Miks me teeme pühapäevakooli?
|
|
Miks me teeme pühapäevakooli? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Miks teha pühapäevakooli? - Selline küsimuse püstitus võib tunduda esmapilgul kummaline. Kogudustes on ikka pühapäevakoole peetud. Varem tehti seda salaja ning «ärkamisajal» kasvas sellest massiline töö, kus mõnes koguduses oli sageli pühapäevakooli lapsi rohkem kui täiskasvanuid.Nüüdseks on suur pühapäevakoolide hoog ja ind taas raugenud. Kui lapsi tuli kogudusse «uksest ja aknast», siis oli küsimusele «Miks me teeme pühapäevakooli?» Lihtne vastata: «Aga sellepärast, et lapsed on siin! Ja aina juurde tuleb, kuidas me siis teisiti saaksime?» Tänapäeval paistab, et saab teisiti ka. Kui lastetööd ei tehta või tehakse möödaminnes, hooletult, südant sisse panemata, siis väheneb ka koguduses käivate laste hulk ning võibki nagu oma «kooli»kinni panna.
Aga kui siiski me otsustame oludele vaatamata pühendada oma koguduses aega ja energiat lastetööle, peame selgelt teadma, miks me seda teeme. Teha oleks ju nii palju, aga tegijaid ei jätku, vahendeid ei jätku kõigeks. Kui me siin koguduses midagi ette võtame, peab see olema hea põhjusega tehtud.
Igaüks võib endalt isiklikult küsida: «Millised on minu motiivid lastetööd tehes?» Kindlasti valmistab lastetöö paljudele lihtsalt rõõmu, mõned on selle töö käsile võtnud rohkem vastutustundest. Ringi vaadates näeme, et meie ümber on palju inimesi, kellel lihtsalt on andi lastetööks ja kuidas seda siis mitte kasutada?!
Pühapäevakoolide alustajaks peetakse Briti ajakirjanikku Robert Raikes´t, kes umbes 1780 asutas väikese kooli äärelinna tõrjutud ja kirjaoskamatute laste tervis. Selles koolis õpetati lugemist ja kirjutamist, aga ka Piiblit. Kui Raikes kirjutas oma tööst artikli, levis selliste pühapäevakoolide töö üle Inglismaa, aga ka mandrile ja Ameerikasse. 1790 rajati First Day Society Philadelphias ning 1803 Sunday School Union. Sel ajal sai pühapäevakoolide töö suure tunnustuse evangeelsete kirikute seas. Kui XIX sajandil üldine kooliharidus muutus kättesaadavamaks, keskendus pühapäevakoolide töö koguduste juurde ja tegeles peamiselt usulise harimisega ning vaese elanikkonna kõrval hakati õpetama kõikide huviliste lapsi.
Uskumine ja õpetamine on käsikäes käinud algusest peale. Jumal on õpetanud oma rahvast (2Ms 4:12; Ps 32:8; Js 48:17; Jr 32:33) ja selgesti on välja toodud üks põhimõte - Jumala sõna õpetus ei piirdu üksnes täiskasvanute õpetamisega, vaid vanemad vastutavad ka oma laste õpetamise eest. Loeme 5Ms 6:1-9.
Jumala tahe on see, et teda tunneksid kõik põlvkonnad. Kui vanemad ei õpeta lastele Jumala tundmist, siis see lihtsalt lõpeb ära. Lastetöö ja noortetöö on koguduses nii oluline juba jätkuvuse pärast. Loeme veel Ps 78:5-7.
Kuid peapõhjus ei ole mitte see, et kogudus ilma lastetööta või noortetööta välja sureb. Jumal on huvitatud igast inimesest, Jumal ei ole ainult täiskasvanute Jumal, vaid ka laste ja noorte Jumal. «Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge?» küsitakse Õpetussõnades. Ja vastus on sealsamas: «Kui ta oma teed käib Jumala sõna järgi.» (Õp 119:9).
Kes saab sellest kasu, kui inimesed suure osa oma elust jumalatult elavad ja alles hiljem tee Jumala juurde leiavad? Sellest pole õnnelikud inimesed ise ega arvatavasti ka mitte Jumal. Ma olen kuulnud ja lugenud vanemate inimeste tunnistusi, kes kahetsevad seda, et nad alles nii hilja Jumala leidsid. Miks nad poleks võinud varem seda teha? Võib-olla puudus nende lapsepõlvest pühapäevakool? Võib-olla polnud seal kogudustki? Ainsatki usklikku nende kandis?
Kogudustes üldiselt mõistetakse õpetamise ja Jumala Sõna kuulutamise vajadust. See on üks olulisemaid põhjusi, miks Jumal üldse koguduse rajanud on.
Koguduse ülesanne on austada Jumalat. Üks viise austada Jumalat on teha teda tuntuks selles jumalatus maailmas. Selleks me kuulutame evangeeliumi ja õpetame seda, mis Piiblis on. Kuid miks on lapsed ja noored meie erilise tähelepanu all?
Seepärast, et täiskasvanud on vastutavad laste õpetamise eest. Me ju ei pane imeks seda, et igas linnas ja suuremas külas on koolid. Peame normaalseks seda, et iga laps peab koolis käima - seda sunnib isegi Eesti Vabariigi seadus. Võib-olla on iga laps korra oma koolieas mõelnud ka seda: «Miks peaksin ma just praegu, elu kõige põnevamal ajal, koolis käima? Kas ei võiks ma praegu vabalt ringi joosta ja mängida ning kooli minna alles siis, kui täiskasvanuks saan?» Miks me siis ei taha oma lastele seda lubada? Sellepärast, et teatud eluiga - lapse- ja noorukiiga on parim õppimiseks ja mitte ainult parim vaid ainuvõimalik teatud asjade omandamiseks.
Õpetussõnades öeldakse: «Juhata poiss tema tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas.» (Õp 22:6). Eesti vanasõna on ka meile tuttav: «Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea.»
See tähendab, et on asju, mida saab ja tuleb õpetada just nimelt lastele. Neid asju ei saa hiljem õppida, või kui saabki, siis juba palju kallima hinnaga.
Soodsaimat õppimise ja õpetamise aega ei tohi mööda lasta ning vastutus selle eest ei ole mitte lastel, vaid õpetajatel.
Kui kogudus tahab olla ühiskonnas soolaks ja valguseks, siis ei tohi ta jätta kasutamata võimalust laste õpetamiseks. Eelkõige peame küsima: «Kus on meie koguduse liikmete lapsed?» Loomulikult on kristlik kodu esimene ja parim viis oma lastele Jumala tundmise õpetamiseks, kuid mitte alati ei ole vanematel kodus küllalt aega ja võimalusi, et kõike õpetada. Eks me ju ka üldharidust võime kodus õpetada, kuid enamus eelistab siiski professionaalseid koole. Lisaks sellele annab koguduse pühapäevakool aimu sellistest vajalikest asjadest, mida kodus ei saa nii hästi õpetada - koguduse elu ja osadus, teenimine, üksteise eest vastutamine, ühistegevus.
Teiseks oleme vastutavad ka teiste laste õpetamise eest, kelle vanemad võib-olla üldse kogudusega ja vaimulike asjadega kokku ei puutu. See on võimalus viia Jumala sõna ka väga «paadunud» kodudesse aga mis veelgi tähtsam - juhatada nende kodude lapsi Jumala juurde, kus vanemad seda teha ei saa.
Laps on uus võimalus seda maailma paremaks muuta. India poeet R. Tagore ütles: «Iga laps toob meile sõnumi, et Jumal ei ole siiski veel inimeses pettunud.» On suur vahe, kas Jumala poole pöördub veel noor ja rikkumata laps või juba «elunäinud patune». Ka laps peab Jumala poole pöörduma, kuid «kogenud patusel» on seda raskem teha, sest tema peab pika maa tagasi tulema ja mitmest probleemist jagu saama. Patt on viinud inimese sageli nii suure süü ja häbikoorma alla (mida ta võib küll muretut või ülbet naerunägu tehes kanda), et sealt ei ole lihtne välja saada. Lapsel on Jumala poole pöördumine lihtsam.
See ei tähenda, nagu oleks sellega kõik korras, kui laps Jumala poole pöördub. Ka seda last ootavad ees kõik probleemid ja kiusatused ning tema väljaarenemata isiksus on palju vastuvõtlikum ka laostavale mõjule. Selletõttu ei piirdugi vaimulik lastetöö nende «pöördumisele viimises», aga sellest hiljem.
Tahan selle osa ilmestamiseks välja tuua tuttava kirjakoha Mk 10:13-16. Selles on väga selgelt välja toodud Jumala tahe ja Jeesuse suhtumine. Inimlik arvamus on ka esindatud - «Lapsed jäägu oma mängude juurde, ärgu nad parem segagu, sest usk on suurte inimeste tõsine asi.»
Jeesus mitte üksnes ei lükka ümber sellist suhtumist, lubades «lapsi ka asja juurde». Ta toob laste vastuvõtlikkuse ja usalduslikkuse eeskujuks täiskasvanutele. «Laske lapsed minu juurde tulla,» ei olnud mitte lastele öeldud, see oli suunatud vanematele (kes niikuinii tahtsid tuua oma lapsi, et Jeesus neid puudutaks, võib-olla olid need lapsed ka haiged või vajasid muul viisil eriliselt Jumala abi) ja eriti Jeesuse oma jüngritele, kes olid kutsumata ihukaitsja rolli asunud.
Laste jaoks oli Jeesuse sõnum lihtne - ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale. Näib, et hiljem jüngrid enam lapsi ära ei tõrjunud. Kui Jeesus tahtis jüngritele selgeks teha, kes on suurim taevariigis, pruukis tal viibata ning üks laps tuli sinna. Jeesus tõi taas eeskujuks lapse meelsuse ja hoiaku (Mt 18:5).
1Tm 3:15 räägib Paulus kogudusest kui Jumala kojast. Eestikeelsetes tõlgetes kipub jääma mulje, nagu oleks seal kõne all kirikuhoones käitumise reeglid. Selles kontekstis on jutuks siiski «Jumala koda» tähenduses kodakondsed, koja elanikud, ka pereliikmed. Jumala perekonna mõtet toetab ka pilt Jumala lapseks saamisest ja arusaam Jumalast, kes on meie taevane isa.
Koguduses peab olema seepärast kohta ja tegevust kõigile pereliikmetele. Lastele, noortele, täiskasvanutele kui ka eakaile. Seda mitte ainult vaimulikus tähenduses, vaid ka otseses. Kõikidel liikmetel ei ole peres sama roll ja alati ei ole pere üheskoos - lapsed koolis, vanemad tööl, vanavanemad kodus. Aga igas terves peres on aegu, kus kõik kogunevad kokku - näiteks õhtusöögile.
Nii pole ka koguduses kõik tööharud üheskoos ja läbisegi, kuid alati peab olema ka selliseid üritusi, kus terve kogudusepere saab üksteist näha ja koos Jumalat teenida.
Mida peaks pühapäevakool saavutama?
Kõne teise osa pühendan ma eesmärkidele, mida peaksid kõik lastetöö tegijad silmas pidama oma tundi ette valmistades ja laste ees olles. Ma ei peatu sellel, milline peaks üks pühapäevakooli töö välja nägema - küllap see peab olema ette valmistatud, kujundlikuks tehtud, hoolikalt ja armastusega ette kantud, laste tagasisidet arvestav ja nii edasi. Nimetan mõned eesmärgid, mille nimel me pühapäevakoolis midagi teeme või ka tegemata jätame. Kui need eesmärgid on paika pandud, siis võime alati küsida: «Kas see või teine tegevus niisugusel või teistsugusel viisil on seatud eesmärkide teenistuses või mitte?»
See peaks olema pühapäevakooli peamine eesmärk. Selle külge «riputame» kõik muu tegevuse. Kuidas me aga lapsi Jumala poole juhime? Kõigepealt, ma ei sõnastanud seda: «Juhime lapsed Jumala juurde.» Mõne lapsega me «ei saa hakkama» - ta ei jõua Jumala juurde, kuid siiski saame teda aidata Jumala suunas, loodetavasti mitte eemale. Teine laps aga on võib-olla juba pühapäevakooli tulles päästetud saanud. Tema peaks saama vaimulikult kasvada ja Jumalale veelgi lähemale.
Mis aga viib lapsi Jumala suunas? Üldiselt nähtavasti kõik see, mida ka muidu koguduses tehakse. Nimetaksin mõned valdkonnad:
Õpetatakse peamiselt piiblitundmist, aga kõne alla tulevad moraali- ja väärtushinnangud, elus hakkama saamine, praktilised oskused jm. Õpetamine ei tähenda mitte üksnes rääkimist, vaid ka ette näitamist ja koos tegemist. Vanasõna ütleb: «Kuuled - unustad, näed - mäletad, teed - oskad.»
Ma usun, et Jumala ülistamisel on koht pühapäevakoolis. Lapsed armastavad väga laulda ning lauldes sobib Jumalat ülistada suurepäraselt. Lapsed on siirad palvetajad, mõnikord ei söanda õpetajad ise lastega palvetada või teevad üksnes «paneme-nüüd-kõik-korraks-silmad-kinni»-stiilis formaalseid palveid. Õpetajad peavad julgustama lapsi palvesoove ja tänusoove välja tooma ning võtma neid tõsiselt ja palvetama ka ise nende asjade eest, mis lapsed esile on toonud.
Klassis või rühmas tekib nii või teisiti mingit sorti osadus. Õpetajal on oluline roll klassi atmosfääri kujundamisel - see ei peaks siis olema närviline ja rabe, vaid armastav ja hoolitsev. Pühapäevakooli õpetajaid ei peaks rõhuma saavutusvajadus. Pühapäevakoolis peaks laps õppima nägema ja hindama seda, mida Jumal on teistele andnud. Samuti tuleb teda julgustada abi otsima, kui tal on probleeme, millega ta ise hakkama ei saa.
See on pühapäevakoolis otsekui kõige muu taustaks, ent väga oluline. Lapsed on siirad ja eriti tähelepanelikud. Täiskasvanud annavad ebasiirust kergemini andeks, sest nad on ise õppinud olema ebasiirad ja mõistavad, et ka «pastoril võib paha tuju olla».
Selleks, et lastele head eeskuju anda, ei pea olema ebainimlikult ennastületav ega teeskleja. Selleks vajab õpetaja Jumala armu rohkem kui midagi muud ja peab tunnistama oma sõltumist Jumalast.
Pühapäevakoolis loodame me saada ka (ja isegi eelkõige) vaimulikke tulemusi. Neid ei too kaasakiskuv õpetamine, naljakad mängud, põnev käsitöö ega vaimukad etendused - kui vajalikud need ka poleks. Vaimulikke tulemusi ei saada korda meie, vaid Jumal. Meie oleme abilise ülesandes ja meile on jäetud nii mõndagi teha. Kuid meil on üks viis, kuidas «mõjutada» Jumalat - see on palvetamine.
Pühapäevakooli õpetaja palvetab regulaarselt ja nimeliselt iga lapse pärast ja ka lapse vanemate pärast. Õpetaja ei peaks jääma selle palvekoormaga üksi, ta viib palvesoovid (loomulikult vajadusel anonüümsuse tagades) palvegruppidesse, palvekoosolekule või oma pere palveringi.
Palve on üks viisidest, mis hoiab õpetajaid tüdimast ja väsimast. Pühapäevakooli õpetaja töö on raske ja pahatihti koguduses kaunis tänamatu. Nii palju tuleb külvata ja vähem on, mida lõigata. Kui õpetaja on oma laste eest palunud, siis ta näeb järgmine kord klassi tulles palvevastuseid. Kui ta palub palju, siis on palju palvevastuseid, kui ta palub vähe, siis on vähe palvevastuseid. Pole vist tarvis öelda, mis on siis, kui ta üldse ei palu. Aga pole midagi julgustavamat õpetajale, kui näha Jumalat oma laste juures tegutsemas!
Kõiki neid asju nimetades, mis lapsi Jumala poole viivad, tahaksin esile tõsta ühte momenti. Lapse teekonnal Jumala juurde on üks väga oluline punkt, mida ei tohi kahe silma vahele jätta.
Me teame, et pühapäevakooli töö on sageli rohkem külvamine ning lõikamise all mõtleme seda, kui inimene ükskord Jeesusesse usub, Jumala juurde tuleb, oma patud andeks saab ja kogudusega liitub. Aga ka laps võib Jeesusesse kui oma päästjasse uskuda ning kui ta seda teeb, siis ta sünnib uuesti.
Meie pühapäevakooli tundides peaks lastele uuestisünniks võimalusi andma. Ma ei arva, et absoluutselt iga tund peabki «altarikutsega» lõppema, ent õpetajal peaks olema silma näha, kas mõni laps on vaimulikus mõttes «lõikuseks küps».
Paljud on sellel teemal rääkides juhtinud tähelepanu teatud tundlikule kohale - lapsed on ka kergesti manipuleeritavad ning osavalt toimides pole probleem saada suur osa lapsi nõusse peaaegu iga asjaga. Laste «nõussemeelitamine» sellega, millega nad hiljem ei nõustuks, ei ole pühapäevakooli eesmärgiks.
Õpetaja peab julgelt andma võimalusi lastel Jeesus oma päästjaks vastu võtta, kui nad seda soovivad ning aidata neid seejuures.
See on vajalik, et lapsed võiksid kasvades ka Jumala juurde jääda. Iseloomu kujunemine kestab inimesel palju aastaid. Lapsepõlves on kergem anda kätte õiged suunad, kui hiljem neid korrigeerida.
Iseloomu kujundamiseks on samuti mitmed vahendid. Kuigi pühapäevakool jääb oma mõjuga intensiivsuse poolest alla sellele, mida annab kodu ja tavaline kool või ka tänava keskkond, tuleks käesolevaid võimalusi kasutada.
Ausus, õiglus, perekonna väärtused, abivalmidus, heatahtlikkus - nendest teemadega on ühiskonnas kitsas. Seda lünka peaks aitama koguduse ja pühapäevakooli õpetus täita.
Seda asja mõnikord kardetakse - äkki mu lapsed enam ei tule, kui ma neil kõike teha ei luba, mida nad teha tahavad! Asi pole siiski nii. Lapsed õpivad ruttu selgeks, et elu on palju turvalisem (ja seda tegelikult soovitakse), kui piirid on paika pandud.
Isikud kujunevad isikute seltsis ja eeskujul. Õpetaja peab külvama lastesse seda, mida ta loodab lõigata - usku, armastust, lootust, tervet enesehinnagut, ...
Kirjandus:
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1999. Teostus Alland
Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee