Mida tähendab: Ükskord tuleb maailma lõpp?

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Õpetuskoosolek, Kehra 25.11.1997

Kasutatud kirjandus: Millard J. Erickson Christian Theology; Wayne Grudem Systematic Theology.

Täna räägime eshatoloogiast ehk õpetusest lõpuaegadest. Eshatoloogia all mõtleme seda, kuidas Jumal viib oma töö siin maailmas lõpule. Et me üldse selle maailma asjade lõpuleviimisest räägime, peame me nõus olema väitega, et asjad siin kord lõpevad. Need asjad, mida me oma silmaga näeme, ei ole igavesed. Piibel räägib meile sellest, et kord tuleb sellel maailmal lõpp, sellele viitavad ka praeguses maailmas valitsevad printsiibid - kaduvus ja surm.

Lõpuaegadest rääkides puutume me kokku asjadega, mis hakkavad tulevikus juhtuma. Inimene oma piiratuse tõttu ei saa täpselt teada, mis tulevikus juhtub. Tulevikku püütakse ennustada nii loomulikul viisil - minevikukogemuste põhjal - kui ka üleloomulikul viisil teavet hankida püüdes. Kristlasena tulevikku vaadates ei pea me olema selle ees hirmul, sest kuigi me ei tea täpselt, mida tulevik toob, teame me seda, kelle käes on kontroll ja meelevald nende asjade üle.

Eshatoloogiast räägime täna peamiselt üldises ehk kosmoloogilises plaanis - mis juhtub Jumala plaani kohaselt selle maailmaga ja inimestega tervikuna. On olemas ka nn personaalne eshatoloogia, mis käsitleb lõpuaega üksikindiviidi seisukohalt - mis saab siis kui ma suren? Kas mind äratataks ellu, kus ma vahepeal olen ja mis minust lõpuks saab? Neid küsimusi me eraldi täna ei vaata. Kõne alla tulevad Kristuse taastulek, lõpuaja sündmused nagu tuhandeaastane rahuriik ja suur viletsusaeg, viimne kohus ja sellele järgnev olukord.

Enne kui asume konkreetsete küsimuste juurde, peame teadvustama enestele mõned asjaolud seoses lõpuaegade uurimisega.

• Lõpuaegade uurimine nõuab samasugust hoolt ja tähelepanu nagu iga teine Piibli õpetus. Ainult see, kes teab, kuidas asjad viimaks lõpevad, saab tähendusrikkalt ning kindlusega «kaasa lüüa».
• Kuigi me teame, «kes viimaks mängu võidab», ei ole viimse detailini selge asjade vahepealne kulg. Me tunnustame Jumala kõikvõimsust ja kõiketeadmist ning eneste piiratust kõiki asju lõpuni mõista.
• Lõpuajad tegelevad küll tulevaste asjadega, kuid lõpuaeg on juba käimas. See tähendab, et meil on oma osa siin kaasa mängida. See kutsub meidki üles tähelepanelikkusele, valvsusele ning adekvaatsele tegutsemisele, sest elame ise «asjade sees».
• Jumal on meile ilmutanud lõpuaegadest nii palju kui me vajame. See ilmutus on meile antud praktilisel eesmärgil: et äratada meis lootust, kutsuda meid üles innukamale teenimisele ning pühitsusele. Ilmutus lõpuaegadest pole antud vaidlemiseks, hirmutamiseks ega ähvardamiseks.

Kristuse taastulek

Jeesuse Kristuse tagasitulek maa peale on märk sellest, et Jumal hakkab oma tööd siin maa peal lõpetama. Jeesus ise kõneles oma tagasitulekust ja sellest tunnistavad hulk kirjakohti, mis ma üksnes ära nimetan, ilma neid kõiki välja toomata: Mt 24:27-44; 25:31; 26:64; Mk 13:26; Lk 21:27; Jh 14:3; Ap 1:11; 3:19-21; Fl 3:20-21; 1Ts 4:15-16; 2Ts 1:7,10; Tt 2:13; Hb 9:28; Jk 5:7-8; 1Pt 1:7,13; 2Pt 1:16; 3:4,12; 1Jh 2:28; Ilm 22:20 jt. Nendest ja teistestki kirjakohtadest võime teha mõned järeldused Kristuse taastulemise kohta:

• Kristuse tagasitulek on kindel ajalooline sündmus. Uus Testament kinnitab seda oma õpetuses selgemalt kui paljusid muid asju.
• Me ei tea täpset aega. See ei tähenda, et Kristuse tagasitulek on suvaline, Jumal on selle aja paika pannud, kuid seda pole meile teada antud (Mk 13:32-33,35; Mt 24:36-44).
• Kristuse tagasitulek on ootamatu. Kuigi on mitmeid märke, mis eelnevad ja viitavad Kristuse peatsele tulemisele, nagu hävituse koletis pühas paigas (Mt 25:14), suur viletsusaeg (Mt 25:21), evangeeliumi kuulutus kõigile rahvastele (Mk 13:10), valeprohvetid, ülekohtu inimene ja antikristus koos tunnustähtedega (Mk 13:22; 2Ts 2:3-12), ei pane inimesed neid märke ometigi tähele. Jeesuse ilmumine on ootamatu ning kui Ta ilmub, muutub asjade käik nii kiireks, ei ole enam aega midagi muuta (Mt 25:8-10).
• Kristuse tulek on personaalne, füüsiline ja nähtav. Mitmed kirjakohad kummutavad väärseisukohti, nagu oleks Kristus juba nähtamatul kujul tagasi tulnud (Jehoova tunnistajate väide, nagu oleks Kristus nähtamatul kujul tagasi tulnud 1. oktoobril 1914 jms).
• Kristuse tagasitulekut peaksid kristlased suure igatsusega ootama. Kuigi me võime eeldada, et teatud prohveteeringud pole ehk veel täitunud, on Kristuse taastulek Jumala plaani järgmine samm ja see võib juhtuda igal järgneval hetkel - ka täna õhtul, enne kui me selle piiblitunni lõpetame.
• Kristuse taastulek juhatab sisse mitmed teised lõpuaja sündmused.

Tuhandeaastane rahuriik ja suur viletsusaeg

Kristlaste seas valitseb eriarvamusi selles suhtes, millises ajalises järjekorras on järgmised sündmused: Kristuse tagasitulek, tuhandeaastane rahuriik ja suur viletsusaeg. Piibel ei anna siin nii selgeid viiteid asjade kindla järjekorra suhtes, mis lubaks meil täna öelda, et asjad on kindlasti nii ja mitte teisiti. Tegelikult on siin nii palju uurimistööd, et me ei jõuaks isegi vaadete kinnituseks või ümberlükkamiseks toodud kirjakohti läbi vaadata.

Tuhandeaastast rahuriiki nimetatakse ladina keeles milleeniumiks ja sellest on tulnud nimetused kahele eri seisukohale: postmilleanistlik (tähendab «pärast tuhandeaastast rahuriiki») seisukoht väidab, et evangeeliumi kuulutus viiakse maailmas võiduka lõpuni, mille tagajärjel maa peale saabub tuhandeaastane rahuriik. Kristus tuleb tagasi peale selle rahuriigi lõppu, siis toimub ka üldine surnute ülestõusmine, viimne kohus ja luuakse uued taevad ja uus maa.

Premilleanistlik seisukoht väidab, et tuhandeaastane rahuriik juhatatakse sisse Kristuse tulekuga. Siin on erinevad seisukohti, kuidas jääb suure viletsusajaga. See võib toimuda enne rahuriiki ja kristlased lähevad sellest läbi, see võib toimuda enne rahuriiki, kuid kristlased võetakse viletsuse seest ära ning pärast viletsust tuleb Kristus pühadega tagasi ning algab rahuriik. Viletsusaeg aga võib toimuda ka veel pärast tuhandeaastast rahuriiki, kui kurat enne viimset kohut korraks valla lastakse.

Vaadeldud seisukohad ei ole kaugeltki kõikvõimalikud, mida esitada saab. Tahan lisada siia oma isikliku arusaama, reserveerides igaühele õiguse Piiblist ka muud leida.

Kuigi maailmas toimub suuri ärkamisi ja evangeeliumi kuulutatakse enneolematus ulatuses, ei ole ei näe ma põhjust arvata, et taevariik maa peale inimeste jõul saabub. Lõpuaegasid puudutavaid kirjakohti uurides olen arvamusel, et asjade järjekord võib olla umbes selline: aegade lõpul tuleb suur viletsusaeg, mis on «vilets» füüsiliselt kõigile inimestele, ent tagakiusu tõttu eriti probleemne kogudusele. Kristlased läbivad mingi osa viletsusajast, olles maailmale viimaseks tunnistuseks, seejärel võetakse pühad maa pealt ära ning Kristuses surnud ärkavad ellu esmalt. Viletsusaeg jätkub veel mõnda aega. Sellele järgneb Kristuse nähtav tagasitulek koos pühadega ja rahuriik, kus Kristus valitseb koos pühadega kuninglikult tuhat aastat. Selle järel tuleb lõplik lahing ja võit kuradi üle, üldine surnute ülesäratamine ja viimne kohus.

Surnute ülestõusmine ja viimne kohus

Surnute ülestõusmist õpetab meile nii Vana kui Uus Testament. Nimetame vaid mõned kirjakohad: Js 26:19; Tn 12:2; Hs 37:12-14; Mk 12:24-27; Ap 2:24-32; 13:32-37; 1Kr 15:12-58; Hb 11:9; Ilm 20:9,11-15 jt. Piiblist teame, et surnute ülestõusmine on ihulik, kuid see ihu, mis surnud pärast ülestõusmist saavad, pole sama, mis meie praegune ihu. Ülestõusmisest saavad osa nii pühad kui patused, kuigi on viiteid, mis annavad mõista, et Kristuse omade surnuist ülestõusmine toimub kõigist ülejäänuist eraldi.

Ka viimasest kohtupäevast kõneleb Piibel mitmes paigas. Mõned Uue Testamendi kohad olgu näiteks: Mt 10:15; 11:22,24; 12:36; 25:31-46; 1Kr 4:5; Hb 6:2; 9:27; 2Pt 2:4; 3:7; Jd 6; Ilm 20:11-15. Mõned tähelepanekud viimsest kohtust.

• Kohtumõistjaks on viimses kohtus Jeesus Kristus (Mt 25:31-33; Jh 5:22,27), sest Isa on kohtu andnud Poja kätte. Mitmest kirjakohast on näha, et ka usklikud osalevad ühel või teisel määral kohtunikena (Mt 19:28; Lk 22:28-30; 1Kr 6:2-3; Ilm 3:21; 20:4).
• Kohtu alla tulevad kõik inimesed (Mt 25:32; 2Kr 5:10; Hb 9:27). See tähendab, et kohtu ette astuvad ka usklikud, päästetud inimesed (Rm 14:10), samuti inglid (1Kr 6:3; 2Pt 2:4; Jd 6).
• Kohus võtab arvesse kõiki asjaolusid ning toimub eelkõige meie tegude põhjal (2Kr 5:10) ja meie sõnade põhjal (Mt 12:36-37).
• Usklikud ei pea kartma kohtuotsust igavese hukatuse suhtes, selles osas on Jeesus andnud tõotuse, et kes kuulevad Tema sõna ja usuvad Temasse, neil on igavene elu (Jh 5:24) ning pole mingit hukkamõistmist neile, kes on Jeesuses Kristuses (Rm 8:1). Kristlaste üle kohtumõistmisel on hukatusest õigeksmõistev otsus garanteeritud, siiski võetakse arvesse inimese elu, küsimuse all on pigem tasu ulatus ja suurus (1Kr 3:12-15).
• Viimne kohus on lõplik. Siin on täiuslikult ja Jumala kõikteadmise ja -tarkuse valguses arvesse võetud kõik asjaolud ja kaalutlused, täiuslik õigus on kehtima pandud. Edasikaebamist ei tule, järgneb igavik. Õigeksmõistetutele igavene elu, hukkamõistetuile igavene hukatus (Mt 25:46).

Igavik

Piibel kasutab erinevaid väljendeid kirjeldamaks seda olukorda, kus inimesed veedavad igaviku, mis järgneb sellele maisele elule. Üldjoontes on lihtne mõista, et need, kes on vastu võtnud Jeesuse Kristuse oma Päästjaks ning mõistetakse Jumala viimses kohtus õigeks lähevad taevasse. Need, kes mõistetakse hukka lähevad põrgusse. Taevasse ja põrgusse jäävad sinna läinud inimesed igaveseks, ei ole mingit teed, mis viiks põrgust taevasse või vastupidi (Lk 16:26).

Põrgu

Põrgu on koht, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele (Mt 25:41). Piibel ei anna mõista, nagu oleks põrgu mingi ajutise karistuse koht. Kes sinna viimase kohtu otsusel mõistetakse, jäävad sinna igavesti (Mk 9:43-48). Piibel kasutab põrgu kirjeldamiseks lisaks sõnale «igavene» selliseid sõnu nagu «tuli» (Js 33:14; Jr 17:4; Mt 18:8; 25:41; Jd 7), «põlastus» (Tn 12:2), «hukatus» (2Ts 1:9), «ahelad» (Jd 6), «vaev» (Ilm 14:11; 20:10) ja «karistus» (Mt 25:46).

Seoses põrguga ja selle igavikulisusega tõstetakse mõnikord esile probleeme, justnagu ei sobiks see kokku Jumala armastava loomusega. Küsida võidakse veelgi, kas igavene vaev ja karistus ei ole liiga ränk võrreldes patuga. Kas Jumal ei rahulduks lühema karistuse ajaga kui igavik? Jehoova tunnistajad on oma doktriini suupärasemaks teinud väitega, nagu Jumal lihtsalt hävitaks patused. Universalistlik seisukoht lõpuaegadest väidab, et Jumal küll mõnda aega karistab, kuid lõpuks saavad kõik päästetud.

Nendes küsimustes ei tohiks teha ennatlikke järeldusi. Tegelikult on just Jumala armastus see, mis taeva ja põrgu teineteisest lahutab ja eristab. Jumal on loonud inimesed ja vaimolendid, kes olid määratud elama koos Jumalaga igavesti. Kui nad nüüd mässu tõstsid ja Jumalale selja pöörasid, siis peavad nad kummatigi igavesti eksisteerima, kuid lahus Jumalast. Jumal ei taha kedagi põrgusse saata (2Pt 3:9), kuid Ta ei aja ka kedagi vägisi taevasse.

Taevas

Taevas on koht, kus veedavad igaviku need, kes on Jumala kohtus õigeks mõistetud. Sõnal «taevas» on Piiblis vähemalt kaks tähendust: kosmoloogiline tähendus kui osa universumist (1Ms 1:1; Mt 5:18; Lk 16:17; Mt 24:29; Lk 4:25 jt) ning taevas Jumala eluaseme tähenduses (Mt 5:16; 6:9; 7:21; Jh 3:13; jt). Taevas kui lunastatute asupaik tähendabki eelkõige seda, et nad saavad olla Jumala tõelises ligiolus. Alles seal õpitakse Jumalat Tema auhiilguses tundma, samuti avanevad Jumala loomingu uurimatud rikkused ja saladused kogu täiuses.

Suhteliselt vähe räägib Piibel meile sellest, mida lunastatud taevas tegema hakkavad ja kuidas elu seal välja näeb. Vaadakem siiski mõned viited.

• Taevasse jõudmisest räägitakse kui «hingamisse jõudmisest» (Hb 3 ja 4). See sõna on tänapäeval pigem võõras, seepärast sobib siin hästi sõnaseletus «puhkus pärast tööd või pingutust». See puhkus ei tähenda tingimata tegevusetust, vaid meelepärast ja mõtestatud tegevust, mis ei ole häiritud vastupanu, sunni ja mässu poolt.
• Taevas on Jumala ülistamine. Jumala ülistamine on tegevus, mida päästetud kristlased alati rõõmuga on teinud. Oled sa vahel pikkade ja igavate koosolekute kestel tulnud mõttele, et taevas vältavad sellised koosolekud vähemalt kümme tuhat aastat? Kui Jumal puudub meie teenistustelt, on need igavad ja tüütud. Pole ime, et paljud inimesed ei igatsegi taevasse, sest nad teevad järelduse igavesest elust meie teenistuste järgi. Õnneks ei ole taevas inimeste sisustada. Kui oled kogenud, mida tähendab Jumala kiitmine ja ülistamine tões ja vaimus, siis mõistad, millest räägitakse ka Ilm 19:1-4.
• Nähtavast jätkab uuel kujul eksistentsi füüsiline maailm, sealhulgas ka inimesed uues ihus. Küsimused selle kohta, kas taevas on aeg, kas me mäletame oma maapealset elu, kas me tunneme üksteist seal ära, kas seal on söömist-joomist, seksi ja muid asju, mida siin maa peal nauditavaiks peetakse - need kõik jäävad täna vastamata.

Taevase elu ja olemise kohta on palju enam küsitud, kui Jumal meile teada on andnud. Me võime arvata nii ja teisiti ja leida oma arvamustele kinnituseks ja teiste ümberlükkamiseks kirjakohti. Palju tähtsam on tähele panna, et need otsused, mida me täna ja siin langetame, mõjutavad meie elu siin ajalikus maailmas aga meie otsustel on ka igavikulised tagajärjed.

Aeg on lühike aga igavik on pikk. Inimestel on paha komme oma kaalutlustes mõelda üksnes ajalikule osale, tegelikult on igavikuline osa meie siin-olemisest palju tähtsam. Meile on antud vaid piiratud aeg, et seda mõista, vajalikud otsused teha ja ellu viia.

Jumala arm olgu meie kõikidega.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee