Loengukonspekt: Märkmeid postmodernsest ilmavaatest

Märkmeid postmodernsest ilmavaatest

Pealeht - Teated - Uus - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Postmodernism - Sam Storms, loengumärkmed ja -mõtted. Wheaton College, suvi 2001. Vaata ka muid asju, mis Wheatonis juhtusid.

Alister McGrath defineerib postmodermismi kui "üldist intellektuaalset vaadet, mis kerkis esile pärast modernismi kokkuvarisemist". (Historical Theology, 244). See ei ole kuigi paljuütlev, kuni me pole defineerinud modernismi ja pärast seda ka mitte.

"Modernne" (Storms kasutab peaaegu sünonüümina "valgustatud") maailmavaade eeldab, et on olemas objektiivne reaalsus ning inimese mõistus on võimeline seda uurima ja mõistma. Objektiivne maailm toimib oma seaduspärasuste kohaselt ning autonoomne vaatleja (subjekt) tajub seda, uurib, avastab ja kasutab (või isegi manipuleerib, kasutab oma eesmärkidest lähtuvalt) seda.

Modernse maailmavaate keskmeks on tõe korrespondentsikriteerium. Vastavalt sellele kriteeriumile on miski tõene või väär vastavalt sellele, kas see "kehtib" reaalsuses (mida me siis eeldatavalt korrektselt ja üheselt peame tajuma). Tõde on see, mis esitab täpselt või kirjeldab korrektselt reaalsust.

Postmodernist väidaks siinkohal, et esiteks et "objektiivse" (meist sõltumatu) reaalsuse olemasolu on enam kui küsitav ja teiseks, me pigem konstrueerime oma keeles antud kirjeldustega selle maailma.

Postmodernismi seiukohalt ei saa me väita, et me vaatame ja kirjeldame maailma kui reaalset antut, ja ise jääks kirjeldajaina otsekui väljapoole. Nagu kalasõber, kes vaatab kalu väljastpoolt akvaariumi. Postmodernist ütleks, et me ise asume omas akvaariumis ja me ei või kindlalt väita, et naaberakvaariumi vesi on roheline, sest äkki on hoopis meie akvaariumi vesi?

Kristlikust seisukohast võb ülalnimetatu olla postmodernismi positiivseks küljeks. Meie tuletatakse meelde, et "me ise oleme ka akvaariumis". Kuid kristlik maailmavaade hülgab seisukoha nagu oleks "igaühel oma akvaarium ning pole aluste ega isegi õigust väita, nagu oleks ühe "maailmavaade" parem/üldisem/universaalsem kui teise oma."

Postmodernismi suur vastuoluline lause on, et pole olemas maailmavaadet, eetost ega universaalset maailmavaadet (kena termin ka: ei ole metanarratiivi - ühtset, kõikehõlmavat maailmakäsitlust või -lugu, kõikehaaravat seletust, transtsendentset printsiipi). Samal ajal pakub postmodernism end selle pähe, mida ta väidab mitte olemasolevat. Seega parim kriitika postmodernismi vastu on postmodernism!

Postmodernistliku seisukoha alusel on ühtse maailmavaate loomine, mis haaraks ja oleks taustaks kõigile fragmenteerunud käsitlustele mitte ainult võimatu ja ebavajalik, vaid otse lubamatu, sest see oleks ilmselge jõuvõte, inimlik looming teiste saamiseks enda mõju alla. See on peamine etteheide, mida postmodernism kristlusele teeb ning mille evitamise suhtes ta ise pime on.

Ülalmainitud "modernse" tõe korrespondentsi kriteeriumile pakub postmodernism asemele pragmaatilise tõe kriteeriumi. ?igemini, ei sobigi küsida, kas miski on tõene või mitte, vaid "Kas see on abiks?" "Milleks see hea on?" "Mis sellest välja tuleb?"

Sel ajal, kui info liigub kõikjal ja väga kiiresti ning kaugused on kergesti ületatavad, on postmodernsel vaatel olnud edu - "vaata seda maailma, ja näed kui erinevad me kõik oleme". Ja siit läheb postmodernism edasi nii: küsimus pole üksnes selles, et me peame olema tolerantsed üksteise suhtes, me peame ka tunnistama, et nende "tõde" seal pole põrmugi halvem, kui meie oma siin.

Postmodernistliku vaate kohaselt veel (asjatult) üksteisega konkureerivad (religioosse taustaga) "tõed" on ajaloolis-kultuurilised konstruktsioonid, milledel pole väljapool nende konteksti suuremat väärtust. Seega on kummutatud igasugune misjonimotiiv ja ka Piibli võiks rahumeeli käest panna, kui "liiga paljule pretendeeriva" ja "multiversumit universumiks vägistada püüdva" teose. Jääb üle võtta kätte mõni postmodernismi "piibel" ja levitada "uut arusaamist" ning vägistada mentaalselt igaühte, kes sellega ei taha nõustuda?

Postmodernismi on kristlikust seisukohast püütud käsitleda vähamelt kahel viisil, mis ositi kattuvad. Esimene viis alustab "väljaspoolt" postmodernismi, sageli "modernse" maailmavaate pinnalt ning näitab loogika ja filosoofia tööriistu kasutades postmodernismi sisemisi vastuolusid. Peaaegu kõiki postmodernismi väited on pööratud postmodernismi enda vastu. Iseendaga vasturääkiv süsteem on absurdne, ning isegi kooskõlas postmodernismi endaga küsides: "Kas see on abiks?" ei saa me rahuldavat vastust, rääkimata "vanamoelisest" küsimusest tõesuse kohta.

Postmodernismi kristliku käsitluse teine viis algab seestpoolt. Me nõustume, et meil on oma lugu, narratiiv. Või "las nad arvavad, et meil on oma lugu". Aga me esitame oma lugu nii hästi (aga mitte tingimata teisi lugusid välistades või vähemalt mitte halvustades), et nad mõtlevad: see võiks väga vabalt olla ka "nende lugu". Kõik ei nõustu, ka see on OK. See lähenemine tuletab mulle meelde Alfa kursuste taga olevat ideoloogiat, mis üllatavalt hästi "püüab" postmodernse vaatega inimesi.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord