meie ustavuse järele, mitte meie võimete järele. Ma ei ütle siin, et kvalifitseeritud töölised on halvad ja et nad on automaatselt kõrvale lükatud, kui on jutt mõnele kohale määramisest koguduses või ajalikus töös. Ma ütlen, et võimed ja oskused peavad olema rajatud ustavuse vundamendile. |
| Kui inimene toetub oma võimetele, muutub ta upsakaks ja arendab üleoleva hoiaku teiste inimeste suhtes, kui ta saavutab edu. Kui ta aga ei saavuta edu, langeb ta depressiooni. Ta on nii endast sissevõetud, et oma saavutustes ta tavaliselt kasutab ära oma positsiooni trepiastmena... alati aknast välja vaadates ja oodates oma suure edu saabumist. Kuigi tema anded võivad olla suured, on tema iseloom ja ausus suures puuduses. Teisalt jälle ustav inimene on nagu teemant kotiriides. Ta on täiesti pühendanud ennast Jumalale, kogudusele, pastorile ning ta usub, et tema kogudus on maailmas parim. Ta jätkab oma töö tegemist, kas tulgu tuli või vesi! Ta peab oma suurimaks eesõiguseks seda, et talle tasutakse oma töö eest, mida ta teeb ja kui see on Jumala tahe, siis ta teeb seda, kuni Jeesus tuleb tagasi. Alguses võib selline inimene sulle maksma minna palju kannatlikkust ja tööd, kuid hiljem võid sa teda usaldada ja ta tasub sulle seda kauaaegse ustavusega. | |
| Paljud inimesed kuulutavad omaenese headust, kuid kes aga kes leiaks ühe ustava mehe? Õp 20:6 | |
Jumal kaitseb ustavat |
|
| Mooses oli olnud üksik mees mõnda aega, pärast seda, kui tema esimene naine Sippora oli temast lahkunud tagasiteel Egiptusesse (2Ms 4:19-26). Sellest ajast peale, mil Moosese naine oli lahkunud, seisis tema õde Mirjam tema kõrval ja etendas tähtsat osa Iisraeli rahva juhtimisel, valitsemisel ja igapäevaste otsuste tegemisel. Kui nüüd Mooses otsustas uuesti abielluda, tundis Mirjam oma positsioonile rivaali liginevat. | |
| Niipea, kui Mirjam tunnetas ohtu teise naise poole, kes oli tulnud areenile, vajas ta kedagi, kes võitleks tema positsiooni eest koos temaga, ning ilmselt oli see Aaron, kelle ta valis. Aaron oli nähtavasti mees, keda oli kerge ümber veenda, mees ilma selgroota. Tuletage meelde, et tema oli just see, kes laskis rahval valada kuldvasika, kui Mooses oli Siinai mäel Jumalaga kõnelemas. Ta läks isegi niikaugele, et laskis ehitada altari teistele jumalatele, et neid kummardada ja neile ohverdada ohvreid (2Ms 32:1-6). | |
| Aga Mirjam ja Aaron rääkisid Moosesele vastu Etioopia naise pärast, kelle ta oli võtnud; sest ta oli naiseks võtnud etiooplanna. Siis nad ütlesid: «Kas Jehoova räägib ainult Moosese läbi? Eks ta räägi ka meie läbi.» Ja Jehoova kuulis seda. 4Ms 12:1,2 | |
| Pane tähele seda, mida Mirjam ja Aaron ütlesid teineteisele: «Kas Jumal tõesti räägib ainult Moosese läbi? Miks meil ei ole samapalju sõna sekka ütelda, kui Moosesel selle rahva juhtimisel? Ka meie võime kuulda Jumala käest samahästi kui tema.» | |
| Nad ei ütelnud siin, et Jumal on saatnud nende kasu peale tule alla või on lõhestanud Punase mere nende kepisirutuse peale. Nad ei maininud, et Jumal on neile ütelnud, millist kaljut lüüa või millise puu oksi vette panna, et rahvas saaks juua. Ei olnud ka nemad need, kes rääkisid Jumalaga rahva igapäevase manna või vuttidega varustamise suhtes. Nemad ei olnud ka need, kes kohtusid Jumalaga igal päeval telgis. | |
| Siiski tundis Mirjam ebakindlust ja rääkis Aaroniga, sest ta oli kade. Kuigi nad arvasid, et kõnelesid salajas, ütleb Jumala Sõna, et Issand kuulis neid ja tõi asja kohe päevavalgele! | |
| Sealsamas rääkis Jumal Moosese, Mirjami ja Aaroniga ja tegi seda kogu rahva kuuldes, kes seisis telgi ees, kus ta kohtus Moosesega igal päeval. Ta isiklikult lahendas vaidlusküsimuse sellest, kes oli määratud Iisraeli rahvast juhtima. | |
| Aga mees Mooses oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal. Siis Jehoova ütles äkki Moosesele, Aaronile ja Mirjamile: «Minge teie kolmekesi välja kogudusetelgi juurde!» Ja need kolmekesi läksid. Siis Jehoova astus alla pilvesambas, seisis telgi uksel ning kutsus Aaronit ja Mirjamit ja mõlemad läksid. Ja Jehoova ütles: «Kuulge ometi mu sõnu! Kui teie hulgas on prohvet, siis ma ilmutan ennast temale nägemuses, räägin temaga unenäos!» 4Ms 12:2-6 | |
| See oli tõde, et Mirjam ja Aaron olid prohvetiametis ja Issand kinnitas seda, et nad kuulsid tema Sõna, kuigi ainult unenägude ja nägemuste kaudu. Kunagi ei olnud aga Jumal neile ütelnud, et nad peaksid rahvast juhatama ja järgmiste salmidega Ta kuulutas neile ebameeldivaid uudiseid: | |
| Nii aga ei ole mu sulase Moosesega: tema on ustav kogu mu kojas. Temaga ma räägin suust suhu, ilmsi, mitte nägemuste ja mõistatuste läbi! Ja tema võib vaadata Jehoova kuju! mispärast siis ei ole te kartnud rääkida vastu mu sulasele Moosesele? 4Ms 12:7,8 | |
| Jumal valis Moosese tema ustavuse, mitte tema osavuse pärast ja Ta teeb selle asja selgeks Mirjamile ja Aaronile, et Mooses oli ustavam, kui nemad. Tegelikult oli ta kõige ustavam mees kogu Iisraelis. Jumal ütles, et ta räägib Mirjami ja Aaroniga unenägudes ja nägemustes nende kvalifikatsiooni pärast (nad olid prohvetid), aga tal oli osadus silmast-silma Moosesega tema ustavuse pärast. | |
| Ustava mehena pani Mooses oma rahva ettepoole endast ja oma reputatsioonist. Kui tuli suur surve selle rahva vastu, astus Mooses ise nende eest välja. Ta seisis Jumala ja patuse rahva vahele vahemeheks mitmel korral. | |
| Vastupidi olid Mirjam ja Aaron näidanud väga ilmselt välja oma iseloomujooni: enesekeskset upsakust. Nad ei pidanud silmad kogu rahva kasu ja ei hoolinud nad ka Moosese isiklikust õigusest abielluda uuesti. Nad tundsid, et nende jalgadealune kõigub ja tahtsid kinnitada ainult oma isiklikke positsioone. | |
| Selle tulemusena jäid nad süüdi ühes kõige halvemas patus: Jumala valitud juhtidele vastuhakkamises. Ja ma tahan, et sa näeksid, et Jumal tegeles selle patuga avalikult. | |
| Mitte kaua pärast seda, kui minust sai Grace Fellowship'i koguduse pastor, tuli üks mees minu juurde ja ütles, et ta võiks kogudust juhatada paremini kui mina. Vastasin talle, et mul ei ole kahtlust, et ta seda suudaks. Seejärel lausus ta, et administreeriks koguduse asju paremini kui mina, ja kuna tal oli vastav haridus, oleks ta ka minust parem jutlustaja. Jälle olin ma temaga nõus ja tunnistasin ausalt, et ma tõesti pidin palkama endale administraatori. | |
| Vaatasin sellele mehele otsa (kellest ma hiljem kuulsin, et ta tahtis endale seda pastori kohta ja oli nüüd vihane, et tema argumente arvesse ei võetud), ja ütlesin talle, et on ainult üks põhjus, miks mina selle koguduse pastor olen, ja mitte tema, ja see on, et Jumal kutsus mind. | |
| Tavaliselt on kõrgelt kvalifitseeritud inimesed vihased nende peale, kes on ustavad ja edukad. Tegelikult on paljud Taaveti laulud kirjutatud kvalifitseeritud inimestest, kes on kadedad Taaveti positsioonile ja tema poolehoiule Jumalaga. Ta pidi võitlema kadedusega oma vendades, kuningas Saulis, oma kuningaõues ja oma lasteski. | |
| Taavet ei olnud midagi enamat, kui üks ustav karjasepoiss, kes oli Issanda poolt ülendatud. Kuningana tegi ta palju vigu ja patte, kuid lõpuks ta alati parandas meelt ja tõusis jälle tippu. | |
| Ustav armastab inimesi | Arvan, et ustavaid inimesi võib võrrelda korgiga: sa võid neid vajutada vee alla ja hoida seal mõne aja, kuid nad tõusevad jälle pinnale, sest nad armastavad rohkem Jumalat ja inimesi, kui iseendid ja enda reputatsiooni. Moosesel ja Taavetil oli oma rahva vastu seesama armastus, mis Issandal. Paulus tegi samalaadse kommentaari Timoteose kohta Fl 2:19-21 |
| Ma loodan Issandas Jeesuses Timoteose varsti läkitada teie juurde, et ka minul oleks hea meel teada saades, kuidas teie käsi käib. Sest mul pole kedagi muud nii üksmeelset minuga, kes tõsiselt hoolitseks teie eest. Sest nad kõik otsivad enda oma, aga mitte seda, mis on Kristuse Jeesuse oma. | |
| Iga töötegija, keda Paulus tundis, püüdis suuremal või vähemal määral end Issanda töös üles tõsta. Pauluse poolt teatud inimestest oli Timoteos ainus, kelles ei olnud vähimalgi määral upsakust ega enese huvisid mängus. Ta armastas Filipi kogudust samal määral, kui Pauluski. | |
| Ustava inimese tunnused | Mis põhjusel saavad ustavad inimesed edukaks? Üks tunnus, mida Mooses ja Taavet mõlemad omasid, oli alandlikkus. See on midagi, mida ei saa õpetada see, nagu ustavuski on asi, mida inimesed peavad valima. |
| Kui ustav inimene on probleemiga silmitsi, uurib ta kõigepealt ennast, kuid annetega inimene on arvamisel, et ta ei saa vigu teha ja otsib võimalust teiste süüdistamiseks. Üks teine tunnus, mida ustavad inimesed omavad, on aukartus Jumala vastu. On ilmne, et Mirjamil ja Aaronil ei olnud mingit jumalakartust, kui nad rääkisid Moosese, Jumala valitud Iisraeli rahva juhi vastu. Nende eludest me näeme, et upsakus ja kadedus röövib inimeselt ara jumalakartuse ja kindlasti viib nad lõpuks hukatusse. | |
| Ja Jehoova viha süttis põlema nende vastu ja Ta läks ära. Kui pilv oli lahkunud telgi pealt, ennäe, siis oli Mirjam pidalitõvest lumivalge! Aaron pöördus Mirjami poole, ja vaata, too oli pidalitõbine. 4Ms 12:9,10 | |
| Kui me aga vaatame Moosese elu, siis näeme, et ustavus ja tasadus toovad kaasa ühe püsiva austuse Jumala vastu ja kirgliku helluse inimeste vastu. See oli põhjus, mis põhjustas Moosest paluma Jumalat, et Ta Mirjami tervendaks, kuigi Mirjami patt oli suunatud tema vastu. | |
| Siis Mooses kisendas Jehoova poole üteldes: «Oh Jumal! Tee ta ometi terveks!» Ja Jehoova vastas Moosesele: «Kui ta isa oleks sülitanud temale näkku, kas ta ei oleks siis pidanud häbenema seitse päeva?» Olgu ta seitsmeks päevaks suletud väljapoole leeri ja seejärel ta võetagu tagasi!» 4Ms 12:13,14 | |
| Mulle meeldib see, mida Heebreakeelne originaaltekst ütleb Õp 3:34 : Jumal ise heidab ennast lahingumöllu ülbete vastu, kuid alandlikele ta annab armu. Ta kaitses Moosest Mirjami ja Aaroni süüdistuste eest, aga Ta andis ka andeks ja tervendas Mirjami, kui Mooses seda palus. | |
Eliisa kutsumine |
|
| Pole tähtis, mis liiki Issanda töös me oleme, edu saavutamise põhimõtted on ikka samad see mis oli tõde Moosese, Taaveti, Pauluse ja Timoteose jaoks, on tõde täna meie jaoks. Üks kõige ilusamaid näiteid kutsumisest ja eraldamisest, mis on meile Piiblis antud, on lugu prohvet Eliisast. Tema elu oli võimas näide sellest, kuidas ustavus sai võtmeks sellele vägevale teenimistööle, mida ta koges. | |
| Inimene täis kirgi | Selleks, et mõista Eliisa kutsumist, peame alustama selle uurimist. Tema kutsumist põhjustas prohvet Eelija läbikukkumine, keda ta asendas. |
| Jk 5:17 ütleb meile, et Eelija oli inimene kes alistus kirgedele nagu meiegi. Sõna «kired» on siin kasutatud sõna «emotsioonide» asemel sellepärast, et Eelija elus olid emotsioonide mäed ja orud palju sagedamini kõikumises, kui teistel inimestel. Eelija oli kõikumas üles-alla lausa igal minutil, mitte ainult igal päeval. | |
| 1Kn 19. peatükis räägib sellest, kuidas Eelija oli ärganud pärast sündmusterikast päeva, mil ta oli kutsunud tule taevast alla, tapnud nelisada viiskümmend Baali prohvetit, palunud ja saanud vihma taevast, mis lõpetas kolme- ja pooleaastase põuaperioodi ja jooksis kuninga hobuvankrist kiiremini üle Jisreeli väljade. Järgmine hommik algas sellega, et kuninganna Iisebel saatis talle kirja ja ähvardas tal pea maha võtta, sest ta oli tapnud Baali prohvetid. Nõrkuses ja hirmus jookseb ta oma elu pärast. | |
| Sageli oleme lüüasaamise suhtes kõige hellemad just pärast suurt võitu ning nüüd olidki Eelija kaitsemüürid maas. Arvatavasti ta ei mõelnud väga selgelt. Kui kuninganna olekski teda tõesti tappa kavatsenud, oleks ta saatnud saadiku mitte kirja, vaid noaga! | |
| Kuninganna Iisebel oli tegelikult värisemas Eelija ees, nagu teisedki Jumala vaenlased, aga ta püüdis teda hirmutada ning see õnnestus. Eelija jooksis, kuni tal jõud lõppes ja ta langes maha leetpõõsa alla ja hüüdis Issanda poole: «Ma soovin olla surnud.» Tegelikult aga ei tahtnud Eelija surra. Kui ta oleks tõesti soovinud surra, oleks ta pidanud jääma linna ja Iisebel oleks selle eest hoolitsenud! Ta tahtis vaid haletsust. Kas sa oled kunagi tahtnud, et keegi sulle kaasa tunneks, kui sa tunned end halvasti? | |
| Ma ei mäleta kõiki neid kordi, kui keegi on tulnud mu kontorisse, langenud toolile mu laua ees ja ütelnud: «Ma soovin olla surnud.» Ma tean, et nad seda tegelikult ei taha, sest muidu nad ei oleks tulnud abi saama. Nad oleks leidnud palju mooduseid, kuidas surra enne, kui nad jõudsid mu ukseni. Neil juhtudel olen soovinud, et mul oleks olnud püstol ülemises sahtlis. Ma võiks selle libistada üle laua nende ette ja ütelda: «Lase käia!» Oleks huvitav näha nende näoilmet? | |
| Aga Issand oli veelgi armulisem Eelijale. Ta küpsetas talle koogi ja andis talle vett. Ma ei tea, milline oli selle koogi retsept, kuid ma tahaksin seda teada, sest Eelija jooksis koogist saadud energiaga nelikümmend ööd-päeva. Ainus probleem oli see, et ta jooksis valele poole! Jumal tahtis, et Eelija läheks tagasi linna ja jätkaks oma tööd, kuid selle asemel jooksis ta koopasse Hoorebi mäel ja varises jälle kokku. Jällegi soovis ta olla surnud ja jätkas oma kaebamist sellega, et tema on ainus, kes veel Jumala asjadest siin maa peal hoolib. Nüüd oli asi muutunud palju tõsisemaks. Jumalal ei ole plaanis teda haletseda ega küpsetada talle teist kooki. Ta käskis Eelijal minna välja ja seista mäel ning saatis siis tugeva tuule, maavärina ja lõpuks tule. Eelija arvas, et need võiksid olla üleloomulikud tundemärgid, nagu meiegi ootaksime, kui ei saa enesele Jumala kaastunnet. Eelija oli arvamisel, et Jumal oli tema jaoks nagu teenijatüdruk. Kui ta helistab kella oma haletsusväärse olukorra pärast ja palub Tema haletsemist, siis ta saab imekooke, maavärisemisi, tuuli ja tuld. Kuid tema suureks imestuseks ei olnud Jumal ei üheski neist asjust. Jumal rääks Eelijaga vaikse ja tasase häälega, mida ei olnud isegi kõrvaga kuulda ja ütles talle sellega, et lõpeta juhtimise otsimine välistest asjadest. Sellega ütles Jumal talle, et ta läheks tagasi selle juurde, mis tema teenimistöö enne edukaks tegi Püha Vaimu juhtimise juurde. Seda ei igatsenud Eelija aga eriti kuulda! Nii mähkis ta end enese kuube ja läks tagasi koopasuhu. Kui Jumal küsis temalt, mida ta seal teeb, siis vastas Eelija endise kaebusega, et tema on see ainus järgijäänud prohvet ja keegi ei hooli Jumala asjadest. Jällegi otsis ta kaastunnet ja nüüd sai Jumala mõõt täis! Jumala kannatus on suur, kuid mitte lõputu! Ta informeeris nüüd Eelijat, et tema teenistus on nüüd jõudmas lõpule ja et ta läheks ja võtaks nüüd Eliisa Aabel-Meholast enese asemele. Tegelikult oli veel seitse tuhat neid, kes ei olnud kummardanud end Baali teenistusse. Kui Eelija ei tahtnud olla nende juhiks, võidis Jumal tema asemele kellegi teise. | |
| Eelija ja Eliisa | Kui Eelija Eliisa leidis, oli see noormees kündmas kaheteist paari härgadega, mis oli suure rikkuse märgiks tol ajal. Ainult rikkamad võisid ohverdada härgi Issandale. Vaesed ohverdasid tuvisid ja turteltuvisid ja keskklassi inimesed ohverdasid jäärasid ja tallesid. Nii et Eliisa oma kaheteist paari härgadega oli arvatavasti väga rikas. Ta ei olnud lihtsalt põllumees, vaid farmiomanik. |
| Kui Eelija nägi Eliisat, võttis ta oma mantli seljast ja heitis selle Eliisa õlgadele. Eliisa mitte ainult ei tundnud kuulsat prohvetit, vaid ta mõistis ka mantli tähendust. Ta teadis otsekohe, et Jumal on kutsunud teda olema prohveti ametis ja et ühel päeval ta võtab sisse Eelija koha. | |
| Esimest korda, kui Eelija andis Eliisale oma mantli, tähendas see tema kutsumist. Palju aastaid hiljem, kui mantel antakse teine kord Eelija taevasse võtmisel, tähistas see Eliisa eraldamist ja tema teenistuse algust. | |
| Kui Eelija oli heitnud põllul oma mantli Eliisale, ohverdas Eliisa ühe oma härgadest ja keetis selle liha. Selle tähendus oli, et ta põletas sillad oma taganemise teele. Ta ei pöördunud kunagi enam tagasi farmipidamise juurde, vaid järgis Eelijat sellest hetkest peale. | |
| Tahan esile tuua, et Eliisa oli Jumala poolt valitud ametisse Eelija asemel. Paljud usklikud tänapaeval arvavad ja mõned õpetavad, et teenistused ja vaimulikud anded kanduvad edasi neile, kes käivad palju läbi teiste töötegijatega. Mõnedes ringkondades isegi õpetatakse, et ametid ja anded antakse edasi käte pealepanemise läbi. | |
| See on Eelija ja Eliisa loo moonutamine. Sa võid keerutada mõne töötegija ümber kuni sa sured, kuid kunagi ei saa tema võidmist, andeid, ega ametit. Kui sa oled Jumalast kutsutud, siis ühendus tähtsate jumalameeste ja -naistega on sulle küll õnnistuseks, kuid ei varusta sind. Käte pealepanemine meestele ja naistele toimub sel hetkel, kui Jumal neid eraldab. See toimub siis, kui inimesed tunnevad ära selle, mida Jumal on juba kinnitanud töötegija elus. | |
| Kui Eliisa käis koos Eelijaga, oli tema kaugel väljapaistvusest. Ta ei teinud ühtki imet, ei kutsunud tuld alla ega hoidnud vihma tagasi. Ta kandis Eelija kohvreid, otsis hotellikohti ja arvatavasti kuulas Eelija kaeblemist! Ja minu suureks imestuseks ei kestnud Eliisa järgimine mitte ainult mõned kuud vaid kümme aastat. Kuidas sulle meeldiks järgida Eelija-sugust meest kümme aastat? | |
| Mida koges Eliisa nende kümne aasta jooksul teenides iga Eelija soovi ja tahet? Kas ta istus hotellitoas ja kuulas Eelija hädaldamist, et keegi ei hooli Jumala teenimisest kui ainult tema? Ma mõtlen, et kui palju ta kuulis Eelijat ütlemas: «Ma sooviksin juba olla surnud!» Mida sa sellest arvaks, kui sa kuuleks suurt jumalameest ütlemas: «Ma sooviksin olla juba surnud?» Usun, et Eliisa oli alguses ehmatanud. Võib-olla varises kokku kogu tema ettekujutus prohvetist. Võib-olla ta kahtles mitmelgi korral oma otsuse õigsuses lahkuda farmipidamisest, kui ta vaatas Eelijat istumas voodiserval ennast haletsemas. | |
| Jumala Sõna ütleb meile Jaakobuse kirjas, et Eelija oli inimene täis kirgi ja me teame, et kõik kes on teenistuses, on ikka inimesed, mitte inglid. Üks osa iga töötegija elust on ära tunda ja tunnistada endale oma ja kaastööliste nõrkusi. Eliisa pidi nägema Eelija allajäämisi enam, kui meie näeme tema võite, aga ta teenis teda ustavalt ja austas oma isandat. | |
| Arvan, et Eliisal oli ka palju ärevaid hetki, mil ta jälgis Eelija kõnelemist rahvale ja mõnele grupile prohveteile. Arvatavasti oli ka Eliisa ise uurinud palju ja pannud kokku mitmeid jutlusi, uskudes, et ühel päeval Eelija pöördub tema poole ja ütleb: «Eliisa, sul on tänaseks sõnum ja ma tahan, et sa selle annaksid.» Kuid see ei juhtunud kunagi. | |
| Oleks kerge muutuda araks kümneaastase perioodi jooksul. Eliisal pidi sageli olema meeles see päev, mil ta sai kutse. Arvatavasti ta meenutas seda korduvalt oma mõtetes, kuidas Eelija heitis oma mantli üle tema ja julgustas end, et kui Jumal on temas töö alustanud, viib ta selle ka lõpule; Jumal, kes teda kutsus, ka eraldab ühel päeval. | |
| Nii jäi Eliisa ustavaks. Ta rühkis edasi, päev päevalt, kuu-kuult, aasta-aastalt, kuni ühel päeval 2Kn 2:1-15 me jõuame tema eraldamise hetkeni. | |
Eliisa eraldamine |
|
| Kui Jehoova tahtis viia Eelijat tuulepöörises taevasse, olid Eelija ja Eliisa parajasti lahkumas Gilgalist. 2Kn 2:1 Eelija äravõtmise aeg oli lähedal ja Eliisa teadis seda, kuid tema ustavus Eelija järgimisel ei olnud rajanenud ahnusel või tema ameti kättesaamisel, vaid Eliisa iseloomul. Kümne aastaga oli tema ustavus rajanud aluse stabiilsusele ja tarkusele. Ta oli jälginud Eelijat väga lähedaselt ja oli õppinud asju, mida ta pidi tegema ja ka mida ta ei pidanud tegema. Tema oskused olid tulnud tööst ja teenimisest ja Issand ilmutas talle, et tema eraldamise aeg on jõudnud ligi. | |
| Ja Eelija ütles Eliisale: «Jää ometi siia, sest Jehoova on mind läkitanud Peetelisse!» Aga Eliisa vastas: «Nii tõesti kui Jehoova elab ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.» Ja nad läksid Peetelisse. 2Kn 2:2 | |
| Sageli on õpetatud sellest nii, et Eliisa ei jätnud Eelijat sellepärast, et ta teadis, et kui näeb Eelijat minemas, siis saavutab topeltportsjoni väge, kuid see ei olnud veel teadagi enne künnendat salmi. Eliisa järgis Eelijat, sest ta oli ustav ja ta tahtis temalt õppida kõike, isegi nende viimaste tundide jooksul veel. | |
| Ta ei olnud liiga uhke, et näidata välja, et ta ei tea veel kõike. See on olnud languseks paljudele töötegijatele tänapäeval. Nad ei soovi õppida ega kuulata teiste jutlustajate linte ega võtta nõu nende käest, sest see oleks ütelnud, et on midagi, mida nad ei tea. | |
| Tark töötegija, nagu seda oli Eliisa tahtis aga olla koos teistega kes teadsid enam, kui tema. (Ning mida kauem sa elad ja mida enam sa õpid, seda enam sa avastad, et sa ei tea veel midagi). | |
| Ustavad ja kvalifitseeritud | Ja prohvetijüngrid, kes olid Peetelis tulid välja Eliisa juurde ja küsisid temalt: «Kas sa tead, et Jehoova võtab täna ära su isanda su pea kohal?» Ja ta vastas: «Küllap minagi tean! Olge vait!» 2Kn 2:3 |
| Need prohvetijüngrid olid kvalifitseeritud. Nad olid käinud prohvetite koolis ja omasid diplomeid oma seinal, millel oli maa juhtivate töötegijate allkirjad all. Nad olid kõik imestuses, et miks ükski neist ei ole valitud Eelija asemele. | |
| Nad olid need, keda nimetatakse «paljud, kes on kutsutud», kes loodavad elus oma oskustele. Kuid Eliisa oli «valitud», sest ta oli ustav. Kvalifitseeritud aga on tavaliselt kadedad ustavate peale. See fakt, et Eelija võetakse peagi ära, oli arvatavasti laialdaselt teatud nende seas, kes olid teenistuses ja prohvetijüngrid püüdsid seda teadmist ära kasutada, et Eliisat ehmatada. Nad tuletasid talle meelde, et kümne aasta jooksul ei ole ta teinud midagi peale oma isanda järgimise, nagu õpilane, kes imetleb staari ja aeg oli tulemas, kus ta pidi seisma oma kahel jalal keset lava. Arvatavasti, olles kümme aastat teisejärgulises positsioonis, oli Eliisa sellega juba jõudnud harjuda. Kõik lõplikud otsused olid olnud Eelija õlgadel ja mõte täieliku vastutuse endale saamisest võis olla talle hirmuäratav. | |
| «Mida sa kavatsed teha Eliisa? Eelija on peagi läinud. Mida sa kavatsed teha?» küsisid prohvetid. Mulle meeldib Eliisa vastus: «Küllap minagi tean! Olge vait!», ehk teiste sõnadega: «Pidage suud!» | |
| Eliisa ei teadnud täpselt, mis pidi juhtuma, ja on selgelt näha, et ta ei tahtnud, et seda talle meelde tuletati. Ka ei soovinud ta, et prohvetite koor laulaks talle laulu uskmatusest ja hirmust, et teda sellega piirata. Nii ta käskis neil suud pidada. See oli üks teine tunnus küpsusest ta oli võimeline ja tahtis ise tegeleda oma nõrkusega. | |
| Kuigi Eliisa ei teadnud seda, mis pidi juhtuma homme, teadis ta, et see Jumal, kes oli teda kutsunud, kui ta kündis põldu, teadis mida teha. Ta teadis, et peab otsima Jumala käest seda, mida peale hakata, kui ta astub Eelija kingadesse. | |
| Homne päev on sageli meile üllatus, kuid mitte Jumalale ja me ei pea alati teadma ette homset selleks, et olla edukas. Edukas töötegija ületab sildu siis, kui need talle ette tulevad, kas Püha Vaim talle seda ette näitab või mitte. Ja milline siis oleks meie usus käimine, kui me teaksime ette igat olukorda, mis ette tuleb? Meie kindlustunne ja Eliisa kindlustunne on rajatud sellele faktile, et Jumal teab, mis tuleb homme ja Ta on juba valmistanud tee pääsemiseks ja Ta teab vastust igale probleemile, mis tuleb. | |
| Eliisa seisis jälle vastakuti prohvetijüngritega, kes lähenesid talle samade küsimuste ja kahtlustega, kui ta oli minemas Peetelist Jeerikosse koos Eelijaga: Ja Eelija ütles temale: «Jää ometi siia, sest Jehoova on mind läkitanud Jordani äärde!» Aga ta vastas: Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha!» Ja ometi mõlemad läksid. | |
| Ja ka viiskümmend meest prohvetijüngreist läks ja jäi eemale seisma, kui need kaks peatasid Jordani ääres. 2Kn 2:6,7 | |
| Kui Eelija ja Eliisa lähenesid oma viimasele kohale, kus nad olid kahekesi koos, Jordani jõe ääres, seisid prohvetijüngrid Peetelist ja Jeerikost jõe kaldal ja jälgisid toimunut eemalt. Need mehed olid püüdnud veenda Eliisat kahel korral, et ta ei ole küllalt kvalifitseeritud, et asendada Eelijat ja nüüd nad jälgivad eemalt, oodates Eliisa läbikukkumist. Prohvetijüngrite jaoks on Eliisa rumalukene, kes kuigi ustavana, oli naiivne ja harimatu. Ta ei ole käinud nende koolides ega ei ole küsinud neilt mingit nõu. Nad olid püüdnud anda talle nõu, kuid igal korral oli Eliisa lihtsalt ja rumalalt selle ara põlanud. Eliisa oli õppinud nendelt, kes teda olid siiralt aidata tahtnud, kuid oli ka küllalt tark, et vältida iseteadjaid, uhkeid ja kiidukukki. Nüüd nad seisavad seal ja on valmis andma oma abi, kui Eliisa suur langemine tuleb. | |
| Mantel antakse edasi | Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see pooldus siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda. 2Kn 2:8 |
| See on viimane ime, mida Eelija teeb, aga on ka esimene ime, mida Eliisa teostab (2Kn 2:14). Eliisa võtab üle sama teenistuse, mille Eelija jättis ja viib edasi Jumala kutse Iisraelile. | |
| Jordani jõgi tähendas Iisraelile alati uusi algusi. See on sama koht ja sama ime, mida Jumal teostas, kui Iisraeli rahvas läks jõest üle Kaananimaale Jo 3:16. Samuti on see sama koht, kus ristitakse Jeesust ja Ta saab eraldatud oma tööle (Mt 3:16-17). Nüüd jälle märgib Jordani jõgi Eelija teenistuse lõppu ja Eliisa teenistuse algust. | |
| Ja kui nad olid üle jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: «Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetaks sinu juurest?» Ja Eliisa ütles: «Tuleks mulle ometi kaks osa sinu vaimust!» 2Kn 2:9 | |
| Eliisa nõudmine kahte osa Eelija vaimust tundub peaaegu uhkena. Võib-olla oleks ka sinu soov olnud nagu minugi oma: «Tänu Jumalale, seda hetke olen ma oodanud! Olen reisinud selle mehega kümme aastat, kuulates tema kaeblemisi ja hädaldamist. Ja kui ta peaks küsima, mida ma temalt viimaks tahan, siis ma laseks tal minna rõõmuga!» Eliisa nõudmine ei rajanenud aga kibestumisel, vaid Pühakirja alusel. Vanas Iisraelis oli topeltosa esmasündinu valikuõigus. | |
| Eelijal ei olnud omal perekonda ja Eliisa oli hüljanud oma, kui tema kutsumise hetkel talle mantel õlgadele heideti. Nende kümne aasta jooksul muutusid need kaks meest nagu isaks ja pojaks ja nüüd oli Eliisa palumas perekonna pärandit. Samasugune suhe oli Pauluse ja Timoteose vahel (Fl 3:22; 1Tm 1:2; 2Tm 1:2). Siinjuures peaks meelde tuletama Jeesuse tõotust, et need, kes hülgavad oma perekonnad evangeeliumi pärast, saavad tagasi juba siinses elus sajakordselt (Mt 19:29). | |
| Ta vastas: «Sa oled palunud rasket asja! Ometi kui sa näed mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nii, aga kui mitte, siis ei sünni!» 2Kn 2:10 | |
| Põhjus, miks ta ütles selle raske olevat, ei olnud selles, et Eelija ei oleks tahtnud Eliisale seda anda. See oli raske, sest võidmine ei olnud tema, vaid Jumala anda. Kui see mantel oleks talle ka antud, jääks siiski veel ustavuse probleem. | |
| Tahan, et sa mõistaksid, et Jumal ei otsinud nüüdki veel kvalifitseeritust Eliisalt, vaid tema uuendatud pühendumist ja ustavust Tema vastu. Nüüd, kui mantel oli iga hetk antamas Eliisale üle ja eraldumise hetk oli käes, tahtis Jumal näha, kas ustavus oli ikka Eliisa elustiil. Uuendatud meelega ustavus vabastab inimese igast kiusatusest toetuda saavutatud oskustele, kui algab tema teenistus. | |
| Ja kui nad nii ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid neid üksteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse! 2Kn 2:11 | |
| Eelija lahkus oma teenistusest sama dramaatiliselt, kui ta sellesse sisenes. Tuli oli tema teenistuse sümboliks. Just nagu ta oli kutsunud tule taevast alla ohvri peale Karmeli mäel, nüüd saatis Jumal alla tule, et teda koju võtta. Vankrid, mis viisid Eelija ära, olid Iisraeli vankrid ja inglid, kes olid osa ingellikest hulkadest, kes kord kaitsesid Iisraeli, tuues neile Jumaliku vabanemise, kui Iisrael toetus Jumalale, olid hobuseid ajamas. Nad olid olnud seal kogu aeg, kuid nüüd said nad ilmsiks. | |
| Hiljem, kui Iisraeli vastu tuleb tohutu rünnak, (2Kn 6:17), tuletab Eliisa seda meelde, teades, et nende nähtavate hobuste ja vankrite taga on seismas tõelised Iisraeli kaitsjad (Ps 20:8). | |
| Kui Eliisa seda nägi, siis ta hüüdis: «Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!» Seejärel ei näinud ta teda enam! Siis ta haaras kinni oma riietest ja käristas need lõhki kaheks tükiks. 2Kn 2:12 | |
| Kui tule vanker tuli Eliisa ja Eelija vahele, eraldades neid ja viies Eelija taevasse, oli Eliisa esimene karje: «Mu isa, mu isa!» Nende maine kooskäimine oli lõppenud ja oli saabunud aeg kätte saada pärand; tema topeltportsjon väest. | |
| Kui Eelija mantel langeb alla maapinnale, rebib Eliisa oma enda riided ja on valmis võtma vastu oma uut positsiooni. Tema aastatepikkune ustavus ei ole teda toonud ainult sellesse hetke, vaid on rajanud ka kindla aluse ja stabiilsuse, mis viib teda läbi terve tema teenistuse. | |
| Oli tulnud eraldamise aeg. Just nii, nagu enne, kui Eliisa oli lõhkunud oma taganemistee sellega, et oli tapnud kallihinnalised härjad, rebis ta nüüd oma riided, üteldes sellega, et ta ei ole enam prohveti õpilane, vaid Jumalast valitud prohvet Iisraelis. | |
| Imed ja tunnustähed järgnevad | Ta tõstis siis üles Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha langenud, ja läks tagasi ning peatus Jordani kaldal. Siis ta võttis Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha langenud, ja lõi vett ning ütles: «Kus on Jehoova, Eelija Jumal?» Kui temagi oli löönud vett, pooldus see siia- ja sinnapoole, ja Eliisa läks üle. 2Kn 12:13,14 |
| Nendes Pühakirja salmides näeme, kuidas Jumal oli valmistanud Eliisat, kinnitades teda teenistusse topeltväega ja me näeme ka põhjusi miks Ta seda tegi. Eliisa esimene küsimus oli pärast mantli saamist: «Kus on Eelija Jumal?» Ta ei olnud jahtinud Eelija mantlit (positsiooni) ega Eelija võidmist (väge) ta oli tahtnud saavutada Eelija Jumalat. | |
| Tõeline edu teenistuses tuleb ainult täielikult usu läbi Issandale toetudes. Me ei või jätta oma vanu häid kogemusi tagavaravariandiks. Peab olema täielik andumine Jumala tahtele ja me ei tohi jätta endale võimalust igaks juhuks pöörduda tagasi, kui midagi läheb viltu mõnes kohas. Me võime küll järgida kedagi tema jälgedes, istuda tema laua taga, jutlustada tema märkmetest või kuulata tema linte, kuid mitte kunagi saavutada tema väge. Mida me vajame, ei ole tema lindid, ega märkmed, vaid tema Jumal. | |
| Kui Eliisa küsis selle otsiva küsimuse ja lõi sedasama vett, mis oli pooldunud ainult mõni hetk tagasi, tegi seesama Jumal sellesama ime ka tema jaoks. Eelija ja Eliisa iseloomud olid väga erinevad, kuid nende Jumal oli sama. Eelija oli tugev, julge ja väljakutsuv paganate ees ja imed, mida Jumal tegi tema elu läbi, olid spektakulaarsed, nagu tema elugi. Eliisa jälle oli vaikne ja kuigi Jumal tegi tema läbi poole rohkem imesid kui Eelija läbi, ei olnud need nii suures. | |
| Kui Eelija teenimine oli enamasti paganate seas, teenis Eliisa põhiliselt Iisraeli rahva keskel. Ta töötas prohvetite kooliga koos ja tegi vähem imesid uskmatute Baalikummardajate masside ees. Siiski tema Jumal oli Eelija Jumal ja tema elu jutustas sellest, et teenimistöö edu ei ole peidus isiksuses, hoone suuruses, riietumise maneeris või automudelis, millega sa sõidad. Edu teenimistöös tuleb Jumala tundmisest ja tema väes liikumisest. | |
| Kui prohvetijüngrid, kes olid Jeerikost, nägid seda vastaskaldalt, siis nad ütlesid: «Eelija vaim hingab Eliisa peal!» Ja nad tulid talle vastu ja kummardasid teda maani. 2Kn 2:15 | |
| Jumal kõneles sõnadest valjemini ja kinnitas oma valiku õigsust Eliisas, kui ta poolitas Jordani jõe veed. Imed, tunnustähed on olnud alati Jumala kinnitav pitser teenimistööl ja see ime murdis läbi prohvetijüngrite kriitilise suhtumise. Olgu see siis Jeesuse teenimistöö (Ap 2:22), nende oma, kes kõndisid koos Temaga (Hb 2:4), või meie teenimistöö tänapäeval (Mk 16:17,18), saadab Eelija Jumal korda Eelija imesid ja paneb kriitikuid, hurjutajaid ja pilkajaid kummardama. Need, kes kord olid Eliisa vastu, olid nüüd tema poolt. | |
| Kui mehe teed meeldivad Jehoovale, siis Ta paneb tema vaenlasedki temaga rahu tegema! Õp 16:7 | Kuidas on sinu teenimistööga? |
| Tänapäeva koguduses me nimetame neid, keda Jumal kutsub professionaalseteks, täisajaga töötegijateks. Kuid mõiste töötegija ei ole mõeldud kasutamiseks ainult nende kohta, kes on kantslis või kristlikus televisioonis. Iga usklik on täis-ajaga töötegija. Jumala jaoks ei eksisteeri osalise-ajaga abilisi, kes on vaid jooksupoisid, laudade katjad, sekretärid. Nad on samapalju täisajaga vaimulikul tööl, kui seda on suure koguduse pastor või evangelist, kes korraldab krusaade üle kogu maailma. | |
| Nii et sa näed, et edu teenimistöös ei olene sellest, millises ametis sa seisad, vaid kes pani su sinna. Kas sa oled piiblikoolis selleks, et see paistis sulle paras asi, et täita tühja kohta või kas Jumal juhatas sind sinna? Kas sa töötad advokaadina sellepärast, et sellest tuleb sulle hea teenistus või kutsus Jumal sind olema seadusetundja? | |
| Kui sa oled Jumala tahtes, võid sa olla sama täidetud, täis rahu ja vaimulikult produktiivne töötades remonditöökojas, kui olles kantslis. Jeesus ei tee vahesid täis-ajaga töötegijate ja nende vahel, kes töötavad välistel töödel, kui ta maksab kord palka oma kohtujärjelt. Jumala Sõna ütleb, et meile tasutakse vastavalt sellele, mis oli meie kätte antud. «Kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju.» (Luuka 12:48). | |
| Teenides palju aastaid pastorina, olen ma näinud, kuidas paljud usklikud on innukalt püüdnud minna täis-ajaga vaimulikule tööle vale eesmärgiga. Enamus juhtudel olid nad aetud välistest survetest ja mitte Pühast Vaimust. | |
Sest kõik keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Rm 8:14 Kui sa oled juhitud Jumala Vaimust oma vaimus, siis sa väldid enda teenistusse minekut järgmistel mõjutustel:
|
|
| Jehoova viib mu asja lõpule. Ps 138:8 | Üle kõige aga pea meeles, et Jumal lõi sind ühe eesmärgiga. Tal on sinu elu jaoks eesmärk ja suund. Sa ei ole tulnud siia ilma õnnetuse läbi või kogemata ja Ta teab sinu elu lõppu juba algusest. Kui sa paneb oma usalduse Issandasse, usud Tema Sõna ja elad Püha Vaimu juhtimise läbi ja oled ustav seda tehes, mida Ta on sind kutsunud tegema, siis sa saavutad elus edu ja suurt tasu igavikus. Veel parem sellest on, et su elu saab olema Jumalale meelepärane ja õnnistuseks kõikidele teistele eludele, kellega sa kokku puutud ja on sulle endale imeliseks rõõmuks. Olgu sul rõõm Jehoovast, siis ta annab sulle, mida su süda kutsub! Veereta Jehoova peale oma tee ja looda Tema peale; küll Ta toimetab kõik hästi. Ps 37:4,5 |
Kohandanud Gert Vaga
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee