Kasutatud materjal ja soovituslik kirjandus: C. H. Spurgeon, Lectures to my Students
Me oleme õppinud, et Uus Testament räägib meile kõigi usklike preestriteenistusest. Mõnikord mõistetakse seda nii, et kõik peavad jutlustada ja kantslis käia saama ning kestahes võib millal tahes pastoriks hakata.
Uues Testamendis esiletoodud kõigi usklike preesterluse printsiip tähendab aga peamiselt
kahte asja:
Kõigil uuestisündinud usklikel on vahetu ligipääs Jumala armutrooni ette, keegi ei vaja inimesest vahemeest.
Kõik uuestisündinud usklikud on kutsutud vahemeesteks Jumala ja päästmata maailma inimeste vahel. Kui keegi tahab päästetud saada, siis ei pea kristlane hakkama pastorit otsima, vaid võib igatseva hinge Jumala armutrooni ette juhatada ning koos patuse palve paluda.
Kõigi usklike preesterlus aga ei tähenda seda, et kõik on kutsutud pastoriteks, evangelistideks või muudeks vaimulikeks ametimeesteks. Jumalal on alati olnud läkitus teatud inimestele ning koos selle läkitusega ka ülesanne, mis tuleb täita.
Jumala kutse vajalikkus
Peetrusele ütles Jeesus kolm korda, et ta peab toitma ja hoidma Jumala karja (Jh 21:15-19) ja sedasama kirjutas Peetrus palju aastaid hiljem ka kaaskogudusevanematele (1Pt 5:1-4). Piibel annab meile ilusaid kirjeldusi sellest, kuidas Issand läkitas Jeremija (Jr 1:4-10) ja Hesekieli (Hs 2:1-3; 3:1-4). Jumala karm sõna on nende vastu, kes iseenese tarkusest ja ilma Jumala läkituseta Tema nimel üles püüavad astuda: (Jr 23:30-40).
2Kr 5:18-20 kirjutab Paulus meist kui Jumala saadikutest. Saadik on keegi, kes on läkitatud volitustega. Ükski Eesti kodanik ei saa minna mingi teise riigi valitsuse juurde jutuga, et tema on nüüd Eesti saadik. Üksnes juhul, kui tal tõepoolest on Eesti valitsuse ja presidendi volitused selleks, alles siis teda tunnustatakse saadikuna ja ta saab oma ülesandeid täita.
Jumal kutsub inimesi oma teenistusse, me ei saa endid ise kutsuda. Jumal valis kord välja mehe nimega Saulus, et ta oleks «valitud riist, kes Jeesuse nime kannab paganate ja kuningate ja Iisraeli laste ette». Jumal on seadnud mõned apostliteks, mõned prohvetiteks, mõned evangelistideks ja mõned karjasteks ja õpetajateks (Ef 4:11). Jumal seab oma karjale karjased (Ap 20:28; Jr 3:15; 23:4) nii nagu Tema tahab. Peetrus kutsub meid väga tõsiselt üles tegema kindlaks oma kutsumine ja valik, sest kui me seda teeme, siis me ei komista iialgi (2Pt 1:10).
Kuidas ma tean, kas mul on kutse teenimiseks?
See küsimus on erakordselt oluline. Läbipõlenud ja pettunud töötegijad, allakäinud kogudused ja mis kõige halvem - igavesti hukkunud hinged võivad olla selle tagajärjeks, kui teenimisse asuvad inimesed ilma Jumala läkituseta või kui Jumalalt läkituse saanud inimesed ei järgi oma kutset. Vaatame mõningaid märke, mis viitavad sellele, et inimesel on kutse teenimistööks Jumala riigis.
Tugev soov saada töötegijaks Jumala riigis on esimene tunnus. Kui keegi on rahul sellega, et ta on autojuht või kraavikaevaja või ärimees või õpetaja või poliitik või peaminister või kuningas, siis pigem mingu ta seda tööd tegema. Inimene, kes on saanud Jumalalt kutse teha tööd Tema riigis, ei rahulduks millegi muuga.
Siin on suur vahe sellega, mida mõnikord mõeldakse: Keegi soovib tulla teenistusse Jumala riigis seepärast, et ta ei saanud hakkama millegi muuga. Kui ta pole hakkama saanud äris või on lahti lastud oma ilmalikult töökohalt mingite probleemide tõttu, siis võib tugevalt küsimuse alla seada, kas tema koht on Jumala riigi töötegijate seas. Ma julgen Jumala riigi töötegijateks soovitada parimaid, mitte halvimaid. Ma usun, et see, kes saaks hakkama iga teise asjaga, saab hästi hakkama ka Jumala riigi töötegijana - kui tal on läkitus Jumalalt. Keegi pani tähele, et Jeesus kutsus oma jüngrid töö juurest, mitte logelemise juurest.
Soov töötegijaks saada peab olema kestev, selle üle peab olema mõeldud mõistusega ja läbi kantud südame palvetes. Töötegijaks Jumala kuningriigis ei saada mingi impulsi ajel, Jumal annab oma selguse ja see on piisavalt selge. Jumala kutse ei karda ajaproovi ega muid läbikatsumisi.
Töötegijaks pürgija peaks üles näitama üles vähemalt kahte tunnust vajalikust küpsusest: stabiilsust ning valmisolekut võtta vastutust. Tema stabiilne ning süvenev usuelu peab olema jälgitav vähemalt teatud kaugusele minevikku. Kui seal on aga üksnes dramaatilised tõusud ja kukkumised, siis on tema kutsumine enam kui küsitav.
Soov saada töötegijaks peab olema isetu. Kui kellelgi on tekkinud tunne, et tal on kutse saada töötegijaks Jumala riigis, peab ta end kõigepealt ise läbi katsuma. Vaimulikku teenistusse on vahel sattunud inimesi reputatsiooni, raha, prestiii, karjääri, väärika seltskondliku positsiooni või lihtsalt võimuiha tõttu. Niisugused motiivid ei lase Jumala õnnistustel voolata.
Jumala riigi töötegija peab olema õppimisvõimeline ning teataval määral ja teatavail aladel võimekas. On selge, et keegi ei tee järeldusi selle järgi, kuidas keegi oma esimese avaliku kõne või tunnistuse annab. Kuid selge on ka see, et me ei suuda ühtegi andi luua, me võime ande avastada ja arendada. Nii tõesti kui Jumal pole loonud jõehobu lendama pole Ta ka kõiki kutsunud selleks, kes teistele Sõna jagavad. Võime selgesti mõelda ning oma mõtteid sõnades arusaadavalt väljendada on Jumala riigi kuulutajale vajalikud. On oluline, et kuulajad saaksid aru nii sellest, mida kõneleja ütles, kui ka sellest, mida ta sellega mõtles.
Üks oluline märk Jumala kutsest on see, et Jumal ise tegutseb töötegija kaudu. See on töö vili, mida ei saa ise kunstlikult esile kutsuda. Kui keegi tunneb, et tal on evangelisti kutse, siis peavad inimesed selle töö tagajärjel ka päästetud saama - alles siis võime öelda, et see kutse on Jumalalt. Kui keegi tunneb end hästi õpetajana, siis peavad tema kuulajad ka õpetatud saama. Kui keegi arvab, et tal on kutse teenida tervendaja-evangelistina, siis peavad ka haiged terveks saama.
