Õpetuskoosolek Kehra Koguduses, 16.9.97 Kasutatud materjal: Millard J. Erickson, Christian Theology
Ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane, sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Ta on olemas. (Hb 11:6). Esimene nõue on see, et me peame uskuma Jumala olemasolusse, kuid see pole veel piisav. Me peame midagi Jumalast teadma ning võtma Teda sellisena, nagu Ta on. Ent seegi pole veel inimese jaoks piisav. Ka kurjad vaimud usuvad ning värisevad (Jk 2:19). Ilmselt teevad nad õigesti. Me peaksime teadma, kes Jumal on ning omama õiget suhtumist ja käitumist Jumala suhtes.
Jumala asjade uurimine ei ole nii, nagu kingsepp uurib nahasorte. Me ei saa uurida Jumala asju nagu me uurime mingit eset või objekti või loodusnähtust. Me peame liginema Jumala asjadele aukartuse ja respektiga, nagu Mooses ligines pühale paigale, kus Jumal end ilmutas. Moosesele öeldi: «Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!» (2Ms 3:5) Siin on vihje alandlikule ja küsivale lähenemisele, vastandina teadvale-õpetavale-targutavale.
Inimene hangib teadmisi, et omandada kontrolli mingi eluvaldkonna üle või vähemalt ennustada selle valdkonna toimimist. Nii ei ole aga Jumala asjadega, kes ütleb: «Minu nõu läheb korda ja ma teen kõik, mis ma tahan!» (Js 46:10)
Kust me saame midagi teada Jumala kohta?
Jumala asjadest saame me teada mitte niipalju kui meie tahame, vaid niipalju kui Jumal tahab. Me ütleme, et Jumal on ilmutanud inimesele niipalju, kui vaja, et inimene võiks tunda Jumalat ning olla Temaga osaduses. Sõna «ilmutama» algtähendus piibli-mõttes on «katet ära võtma».
Seda, mida Jumal on ilmutanud, võib jagada üldiseks ilmutuseks ja eri-ilmutuseks. Üldise ilmutuse alla kuulub Jumala ilmutus looduses (Ps 19:1; Rm 1:20), ajaloos (Iisraeli ja ristikoguduse ajalugu) ja inimeses (tema füüsilised, mentaalsed, moraalsed ja vaimulikud kvaliteedid). Eri-ilmutus on olukord, kus Jumal on «end tunda andnud» konkreetsetele isikutele, konkreetses ajas ja kohas. Eri-ilmutuse tagajärjel oleme me saanud Piibli ja kogeme Jumala päästet, igapäevast osadust ning Jumala juhtimist.
On väga oluline teada milline on Jumal. Moonutatud ettekujutused Jumalast olgu tigeda taevapolitseiniku, heatahtliku vanaisakese või muud, üks pole teisest parem viib kõige tõsisemate probleemideni uskliku vaimulikus elus ja praktikas.
Me võime eksida ka siis, kui püüame Jumalat tundma õppida. Üks eksituse viis on püüd «kodustada» Jumalat üritada avastada n+1 «vaimulikku seaduspärasust», et neid siis oma äranägemise järgi rakendada. Teine kiusatus on uurida Jumalat, nagu mõnikord zooloogiatunnis konna uuritakse. Püütakse kinni konn, lõigatakse lõhki ja prepareeritakse. Me nagu teaks konnast nüüd kõike, kuid miski on läinud kaduma konna pole enam. Sama meetodit Jumala juures rakendades on tulemuseks parimal juhul uskumus «millessegi kõrgemasse».
Jumala parema tundmaõppimise eesmärk peaks olema Jumal ise: Teda paremini tunda
ning olla Temaga lähemas isiklikus osaduses. Jumala omadustest rääkides ei mõtle me niivõrd milline Jumal on, vaid kes Jumal on.
Jumala suurus
Jumal on Vaim(Jh 4:24). See tähendab, et Ta ei koosne ainest ning Tal pole füüsilist keha. Seetõttu pole Jumal piiratud ruumiga ning Ta on hävimatu.
Jumal on isik. Piibellik vaade on see, et Jumal on individuaalne olend, kel on enesest teadlik, võimeline tundma, tegema valikuid ning olema suhtes teiste isikutega. Üks kinnitusi on Jumala eneseilmutused, kus Ta ilmutab ennast isikuna ja nimetab end nimega, seega pole Jumal abstraktne printsiip, umbmäärane vägi, vaid isik. Kuna Jumal on isik, siis me saame Jumalaga suhelda, Ta on ilmutanud end armastava ja hoolitseva Isana.
Me paneme pahaks, kui elusolendeid käsitletakse objektidena või kui inimestega manipuleeritakse ja neid ära kasutatakse. Nõndasamuti ei tohi me toimida Jumala suhtes. Jumal pole mitte selleks, et midagi saada. Jumal ei ole kunagi abinõu millegi saavutamiseks, vaid eesmärk ise, mida saavutada. Sama rumal kui abieluinimeselt on küsida, mis kasu tal abikaasast on, peab Jumal olema meie jaoks oluline mitte sellepärast, mida Ta teeb või annab, vaid seetõttu, kes Ta on.
Jumal on elav(Jh 5:26). Jumal on elav teisiti, kui muud elusolendid. Võib öelda, et elusolenditel on elu, mis on antud neile «väljastpoolt» (mida nad võivad kaotada ja mitte tagasi saada) ning mille kestmine sõltub soodsatest välistest teguritest (õhk, toit, keskkonna tegurid, soojätkamise võimalused jms). Jumal on ise elu allikas ning Tema elu ei sõltu välisteguritest.
See ei tähenda, nagu oleks Jumal «üksildane erak». Jumal on vabatahtlikult valinud tee, anda elu ka teistele ka sinule ja minule. See ei tähenda, et Jumalal «oleks meid hädasti vaja», küll aga seda, et meil on Jumalat hädasti vaja. Ilma Temata me hukkume, varem või hiljem.
Jumal on lõpmatu. Ja seda kahes mõttes Ta on piiramatu ja Teda ei saa piiritleda.
Jumal on lõpmatu ruumilises mõttes ja sellest järeldub, et pole kohta, mis oleks Jumalale kättesaamatu või kus Teda poleks (Jr 23:24; Ps 139:7-11). Siin on meie mõistusele vastuolu (Ps 139:5-6): Jumal on igal pool Ta on lähedalolev (immanentne) Jumal, aga kui sa vaatad siia või sinna, siis võid avastada, et Teda pole kusagil Ta on kättesaamatu (transtsendentne) Jumal.
Jumala kõikjalolemisest võib järeldada nii mõndagi: See on OK, kui sa paraned haigusest rohtude või arstiteduse abil; Jumal võib kasutada oma eesmärkide saavutamiseks ka mittekristlasi; me peame respektiga suhtuma Jumala loomingusse loodusesse; me võime loodusest midagi Jumala kohta õppida jne jne.
Ka Jumala kättesaamatusest võime midagi järeldada: Inimene pole «looduse kroon» ega «kõige mõõt», on olemas keegi, kes «annab väärtustele väärtuse»; inimene ei saa kunagi Jumalast kõike teada; meie pääste pole tasu vaid kingitus; inimene ei saa kunagi «nagu Jumal»; Jumalasse tuleb suhtuda austuse ja respektiga; Jumal toimib vabalt üleloomulikult jne jne.
Kuna Jumal ei sõltu ruumist, pole erilist teoloogilist tähendust teatud kohtadel, kuigi neil võib olla meile psühholoogiline tähtsus («pühad kohad ja asjad»). See ei takista inimestel teenida sama Jumalat samal ajal, aga eri paigus.
Jumal on piiramatu ajalises mõttes. Küsida «Kui vana on Jumal?» on sama mõttetu kui küsida «kui palju on lõpmatus+1». Kuna Jumal ei sõltu ajast, pole mõtet rääkida ka Jumala «arengust» või muutusest «aja jooksul».
Kuigi Jumal ei sõltu ajast, pole Ta tundetu aja ning sündmuste järjekorra suhtes. Ta teab, mis on «aja mõttes» olnud, mis sünnib praegu ja mis on alles tulemas. Jumala tahtmine ei sõltu ajast. See, mida Ta praegu teeb, seda on Ta alati tahtnud ja kavatsenud, see pole mitte olukordade kujunemisest tingitud käitumine või reaktsioon millelegi. Selsamal põhjusel ei saa Jumalat millegagi «üllatada».
Jumal on piiramatu teadmiste mõttes, Ta on kõikteadev. Tema mõistus on piiramatu (Ps 147:5), Ta näeb kõike (Õp 15:3; Hb 4:13), ilma Tema teadmata ei saa midagi juhtuda (Mt 10:29-30). Kuna Jumal teab kõike, siis on Tema otsused õiged, Ta ei pea oma otsuseid ümber tegema nagu meie mõnikord, kui saame teada midagi, mida me varem ei teadnud. Me võime Jumala otsuseid usaldada ning samuti julgesti palvetada, teades, et Jumal ei tee vääraid otsuseid.
Jumal on kõikvõimas(1Ms 17:1; Mt 19:26). See väljendub kontrollis loodusjõudude üle (2Kn 6:5-7; Mk 4:35-41; Mt 14:22-23 jt), valitsemises ajaloo kulgemise üle (Ap 17:26). Jumala kõikvõimsust ei sobi mõõta füüsikalistes mõõtühikutes, kuna põhimõtteliselt saab mehaaniliste seadmete abil esile kutsuda kuitahes suuri muutusi. Pigem on Jumala võimsus näha selles, kuidas Ta toimib inimeste eludes, kus tehnoloogia on võimetu. Kuna Jumal on kõikvõimas, siis on tema päralt kõik julgeolek. Ta ei tunne muret, mis on meile tuttav suutmatuse või piiratuse pärast. See, mida Jumal on otsustanud teha, selle Ta viib ka täide (Ps 115:3).
Jumala tööde juures on olulised kolm asja, mis võivad meile olla suurteks probleemideks. Jumal teab kõike, seetõttu on Ta teab, mida on vaja otsustada; Jumal on hea, seepärast on Tema otsused õiged ja õiglased; Jumal on kõikvõimas, seetõttu Ta saab ka head ja õiglased otsused ellu viia.
Jumala kõikvõimsus ei tähenda, et Ta saaks teha kõike, mida Ta (meie arvates) «võiks» teha. Ta ei saa teha kandilisi ringe ega nelinurkseid kolmnurki, Ta ei saa teha olematuks seda, mis on juhtunud minevikus, kuigi Ta saab kõrvaldada mineviku tagajärgi olevikus või tulevikus. Jumal ei saa jääda valelikuks või jätta täitmata oma tõotusi (Hb 6:18). Need «võimetused» pole aga Jumala nõrkusteks, vaid tugevusteks.
Jumala kõikvõimsusest järeldub, et Jumal on vaba. Kuigi Ta ei saa jätta täitmata tõotust, ei leidu miskit, mis «sunniks» Jumalat tõotusi andmast. Need on Jumala vaba valiku meelevallas.
Jumal on muutumatu(Ml 3:6; Jk 1:17). Ta ei muutu kvantiteedis ega kvaliteedis. See tähendab ka, et Tema tahe, plaanid ja kavad ei muutu. Inimeste jaoks võib asi tunduda Jumala muutumisena, kuid tegelikult on asi hoopis inimese piiratud nägemisvõimes või inimese enda muutumises. Näiteks Vana ja Uue Testamendi ajastud on Jumala ajaloolise plaani realiseerumise erinevad faasid. Jumala tahe on sageli tingimuslik. See, mis inimesega juhtub, sõltub sageli tema suhtumisest Jumalasse. Joona ja Niinive linna lugu võib jätta mulje Jumala meelemuutusest, tegelikult toimus meelemuutus inimeste juures.
Et Jumal on muutumatu, tähendab, et Tema iseloom ja olemus pole muutunud. See ei tähenda, et Jumal oleks staatiline või passiivne, kes midagi ei tee ega asjadesse ei sekku.
Jumala headus
Kui Jumalal oleksid vaid ülalkirjeldatud omadused, saaksime me olendi, kes võiks olla õel, ebamoraalne ning ka pahatahtlik, kes kapriisselt kasutab oma teadmisi ja väge. Ent meil on tegemist hea Jumalaga, keda võime armastada ning usaldada.
Moraalne puhtus. Selle all me mõistame, et Jumal on vaba igasugusest kurjusest ja õelusest. Moraalsel puhtusel on kolm dimensiooni: pühadus, õigsus ja õiglus.
Jumala pühadus väljendub kahel viisil. Kõigepealt on see Jumala unikaalsus(1Sm 2:2; Js 45:5; 57:15). Ei ole teisi Tema sarnaseid, Ta on ka täiesti erinev kõigest oma loomingust. Heebreakeelse sõna tähendus, mida kasutatakse «pühaduse» märkimiseks, on «ära märgitud, eraldatud tavalisest kasutusest». Jumala pühadus väljendub Tema absoluutses puhtuses, Ta on täiesti puutumata ja rikkumata kurjusest (Ha 1:13; Jk 1:13). Jumala täiuslik pühadus on usklikule eeskujuks ja mõõdupuuks. Mitte üksnes, et Jumal on püha, vaid Ta on ka «allergiline» igasuguse kurjuse ja patu suhtes, seepärast on pühadus vältimatu ka neile, kes Jumala ligidusse tahavad jääda.
Jumala õigsus tuleb ilmsiks selles, kui Jumal oma pühaduses suhtleb teiste olenditega. See väljendub Jumala seadustes, mis väljendavad Tema loomust. Jumal käsib ainult seda, mis on õige ning neile, kes Jumalale kuuletuvad, tuleb see ainult kasuks, mitte kahjuks. Jumala õigsus väljendub ka selles, et Ta ise teeb sedasama, mida Ta ootab teistelt.
Jumala õiglus tähendab seda, et Ta valitseb ka loodu üle õigsuses. Teisitiöeldes: Ta toimib ise vastavalt oma loomusele ning nõuab õigsust ka teistelt nii Tema kui kaasloodute suhtes. Siit tuleneb idee Jumalast kui kohtunikust, kes jälgib, et ühiskonnas täidetaks seadusi. Oma kohtumõistmises on Jumal erapooletu, Tal pole lemmikuid.
Jumal on tõeline. See tähendab, et Jumal on reaalne, Ta räägib tõtt ja on ustav.
Jumal on reaalne, tõeline Jumal. See tähendab, et Ta pole väljamõeldud või ette kujutatud. Jumal ei ole idee headusest, pühadusest või mingi «kõrgeim hüve», vaid Jumal on Jumal. Jumal mitte «ei näi olevat», vaid Ta ongi see, kellena Ta näib.
Jumal räägib tõtt. See, mida Ta ütleb, on nii nagu see tegelikult on. Jumal ei valeta, ei varja ebameeldivaid asju ega püüa midagi näidata kaunimana, kui see on (1Sm 15:29; Tt 1:2). See, mida Jumal ütleb, seda võib alati usaldada. Mõnikord me oleme küll siirad, ent eksime, sest meie käsutuses ei ole kõike teadmist, nõnda pole aga Jumalaga. Ta ei eksi, sest ta teab kõik.
Jumal on ustav. Kõik, mida Ta on tõotanud, seda Ta ka täidab. Inimesed alati ei suuda seda, kuigi mõnikord tahaksid. Jumala ustavus on tagatud Tema kõikvõimsusega ning sellega, et Ta kunagi ei tõota midagi, mida Ta ei saaks täita loomusobimatuse pärast. Jumal ei mõtle ümber, sest ta ei pea seda tegema.
Jumal on armastus(1Jh 4:8). See väljendub pidevas enese jagamises ja andmises. Jumala armastus oli olemas ammu enne ühtegi loodut Tema Kolmainsuses Isa, Poja ja Püha Vaimu vahel. Jumala armastus väljendub Tema heatahtlikkuses, armus, halastuses ja pikameelsuses.
Jumala heatahtlikkus tähendab Tema hoolitsust nende suhtes, keda Ta armastab. Jumala armastus meie vastu on Tema omakasupüüdmatu huvi meie suhtes ja meie heaks. Jumala heatahtlik enese-jagamine on motiiviks sellele, mida Jumal siin maailmas teeb. Ka Jumala Poja Jeesuse Kristuse ristisurm oli meie huvides ning ajendatud Jumala armastusest (1Jh 4:10).
Jumala arm tähendab seda, et Ta ei kohtle meid mitte vastavalt meie «väärtusele» või sellele, «mida me oleme ära teeninud», vaid lihtsalt oma headusest ja heldusest lähtuvalt. Jumala heatahtlikkust ei pea me «väärima» või «välja teenima», Ta teeb meile head, meilt midagi vastu nõudmata.
Jumala halastus väljendub Tema armastavas kaastundes inimeste vastu. Halastuse läbi näeb Jumal patuses, süüdlases ja hukkamõistetud inimeses viletsat abivajajat. Inimene on abivajav nii vaimulikus kui materiaalses mõttes, Jumal oma halastuses pakub abi mõlemal alal. See on hästi jälgitav Jeesuse tegevuses.
Jumala pikameelsus väljendub tema kohtumõistmiste edasilükkamises ning armu pakkumises pika aja jooksul (Ps 86:15; Rm 2:4; 1Pt 3:20).
Jumala tundmaõppimine piibellikus mõttes on väga praktiline asi. See pole kuiv omaduste kirjeldamine ja tähelepanekutest seaduspärasuste tuletamine, see on elava isiku tundmaõppimine. Jumal pole aga mitte lihtsalt üks olend, vaid ülim olend, keda Piibel nimetab Issandaks.
Me pole veel kuigi palju Jumalast kuulnud, seda võiks võrrelda klaasitäiega ookeanist. Siiski on sellest küllalt, et mõista Tema on Jumal ja meie ei ole. Tema on loonud meid, mitte meie Teda. Kohtupäeval seisame meie Tema ees, mitte Tema meie ees. Kui me oleme õigesti mõistnud Jumalat, siis meie palve pole mitte meie soovide rahuldamiseks, vaid nõnda nagu Jeesus palus: «Pühitsetud olgu Sinu nimi! Sinu riik tulgu! Sinu tahtmine sündigu nii taevas kui ka maa peal!»
