|
|
Väärtushinnang - Me hindame Kristuse järgimist |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Õpetuskoosolek Kehras 27.1.1998
Kasutatud kirjandus: Walter A. Elwell, ed - Evangelical Dictionary of Biblical Theology, Richard N. Longenecker, ed - Patterns of Discipleship in the New Testament
Me hindame Kristuse järgimist. Me püüame endid kasvatada Kristuse järgijateks ja ka teisi Tema jüngriteks teha. Usume, et Jeesuse plaan polnud üksnes levitada usku Temasse, vaid ka Tema järgimist.
Üks üsna rahvalik arusaam kristlusest ja usust üldse on, et see on õpetus sellest, kuidas pääseda taevasse, kui sa sured. Küsimus sellest, mis saab minust pärast surma, on inimesi alati erutanud. Piibel annab vastuse ka sellele küsimusele, ent see pole sugugi ainus küsimus, millega kristlus tegeleb, see pole isegi mitte kõige tähtsam küsimus siinjuures. Ma ei taha alahinnata tõsiseid küsimusi surmast ja sellest, mis juhtub pärast surma. Oleme ka varem kõnelnud sellest, et meil on kohane elada lähtudes igavikulisest perspektiivist. Oma otsuseid tehes ja elu seades peaksime mõtlema esmajärjekorras sellele, kuidas see mõjutab meie igavikku ja alles seejärel seda, kuidas see mõjutab ajalikku elu.
Elu on lühike ja igavik on pikk, öeldakse mõnikord. Kuid tahaksin rõhutada, et kuigi elu on lühike igavikuga võrreldes, on elu otsustava tähtsusega. Seega: elu on lühike, ent tähtis aeg. Sellel, kuidas sa oma elu elad, on suur tähtsus nii sulle endale kui ka teistele inimestele igavikulises perspektiivis.
Jeesuse järgijatest ehk jüngritest ning Jeesuse järgimisest ehk jüngriks olemisest räägitakse Uues Testamendis palju, vähemalt 262 korda. Sõna «jünger» kõlab kaunis võõralt igapäevases keeles, ka sõna «järgija» vajaks pisut lahtiseletamist. Uue Testamendi mõttes on jünger õpilane, kes on oma õpetajaga isiklikult ja lähedaselt seotud. Seega pole ta õpilane, kes kabinetist kabinetti rännates õpetajatelt saadud teadmisi oma konspekti üles tähendab, vaid keegi, kes elab (vähemalt teatud aja) oma õpetaja läheduses, viibib temaga koos, õpib temalt ning võtab oma õpetajat eeskujuks.
Jeesuse järgijad olid seda vabatahtlikult, siiski oli olulisel kohal Jeesuse isiklik kutse ja valik (Mt 4:19, 9:9; Mk 1:17, 2:14; Jh 15:16). Jeesuse järgijaks hakkamine tähendas mõistmist, kes Jeesus on (Jh 2:11; 6:68-69), Temale kuuletumist (Mk 1:18-20; Jh 15:14) ning valmisolekut maksta hinda (Mt 19:23-30; Lk 14:25-28). Kui keegi sai Jeesuse jüngriks, tähendas see vana elu kaotamist ja uue elu algust (Mt 10:34-37, 12:46-50; Lk 9:23-25).
Jeesuse järgimine tähendab pühendumist. Uuest Testamendist leiame Jeesuse järgijaid, kes olid pühendunud erineval määral. Kaksteist apostlit jätsid enam kui kolmeks aastaks kõik - pere, ameti, vara - ning elasid väga lähedases osaduses Jeesusega. See oli nende meeste jaoks erakordne õppeaeg ning väärib tõesti tähelepanu. Samas ei pane tänapäeval keegi imeks, kui mõni noor sõidab mõneks aastaks teise linna, et elada kaunis kasinates ühiselamu tingimustes, üsna pisku taskurahaga, eemal oma perest ja vanadest tuttavatest. Võib olla tundub selline kõrvutamine kohatu, aga ma tahan näidata, et pühendumine ei ole võõras asi ka tänapäeval.
Pühendumine tähendab hinna maksmist. Kes tahtis olla Jeesuse jünger, pidi arvestama hinnaga (Mt 8:18-22; Lk 14:25-33). «Jüngriks olemise hinnast» räägitakse kahes mõttes: «esimesest sissemaksest», ja hinnast, mida tuleb pidevalt maksta. Jüngriks olemise hind ei ole miski, mille eest saaks kuidagi «omandada» jüngristaatuse. Sageli meenub Jeesuse järgimise hinnast rääkides lugu rikkast noormehest (Mk 10:17-22), kellele Jeesus ütles, et ta peaks müüma kogu vara, andma raha vaestele ja järgima Teda. Näib, et Jeesus tõepoolest tundis inimesi nii hästi, et Ta võis neile anda niisuguseid nõuandeid. Üks oli kinni oma varanduses, teine oma sugulaste, kolmas mugava äraelamise küljes (Lk 9:57-62). Jeesuse järgijaks olemise hind tähendab minu jaoks seda, et me saame olla Tema järgijad Tema poolt antud tingimustel, mitte nii, nagu meile mugav on.
Jeesuse järgimine Tema poolt antud tingimustel ei tähenda alati «kõigest maisest loobumist». Me ajame mõnikord segamini, mida tähendab Jeesuse järgimine Uue Testamendi mõttes ning mida tähendas Jeesuse järgimine kaheteistkümnele apostlile, kui nad olid koos Jeesusega. Apostlite olukord ja roll olid väga erilised. Meil pole vaja jäljendada ega järgida apostleid, vaid Jeesust. Jeesuse järgimine tähendab olla seal, kus Jeesus on täna ning teha seda, mida Jeesus teeb täna (Jh 12:25).
Jeesus käskis meil teha Tema jüngriteks kõik rahvad (Mt 28:16-20). Jeesus garanteeris meile kõige olulisema osa - Ta on ise meie juures maailma ajastu lõpuni. Ilma Jeesuse ligioluta pole võimalik Tema järgimine. Seda on teinud Jeesus, et me võiks Teda järgida, ent mis on meie osa? Kas müüa kõik varandus ja jagada see vaestele, hüljata kõik omaksed ja tuttavad ning tõmbuda maailmast kõrvale koos mõnede mõttekaaslastega?
Tundub, et Uus Testament ei pea Jeesuse jüngriks olemise all silmas seda.
Jeesuse järgimine on praktiline. See pole üksnes miski, millesse me usume, vaid ka see, mida me teeme ja kuidas me elame. Nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nii on usk ilma tegudeta surnud (Jk 2:26). Me peame aru saama, et teod ei tee usku elava(ma)ks, vaid need on elava usu tunnuseks. Ihu liigutamine ei tee seda elavaks, küll annab liigutav ihu märku sellest, et seal on elu. Meie usku elustab eelkõige lähedane osadus Jeesusega ning usuteod on selle tagajärg. Sellist asjade järjekorda on vaja rõhutada, sest aeg-ajalt on esile kerkinud neid, kes püüavad kristlikule agarusele üles kihutades usuelu virgutada ja selliselt on põhjuse ning tagajärje segamini ajanud.
Jeesuse järgimine tähendab ümbritseva maailma mõjutamist. Teisiti ei ole võimalik aru saada Kristuse sõnadest, et meie oleme sool ja valgus selles maailmas ning linnaks mäe otsas (Mt 5:13-16). Kui keegi veel ei saanud aru, siis Jeesus pidas silmas häid tegusid, mida kõik inimesed näevad ja siis au annavad Isale, kes on taevas.
Jeesuse järgimine tähendab Jeesuse eeskujuks võtmist ja ise teistele eeskujuks olemist. Paulus ütles: «Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Jeesuse Kristuse eeskujuks!» (1Kr 11:1).
Kas ka tänapäeval kuulub hinna maksmine Jeesuse järgimise juurde? Ma usun, et kuulub küll. Oleme harjunud sellega, et hinda tuleks maksta kahel juhul: Võimalus on see, et hinda tuleb maksta siis, kui tahame midagi head saavutada või saada. On ka olemas juhuseid, et peame maksma hinda, et vältida mingit halba asja, mida me ei taha saada. Mida me siis saame või väldime Jeesuse järgimise hinda makstes? Olgu kohe öeldud, et me hoiame ikka kõvasti kinni armuõpetusest ning usume, et meie patud on andeks antud Jumala armust, hinna on maksnud Jeesus, mitte meie. Igavese elu pärime ilma omapoolsete teeneteta.
Kas sellega on midagi valesti, kui küsime nagu Peetrus: «Mis me sellest nüüd saame?» (Mt 19:27)? Tuleks märgata, et Jeesus ise kutsus inimesi üles kaaluma, kas nad on valmis loobuma kõigest, et olla Tema jünger (Lk 14:33). Jeesuse järgijate elu vaadates näib, et küsimuse all polnud alati mitte kõigest loobumine, vaid valmisolek selleks. Jumalariik on nii hinnaline, põllusse peidetud aarde sarnane, et selle leidja müüs kõik, et omandada see põld. Kas see mees jäi siis rumalasse olukorda ja kaotas kõik, kui ta müüs oma vara, et saada seda aaret? Ei! Ta ju sai selle aarde. Nii ütles ka Jeesus vastuseks Peetruse küsimusele, et vastutasuks Jeesuse järgimise eest saab igaüks mitmekordselt, isegi sajakordselt seda, millest ta esialgu loobus ning igavese elu veel pealekauba.
Milleks on hea Jeesuse järgimine? See on hea meile endile, see on hea meie lähematele kaaslastele ning see on oluline ka palju laiemas mõttes.
Esiteks on Jeesuse järgimise isiklik eesmärk rohkem Jeesuse sarnaseks muutumine. «Iga täiesti õpetatu on samasugune kui õpetaja,» ütles Jeesus (Lk 6:40). Ka Paulus mõistis, et Jumala töö lõplik eesmärk on meid oma Poja sarnasteks muuta (Rm 8:29).
Teiseks toob Jeesuse järgimine teeniva meelsuse kaaslaste suhtes. Jeesus ütles, et inimese suurus ei seisne teiste üle valitsemises, vaid nende teenimises. Jeesus ise on selleks eeskuju jätnud (Mk 10:35-45). See eesmärk on seotud Jeesuse sarnaseks saamisega, sest Tema loomuses on olla teiste teenija ning seesama meelsus kujuneb välja ka Kristuse järgijates.
Kolmandaks on Jeesuse järgimise eesmärk Jeesuse järgimise levitamine kogu maailmas. Teha jüngriteks rahvaid tähendab minna välja ning kuulutada rõõmusõnumit Päästjast Jeesusest Kristusest nende seas, kes pole veel seda kuulnud, usus ja lootuses, et mõned võtavad selle sõnumi vastu. Väljaminek ja kuulutamine pole aga veel kõik, usuletulnud inimesed tuleb ristida ja neist tuleb rajada kogudused, kus neid õpetatakse pidama kõike, mida Jeesus on käskinud.
Jeesuse järgimine ehk Tema jüngriks olemine on see, mis on oodatud igaühelt, kes tuleb Jumala juurde ja tahab ka sinna jääda (1Jh 2:6). See ei ole mingi privileeg eriti tublidele ega lisakohustus teistest püüdlikematele. See ongi elu koos Kristusega ja elu Kristuses.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee