|
|
Väga lühike sissejuhatus Piiblisse |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Nimetus «Piibel» on tulnud kreekakeelsest sõnast biblia (biblia), mis tähendab «raamatud». Piiblis endas on üpris mitmel korral mainitud tema nime. «Kiri» (Jh 2:22, Jk 2:23), «Pühad kirjad» (Jh 5:39 2Tm 3:15, Rm 1:2), «Käsk ja prohvetid» nii nimetasid Piiblit peamiselt juudid (Ap 13:15 Rm 3:21), «Moosese käsuõpetus, Prohvetid ja Laulud» (Lk 24:44), «Raamatud» (Tn 9:2). Siin pole nimetatud kaugeltki kõik kohad.
Kuigi meie käes on Piibel ühe tervikuna, koosneb ta ometi 66-st erinevast raamatust, millel igaühel on oma tekkelugu. Ligikaudu 40 eri autorit on kirjutanud Jumala juhtimisel Piibli osi. Nende hulgas on kuningad Taavet ja Saalomon, riigimehed Mooses, Taaniel ja Nehemja, arst Luukas, kirjatundjad Esra ja Paulus, kalur Peetrus ja põllumees Aamos, prohvetid Hesekiel, Joel ja teised. Kulus umbes 1500 aastat, et Piibel saaks niisuguse mahu, nagu tal on täna. Viimased read Piiblisse kirjutati ligi 2000 aastat tagasi, sellest ajast alates on Piiblit ainult ümber kirjutatud, tõlgitud ja trükitud, sisu on jäänud samaks.
Sellist Piibli raamatute hulka, mida me täna oma Piiblist leiame, nimetatakse kaanoniks, See sõna on samuti kreeka päritolu, ning tähendab «mõõdupuu» (vt Gl 6:16). Kaanon on selline piibliraamatute hulk, mille suhtes ollakse ühel meelel nende jumalikus päritolus. Raamatuid, mida me Piiblis näeme, pole valitud mitte ühekorraga ega mingi väikese seltskonna poolt. Vana Testamendi raamatute suhtes jõuti üksmeelele esimese sajandi lõpul PKr (PKr peale Kristust, so meie ajaarvamise järgi), millised peavad Piiblisse kuuluma, Uue Testamendi kaanon kinnitati neljanda sajandi lõpul PKr. Peale nende raamatute, mis Piiblisse võeti, olid kõne all ka muud raamatud, millede suhtes jõuti aga järeldusele, et neil ei ole jumalikku autoriteeti. Selliseid raamatuid nimetatakse apokriivadeks või apokrüüfseteks. Selle võõrsõna mõte on «järeletehtu, peidetu». Mõnedes vanemates piibliväljaannetes on Vana Testamendi tuntuimad apokriivad sees.
Meie Piibel sisaldab kaks suurt osa: Vana Testament ja Uus Testament. Vanas Testamendis on 39 raamatut, Uues Testamendis on 27 raamatut. Sõna «testament» tuleneb ladina keelest ja tähendab «leping» või «liit». Vana Leping on sõlmitud Jumala ja Iisraeli rahva vahel Moosese kaudu (2Ms 19:5), Uus Leping on aga sõlmitud Jumala ja kõigi inimeste vahel Jeesuse Kristuse kaudu (Mt 26:28). Vanast ja Uuest Lepingust ehk Testamendist kõneleb ka Paulus (2Kr 3:6,14). Piibli jaotus peatükkideks tehti 13. sajandil PKr ning jaotus salmideks veelgi hiljem: 16. sajandil PKr. Jaotuse eesmärk oli see, et oleks lihtsam Piiblit tsiteerida ning sellest teatud kohti üles leida.
| Vana Testament jaguneb sisuliselt nii: | |
| 17 ajaloolist raamatut | Moosese raamatud Estri raamat |
| 5 poeetilist ehk õpetuslikku raamatut | Iiobi raamat Ülemlaul |
| 17 prohvetiraamatut | Jesaja Malakia |
| Uus Testament jaguneb sisuliselt nii: | |
| 5 ajaloolist raamatut | evangeeliumid ja Apostlite tegude raamat |
| 21 õpetuslikku raamatut | apostlite kirjad |
| 1 prohvetiraamat | Johannese Ilmutuseraamat |
Vana Testament on kirjutatud heebrea keeles, üksikud osad (Jr 10:11; Es 4:8-6:18, 7:12,26; Tn 2:4-7:28) on kirjutatud aramea keeles. Heebrea keel oli Palestiinas vanal ajal laialdaselt kasutusel, hiljem asendus see pikkamisi aramea keelega. Jeesuse eluajal oligi aramea keel igapäevaseks kõnekeeleks, tõenäoliselt ka Jeesuse emakeeleks.
Uus Testament on kirjutatud tolleaegses kreeka kõnekeeles, mis oli ka selle ajastu maailmakeel. Seda kõneldi kogu Vahemere kallastel.
Praegu Iisraelis kõneldav keel ning tänapäeva kreeka keel on erinevad sellest keelest, mida Piibel kasutas, keeled on aja jooksul muutusi läbi teinud.
Meil kättesaadavad piiblitõlked on küllaltki head. Suur osa maailma rahvastest võib täna Piiblit lugeda oma emakeeles. Selleks, et paremini mõista Piiblis kirjutatut, õpivad pastorid, teoloogid ja piibliteadlased Piibli algkeeli.
Tänapäevane piiblitekst, mida me oma Piiblitest loeme, on paljude käsikirjade uurimise ja võrdlemise tagajärjel saanud sellise kuju. Piibliuurijatel on praegu kasutada tuhandeid käsikirju piiblitekstidega. Mõned neist sisaldavad peaaegu terve Piibli, kuid enamus ainult üksikuid kirju või nende osi. Kuigi Piibli käsikirjad on väga vanad, ei ole tänaseni leitud originaalkäsikirju. Kuna piibliosi hakati varakult ja suure hoole ning tähelepanelikkusega ümber kirjutama, on piibliteadlaste käsutuses arvukalt ärakirju. Vanimad koopiad Vana Testamendi tekstidest on enam kui 2000 aastat vanad. Uue Testamendi vanimad ürikud on pärit teisest sajandist PKr.
Piibel on ühest küljest nagu iga teine raamat tal on oma saamislugu ja ajalugu, teda on tõlgitud ja loetud aastasadu. Pealtnäha ei erine Piibel teistest raamatutest. Kuid oma sisult on Piibel täiesti erinev, sest ta räägib Jumalast, räägib nii, nagu ükski teine raamat seda ei saa teha.
Piiblit kirjutasid inimesed, kasutades samu vahendeid kui muude raamatute kirjutajad. Kuid Piibli kirjutajaid ajendasid erinevad motiivid. Jumala Püha Vaim oli see, kes õhutas Piibli autoreid panema kirja Jumala Sõna.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee