|
|
Koguduse pildid Uues Testamendis ja nende rakendusi koguduse juhtimisel |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Ettekanne Kehra ja Rapla koguduste juhatuste õppekogunemisel 24.7.1998
Sisukord
Selleks, et juhtida kogudust, peame teadma, mis on kogudus ja mis on koguduse eesmärgid. Me üritame olla uustestamentlikud kogudused, järelikult peaksime oma materjali koguduse olemuse kohta ammutama just Uuest Testamendist. Piibli materjaliga tööd tehes peame olema hoolikad jälgima, et Jumala Sõna seisukohad kujundaksid meie arusaamist, mitte vastupidi.
Kuigi sõna «kirik» ja «kogudus» on meie suus peaaegu iga päev, on paljud inimesed kimbatuses, kui neil palutakse anda kõikehõlmav definitsioon kogudusest. Silme ette võib tulla kas kivist katedraal või puust palvemaja või pühalik koosolek või mingi hulk inimesi või mis iganes. Filoloogilised sõnaseletused meid palju ei aita, vaatame neid üsna põgusalt. Sõna «kirik» (mis enamikes keeltes kõlab sarnaselt) tuleb kreekakeelsest sõnast kuriakoV - «Issandale kuuluv». Sõnale «kogudus» vastab Uues Testamendis tegelikult ekklesia, mis küll literaalselt tõlkides annab «(välja) kutsutute hulk», ent koguduse olemusest meile palju ei ütle. Sama sõna kasutatakse kreeka keeles (ka UT-s Ap 19:32,39,41) lihtsalt rahvakoosoleku kohta. UT põhikasutuses me näeme seda sõna siis, kui on juttu mingist konkreetsest kogudusest (Ap 5:11; 8:1; 11:22; 12:1,5; 13:1; 14:23; 13:1; 14:23; 15:41; 16:5; Rm 16:5; 1Kr 16:19; Kl 4:15) ja veelgi enam, kui räägitakse mingi paiga usklikest üldse (Ap 8:1; 13:1; 9:31; 1Kr 1:2; 2Kr 1:1 jm) või üldiselt kogu kristlaskonnast (valdavalt Ef, aga ka 1Kr 10:32; 11:22; 12:28; Kl 1:18,24; Hb 12:23 jm).
UT räägib kogudusest peamiselt piltide keeles. Kogudust võrreldakse millegagi, kuid ei anta kuigipalju üheseid määratlusi. Ärgu see meid heidutagu. Kui töömees tahab valmis meisterdada mingi kasuliku riista, siis vajab ka tema pilte, jooniseid.
Kui keegi hakkaks ise valmistama mutrivõtit, nagu kord mina tehnikumi praktika päevil, siis vajaks ta erinevaid asju - kõigepealt materjali, aga see pole veel kõik. Vaja on jooniseid ja rohkem kui ühte: vaateid ja lõikeid ning detailide lahendusi. Lisaks vajab ta tööriistu, abivahendeid ning seadmeid (me karastasime oma valmistehtud võtme seda mikrolainekuumutajas hõõguma ajades ja siis mingisse erilisse vedelikku kastes). Oskused ja kogemused on ka vajalikud ja kui neid napib, siis hea juhendaja.
Kui me tahame olla kaastegevad Jumala koguduse juures, kas pole siis vaja samu komponente? Me oleme traditsiooniliselt palju tähelepanu pühendanud koguduse «materjali» küsimusele. Kes meie kogudusse kuuluvad? Kui oluline ka õige materjal poleks, ei piisa sellest veel koguduse «valmistamiseks», sellise koguduse valmistamiseks, mis suudaks täita ülesandeid, mida Jumal temale paneb.
Et omada paremat arusaamist kogudusest, peame vaatama, millega UT kogudust võrdleb. Esimene asi enne, kui me edasi saame minna, on see: kogudus on eelkõige inimesed. See on koguduse materjal. Piibel ei anna mõista kusagil, et olulised oleks hooned. Kogudust kujutatakse mitmel viisil: püha tempel, milles liikmed on ehituskivid; Jumala perekond (kodakondsed) ja Jumala rahvas; Kristuse ihu (milles inimesed on ihuliikmed); kari; Kristuse pruut; viljakandev viinapuu ja teised.
Iga pilt toob välja midagi koguduse olemusest. Ükski pilt ei ole üksinda piisav ja mõne pildi ülerõhutamine viib ühekülgsuseni koguduse töös. Samuti põhjustab probleeme see, kui mõni uus-testamentlik pilt kogudusest tähelepanu alt välja jääb - kogudus ei suuda siis täita kõiki Jumala poolt temale antud ülesandeid. Vaatame erinevaid pilte algul väga lühidalt ja seejärel detailsemalt.
Kogudus Jumala rahvana tähendab erilist pühendumist, kuulekust ja ka sarnanemist Jumalale. Jumala perekond lisab siia juurde taevase Isa ja lapse suhte, mis on tulnud möödunud orjapõlve asemele ning osaduse suhted perekonna sees, kus elavad erinevad põlvkonnad, erinevate võimete, huvide ja temperamendiga liikmed koos. Pilt Kristuse ihust räägib Kristuse töö jätkamisest, samuti liikmete kooskõlastatud tööst. Tempel tähendab kohta, kus Jumal asub, Tema ligiolu. Preesterkond tähendab õigust seista otse Jumala ees, aga ka kohustust täita Jumala korraldusi, olla vahemeheks Jumala ja inimeste vahel. Kari tähendab Karjasele järgnemist, Jumala hääle kuulamist ning ühtlasi abitust ilma Jumala juhtimiseta, ohustatust paljude vaenlaste poolt. Kristuse pruut tähendab puhtust, pühadust, valmistumist eesootavaks taevaseks pulmapeoks. Jumala armee tähendab kuulekust, distsipliini, eesmärgistatud ja kooskõlastatud tegevust, aga kõige enam seda, et oleme võitlustandril.
Jumal on öelnud usklikest: «Ma tahan nende seas elada ja käia ja olla nende Jumal, ja nemad on minu rahvas!» (2Kr 6:16). See vaatenurk rõhutab Jumala valikut. Vana Testamendi ajal Jumal ei valinud endale rahvast, Ta lõi enesele rahva, valides nende esiisaks Aabrahami. Uue Testamendi ajal on Jumal vabalt valinud endale inimesi rahvaks, mitte vaid juutidest vaid ka mittejuutide - paganate - hulgast (Rm 9:24-26).
Kui kogudus on Jumala rahvas, siis Jumal hoolitseb nende eest. Jumal ei salli, et Tema rahvas allutaks end kellelegi muule kui Jumalale. Jumala ja Tema rahva vahel on leping. Varem oli Jumala ja Iisraeli rahva vahel Vana Seadus, nüüd aga on maksev Uus seadus (2Kr 3:3 - 18).
Jumal ootab oma rahvalt erilist pühitsust, seda väljendab ka pilt kogudusest kui Kristuse pruudist. Pühadus piibellikus tähenduses ongi eraldatus Jumala jaoks. Jumal on meid kallilt vabaks ostnud (1Kr 6:20; 7:23), meie hinnaks oli Kristuse veri (Ef 1:7; 1Pt 1:18-19), seepärast oleme me Jumala omand (1Pt 2:9). Jumala rahva ülesandeks on nüüd kuulutada Jumala aulisi tegusid.
Kõigepealt seda, et kogudus pole juhtide jaoks ega mingis mõttes juhtide «oma». On küll selge, et koguduse pastor ei mõtle sõnapaariga «minu kogudus» seda, et koguduse inimesed «kuuluvad temale». Siiski on sageli sellega väljendatud meelevalla kuuluvus koguduse asjade üle otsustamisel.
Viimastel aastatel on prohvetlikult kõlanud just koguduste juhtide suunas Jumala sõnum: «Ma tahan oma kogudust tagasi!». Ühest küljest tähendab see koguduste juhtidele uuesti mõistetud alluvuse suhet Jumalaga. «Hoidke teile hoida antud Jumala karja... mitte nagu isandad liisuosa üle» (1Pt 5:2-3). See tähendab uut arusaamist Püha Vaimu teenistusest ja rollist koguduse juhtimisel.
Teisest küljest on see karjastele ja juhtidele värskendav ja vabastav kogemus, kui nad mõistavad, et isegi mitte nende õlgadel ei lasu viimne vastutus koguduses sündiva (või mitte sündiva) eest. Pastor ja koguduse juhtkond ei ole lõplikult vastutav edu või ebaedu eest; nad on vastutavad küll Jumala tahte otsimise ja sõnakuulmise eest, nad on vastutavad õpetuse tundmise ja edasiandmise eest. Nad on vastutavad isikliku (ja juhtkonnana ka kollektiivse) vaimuliku kasvu ja palveelu, enda ja oma pere juhtimise ja eeskujuks seadmise eest.
Koguduse kujutamine Kristuse Ihuna on nii mitmetahuline ja rikas võrdlus, et mõned teoloogid peavad seda koguduse ammendavaks käsitluseks. Ilmselt see päris nii siiski pole, vaadakem, mida püüab meile teada anda pilt kogudusest kui Kristuse ihust.
Kõigepealt võib juhtidel tekkida küsimus: Kes oleme meie selles ihus? Nagu oleme aru saanud, on pea roll reserveeritud Kristusele. Kas juhid on kael, närvisüsteem või mõni muu organ? Nähtavasti ei saa me ihu pilti kasutades liiga kaugele minna. Küsime pigem: Mida saavad ja peavad koguduse juhid tegema, et kogudus ihu kombel tõepoolest toimiks?
Me näeme enda ümber kahesuguseid organisatsioone. Ühed on peamiselt eesmärgile orienteeritud (nagu näiteks tulunduslike ettevõtete eesmärgiks on tulu saamine) ning seal on teretulnud vaid need inimesed, kes suudavad ja tahavad eesmärgi saavutamise nimel midagi panustada (teised varem või hiljem vallandatakse). Teised organisatsioonid on peamiselt inimestele orienteeritud (nagu näiteks hoolekande ja sotsiaalabi asutused) ning teatud mõttes samastub nende eesmärk nende inimestega. Raske on toimida organisatsioonil, kus on segatud mõlemad eesmärgid: väline eesmärk (mingi tulemuse saavutamine) ja sisemine eesmärk (inimesed). Kogudus on aga just sedasorti ettevõtmine. Sellel on oma välised eesmärgid (näiteks olla soolaks ja valguseks ühiskonnas, levitada Jumala sõna, evangeliseerida, teha jüngreid jne) ning sisemised eesmärgid (kõigi liikmete vaimulik heaolu ja edenemine, inimeste muutumine Kristuse sarnasteks, armastav meelsus inimeste vahel jne).
Siin avaldub sarnasus ihuga, kes peab kasvama ja arenema, vahel saama ka puhata ja lõõgastuda, ent sellel on ka omad eesmärgid. Ükskord peab see ihu ka mingiks tööks ja kasulikuks tegevuseks võimeline olema.
Sellise ihu-tüüpi koosluse toimimise üks saladusi on erinevate ülesannetega liikmete koos toimimine ühise eesmärgi nimel. Juhi ülesanne on kindlaks teha, milleks iga liige võimeline on ning rakendama teda selle kohaselt. Võimed ei ole siin üksnes füüsilised või intellektuaalsed, vaid nagu Paulus ihust rääkides eriti rõhutab: ka vaimulikud.
Kristuse Ihul on väljakutsuv ülesanne: Teha tänapäeva maailmas Jeesuse tegusid. See tähendab kuulutada Jumala sõna, aga ka teha haigeid terveks, ajada välja kurje vaime, toita näljaseid jne. Mõned neist asjadest on (vähemalt mingil määral) sooritatavad nn «loomulike vahenditega», ent paljus on vaja just Jumala üleloomulikku toimimist. See paneb koguduse ikka ja uuesti otsima juhtimist oma Pealt, sest ilma Kristuseta ei või ihu midagi teha.
On märkimisväärne, et juhi ülesannete hulka kuulub ka kõigi ihu liikmete funktsioonide väärtustamine. Pauluse kirjast korintlastele jääb mulje, et sealses koguduses pidasid mõned liikmed oma tööd ja rolli tähtsamaks ning selline olukord nõudis apostli korrigeerimist.
Viimastel aegadel on koguduse juhtidele esitatud veel üks väljakutse: Kujundada koguduse sisemine elu-olu ja struktuur selliseks, kus kõik ihuliikmed oleks tõepoolest nii teenistuses kui ka arenemas. Levinud traditsiooniline koguduse ülesehitus ja toimimise kord loovad teenimisvõimalusi vähestele (sageli ülekoormatud) liikmetele, jättes suure osa liikmeist üksnes teenimise tarbijaiks. Piltlikult öeldes viib see olukorrani, kus ihu on täis lihavaid moodustisi (mis peaks olema ihu liikmed), mis pole võimelised muuks kui toidu vastuvõtmiseks ja kapriisitsemiseks selle kvaliteedi teemadel.
Püha Vaim laskis kogudusel Nelipühi päeval sündida, ristides jüngrid väega ülevalt ning lisades kogudusele umbes kolm tuhat hinge. Hiljem kirjutab Paulus, et usklikud on ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks ja ühe Vaimuga joodetud (1Kr 12:13).
Püha Vaim elab koguduses nii kollektiivses kui individuaalses mõttes. 1Kr 3:16-17 räägib apostel sellest, et kogudus on tempel, milles elab Püha Vaim. Peetrus lisab siia mõtte, et kristlased on kui elavad kivid, kes peaks lubama enestest ehitada vaimuliku koja (1Pt 2:5). Paulus kõneleb (1Kr 6:19) ka konkreetse kristlase ihust, mis on ka Püha Vaimu tempel. Selle templi eest hoolitseb Jumal ise ning kes seda templit rikub - olgu siis kogudust või inimese ihu - kannab Jumala ees suurt vastutust.
Me peame hiljem tagasi tulema Püha Vaimu töö juurde, ent vaatame ülevaatlikult, kuidas pilt kogudusest kui Püha Vaimu templist kirjeldab Vaimu tööd koguduses.
Koguduse juhid peavad taipama, kuidas ja milleks on seatud Püha Vaimu töö ja toimimine nii üksikisiku kui koguduse elus. Selles osas on koguduse juhtidel suur osa teha hoolitsedes koguduses kõlava õpetuse eest, aga samuti koguduse praktilise elukorralduse eest, mis laseb kogudusel olla Püha Vaimu tempel. Hea õpetus Pühast Vaimust ja Tema tööst on minu tähelepanekute järgi suhteliselt haruldane nähtus meie seas. Sageli esineb ülepingutusi või liigset tagasihoidlikkust, mis pole sugugi tähtsusetu, sest see õpetusvaldkond on paljude teiste kogudust puudutavate teemade seas see, mis puudutab vaimulikku elu koguduses (Jh 6:63).
Tempel on Jumala ligiolu ja ilmutamise paik. Koguduse juhid ning iga konkreetse koosoleku juhataja peaks hoolitsema selle eest, et koguduse kooskäimistel oleks sellele tähelepanu juhitud ning esineks ootus Jumala ilmutatud ligiolu järele. Kui kasutada analoogiat Vana Testamendi templiga, siis kindlasti oli sealses templis tegevusi ning toimetusi, mis seotud templi enesega (hoone, riistad ja abivahendid jne), ent templi mõte on see, et seal elab Jumal ning templiteenistus on ikkagi Jumala teenimine. Seepärast ei tohi me sattuda kiusatusse orienteerida oma koosolekud ja teenistused eelkõige ja valdavalt inimestele (kes vastavalt Peetruse mõttele on vaid ehituskivid). Koguduse juhid peavad eneselt küsima üsna tihti: «Kas meie teenistus on Jumala teenistus? Mis teeb sellest Jumala teenistuse?»
Püha Vaimu templis peab olema ju kuidagi näha, et Püha Vaim selles elab. Vaimu vilja ilmnemine on üks tunnus. Kas Vaimu vili on hinnatud ja oodatud? Kas juhid näitavad vaimuliku viljakusega eeskuju? Kas sellele juhitakse tähelepanu? Kas selle ilmnemiseks antakse ka aega?
Teise tunnuse juures peaks küsima: Kas minu kogudus on karismaatiline kogudus? Et see küsimus segadust ja hämmingut võib tekitada, tuleb täpsustada: Kas minu koguduses Püha Vaimu annid on teretulnud? See tähendab: Kas inimesed on julgustatud neid taotlema? Kas liikmetel on teenimisvõimalusi, kus nad saavad rakendada Püha Vaimu ande?
Me oleme harjumas mõttega, et Jumala päästev töö meie suhtes on Tema armutöö ning meie osaks on vastu võtta see kingitus. Koguduse juhid peavad mõistma ja selgesti õpetama ka seda, et Jumala pühitsev töö on armutöö ja seda teeb Püha Vaim usklike sees (1Kr 6:11; 2Ts 2:13; 1Pt 1:2). Meie eesmärk on muutuda Kristuse sarnaseks, ent see ei juhtu meie enese kurnamise ja käsu alla panemise tulemusena, vaid Jumala ligiolus viibimisega, kus meid muudetakse. Seda teeb Issand, kes on Vaim (2Kr 3:18). Koguduse juhtidel on see vastutusrikas töö hoida kogudus Vaimu jões, kus ei kalduta käsualusele lihasuretamisele ega ka mitte vaimulike vabandussiltidega lodevusele ja kõikelubatavusele.
Püha Vaimu töö administreerimine koguduse juhtide poolt esitab neile eelkõige vaimulikke nõudmisi. Me oleme saanud Jumala Vaimu, et võiksime teada mida Jumal meile annab ja kuidas selle sees elada (1Kr 2:12-16). Kui Jumala Vaim teeb tööd üsna lihast ja verest inimeste juures, siis ei ilmne kõik ilusad tulemused üleöö, seepärast on juhtidel vaja üles näidata armulisust, armastust, mõistmist ja pikka meelt. Mõnikord ei ole vaimulikku sfääri kuuluvate ilmingute äratundmine lihtne töö, vajame vaimude eristamise võimet.
Uus Testamendis räägitakse kogudusest kui Jumala kodakondsetest (Ef 2:19; 1Tm 3:15). Sõna, mis kreeka keeles (oikos) seda väljendab, tähendab ka perekonda laiemas mõttes. Jeesus kõneleb Jumala lapseks olemisest mitmes kohas (Mt 5:9,45; Lk 6:35). Ta ise nimetab Jumalat oma Isaks ning annab mõista, et ka Tema järgijad võivad seda teha. Päästetud saamist võrreldakse Jumala lapseks saamisega (Jh 1:12). Paulus väljendab samuti pilti usklikest kui Jumala lastest (Gl 3:26; 4:5-6) ning lisab, et me oleme Jumala perekonna liikmeiks saanud usu läbi Jeesusesse Kristusesse ja adopteerimise (lapsendamise) abil (Rm 8:14-17; Ef 1:5). Jumal ise nimetab end meie Isaks ja ütleb meie kohta: «Minu lapsed» (2Kr 6:18).
Jumala perekonna liikmeks olemine tähendab sellega kaasnevaid õigusi ja kohtlemist Jumala poolt.
Ülalöeldule lisaks peaks koguduse juhtide tähelepanu olema pööratud sellele, et Jumala perekonna erinevad liikmed saaksid koos Jumalat teenida. Nii nagu tavalises perekonnaski, ei ole kõik tööd ja tegemised kõigile ühtviisi vajalikud ja kohased. Koguduse erinevad teenistused võivad julgesti keskenduda just sellele grupile kelle teenistuses need on: pühapäevakool lastepärane, noortetöö noortepärane, peretöö omanäoline, seenioride töö asjakohane jne. Juhtidel tuleb hoolitseda selle eest, et vanuse-, huvi- jm grupid üksteisest ei võõrduks. Koguduses peaks kindlasti olema selliseid üritusi, kus saaksid kaasa teenida ja osaleda kõik.
See pilt on minu arvates viimasel ajal vähe käsitlemist leidnud. Võrdlused sõjaväe ja armeega on meie suus pigem negatiivse värvinguga. Sõjavägi on olnud pikka aega nõmeduse sünonüümiks. Ka Uue Testamendi ajal polnud armee populaarne, selle all mõeldi ikka okupantide sõjaväge. Siiski on seda pilti kasutatud, sest see annab edasi midagi olulist, ilma milleta kogudus ei saa olla see, kes ta peaks olema.
Mt 8:5-13 on toodud vahejuhtum Jeesuse ja sõjaväe pealiku vahel. Kui väeülem seletab Jeesusele, kuidas sõjaväes sisseharjunud kuulekuse ja käskude vaieldamatu täitmise printsiip on mehe usku mõjutanud, paneb Issand seda imeks. Jumala riik on selles mõttes sõjaväe sarnane, siin toimivad oma meelevalla printsiibid ning käskude üle targutamine ei ole kombeks.
Ka Paulus räägib koguduse tegemistest sõjaväelistes terminites. Ta ütleb, et kogudusel tuleb võidelda ja relvastuda võitluse tarvis (Ef 6:10-20). Kogudusel on vaenlane - kurat. Küsimus ei ole selles, kas meile meeldiks sõjas olla või mitte - me lihtsalt oleme. Piltlikult öeldes oleme kristlaseks saades vahetanud pooli. Kurat on selline väepealik, kelle huvides on tappa ja hukata. Tema eesmärk on teha niipalju kahju, kui võimalik Jumala lastele ning lõpuks hukata ka oma armee. Parem on kuuluda Jumala armeesse, sest siis on meil vaid üks vastane. Kui oleme Jumalast kaugel, on meie vastu Jumal ja kurat ka.
Kui keegi on sõjaväes, siis ta peab võitlema. Kui ta viskab oma relvad põõsasse, siis see ei tähenda veel, et ta polegi enam sõjaväes. Kui väeosa keeldub sõdimast ja läheb lahingu asemel päevitama ja suplema, siis sõda seepärast veel ära ei jää. Vaenlane tuleb ja võtab ilma mingi vaevata sellise tsivilistide armee vangi. Kui Jumala armee ei võitle, siis ta langeb kuradi kätte vangi.
Paulus räägib 2Tm 2:3-4 sõduriks olemisest ning sellega kaasnevatest kohustustest. Sõjaväelane ei koorma end kõrvaliste asjadega, ta võitleb. Ülalpidamise garanteerib see, kes teda on sõdima kutsunud. See kirjakoht räägib eriti nende vastu, kes oma südames Jumala riigi töö kutset tunnevad.
Jumala rahvas peab võtma vaimulikud relvad, et võidelda, sest võit ei tule ilma võitluseta. Pilt kogudusest kui Jumala armeest räägib sellest, et meil on vaenlasi (Ilm 12:9). Võidelda tuleb korra kohaselt, sõjaväes on omal kohal kord, allumine, distsipliin. Pilt kogudusest kui Jumala armeest räägib ettevalmistuse ja treeningu vajadusest, armees pole kohta lodevusel. Armee on tugev siis, kui ta võitleb kooskõlas, seega ei killustatusele. Armees on kindel allumise struktuur, ei isegi demokraatiale.
Nii nagu seersant vastutab oma jao võitlusvõime eest, nõnda vastutab koguduse juht oma koguduse vaimuliku võitlusvõime eest. Siia kuuluvad nii relvastuse kui väljaõppe küsimused, aga ka ning oma üksuse tegelik lahingusseviimine, varustamine ja «haavatute eest hoolitsemine».
Nagu ülalpool öeldud, on armeele halvim see, et nad ei teagi, et sõda käib ja neid on kutsutud võitlema. Pole saaki, mis oleks kergem vaenlase jaoks. Näib, et saatan peab meie vastu partisanisõda. Me võime näha, et aeg-ajalt langeb meie ümber üks ja teine, tuline nool südames, kuid me ei mõista kes tulistab ja kust tulistab. On kaks asja, mida ei tohi teha - jääda selle suhtes ükskõikseks ega tekitada paanikat. Selle asemel tuleb võtta relvad, organiseerida kõigepealt kaitse ja siis asuda avalikku sõtta vaenlasega. Sama pilti edasi arendades võiks väita, et partisanid ei talu hästi avalikult peetud lahinguid, nad tahaksid salaja ja selja tagant lasta. Ise rünnates ei paku me neile seda võimalust.
Pilt Jumalast kui karjasest ja Tema rahvast kui karjast on tuttav juba Vanast Testamendist (Ps 23; 77:21; 78:52; 95:7; Jr 23:1-3; Hs 34 jt). Märkimisväärne on see, et Jumal võrdleb oma rahvast lammastega. Karjase rollis on kord Jumal ise, kord rahva juhid. Jeesus kasutab sama pilti ning võrdleb ennast karjasega (Jh 10:1-16). Paulus võrdleb kogudust karjaga ning manitseb koguduse juhte kui karjaseid (Ap 20:28-29), sama teeb Peetrus (1Pt 5:2-3).
Võib-olla pisut vaba tõlgendusena tahaksin siia tuua tähelepaneku, et karjane ei tohiks karja üle hinnata, lootes, et igati mõistlikest ja arukatest inimestest koosnev kogudus saab hakkama ka ilma selleta, mida karjane koguduses tegema peaks. Jumala sõnas ei võrrelda kogudust karjaga mitte sentimentaalsetest kaalutlustest lähtudes. Ohud ja probleemid, mis Uue Testamendi ajal päris lambakarja füüsiliselt ohustasid on vaimulikus mõttes sama tõsiseltvõetavad tänapäevalgi.
Karja liige ei mõista tingimata ise, mis on temale hea ja mis kahjulik või ohtlik. Kari võib üsna rahulik olla mitte kuhugi liikudes, kuni vähegi ninaalune roheline on. Aga karjane teab kuhu peab liikuma ning vastutab selle eest, et liikumine toimuks. Karjane peab nägema probleeme ja ohtusid, millest karja liikmed ei oska mõeldagi.
Uue Testamendi kontseptsioon kõigi usklike preesterlusest on vabakoguduslikus liikumises ikka hinnas olnud. Mõnikord on selle põhimõtte peamine rakendus sageli piirnenud nõudmisega, et igamees peab kantslis käia saama või arvamusega, et kestahes võib millal tahes pastoriks hakata.
Sellel, et Peetrus nimetab Uues Testamendis kristlasi preesterkonnaks (1Pt 2:5,9), on oma taust Vanas Testamendis. Preester oli see inimene, kellel üksi oli luba minna templi kõige pühamasse paika, ligineda Jumalale ning sooritada ohverdamist. Nii lepingutelgis kui templis oli kõige püham paik, mis sümboliseeris Jumala ligiolu (3Ms 16:2). Ainult preestrid, kes olid endid pühitsenud, tohtisid Jumala ligiolus viibida. Preestrite osaks oli ka kuulutada pattude andestust, kui ohver oli toodud.
Jumala teenimine Uue Lepingu kehtivusajal tähendab, et võime julgusega minna otse Jumala aujärje ette, mida nüüd nimetatakse ka armujärjeks (Hb 4:16). Meid on selleks pühitsetud Jeesuse verega, mis valati meie eest. Meie osaks on saanud ka lepitusamet, oleme andestuse ja leppimise kuulutajad, mille Jumal on Kristuses meile andnud (2Kr 5:18-21). Seega tähendab kõigi usklike preesterlus põhiliselt kahte asja:
Koguduse juhtidele on kõigi usklike preesterluse printsiip tõsiseks väljakutseks. Juhid ei ole Jumala armu erilised vahendajad, kes inimeste eest ja inimeste jaoks religioosseid toiminguid toimetavad ning sakramente jagavad. Pigem on tegemist Jumala armu majapidajatega (Ef 3:2; 1Pt 4:10), kelle töö on hoolitseda, et kõik Kristuse Ihu liikmed saaksid oma preestriteenistuses toimida ja areneda.
Uus Testament ei vaidlusta juhtide rolli koguduses. Juhtide ülesandeks visiooni saamine ja selle vahendamine, otsuste langetamine ja vastutamine koguduse suuna eest. Jumal annab ande juhtimiseks ja õpetamiseks, kuid me ei tohi unustada usklike isiklikku preestriteenistust. Jeesus suri selle eest, et see meile anda. See tähendab, et Jumala juhtimine on kõigil, kes on uuesti sündinud, seega - kellel on Jumala Vaim. Juhtimine ei ole aga enam soolotegevus. Kuigi otsuste langetamine võib olla koondunud suhteliselt väikese osa vastutusvõimeliste juhtide kätte, arvestavad nad, et Jumala prohvetlik ja nõuandev hääl võib vabalt tulla mitte nende endi hulgast, vaid mõnelt teiselt Jumala lapselt. Juhid kasutavad oma küpsust ja kogemusi ning neile antud vaimuandeid, et tunda ära Jumala juhtimine ning langetavad siis otsuse, mida kogudus nüüd aktsepteerima peaks.
Juhid peavad julgelt õpetama ka juhtide rollist koguduses, sest alati leidub neid, kes kõigi usklike preestriseisust tahavad ära kasutada, soovimata enam kellelegi alluda ega kellegi nõu kuulda võtta. Sageli on sellised tegelased valmis mässu ja sõnakuulmatust külvama ning kui juhtide roll pole selge, siis võivad paljud kergesti segadusse sattuda.
Kogudust võrreldakse Kristuse pruudiga, kes on kihlatud Kristusele (2Kr 11:2). Pruut peab olema laitmatu, «ilma kortsude ja plekkideta» (Ef 5:25b-27). Jeesust võrdleb end peigmehega (Mt 9:15), seda teeb ka Ristija Johannes (Jh 3:29). Pilti pruudist ja peigmehest näeme ka mitmes tähendamissõnas (Mt 22:1-14; 25:1-13;) ja prohvetikuulutuses taevasest Talle pulmapeost (Ilm 19:7jj). Pruudi ja peigmehe pilt räägib meile mitmest tahust koguduse elus:
Koguduse juhid on piltlikus mõttes need, kes pulmapeol pruuti peigmehele esitlevad. Juhtide ülesanne on eelkõige isikliku eeskujuga saavutada koguduses seda, mida oodatakse Kristuse pruudilt - ustavus ja kuulekus Kristusele ning pühad ja laitmatud eluviisid.
Koguduse ja Kristuse suhet võrreldakse ka mehe ning naise suhtega abielus. Juhtide vastutusel on sellise õhkkonna loomine koguduses, mis soodustab tugevate kristlike perede tekkimist ja püsimist, oma pere hea eeskuju on siingi kõige olulisem.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee