Lugemismärkmed: Roger Olsoni teoloogialugu

Roger Olsoni teoloogialugu

Pealeht - Teated - Uus - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Olson, teoloogialugu Asudes "suunatult" lugema Roger E. Olsoni The Story of Christian Theology, leidsin end tegevat märkmeid ruudulisse kaustikusse. Heldene aeg, endal arvut laual! Siin on siis lugemismärkmed.Wheaton College, suvi 2001. Vaata ka muid asju, mis Wheatonis juhtusid.

Mis žanr see võiks olla, seda ma seletada ei oska. Olsoni mõtted haakuvad minu mõtetega ja tekitavad uusi. Ma ei püüagi siin neid eristada. Samuti ei ürita ma välja märkida kõike põnevat ja olulist. Ma kirjutan siia just seda, mida ma tahan.

Seda raamatut olin enne ühe korra kohanud. Kui mul oli võimalus komplekteerida Misjonikooli raamatukogu Evangelical Literature Trust iga-aastase sihtannetuse varal, siis jäi ka see raamat silma (ilmus 1999/2000). Tellisin ja ta tuli. Aga niipalju häid raamatuid tuli sel ajal, et see jäi minust lugemata ja siis tuli aeg anda Misjonikooli teoloogiline raamatukogu Tartu Seminari hooleks. Sinna see läks.

Huvitav on see, et raamatut ei leidunud Wheatoni regulaarses raamatuvaramus. Meie vestlusest juhedaja Sam Stormiga jäi see raamat sõelale kui soovitav läbi vaadata minu huvi aspektist (seda ma siin praegu ei avalda) ja nüüd laenasin selle juhendaja isiklikust raamatukogust.

Lood (stories) kujundavad inimese identiteeti. Kristlus on ka lugu. Kristlik teoloogia on lugu. Igasugused lugudelood ja narratiiv-sõna sisaldavad distsipliinid on moodi läinud.

See, mida sa usud, loeb. Inimeste uskumused mõjutavad nende käitumist, elu, minu arvates ka saatust.

Mõnikord arvatakse, et see, mida sa usud, loed liiga palju. Välja on kujunenud nn ortodoksiad, õiged (ja ainuõiged, teisi välistavad) õpetused. Tänapäeva kristlus võib mõnel pool küll teise äärmusse kalduda. Kas teatav kaasaminek New Age meeleoludega? Kogemus ja tunne tulevad esiplaanile, õpetus kas tuletatakse sellest või ei omagi erilist tähtsust. Maad võtavad (mulle see väljend meeldib) "rahvalikud arusaamad".

Kõik kristlikud õpetuspunktid ei oma ühesugust tähtsust. Kõigi pärast ei maksa vastuollu minna ja lõhesid tekitada. Kusagilt läheb aga ka veelahe, millest edasi ei ole enam kristlus, vaid midagi muud. Olson nimetab tähtsaid, tuliseid vaidlemist väärivaid (enamus neist vaidlustest on nüüd ajalugu, aga mõni teema ujub pinnale uues kuues) kristlikke tõdesid dogmadeks. Teisi lihtsalt õpetusteks (doctrine, doktriin).

Tähtsad, kolme hüüumärgiga on õpetus Jumalast, eriti Kolmainsus, kristoloogia, sealhugas eriti inkarnatsioon.

Olson kuulnud kord jutluse illustratsiooni (minagi olen kuulnud, omamoodi vagajutt pastorite näideteleksikonist), et kui pangatellereid õpetatakse õiget raha valerahast eristama, siis neile ei näidata kunagi valeraha, vaid üksnes õiget, kuni nad on selle nii "selgeks" saanud, et valeraha näehs kohe teavad, et siin on midagi valesti. Olson ei suutnud seda uskuda ning uuris järgi ning lasi endale isegi kirjaliku kinnituse saata, et see ai ei käi nii. Pangatelleritele näidatakse ka valerahade näidiseid, et nad oskaksid neid eristada.

Olson pakub, et montanistide vastu algatatud kirikusisene lõhe viis selleni, et "legaalses" koguduses hakati üha eemale tõmbuma karismaatilistest ilmingutest, kuni neid peaaegu üheselt seostati "montanistliku valeõpetusega". Põhjus siis selles, et Montanus ja tema järgijad paistsid silma karismaatiliste ilmingute poolest, eitasid apostelliku suktsessiooniga piiskoppide autoriteeti, pandi kogudusest välja ja rajasid oma kogudusi peaaegu igas linnas, kus oli kristlikke kogudusi enne. Montanistid lämmatati viimaks, kui kristlus sai Roomas ametliku tunnustuse. Mis aga puutub koguduse karismaatiavõõrandumisse - beebi välja koos pesuveega?

Rooma Klemens, 1 Klemensi kiri korintlastele, umbes 95. Võib osutuda varaseimaks UT väliseks kristlikuks kirjutiseks, mis meieni jõudnud. Sisaldab omapärast fööniksimüüdi mainimist Kristuse ülestõusmise toetuseks. Klemens ise ei põhjendanud oma kirja autoriteeti Rooma piiskopiks olemisega, hilisemad paavstluse toetajad aga on seda argumenti kasutanud.
Vaata elulugu

Didahhee (tuntud ka 12 apostli õpetusena). Umbes 101, arvatavasti Süüria, autor teadmata. Moraalitsev teema, valeprohvetite eristamine, instruktsioonid kristlikuks eluks.

Ignatius Antiookiast. Märtrisurm Roomas 100-115. Väljend "euharist kui ravim surematuseks". Alus sakramentaalsele vaatele.
Vaata elulugu

Hermase Karjane, autoriks peetakse Piust, Rooma piiskoppi 140-145. Apokalüptiline sümbolism. Uus idee: pärast ristimist saab patu andeks vaid üks kord. Hea põhjus ristimist edasi lükata surivoodini. Puritaanlik (ei seksile, jah asketismile) vaade, armuevangeeliumist pole peaaegu jälgegi. Pääste on üks võitlus, kartus ja enesesalgamine. Sarnaseid ideid toetas hiljem ka Tertullianus (u150-u212).

Mõnikord on tekkinud küsimus, miks neid 1-2 sajandi usuisasid üldse kristlikeks õpetajateks nimetatakse. Pauluse käest oleks need mehed saanud uut ja vana, ilmselt hullemini, kui galaatias tegutsenud juudistajad. Samal ajal on paljudel ajaloouurijatel olnud põhjust arvata, et varased kirikuisad võitlesid lokkava käsueituse meeleoluga. Küsitav on, kas nende retsept antinomianismi vastu oli parandav või veel "mürgisem". Nende teeneks peetakse gnostitsismi tõrjumist ja kristluse edasikandmist apostikust ajast ortodoksse ja katoolse kiriku aega. Ilmselt on oluline mõju ka sellel, et kaanon kui ametlik mõõdupuu oli kujunemata.

Sabellianism - nimi Sabelliuse järgi, kristlik õpetaja Roomas. Tema vaadete kohaselt Isa, Poeg ja Püha Vaim on ühe Jumala kolm avaldumisvormi. Ka modalism.

Aleksandria õpetajad Klement (suri vahemikus 211-216) ja Tertullianus (u150-u212). Klement oli liberaalsem, Tertullianus konservatiivsem, viimane hakkas hiljem montanistiks. Origenes oli Klementi õpilane, Tertullianus mõjutas Küprianust.

Origenes on kaunis vaieldava õpetusega tegelane. Sündis 185 või 186 Aleksandrias, suri 255 Palestiina Kaisareas, kus ta veetis suure osa oma elust. Kastreeris end noores eas ise. Uskus inimhingede preeksistentsi, millega ta põhjendas Jumala erinevat armuvalikut (kui keegi oli paha Jumala silmis, siis järelikult oli ta preeksistensi ajal pattu teinud). Uskus ka lõplikku kõigi lepitusse (kas ka saatan saab andeks, jääb vaieldavaks). Origenes oli väga allegooriline piibliseletaja.

Küprianus sündis u 200 Kartaagos, hukati 258. Nii palju aafriklastest teolooge! Ja neid tuleb veel. Tema teeneks loetakse katoolse kiriku mudelile alusepanemist. "Kus on piiskop, seal on kirik. Kui kirik pole emaks, siis Jumal ei saa olla Isaks. Väljaspool kirikut pole päästet." Küprianus sõnastas esimesena selgelt idee, mis seostas ristimise päästega, kui ristimine on sooritatud õigesti ordineeritud preestri poolt. Kombineeritud ideega, et kõik on sünnist saati Aadamas patused, sai oluliseks viivitamatu beebide ristimine. Õige piiskopp on see, kes on apostliku suktsessiooniga, tunnustatud enamuse piiskoppide poolt ning õpetab õigesti.
Vaata elulugu

Esimene UT kaanoni tänapäevase raamatute loetelu esitas Athanasius, Aleksandria piiskop ülestõusmispühade läkituses Egiptuse kogudustele 367. Athanasiuse sõnastusest nähtub, nagu ei esitaks ta uut ideed, vaid kinnitaks juba tuttavat. Põhja Aafrika sinodid Hippos (393) ja Kartaagos (397) kinnitasid kaanoni meile tuttaval kujul.

4. sajandi alguseks hinnatakse kristlaste osakaaluks kuni 5% Rooma impeeriumi elanikest, eriti märgatav oli osatähtsus suuremates linnades. Rooma keisripalee vaateulatuses oli kristlik katedraal ning basiilikaid oli peaagu kõigis linnades.

313 kuulutas Konstantinus välja sallivuseedikti, kuid ei teinud kristlusest ametlikku religiooni. Ise ta jäi Pontifex Maximuseks ehk rooma ametliku religiooni ülempreestriks kuni ristimiseni oma surivoodil 337. Konstantinud nägi kristluses pigem abinõud impeeriumi kooshoidmiseks ja selleks tegi ta pingutusi kristliku kiriku ühendamisel ja hereesiate väljajuurimisel. Ta lasi end nimetada "piiskoppide piiskopiks" ja "kolmeteistkümnendaks apostliks".

Suurem õpetuslik lahkheli puhkes kolmainsuse teemal. Arius (suri 336) õpetas Kristuse Jumalast erinevat loomust, Athanasius (suri 373) oli peamine kolmainsuse doktriini kaitsja.

Konstantinus asus Rooma Impeeriumi uut pealinna ehitama Bütsantsi, nimetades selle Konstantinoopoliks (praegu Istanbul). Selle lähistel väikelinnas Nikaias ta elas ja sinna kutsus ta omal kulul kõik piiskopid, et lahendada Ariuse ja trinitaristide vastuolu. Aasta 325, umbes 500 piiskopist tuli kohale 318, kellest vaid 28 toetasid otseselt Ariust. Konstantinust huvitas vormel, mis rahuldaks võimalikult paljusid. Trinitaarid said ülekaalu. Siiski ei andnud Nikaia I usutunnistus piisavalt selgust ja vastuolud jätkusid. Piisavalt selge ja trinitaarne usutunnistus võeti vastu Konstantinoopoli konsiilil 381. Edasised erisused suruti ametliku kiriku poolt maha juba riigivõimu abiga.

Ida ja Lääne kiriku eraldumise juures on Konstantinuse itta kolimise juures. Rooma impeeriumi lääneosa jäi tegeliku võimuta ning langes barbarite rünnakute alla. Samas rooma piiskopi võim kasvas, 410 oli piiskopiks Leo, keda võib esimeseks paavstiks nimetada. Samasse aega kuulub Rooma langemine, Ida-Rooma keisririik muutus pigem Bütsantsi keisririigiks, ehkki Justinianus (valitses 527-565) lääne alad ajutiselt taasühendas. Läänes tugevnes traditsioon, kus paavst jäi usulistes asjades ülemvalitsejaks (aga aeg-ajalt olid "suure" tiitliga paavstid ka ilmaliku ülemvõimu kandjad, aastal 800 kroonis paavst uue lääne impeeriumi pea Charlemange ehk Püha Rooma Keisririigi keiser Karl Suur). Idas aga oli Konstantinusest alanud traditsioon, kus imperaator jäi viimase sõna ütlejaks usulistes asjades. Erinevad olid ka teoloogilised huvid. Kui idas tegeldi (Kaltsedoni kontsiil 452) Kristuse loomuse küsimusega, siis Läänes oldi arvamusel, et Tertullianuse ajast on see asi ammu paigas. Siin oli terav vastuolu Pelagiuse ja Augustinuse vahel. Teemaks inimese vaba tahe ja Jumala arm ehk kui palju on pääste juures tegemist inimese tegude ja initsiatiiviga ning kui suur on Jumala roll. Kaltsedoni kontsiil pani paika kaks võrdset patriarhi: Konstantinoopoli ja Rooma ning elimineeris potentsiaalse kolmanda: Aleksandria.

1054 panid suured patriarhid üksteist vastastikku "kirikust välja", millega oli tänaseni lepitamatu ida- ja läänekiriku lõhe vormistatud. Kumbki pool peab küll teisi kristlasteks, kuid ei osale üksteise euharistil, lugedes seda kehtetuks ning vastaspoole traditsiooni ekslikuks. Enda traditsiooni loomulikult õiguspäraseks, nelipühil sündinud Kirikuks.

Augustinus (354-430) andis oma osa Lääne kiriku omateedminekuks, kuigi mitte sihilikult. Need teema, mis Augustinust huvitasid, ei olnud Idakirikus päevakorral.

Uus idee Augustinuselt - monergism (vastandina sünergismile), milles nähakse inimlikku väga passiivsena (lisaks pessimistlikes värvides) ja jumalikku aktiivsena. Eriti avaldub see lunastusküsimusega tegelemisel. Varasemad teoloogid nägid kogu inimajalugu Jumala ja inimese teatud sorti koostööna, kus Jumal jäi igal juhul suveräänseks pooleks. Augustinus aga nägi Jumalat kõikemääravana.

Raskuseks kujunes asjaolu, et Augustinus tahtis igal juhul säilitada inimese vaba tahte ideed. Oma esimeses teologilise mõtte (mis oli kaunikesti arenev ja jõudis mõnikord iseenese varemsätestatud tulemustega vaturääkivate seisukohtadeni) "sessioonis" (võitlus müstilise kallakuga maniluse vastu) ehitab ta tahtevabaduse põhimõttele toetudes üles kristliku maailmavaate kurjuse probleemi seletamiseks.

Kurjuse seletamises oli katsetatud mitmeid viise. Dualism (eksisteerib kaks vastandlikku poolust, substantsiaalselt kuri ja hea) viis raskusteni, seoses küsimustega: Kui Jumal on hea, ja kõikvõimas ja looja, miks siis on loodud kuri? Miks kurjust siis viivitamata ei likvideerita?

Kappadookia usuisa Gregorius Nyssast (u340-u393) oli pakkunud, et kurjust ei ole substantsina olemas, on vaid hea puudumine. Augustinust see vastus ei rahuldanud. Muuseas oli Augustinus nooruses veendunud, et kristlus ei suuda ammendavalt sellele küsimusele vastata. Pisut hiljem avastas ta pettumusega, et seda ei suuda ka intellektuaalseid termineid kasutav kuid põhjendamatult müütiline manilus. Augustinus pidi ise kristlaseks saanuna pakkuma oma ja teda rahuldava vastuse kurjuse probleemile.

Augustinuse argumendid kurjuse seletamiseks olid sellised. Esiteks: See, mille Jumal lõi mittemillestki on automaatselt "madalamat järku" kui Jumal ise, seega eeldused rikutuseks on loodud. Edasi arutleb Augustinus, et kurjus on rikutud või moonutatud headus. Moonutamiseks ja rikkumiseks annab omakorda võimaluse Jumala poolt inimesele (ja inglitele) antud vaba tahte and. Sedasorti arutlusi on populariseerinud eesti keeles saadaval kujul Lewis. Niisiis vaba tahte kuritarvitamine põhjustab kurjust. See on tänaseni paljudele mõistlik lahendus tundunud.

Miks Jumal seda (piisavalt) ei piira? Vaba tahte (ja vastutusvõime) äravõtmisega kaotaks loodu ilmselt liiga palju Jumala-sarnasusest ning armastus kui niisugune muutuks mõttetuks.

Augustinus tegeles ka sakramendi kui armuvahendi küsimusega ning võttis kasutusele termini ex opere operato. Sellega väljendati, et sakrament toimib "iseenesest", kui see on läbi viidud õigesti ordineeritud vaimuliku poolt. Pühitsusliikumised on Augustinusele ilmselt ette heitnud seda vaatenurka. Augustinusel oli aga silme ees see, et sakramendis ei ole õigupoolest inimesel mingit rolli mängida. On küll "õigesti ordineeritud vaimulik" (mis aga on omakorda inimestest sõltumatu sakramendi tulemus) ning Jumala suveräänne toimimine. Seega sakramenti ei tee halvemaks ega paremaks see, milliste moraalsete omadustega või õpetuslike seisukohtadega on selle toimetaja, kuni ta on õigesti ordineeritud (saanud oma "volitused" vastava sakramendi kaudu), sest see on Jumala tegu, mitte inimeste.

Augustinus peab vaba tahte küsimuste juurde tagasi tulema, sest Pelagius (u350-u423), Briti munk saabub Roomasse ning näeb ristirahvast elavat suhteliselt moraalitut elu ning keegi ei paista kirikus sellest hoolivat. Ta arvab, et on põhjuse leidnud Augustinuse õpetuses. Kuna keegi ei olnud võimeline paremaks ja puhtamaks eluks enne, kui Jumal vastava anni on andnud, siis milleks pingutada? Lase end vahepeal lõdvaks ja tee pattu edasi. Pelagius kirjutas vastuseks teoses "Loomusest", kus ta väitis, et inimesel on oma loomulikust võimest võimalik kurjast hoiduda ja head teha.

Pelagius ei uskunud kaasasündinud pärispatutusts ning seletas suhteliselt mõistlikult, et kui inimene on üldse oma tegude eest vastutav, siis ta teeb pattu vabast tahtest. Samahästi võiks ka ta selle patu tegemata jätta. Pelagius ei eitanud ühtegi olulist kristlikku doktriini, oli pigem kristlik moralist, ent tema vaated mõisteti laialdaselt hukka ametliku kiriku poolt. Pelagiuse arusaam armu vajalikkusest ei ole väga selge. Üldiselt pidas ta tõeseks seda, et kristlased ei vaja pärast ristitud saamist mingit erilist armu, neil on Jumala käsud, mis ütlevad, mis on õige. Pelagius ei eitanud andeksaamist ka pärast kristlaseks saamist, pigem pidas ta seda lihtsalt ebavajalikuks, sest kristlastel polevat mingit sundi ega vajadust pattu teha. Kui Pelagiust piiskoppide ees küsitleti, siis näib ta omaks võtvat seda, et selline patuvaba perfektsionism on küll pigem teoreetiline võimalus ning pole jõukohane kellelegi peale Kristuse.

Augustinuse vastulaused Pelagiusele rajanesid tema veendumusel inimese täielikust rikutusest (mida ta uskus edasi antavat põlvest põlve viisil, mida meie nimetaks tänapäeval ehk geneetiliseks, tolle aja terminites aga sugulise viljastamise teel. Sellele veendumusele tugines ka vajadus beebisid ristida, sest nad on sünnist saadik patused ja läheks põrgusse, kui ristimata jäävad.) ja Jumala kõikvõimsast suveräänsusest.

Vaba tahte küsimus asetus nüüd täiesti uude valgusse. Augustinus väitis, et vaba tahe on see, kui inimene teeb seda, mida ta tahab. Seega tema järgi on inimesed vabad pattu tegema, sest oma rikutuse tõttu nad tahavad pattu teha. Pealgius mõistis vaba tahet teisiti: Inimene on vaba ka valima mitte pattu teha.

Augustinus seadis oma hilisemates töödes esikohale Jumala kõikemäärava suveräänsuse ning ei suutnud enam rahuldavalt selgitada vaba tahte ja kurjuse probleemi. Tema käsitlus armust oli täiesti Jumala keskne, jätmata inimesele mingit osa. Oma predestinatsiooni (ettemääratuse ja "vastupandamatu armu") põhimõtted vormistas ta iseseisvas kirjutises.

Lääne kirik ei võtnud kunagi Augustinuse monergistlikku armukäsitlust omaks, idakirik aga hülgas selle kogunisti. Augustinuse predestinatsiooni õpetuse juurde tuldi tagasi reformatsiooni käigus ning see vormistati viimistletud õpetuseks Calvini koolkonna poolt, mida tunneme Reformeeritud kirikuna.

Paavst Gregorius I (Suur) (s 540, paavstiks 590, suri 604) kujundas katoliku kiriku arusaamad päästest ja praktilisest spiritualiteedist ligi 1000 aastaks. Ta oli askeet ning õpetas, et armastuse ja enesesalgamise teod on märgiks armu saamisest (st kui neid pole piisavalt, on arm küsitav). Gregoriuse jaoks oli füüsiline heaolu, mõnu patu seeme või isegi patt. Seks, kaasa arvatud abielus, välja arvatud soo järkamiseks, ja eriti, kui sellega kaasnes mõnu, oli ilmne patt Gregoriuse jaoks. Kindlaim tee taevasse oli hakata mungaks.

Kui Luther hakkas armulist Jumalat otsima augustiinlaste ordust, siis õpetati tale Augustinust Gregoriuse versioonis. Selle asemel, et hakata Jumalat armastama, hakkas Luther teda hoopis vihkama. Lutheri protestantlik teoloogia oli suuresti rektsioon Gregoriuse käsitlusele armust ja päästest.

Anselmi (Itaalias 1033-1109, Cantebury peapiiskop) peetakse skolastikute teerajajaks. Muude omapäraste ja originaalsete ideede (nagu näiteks ontoloogiline jumalatõestus) paistab ta silma uue lunastusteooria esitajana. Seni oli katoolses kirikus valdav Gregoriuse poolt populariseeritud "lunaraha" teooria, mille kohaselt Jumal pidi pattulangenud inimese kuradi meelevalla alt "välja ostma", hinnaks oli patutu Kristus. Gregorius kasutas veelgi omapärasemat näidet, otsekui oleks Kristus olnud kuradile "söödaks", ja sellega tehtud kurat lolliks (ta ei olevat teadnud Kristuse jumalikust loomusest ja võimest pärast surma üles tõusta).

Anselmi arvates selline teooria ei austanud Jumalat. Jumalal ei ole vaja kuradiga kaubelda. Tema poolt esiletoodud satfikatsiooniteooria on Calvini poolt piibellikustatud versioonis (ta jättis välja Ansemi ajastukohased võrdkujud feodaalsestr valitsejast ja toetas teooriat kirjakohtadega) kasutusel enamikes protestantlikes kirikutes. Selle kohaselt nõdis Jumala õiglus ja õigus patuse inimese karistust. Et inimene seda välja ei kannataks, karistas Jumal inimese asemel oma Poega. Sellega pandi maksma Jumala õiglus ja näidati ühtlasi üles armastust inimese vastu.

Mitte kaua pärast Anselmi tõusis esile Abelardi (1079-1142) "moraalse mõju" teooria lunastusest. Selle kohaselt ei vaja Jumal mingit lepitust inimesega, Jumal juba armastab inimest. Inimesed ei vaja oma pattude "kompenseerimist" vaid uut motivatsiooni ja selleks oli vajalik Kristuse ristisurm. Lepitus ja lunastus leiavad selle vaate kohaselt aset meie see, mitte ristil. Abelardi teooria hüljati tema eluajal katoolse kiriku poolt, ent leiti abiks olevat valgustusajal.

Enamus protestantlikke liikumisi on jäänud Anselmi satisfikatsiooniteooria pooldajateks. Uuemad mõtlejad on esile toonud ideed, et nii satisfikatsiooni kui moraalse mõju teooriad võiks üksteist täiendada, mitte välistada.

Aquinas Aquino Thomase (1224/5-1274) rohked skolastilis-teoloogilised mõtted jätan siin vahele, et ära mainida paari reformatsioonieelset tegelast, kes levinud arusaamade kohaselt mitmetele radikaalsetele usumõtetele tulid sadakond aastat enne "ametlikku" reformatsiooni.

Wycliff John Wycliffi (u1330-1384 Inglismaal) peetakse moodsate piiblitõlkijate esiisaks. Tema järglased said hakkama esimese inglise piiblitõlkega (Oxfordi Piibel). Katoolse kiriku poolt väljapandud ja hereetikuks kuulutatud (ametlikult 1415 Constance kontsiilil, kus põletati tuleiidal Wycliffi järgija Jan Hus). Wycliff tõstis esile Piibli autoriteedi kogu usu ja elu jaoks ning hülgas sellega mitmed katoolse kiriku põhimõtted ja tavad. Sarnaselt hilisematele reformaatoritele eitas ta sakramendi toimimist ex opere operato ning väitis, et usk on vajalik, selleks et sakrament oleks armu vahendajaks. Wycliffi järgijaid nimetati Inglismaal lollarditeks.

Vaata Wycliffi elulugu

Hollandi humanist (mitte kaasaegses tähenduses) Erasmus (1466- ) jäi formaalselt katoolsesse kirikusse, ent mitte asjata ei läinud käibele ütlus: "Erasmus munes muna, mille Luther välja haudus." Erasmuse peaaegu suurimaks teeneks loetakse kriitilise Uue Testamendi kriitilise kreekakeelse teksti koostamine 1514. Enne seda oli kõikide (keskaja) teoloogide töövahendiks ladinakeelne tõlge Vulgata mille tõlke kesisust Erasmuse kreekakeelne UT näitas. Erasmuse ideeks oli, et iga kristlane peaks ise Piiblit lugema. Tema töö kreeka teksti kallal sai Lutheri ja paljude hilisemate Euroopa piiblitõlgete lähtekohaks.

Reformatsiooni "kuupäevaks" peetakse enamasti 31. oktoobrit 1517, kui Martin Luther (10.11.1483-18.2.1546), augustiinlaste ordu munk ning Wittenbergi ülikooli naelutas oma 95 teesi kiriku uksele, kus ta õpetas. Samas on reformatsiooni protsessil omajagu pikk eellugu ja järellugu ning mitu paralleelset ja põimuvat haru.

Lutheri teese sai peagi lugeda kogu Euroopa tänu Gutenbergi värskele leiutisele - "liikuvate tähtedega" trükipressile. Kui paavst Leo X luges Lutheri teese, siis ta arvas, et see Saxonia munk pidi purjus olema, kui ta midagi seesugust kirjutas.

Lutheri risti teoloogia versus au teoloogia tuli esile Heidelbergi disputatsioonil 1518, kuhu reformaator kutsuti oma vaateid selgitama. "Au teoloogia" all pidas Luther silmas
Jumala tegudele orienteeritud teoloogiat, peaaegu naturaalteoloogia, mida inimesed oma mõistusega seletasid ja õpetasid. "Kui Jumal on ilmutanud end Kristuse ristil, siis milleks alustada mujalt?" oli Lutheri küsimus. Au teoloogia on inimese keskne, mis hindab üle inimese võimeid. Risti teoloogia näitab inimest õiges valguses - abitu patune ja Jumalast võõrandunud, kes vajab hädasti Jumala päästet, mida viimane ka ristil pakub.

Luther Luther "lahendab" mõned vastuolulised punktid oma teoloogias "varjatud Jumala" kontseptsiooniga. See osa, mida Jumal ei ole endast ilmutanud, jääb salatuseks ja uurimatuks. Me peaksime olema "selle Jumala" poole pööratud, kes on end ilmutanud end nii nagu evangeeliumides lugeda on. Aga Luther tahab hoiatada, et see ei ole kõik, kes Jumal on.

Luther läheb monergismis kaugemale, kui Augustinus. Kõik, mis siin maailmas aset leiab, toimub Jumala juhtimisel. Kurat pole keegi muu, kui Jumala kurat. Ka pahalased ei ole muud, kui Jumala tööriistad. Luther sidus oma doktriini kahekordse predestinatsiooni õpetusega, mille kohaselt Jumal on ette määranud teatud inglid ja inimesed teavasse ja teised hukatusse. Kuigi see idee on vastuolus evangeeliumiga, ei saa Luther sellest loobuda.

Mõneti seletatakse Lutheri selliseid vaateid tema tugeva mõjustatusega nominalismi poolt. Selle vaate kohaselt (vastandina realismi vaatele) ei ole olemas selliseid asju nagu "headus", "kurjus" nagu ka "punasus" või "heldus" kui asjad iseeneses, vaid asjad on nagu nad on. Seega kui Jumal lõi kuradi ja lasi tal langeda ning kasutab teda tööriistana oma tahte täideviimiseks (inimese seisukohast teeb kurat kurja), siis Jumala "seisukohast" ei ole see kuri. Ehk siis asjad on head ja õiged üksnes sellepärast, et Jumal neid teeb. Jumala tegusid ei ole mõtet võrrelda mingisuguse standardiga (mis asuks siis Jumalast üle ja oleks seega absurd või nii või teisiti olematu nominalismi seiukohast).

Lutheri jaoks oli usust õigeksmõistmine soterioloogia keskpunkt ja soterioloogia teoloogia keskpunkt. See sobib tema risti-teoloogiaga hästi. "Kuidas mina pääsen taevasse..."

Katoliku kiriku vaade ei toetanud ametliku teoloogia poolest täielikult praktikat, mis oli kujunenud vaimuliku elu praktikaks päästeküsimustes. Inimene sai ristimises patust küll puhtaks pestud, ent pidi jätkama armus käimist ja armus püsimiseks tegema pidevalt "armutegusid". Sihiks oli patuvaba täiuslikkus, et "vähesed" praktikas selle lähedalegi jõudsid, oli abiks toodud puhatustule doktriin, mis õpetas, et see, mis maapealses pühitsuses ja heategudes puudu jäi, seda sai surma ja taevassepääsemise vahele jääval purgatoorsel perioodil parandada. Et inimesed sellele lootma ei jääks, maaliti puhastustulest hullemaid pilte, kui põrgust endast.

Luther õpetas, et Jumal "omistab" neile, kes usuvad, Kristuse õiguse. See õigus ei saa kunagi inimese "omaks" ega muuda seda inimest iseeneset heaks, ta jääb patuseks. Patune ja õige ühtlasi, oli lutheri määratlus. Küll annab niisugune armutegu inimesele uue motiivi Jumalale meeldimiseks - see on tänulikkus.

Lutherit on kritiseeritud sellise vaate eest, leides, et see viib liberaalse antinomianismini. "Tee aga pattu ja küll arm kõik katab." Luther jäi enda juurde kindlaks, kuigi ta tajus ohtu "kõikevabandava armu" kurjasti kasutamise suhtes. Ta väitis, et hing, kes on saanud patud andeks ja Jumala armu all on, selle tänulikust südamest tulevad head teod ja moraalne käitumine iseenesest ning need ei lisa mitte midagi (ega võta nende puudumine ka ära) õigusest, mis meil on Jumala ees Kristuse pärast usust temasse.

Luther võttis kasutusele "kõikide usklike preesterluse" põhimõtte. Pastorid kui koguduse ülevaatajad jäid ning piiskopidki ei kadunud, kuid neil ei olnud mingit vaimulikku eriseisust, pigem funktsionaalsed erisused. See üldine preestriseisus tähendas eelkõige seda, et igal usklikul on ise vahetu ligipääs Jumalale ning maise preestri vahenduseks puudub vajadus. Teiseks: vaimulikel ei ole antud mingit "ülemat" positsiooni teiste kristlaste üle valitseda.

Sakramentide kallale asudes seadis Luter kriteeriumi: need olgu Jumala poolt sisse seatud ning seotud Sõna tõotusega. Katoolse kiriku seitsmest sakramendist jäi alles kaks (alguses kolm: ka piht=tunnistus+andestus) ja need on ristimine ning Püha Õhtusöömaaeg. Paljud kriitikud arvavad, et sakramentide teemal oli Luther kõige ebajärjekindlam, ise ta nii ei arvanud, vaid kaitses jäigalt ja isegi räigelt oma seisukohti.

Vastupidiselt roomakatoliiklikule seisukohale ristimisest, mille kohaselt see vaid taastas patuse inimese aadama-laadse seisundi (ehk siis puhastas üksnes pärispatust), õpetas Luther, et ristimisevees "teeb" Jumal patuse õigeks. Luther hülgas ka ex opere operato vaate, nagu toimiks ristimine iseenesest, kui see on toimetatud "õigesti", deklareerides, et ristimise valiidsus sõltub ainuüksi usust. Lutheri kaasaegsed anabatistid ja nende järeltulijad koolkonnad on kritiseerinud Lutherit beebiristimise küsimuses: kui usk on nii oluline, kuidas siis beebi saab uskuda? Luther pidas sellist küsimustki rumalaks või isegi teotuseks. Kuid edasistes väitlustes tõi ta beeide ristimise kinnituseks ka traditsiooni.

Püha Õhtusöömaaja küsimustes eitas Luther katoliiklikku transsubstantsiatsiooni teooriat, mille kohaselt elemendid (leib ja vein) muutuvad substantsi ehk olemuse poolest tõeliselt Kristuse ihuks ja vereks, ehkki nende välised karakteristikud (maitse, kuju lõhn jne) säilivad (selle uskumiseks peab olema saanud vastava filosoofilise hariduse!). Sellega välistati ka katoliiklik vaade, nagu toimiks missal Kristuse (taas) ohverdamine sellest osavõtvate usklike (järjekordsete) pattude kustutuseks. Luther õpetas, et Kristus siiski "reaalselt viibib kohal" nende elementide juures, kui Püha Õhtusöömaaega jagatakse.

Kristuse reaalse kohalolu küsimus sai oluliseks lahkeliks protestantismi lõhnemeisel luterlikuks ja reformeeritud tiivaks. Seda lahkheli püüti omal ajal vältida, oktoobris 1529 tõi protestantlike vaadeteka maavalitseja Filip Marburgi kokku Lutheri, Zwingli ja Martin Buceri (viimane oli Strasbourgi teoloog, kes oli huvitatud saksa ja shveitsi reformatsioonide lepitamisest). Erinevus kandus üle kristoloogia valdkonda. Zwingli väitis, et Kristus on lihakssaanud ja ülestõusnud kujul taevas "lokaliseeritud", st ta on ihu, kuigi ülestõusnud ja taevalik, siiski ei saa see olla kõikjalviibiv. Seega ka mitte leiva ja veini "juures" iga kord, kui seda jagatakse Püha Õhtusöömaajal. Luther aga väitis vastu, et lihakssaanud Kristus on "meie sees ja meie über ja igal pool", seega ei ole tal probleemi olla ka elementide "juures". Luther ja Zwingli läksid laiali lepitamatult.

Reformeeritud teoloogidele on omistatud eritunnusena mõtet "suveräänsest Jumalast" ja sellest edasi arendatud predestinatsiooni õpetust. Tegelikult ei olnud reformeeritud teoloogid selles osas sugugi originaalsed. Sellised omistused ei ole iseloomulikud isegi Lutheriga võrreldes, sest viimane õpetas suveräänsest Jumalast, kelle suveräänsus oli nii valdav, et inimesel ei olnud mingit vaba tahet. Hilisem luterlik teoloogia (alates juba Philipp Melanchtonist 1497-1560) kaldus Lutheri monergismist sünergismi poole.

Ulrich Zwingli (1.1.1484-11.10.1531) on tuntud kui Ðveitsi reformaator, kes pärast hariduse omandamist tegutses Zürichis. Sarnaselt Lutheriga tunnistas ta kogu usu ja elu aluseks Pühakirja, ent erinevalt Lutherist ei eristanud ta Piibli teoseid "väärtuslikkuse" järgi.

Reformeeritud teolooga "raskuskeskmeks" saab Jumala suveräänsus ja au. Selle abil hoitakse koos kõike ülejäänut. Lutheri õpetuses oli Jumala suveräänsus täiesti omal kohal, kuid tema teoloogiliseks raskuskeskmeks kujunes õpetus päästest ja õigeksmõismisest üksnes usu kaudu.

Zwingli jaoks järeldus Jumala suveräänsusest ja kõikvõimsusest ka predestinatsioon ehk määratus igaveseks õndsuseks või hukatuseks. Kui Jumal on nii kõikvõimas, et miski ei ole tema kontrolli ja teadmiste alt väljas, siis Jumal ka teab, millise otsuse (uskuda või mitte) iga inimene teeb, seega on määratud ka tema igavik.

Sakramentide küsimuses (mida korrektselt Zwingli järgi peaks nimetama pigem seadmisteks) jäi reformeeritud teoloogia luterlikust kõige enam erinevaks. Sakrament pole siis muud, kui nähtav märk nähtamatust vaimulikust reaalsusest. Aga mingil juhul ei võrdu märk sellega, mida ta märgistab. Zwingli uskus, et Püha Vaim on küll eriliselt ligidal, kui koguduses neid seadmisi järgitakse ning need on ühtviisi olulised nii üksikisikule, kes neis osaleb, kui ka kogudusele, mille kontekstis neid toimetatakse.

Püha Õhtusöömaaeg oli Zwingli jaoks mälestussöömaaeg. Kristuse kohalviibimine oli mõistetav ainult vaimulikult. Miks selline söömaaeg üldse vajalik on? Zwingli leiab, et see on vajalik, et iga Kristuse Ihu (koguduse) liige näeks, et Ihus on ka teisi liikmeid ja annaks enesele aru Kristuse ihust. Zwingli-laadne arusaam Pühast ?htusöömaajast on säilinud (anabaptistide kaudu) baptistidel ja teistel vabakiriklikel liikumistel. Reformeeritud kirik on läinud teatava sündteesi teed, kus Calvin püüdis "võtta parima ja hüljata halvima" nii Zwingli kui Lutheri ideedest.

Zwingli vaade ristimisele tuleneb tema arusaamisest pärispatust. Aadamast päritud süü on kõrvaldatud Kristuse ristisurmaga, meile kaasasündinud pärispatt pole süü vaid orjus. Ristimist vaatles Zwingli kui Vana Testamendi ümberlõikamise (lepingu märk) võrdkuju, millega saranselt tuuakse Uue Lepingu osadusse kõik, beebid kaasaarvatud. Kui ristiti täiskasvanuid, siis küsiti tema usu kohta ka. Aga mingil juhul ei eeldanud Zwingli, et ristimine uuestisünnitaks või teeks armu osaliseks. Beebide ristimine tuligi kõne alla vaid sel juhul, kui laps sündis kristlikku perekonda, vaid sel juhul kuulus ta tõotuse alla. Ristitud beebisid võis lugeda päästetuteks (kui nad olid "valitud"), ent kui nad said piisavalt vanaks, et oma usku ise tunnistada, siis sellega nad kinnitasid oma "valitust" (sellest siis termin konfirmatsioon, "kinnitus"). Ja kui nad ei olnud "valitud", siis nad lihtsalt läksid "oma teed".

Calvinit (sündinud Prantsusmaal, Noyoni lähedal 10.7.1509, surnud Genfis, Ðveitsis 27.5.1564) peetakse suureks reformeeritud teoloogiks, sest ta esitas süstematiseeritud reformeeritud teoloogia oma kirjutistes, millest tuntuim on magnum opus Institutes of the Christian Religion. Teisalt on väidetud, et Calvin ise vaevalt midagi uut teoloogiasse tõi, ta vaid süstematiseeris Zwingli mõtted ning sulandas sellesse teiste reformaatorite ja nende eelkäijate ideid.

Nagu juba varasemast näha, polnud Jumala absoluutne suveräniteet ja kõige juhtuva jumalapoolne kontroll Calvini originaalne idee, kuigi sellest arendatud predestinatsiooni teooriat tema nimega peamiselt seotakse. Mitte miski ei juhtu ilma, et Jumal seda tahaks. Calvin ei eristanud "Jumala tahet" ja "Jumala lubamist millelgi juhtuda". Ta väitis, et nii Pühakiri kui kristlik traditsioon (Zwingli lisaks siia, ka et ratsionaalne mõtlemine ja loogika) nõuavad Jumala ettemääratud armuvaliku tunnustamist. Calvin oli teadlik probleemidest, mida põhjustavad sellised kirjakohad nagu 1Tm 2:3-4 ja 2Pt 3:9. Ta väitis, et Jumala "avalik tahe" pakub kõigile armu ja päästet, ent tema "salajane (varjatud Jumal Lutheril) tahe" on siiski ära määranud, kes saavad armu ja kes mitte.

See ei ole Calvini (ega teiste reformaatorite jaoks) vastuolus "õigeksmõismisega usust ükspäinis", sest ka Jumala arm eelneb uskumisele, sest (küsides koos Augustinusega) miks siis kõik ei usu? Jumal peab olema selle ette määranud, kes hakkavad uskuma ja kes mitte.

Monergismi kriitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et selline "Jumala kõigemääramine" seab küsimuse alla õigluse ja vastutuse üldiselt. Kui Jumal määrab kõik, siis määrast ta ka Aadama pattu tegema ja langema. Ja kui Jumal on määranud, et ma teen pattu, kas siis mina olen üldse vastutav oma patu eest? Calvin püüab sellele vastata, et kuigi Jumala poolt on need asjad nii seatud, on tegijaks ja vastutajaks siiski inimene. Enamus kriitikuid siiski sellelaadsete seletustega rahule ei jäänud.

Calvini teeneks loetakse reformeeritud teoloogia levitamist (kirjutiste kaudu, ise ta eriti Genfist ei lahkunud). Presbüterlikku kirikut võiks nimetada Shoti kalvinismiks, kus selle populariseerijaks sai John Knox. Inglismaal olid Calvini ideede elluviijaiks puritaanid. Mõlemad liikumised levisid kiiresti Uues Maailmas ja nii kongregatsionalistid kui presbüterlased Ameerikas võtsid omaks Calvini vaated.

Paralleelselt "reformatsiooni peateega" arenes ka nn radikaalne reformatsioon. Radikaalide arvates ei läinud reformaatorid (Luther, Zwingli, Cranmer Inglismaal) piisavalt kaugele. Radikaalse reformatsiooni sees eristuvad kolm gruppi: Anti-trinitaarsed ratsionalistid (kelle järeltulijad said hiljem, XVIII sajandil tuntuks unitaristidena), spiritualistid (mis organiseeritud vormis sai XVIII sajandil tuntuka kveekerite nime all) ning anabaptistid. Viimaste teoloogiline pärand on radikaalsete reformaatorite seas kõige arvestatavam.

Anabaptistide liikumise märkimisväärseks alguseks peetakse 21. jaanuari 1525. kui katoliku preestrist reformaatorite poole tulnud George Blaurock ja kaks Zwingli noort õpilast Felix Manz ja Conrad Krebel üksteist ristisid. Liikumine, kes üksteist "vendadeks" kutsusid rõhutas ristimisele eelnevat isiklikku uskumist Jeesusesse ja usulist pühendumist, sellele vaatele vastavalt oli beebide ristimine tühine ning kuna enamus inimestest olid beebieas ristitud, siis "vendade ristimine" oli ametliku teoloogia mõistes "üleristimine" või "uuestiristimine" (millest nimi - anabaptist).

Teiseks anabaptistide iseärasuseks oli riigi ja kiriku lahususe taotlemine. Ametlik reformatsioon sai toimide peamiselt tänu sellele, et kiriku ja ilmalik võim oli koondunud nn magistraatidesse, mis valitsesid suhteliselt väikeste vürstkondade või linnriikide üle. Reformeeritud kiriku huvides oli oma mõjuala puhastada katoolsetest mõjudest ning ka radikaalidest ja hereetikutest (viimased kaks olid ametliku reformnatsiooni seisukohalt samased).

Anabaptistid langesid kohe reformeeritud kiriku tugeva jälituse ja tagakiusu alla kui ohtlikud hereetikud. Zwingli ja paljud teised kasutasid anabatistide hukkamiseks (ilmselt polnud ükski teine karistusviis piisavalt "efektiivne") uputamist. Anabaptistide jälitamiseks asutati isegi eriline "ristijatepolitsei" (Täuferjäger).

Kuna anabaptistide juhid ei elanud kuigi kaua, ei saanud nad ka oma õpetust süstemaatilisel kujul kirja panna. Üks esimesi, kes oma usku pisutki intellektuaalselt kaitsta sai, oli Balthasar Hübmaier (1481-1528). Endine tunnustatud katoliiklane pöördus reformaatorite poolele ja pisut hiljem sai temast anabaptist, kes 1525 ülesõusmispühade ajal ristis terve oma koguduse "uuesti".

Vaata Hübmaieri elulugu.

Hübmaier kritiseeris riigi ja kiriku ühendust, eriti selle sunnimeetodeid ja karmi jälitus- ja karistuspoliitikat teisitimõtlejate vastu. Soterioloogia küsimuses lahknes ta Lutherist ja Zwinglist sellega, et pidas oluliseks isiku vaba tahte otsust uskuda Jeesusesse. Tema arusaam Jumala toimimisest oli sünergistik - inimesel on oma osa päästes mängida - teha oma otsus järgida Jeesust. Hübmaier väitis, et Jumala ettemääramine pääste osas seisneb selles, et Jumal teab ette, kes ja kuidas armu vastu võtab, mingil juhul aga mitte seda, et Jumal oleks juba ette määranud ühed armuks ja teised hukatuseks. Hübmaierit võib seega pidada esimeseks evangeelseks sünergistiks.

Hübmaier püüdis Zwingliga väidelda, ent Zwingli võttis ta kinni ja pressis piinamisega välja oma vaadetest loobumise. Pärast seda sai Hubmaier mõneks ajaks vabaks ning pidas teenistusi vabamas Moraavia linnas Nikolsburgis, kus ta kuuldavasti olevat ristinud kuus tuhat inimest, sealhulgas valitsejate pereliikmeid. "Ristijapolitsei" arreteeris ta 1528 ja tõi Viini, kus ta tuleriidal põletati. Kolm päeva hiljem uputati tema abikaasa Doonausse. Kahju.

Anabaptistide juht, kel õnnestus elada loomuliku elulõpuni, Menno Simons (1496-1561) alustas roomakatoliku preestirna madalmaades. Ta sai tuttavaks Zwingli ja Lutheri töödega ning kui tema vend Peter, kes oli anabaptist, 1535 hukati, elas ta läbi usulise kriisi ja emotsionaalse pöördumise. Menno "kõigest südamest pöördumine", teadlik meeleparandus ja usk Kristusesse ja sellele järgnev Vaimuga täitumine sai anabaptistliku päästeõpetuse paradigmaks.

Simons ei olnud õpetatud teoloog, kuid avaldas ringi reisides ja anabaptistlikke kogudusi organiseerides suurt mõju. Tema õpetuse keskmeks sai päästmise kogemus. Päästetud saamine tähendas tema jaoks teadlikku meeleparandust ja usku, millega kaasneb radikaalne pöördumine (uuestisünd) ja mille tulemuseks on pühitsus (Kristuse järgimine praktilises elus). Ristimine on väliseks märgiks sisemisest muutusest, seega ei ole beebide ristimisel mingit toimet, kuna beebid ei ole võimelised teadlikult pöörduma ja uskuma. Tegelikult oli Simonsi arvates üldse mõttetu rääkida beebide pattudest, kuni nad polnud teadlikult patustanud ja sellega patus süüdi. Simonsi arvetes oli Aadamast pärinev pärispatt küll olemas, ent see probleem on kogu inimkonna jaoks Kristuse ristisurmaga lahendatud. Patust, süüst ja karistusest saab rääkida siis, kui inimene on teadlikult pattu teinud.

Menno Simonsi üks õpetuslik erijoon on patsifismi kaitsmine. Hubmaier oli eelkäijana küll väitnud, et kristlastel ei sobi mõõga (st vägivalla) abil oma õpetust levitada ega kaitsta, kuid ei nõudnud igasugusest vastupanust loobumist. Mennoniitide kogudused on tänini otsinud kohti, kus nad saaksid oma täielikku patsifismi viljeleda, kuna nende arvates võib ilmalik võim küll relva abil õigust mõista (kaitsta süütuid ja nuhelda alatuid), kui kristlastel ei sobi relva kanda ega kasutada.

Cranmer Kas Inglismaal üldse reformatsioon toimus? See, mis toimus, oli erinev mandri-Euroopas toimuvast. Kuningas Henry VIII (1491-1547) soovis kangesti messoost pärijat, seepärast tahtis ta lahutada oma naisest, kes oli sünnitanud talle üksnes tütreid ning abielluda uuesti. Rooma katoliiklike vaadete järgi polnud see kuidagi võimalik ning viimaks Henry lihtsalt "lõi Roomast lahku" ja lahutas oma naisest ja abiellus uuesti. Inglise (nüüd katoolsest kirikust formaalselt lahusolevaks, kuid mitte sellest erinevaks) kirikupeaks nimetas kuningas Thomas Cranmeri (1489-1556), Cambridge'i ülikooli teoloogi, kes kuninga pereprobleemidest laheksti mööda vaatas.

Henry VIII eluajal viis Cranmer ettevaatlikult (Henry polnud suurem reformide pooldaja) reforme ellu, tema eeskujuks oli peamiselt Luther. Kui Edward VI sai Henry järel 9-aastaselt kuningaks, siis oli anti protestantismile roheline tuli. Cranmer viibis ise mõne aja saksa reformaatorite keskel ning luterlikke ja reformeeritud abimehi käis Inglismaal. 1549 andis Cranmer välja protestantismist inspireeritud palveraamatu, mis 1552 sai väikeste muudatustega nimeks Book of Common Prayer. See on (tehes küll läbi mitmeid muudatusi) jäänud anglikaani kiriku keskseks publikatsiooniks tänaseni.

Loe Cranmeri kohta lisa
Britain Express Cranmerist
Noor kuningas suri aga 1553 enne täisealiseks saamist ning tema asemel hakkas valitsema tema katoliiklasest fanaatik poolõde Mary, keda järeltulevad põlved kutsusid "Bloody Mary". Inglismaa pöörati katoliiklikku usku tagasi, Cranmer sunniti piinamise abil oma "reformeeritud hereesiast" loobuma, kuid koos umbes 300 protestantliku teoloogi ja vaimulikuga hukati temagi. Kes pääses, see põgenes Mary terrori eest mandrile.

1558 Mary suri, teda asendas poolõde Elizabeth, kes pidas end küll protestandiks, kuid kellele protestantlik teoloogia ei meeldinud. Ta seadis sisse nn poolprotestantliku korra, kus natuke protestantlikku teoloogiat oli lubatud üldise katoliku stiilis kiriku korra ja liturgia raames. Book of Common Prayer revideeriti vajalikul määral ja seati kohustuslikuks kõigile vaimulikele. Samuti tehti kohustuslikuks kõigil vaimulikel nõustuda nn 39 Usuartikliga, mis teistele euroopa protestantidele võisid üsna katoliiklikena tunduda.

Katoliiklased aga süüdistasid tekkinud anglikaane reformeeritud reetmises, sest hüljati kõigepealt paavsti ülemvõim ja autoriteet, aga ka transsubstantsiatsioon, purgatoorium, pihikohustus ja pattude korvamiseks mõeldud head teod. Elizabethi kirik nõustus protestantliku põhidoktriiniga õigeksmõistmisest usu läbi ükspäinis, kuid hulgas muud radikaalsemad reformeeritud ideed.

Tuleb märkida, et Šotimaa oli kuni Elisabethi surmani Inglismaast iseseisev kuningriik ning Šotimaast sai esimene riik (või rahvus), kes tervenisti reformeeritud õpetuse vastu võttis umbes 1560 reformaator John Knoxi (1514-1572) tegevuse tagajärjel.

Inglismaal jäi tüli anglikaani kiriku sisse hõõguma. Radikaalsema reformi pooldajad olid mõjutatud reformeeritud kiriku (kalvinistlikest) ideedest ning vastaspool katoliikliku kiriku ideedest. Eredaks näiteks on Londoni Temple kiriku kaks vastandlikku pastorit, Richard Hooker (1554-1600, teda peetakse anglikaani kõrgkiriku isaks) jutlustas hommikul mõõdukalt katoliikliku episkopalismi ja Walter Travers (1548-1635, teda peetakse "madala joone hoidjana" anglikaani kiriku sees) rääkis selle vastu õhtupoolikusel teenistusel. Kirikusisene vastuolu viis lõpuks kodusõjani.

Mida tegid katoliiklased reformide ajal? Enamus katoliiklikke teolooge ei olnud samuti kiriku allakäiguga rahul. Nad oleks parema meelega näinud paavsti tegelemas vaimulike asjadega. Kiriklikud positsioonid tähendasid rohkesti võimu igas mõttes ning olid sageli müüdavad või jagati neid sugulastele. 1544 11. novembril kutsus paavst Paul III kokku kontsiili, mis pidi algama järgmise aasta märtsis. Valitseja Karl V lootis sinna kontsiilile saada ka Lutheri, et kirikut taasühendada, paavst lootis pigem selgitada katoliiklikku seisukohta, et hüljata reformatsiooni ideed lõplikult. Paavsti tahtmine sündis. Trenti kontsiil, mis kestis vaheaegadega paarkümmend aastat vormistas üle katoliikliku doktriini ning pani needuse alla protestantliku reformatsiooni koos kõigi nende järglastega ja see kestab tänini.

Alles teisel Vatikani kontsiilil (1963-65) anti protestantidele natuke leebem staatus "eraldatud vennad". Protestantide endi suhtumine katoliiklastesse on jätkuvalt väga erinev - imetlusest kuni järsu eraldumiseni.

Arminiust (1560-1609, Holland) peetakse üheks teoloogiks ja usujuhiks, keda on kõige enam ja teenimatult valesti mõistetud. Reformeeritud kirik on Arminiuse reeglina hukka mõistnud, kui armuõpetusest pealgianismi eksinu. Arminius ise aga mõistis end selgelt reformeeritud kiriku esindajana, kes seadis kahtluse alla üksnes mõned tema eluajaks üsna selgeks kujunenud kalvinimi punktid.

Enne Arminiuse vaatepunkti mõistmist peaks teadma, millise suuna oli võtnud reformeeritud teoloogia reformatsioonile järgneva 100 aasta jooksul. Kui nii Luther kui Calvin jätsid oma teoloogilistes arutlustes mõndagi seletamata, kui müstilist ja ainult Jumalale teadaolevat, siis järgmine põlvkod asus välja kujundama reformeeritud ortodoksset ja skolastilist süsteemi, kus kõik on seletatav ja paigas. Kalvinismi rüpes sai eriti oluliseks predestinatsiooni küsimus ning selles vallas valitses kaks vähemolulist eriarvamust. Supralapsarianism arvas, et Jumal määras ette mõned loodud päästeks ja igaveseks eluks ning teisalt hukatuseks juba enne loomist ja pattulangust. Infralapsarianism arvas, et kõigepealt Jumal lõi maailma ja inimese, siis toimus pattulangemine ning alles seejärel määras Jumal ette, kes pääsevad ja kes pärivad põrgu. Supralapsarianismi pooldajad arvasid, et Jumal austab ennast eelkõige ettemääramise kaudu, infralapsarianistid olid mõneti leebemal seisukohal, väites, et Jumala peamine viis end austada on oma loodu läbi.

Kalvinistid nii supra (mis oli mõneti domineerivam) kui infra parteist mõistsid hukka Arminiuse õpetuse (sellest allpool) ja kujundasid oma teoloogia 5-punktilise õpetusena, mis sai tuntuks selle väidete algustähtede järgi kui TULIP. Need viis punkti olid:

Inimese totaalne rikutus. Pääste pole võimalik enne, kui Jumal inimese oma armust uuendab ja teeb võimalikuks uskumise. See punkt sisaldab vaikimisi inimese vaba tahte puudumist (vähemalt selles küsimuses).
Tingimatu valik. Jumal valib inimesi, kes saavad päästetud lahus igasugusest inimesepoolsest tegevusest.
Piiratud lunastus. Kristus on surnud vaid nende eest, keda Jumal on valinud ja kes tegelikult pärivad õndsuse.
Vastupandamatu arm. Valitud saavad päästetud ja kõik. Need, kes ei ole valitud, ei tea armust midagi.
Täielik päästekindlus. Keda Jumal on valinud, neid ta ka "säilitab" kuni lõpliku päästeni.
Hollandis, kus Arminius tegutses, valitses 1600 paiku tugev vastuolu reformeeritute ja katoliiklaste vahel. Iga mõte, mis täiesti ei haakunud reformeeritud TULIP doktriiniga (see lühend tekkis hiljem), seostati otsemaid katoliiklaste ja iseäranis jesuiitide pooldamisega ning sama saatus tabas Arimiust. Kuigi ta suri "loomulikku" surma (tuberkuloos), oli ta oma viimseil päevil hüljatud ja taunitud. Tema õpilasi, kes nimetasid end remonstrantideks, kiusati taga, mõned ka hukati.

Arminiuse mõtted aga leidsid vastukaja ja elasid edasi peamiselt väljaspool Hollandit. Tema arusaama reformeeritud teoloogiast toetas Wesely ja hiljem kogu metodismi liikumine, suuremalt jaolt anglikaanid, baptistid ja osa reformeeritud kirikust nii Euroopas kui Ameerikas.

Arminiuse peamine probleem oli predestinatsiooni küsimus. Kuigi teda selles süüdistati, et taganenud ta kunagi põhilisest protestantismi usulausest - päästmine ja õigeksmõist Jumala ees on Jumala armust ja usu läbi ükspäinis. Ka predestinatsioon ei olnud Arminiuse jaoks põhimõtteline küsimus - ta arvas, et Jumal on kõikvõimas ja kõikteadev ning teab, mis teeb. Kuid tema arusaam predestinatsioonist oli erinev "standardsest" kalvinistlikust lähenemisest ning kokkusobimatu supralapsarianismiga, mida ta pidas "kõige tobedamaks väljamõeldiseks" ning peaaegu et jumalateotuseks. Selle kohaselt oleks Jumal ainuke patutegija ja patt poleks üldse patt, sest kui Jumal on ise määranud, kes pääseb ja kes langeb, siis mis osa on selles inimesel, kes "pattu" teeb või tegemata jätab.

Arminiuse arusaam predestinatsioonist oli see, et eelkõige on Jumal ette määranud Kristuse, aga mitte üksikud isikud. Need, kes saavad uskuma Kristusesse, on Jumala tahte kohaselt ette määratud pääsema ja need, kes hülgavad Kristuse, need on Jumala poolt määratud hukule.

Kalvinistide kriitika ja süüdistus seisnes aga armu küsimuses. Kuidas inimene saab armu? Kui ta saab armu oma tegudest (sealhulgas ka valikud ja mõtted) sõltumata, siis on Jumala arm vastupandamatu. Kui aga inimesel on vaba tahe arm vast võtta või hüljata (nagu Arminius eeldas), siis see "vastuvõtmine" on inimese tegu ja võib anda põhjust suurustamiseks (milles süüdistati Pelagiuse järgijaid - inimese tegudel on roll pääste omandamisel). Arminius vastas sellele õpetusega "eelkäivast" armust, mida Jumal pakub kõigile patustele. Ilma selle armuta ei saa patune inimene usule tulla. Aga see "eel-arm" pole "vastupandamatu", inimene võib sellele (mida sageli tõlgendatakse "Jumala kutsena") reageerida või jätta reageerimata. Siin avaldub Arminiuse sünergism. Inimene saa (aga ei pea) jumala armupakkumisele vastata ja kui inimene vastab, siis Jumal annab talle päästva usu.

Päris selge pole see, kas Arminius tunnistas inimese täielikku rikutust või mitte. Päästetud inimese täielikku päästejulgeolekut ta ei eitanud, ent hoiatas, et see küsimus ei ole meie kontrolli all ning kutsus üles ettevaatlikkusele "valejulgeoleku" pärast.

Põlvkond pärast Lutherit tekkis paralleelina reformeeritud skolastikale lutelik ortodoksia. Tõelise teoloogi kriteeriumiks sai see, kuivõrd hävitavalt suutis ta lüüa väitlustes oma opponente, tõendades sellega oma seisukohtade paikapidavust. Mitmed Lutheri "mitte piisavalt selged" seisukohad viimistleti kenaks ortodoksiaks, mis aga paljude kriitikute meelest oli hullem kui surnud. Seepärast sai luterliku ortodoksia reaktsioonina tekkinud pietistliku liikumise üheks lööklauseks "Parem elav hereesia kui surnud ortodoksia".

Pietistid olid "tõelise kristluse otsijad", kus õige õpetusega pidi kaasnema ka õige eluviis ja õiged tunded. Pietismi eelkäijaks peetakse Johann Arndti (1555-1621), kelle raamatuid loeti Saksamaal innuga. Ta rõhutas isiklikku usukogemust ja uussündi meeleparnaduse ja usu kaudu. Alates sellest kohast ei olnud pietistide jaoks oluline üksnes õige õpetus, vaid ka õiged kogemused. Reeglina pidi meeleparnaduse kogemus sisaldama kurbust ja kahjutunnet oma pattude pärast.

Philipp Jakob Spener (1635-1705) on pietismi patriarh. Paljud loevad pietismi liikumise ametlikuks alguseks Speneri raamatukese Pia Desideria (vagad soovid) ilmumist aastal1635. Spener ei hüljanud luterlikku õpetust, kuid kritiseeris selle praktikat, kutsudes inimesi üles "südame usule".

August Hermann Francke (1663-1727) oli pietismi organisaator. 1687 elas ta läbi pöördumise, kui oli jutlust ette valmistamas. Francke tegi oma pöördumiskogemusest omamoodi "tõelise kristluse mõõdupuu", kuigi kindla pöördumiskuupäeva "ettenäitamine" polnud nõutav. Francke ühines Speneri programmiga, mille eesmärgiks oli luterliku kiriku ümberkorraldused. 1690 aitas ta organiseerida pietistliku Halle ülikooli. Ümberkorralduste käigus asutati koole, hooldekodusid ning saadeti esimesed protestantlikud misjonärid Indiasse.

Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi (1700-) peetakse pietismi ekstsentriliseks prohvetiks. Ta sai pietistliku kasvatuse ja hariduse. Ta teenis riigiametis raha ning ostis isikliku maaomanduse, mille nimetas Herrnhutiks, 1727 kutsus ta oma maa-alale Böömimaalt sinna usulistel põhjustel pagendusse saadetud asunikud Böömi vennad ehk Moraavia vennad. Zinzendorfi arvates olid õpetuslikud punktid teisejärgulised, oluline oli "südame usk". ?petust ei visatud välja, kuid see asetus madalamale kohale. Herrnhutlased pidasid regulaarselt armastussöömaaegu, teenistusel lauldi rohkesti, tunded olid lubatud, ent enamasti piirdusid vaikse nutmisega. Jutlustes ja lauludes keskenduti Kristuse kannatusele.

Pietismi luterlikud eestseisjad Spener ja Francke püüdsid pietismi hoida luterlikus raamis, eriti seda osa, mis puudutas ristimist. Kuna pietistidel muutus pöördumise kogemus väga oluliseks, tekkis küsimus: mis saab ristimisest? XVII ha XIX sajandil erladus luterlikust pietismist harusid, mis hakkasid end pidama "vabakirikuteks", kus ristimiseküsimustes valitses "vabadus". Vanemad võisid valida, kas nad soovivad oma lapse ristida või oodata, kui too saa b teadlikuks ja kui ta pöördub, siis ristitakse ta hiljem.

Pietistide iseloomulikuks jooneks sai tolerantsus. Kõik olid väsinud ortodokside ja skolastikute vaidlustest peenete nüansside üle. Pietistide suu läbi sai kuulsaks ütlus "olulistes asjades tõde (üksmeel), ebaolulistes asjades vabadus ja kõikides asjades armastus".

Tugeva evangelikaalse (rõhk pöördumisel, uuestisünnil, praktilisel Kristuse järgimisel pühitsuselus) aktsendiga liikumisi (nagu luterluse rüpes pietism) tekkis ka reformeeritud kiriku sees. Arminiuse järeltulijate hulgas said evangelikaalse idee kandjateks Wesley ja metodistid, traditsioonilise kalvinistliku teoloogia raames aga puritaanid, kes alustasi pigem küll anglikaani kiriku juurest.

Esimesed puritaanid olid anglikaani kalvinistid, kes said inspiratsiooni John Knoxi reformidest Shotimaal ning lootsid samasuguse presbüterliku kirikuvalitsusvormi saavutada Inglismaal. Nad nägid traditsioonilise anglikaani kiriku lopsakates vormides katoliiklikke igandeid ning reformeeritud kiriku eeskujul soovisid nad anglikaani kirikut puhastada (purify) sellistest jäänukitest, sealt said nad oma nime.

Mõned puritaanid lootsid anglikaani kiriku ümber korraldada, teised aga ei uskunud selle võimalikusesse ning lõid ametlikust kirikust lahku. Neist said väljarändajad, põgenedes Inglismaalt tagakiusu eest alguses Hollandisse ja seejärel (kuulsa Mayflower laevaga) Ameerikasse, kus nad asutasid 1620 aasta Plymouth'i koloonia. Ameerika puritaanid organiseerusid hiljem enamasti kongregatsionalistideks, Inglismaale jäänud puritaanid eelistasid presbüterlikku vormi.

Inglismaale jäänud puritaanid haarasid Oliver Cromwelli juhtimisel parlamendis võimu, hukkasid kuningas Charles I ja kehtestasid puritaanliku vabariigi, mis kestis Cromwelli surmani 1658. Seejärel taastati monarhia ja anglikaani kirik, kuid kehtima jäi usuvabadus, mille käigus rahulolematud ja nonkonformistid ühinesid presbüterlikeks, kongregatsionalistlikeks ja baptistlikeks kogudusteks. Viimased tekkisid puritaanide eriharuna nendest, kes loobusid beebiristimisest ja võtsid omaks anabaptistide põhimõtted.

Puritaanide võimuloleku aja suurimaks teoloogiliseks sündmuseks oli Westminsteri usutunnistuse ja Kateksimuse vastuvõtmine 1640. Westminsteri lühikese katekismise esimene küsimus ja selle vastus on saanud oluliseks suunaandjaks hilisema reformeeritud (ja ka muu) teoloogia kujunemisel. "Mis on inimese (elu) mõte ja eesmärk?" - "Austada Jumalat ja tunda temast heameelt igavesti."

Puritaanlik teoloogia on läbinisti kalvinistlik. Seda iseloomustavad aga kolm rõhuasetust: puhas kogudus, lepinguline osadus Jumala ja äravalitute vahel ning kristianiseeritud ühiskond.

Puhas kogudus tähendas "rooma-katoliikluse jäänuste" kõrvaldamist ning kiriku juhtkonna ja liikmeskonna puhastamist mitteusklikest. Omamoodi vaidlusküsimuseks sai "kõlblikkuse" kriteerium. Erinevalt pietistidest ei pööranud puritaanid rõhku pöördumise juures läbielatule. "Armu märgid", mis pidid näitama kandidaadi kõlblikkust olid tema meeleparandus ja usk, usaldus ja päästekindlus, pühendumus kogudusele, korralik osalemine ühiskonnas ja laitmatu perekonnaelu, siiras huvi Piibli lugemise ja uurimise ning õpetuse kuulmise vastu.

Lepinguline osadus jätkas kalvinistlikku absoluutse predestinatsiooni õpetust, kuid kaldus pisut sünergismi poole. Jumala armuleping on pakkumine, mis kestab Aabrahamist kuni Kristuse tagasitulekuni. Kes sellesse lepingusse astuvad, selle juures ilmnevad "armu märgid" ja ta võib kindel olla oma igaveses päästes. Samas jäi kehtima paradoks, et päästetud saavad siiski vaid need, keda Jumal on ette ära valinud. Ärtusjutlustaja ja teoloog Jonathan Edwards püüdis "segast" lugu klaarida, tõstes tugevalt esiplaanile üksnes Jumala tingimatu armuvaliku, sest ta arvas et "lepinguosaduse teoloogia" valesti rakendamine toob sisse arminianismi püüded Jumala suveräänseid saladusi ratsionaalselt ära seletada.

Ühiskonna kristianiseerimise taga oli "uue Iisraeli" idee. Hea võimalus Jumala seadustega riik üles ehitada avanes Uue Maailma avastajatel. Heast mõttest sai aga groteskne tegelikkus, mis sisladas kõiki probleeme alates kullapalavikust ja lõpetades indiaanlaste hävitamiseni. Kui Jonathan Edwards taunis aga indiaalnlaste peletamist nende maa-aladelt ning tegi ettepaneku indiaanlastelt maad osta, aeti ta Northaptoni kantslist välja ja soovitati indiaanlaste juurde elama asuda. Oluline on mõista puritaanlikku ühiskonna ideaali: saavutada maapealne Jumala kuningriik enne Kristuse tagasitulekut. Kuigi see on saavutamata, on selle ideaali hingust ja tagajärge USA ühiskonnas tänaseni tunda.

{pictureRef(,align:"right)}Jonathan Edwards (1703-1757) - puritaanide prints. Äratusjutlustaja ja teoloog, "ameerika teoloog". Tema teoloogia oli kombinatsioon kalvinismist ja pietismist. Tema jutlusi saatsid sageli hämmastavad emotsionaalsed fenomenid, mis ehmatasid jutlustajat ennastki. Ta esitas väsimatult Jumala au, majesteetlikkust, suveräänsust ja väge - ning arvas, et see ei sobi kokku arminianismi ratsionalistliku ja humanistliku käsitlusega.

John Wesely (1703-1791), metodismi rajaja. Wesley pöördumist seostatakse Moraavia vendade mõjuga. Wesley ja Edwards olid mõlemad suured evangelikaalid, kuid erinevate rõhuasetustega. Edwards asetas esikohale jumala majesteetlikkuse ja allutas sellele Jumala headuse ja armastuse. Wesley nägi asju vastupidise nurga alt, sestap kuulus tema sümpaatia Arminiuse vaadetele. Wesley kinnitas kõigiti päästet üksnes armust usu läbi, kuid ta nägi edasist kristlase teed püüdlusena pühitsuse ja perfektsuse (täiuslikkus ja patuvaba elu) suunas. Ta uskus, et inimene liigub edasi pühitsuse teel ja jõuab ka sihtkohta.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord