Piiblitund: Mida tähendab - Inimene on patune?

Mida tähendab - Inimene on patune?

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Õpetuskoosolek, Kehra 30.9.1997

Alland Parman

Kasutatud kirjandus: Millard J. Erickson Christian Theology

Me oleme nendes piiblitundides tegelnud väga tähtsate probleemidega. Väga tähtsate probleemidega on üks probleem, mille kirjeldamiseks üks laenatud lugu. Teoloogilises seminaris õpetab professor homileetikat ning seletab, et jutluse sissejuhatus on kõige tähtsam osa. Kui ta jõuab seletamisega edasi, ütleb ta et jutluse põhisõnumiga osa on jutluse kõige tähtsam osa. Kõneldes sellest, kui oluline on jutlus õigesti lõpetada, lisab ta, et kokkuvõte on jutluse kõige tähtsam osa. Üks tudeng küsib seepeale segadusse sattunult, kuidas saab jutlusel olla kolm kõige tähtsamat osa. Professor seletab kannatlikult, et ükskõik, mis jutluse osaga keegi ka ei tegeleks, see ongi jutluse kõige tähtsam osa - selleks ajaks.

Nõnda on ka meie piiblitundidega. Väga tähtis on teada, kes on Jumal ning milline Ta on. See annab aluse meie maailmavaatele ja usulisele elule. Väga tähtis on teada ka seda, kuidas peaksime suhtuma Jumala sõnasse - Piiblisse, sest seal me põhilise Jumala ja usuelu kohase teabe saame. Väga oluline on teada saada Kristusest ja päästest, kogudusest ja meie usuelu võimalustest. Täna kõneleme, kes on inimene, mis olukorras ta on, kuidas inimene sai selliseks ja millised on tema edasised võimalused.

Inimene kui Jumala looming

Inimene on Jumala kõrgeim looming ning inimest uurides saame me midagi teada ka Jumala tööde ja loodu ning ka Looja enese kohta. Me kõnelesime üle-eelmine kord sellest, et loodust vaadeldes võime midagi tähele panna ka Looja kohta. Inimeses on kõige enam viiteid Loojale, sest inimene on tehtud Jumala kuju järele (1Ms 1:26-27).

Vaateid inimesele

Vaatame väga põgusalt mõningaid tahke inimeseks olemisest.

Kui me hindame inimest selle järgi, mida ta teha suudab, saame pildi inimesest kui masinast. Inimene pakub huvi niikaua, kuni temast on miskit kasu. See pilt on valdav ärimaailmas, kus näiteks inimese haigust nähakse mitte niivõrd inimese probleemina, vaid ettevõtja probleemina, kes kannatab kahju töötaja töövõimetuse tõttu. Kuid selline utilitaarne suhtumine pole võõras ka koguduses, kus liigagi sageli inimesi väärtustatakse erinevalt lähtudes just sellest, mida ta teha suudab või oskab.
Kui me vaatame inimest bioloogilisest seisukohast, leiame, et tal on sarnasusi teiste elusolenditega. Siit on mõned teinud järeldusi, nagu oleks inimene vaid üks loom. Jah, kõrgemalt arenenud, pisut erineva psüühilise struktuuriga, ent ei miskit enamat.
Sigmund Freud, keda nimetatakse psühhoanalüüsi isaks, on arvanud, et inimese põhimootoriks on tema seksuaalsus. Idee, et inimene on seksuaalne olend, leiab laialdast toetust ja rakendust mitmel pool ning on tekitanud omamoodi ŤPlayboyť elustiili, kus igale asjale siin maailmas püütakse anda seksuaalne alatoon. Sa näed seda, kui vaatad tähelepanelikult näiteks reklaame.
Nii kommunistid kui kapitalistid on arendanud ideed, et inimese peamiseks liikumapanevaks jõuks on tema majanduslikud huvid. Inimest on sellest lähtudes püütud seletada ja juhtida kui majanduslikku olendit.

Peale nende vaadete võib selles kirjus maailmas kohata muidki mõtteid, mis püüavad kirjeldada inimest lähtudes objektiivsetest või subjektiivsetest kriteeriumidest. Kõik need kujutised inimesest kirjeldavad ühte tahku, kuid ei anna tervet pilti.

Kristlik maailmavaade inimesest

Me usume, et inimene on loodud Jumala poolt Tema kuju järgi. Aga mida see tähendab?

Inimene pole tekkinud mitte juhuslikult ega mingi arenguprotsessi tagajärjel, vaid on Jumala teadliku ja tahtliku loomingu tulemus. Inimene on olemas sellepärast, et nõnda on tahtnud Jumal.
See, et inimene on loodud Jumala kuju järele tähendab, et ilma ŤJumala kujutisetať poleks inimene see, kes ta on. See seab inimese täiesti erilisele kohale kõige muu loodu seas. Ta on ainus loodu, kes on võimeline tundma ja tunnetama Loojat. Inimene võib tunda Jumalat ning teada, mida Jumal tema suhtes soovib. Inimene saab armastada ja ülistada Loojat ning olla Temale sõnakuulelik.
Inimesel on igavikuline ulatuvus. Ta loodi küll teatud ajahetkel, ent jääb igaveseks. See tähendab, et kui me küsime, mis on inimesele hea, ei saa me piirduda vaid käesoleva hetke vajaduste ja rõõmudega ega ka nendega, mida elu veel tuua võib. Me peame arvestusi tegema terveks igavikuks. See ei tähenda, et Jumal ei hooliks meie Ťmaisest olemisestť. Ta teab, et inimene on põrm ning vajab ellujäämiseks õhku, toitu, seltskonda ja mõtestatud tegevust. Jumal teab ka seda, et probleemid ülalmainitud valdkondades võivad oluliselt tumestada inimese vaimulikke püüdlusi.
Inimene ei saa leida kestvat rahulolu, õnne ja elu mõtet kusagil mujal kui üksnes suheldes Jumalaga. Rahuldus tekib teatud mõttes inimese ja Jumala omavahelise suhtlemise kõrvalproduktina. Kindlasti on aseaineid, mis pakuvad mõnu, mõtet, rõõmu ja rahuldust teatud ajutiseks perioodiks, kuid need ei ole kestvad. Mk 8:34-37. Kui inimene oma püüdlusi ei suudagi saavutada, kaotab ta lootuse. Kui inimene on selle saavutanud, kaob tal huvi. Nii aga pole asjad Jumalaga.
Iga inimene on väärtuslik. Kui näha inimest vaid masinavärgina või kruvikesena suures looduslikus mehhanismis või juhusliku bioloogilise kõrvalsaadusena, siis tuhmub inimese tähtsus. See on ajaloos viinud kohutavate tagajärgedeni, kus inimesi tapeti massiliselt lihtsalt seetõttu, et nad ei olnud Ťpiisavalt kvaliteetsedť. Nii ei ole lugu inimesega Jumala ees. Mt 10:28-31.

Loeme Ps 8:4-10.

Inimese üldine olukord

Inimene ei ole iseseisev nähtus. Ta on olemas, kuna Jumal soovis nii. Ta on saanud elu ja kõik Jumalalt ning on selle eest vastutav. Inimene ei ole iseenesest kõrgeim väärtus siin maailmas, vaid on väärtuslik niivõrd, kui Looja on ta väärtuslikuks loonud.
Inimene on loodu, ta ei ole kuidagi võrreldav Jumalaga ega ka mitte osa Jumalast. Ta ei tea kõike ega saa kunagi teadma kõike. Ta ei suuda kõike, ta pole täiuslik. Inimene on osa Jumala loomingust, osa Jumala suurest majapidamisest. Seepärast ei saa ta ükskõikne olla muu loodu suhtes, vaid peab käituma kui Jumala hea majapidaja 1Ms 1:28.
Kui me räägime Jumalast kui taevasest Isast, siis räägime ka ligimesest kui vennast. Inimene ei ole inimesele rivaal, vaid teatud mõttes sugulane. Meid on kutsutud armastama oma kaasinimest nagu iseennast (Mt 22:37-40; Mk 12:28-34; Lk 10:27-28), kuid see ei ole esimene käsk. Esimene käsk on armastada Jumalat üle kõige. Sellest tuleneb ka käsk, et armastaksime kaasinimest, kes on loodud Jumala kuju järele.
Inimene on piiratud. See tuleb meelde iga kord, kui me käime matustel. Hb 9:27 ütleb, et kord on antud elada ja siis peame elu eest vastutama. Aga me oleme piiratud ka selles, mida võime saavutada. Piiratus ei tähenda tingimata, et see oleks puudus või paha. Mõned piirangud on meie elus meie rikutuse tõttu, näiteks surm on tulnud maailma patu tõttu (Rm 5:12).
Inimese õnn seisneb selles, kui ta võtab õige ja kohase positsiooni Jumala ees. Aadama ja Eeva probleemid algasid sellest, et nad polnud rahul oma olukorraga ning tahtsid olla nagu Jumal (1Ms 3:4-6). Sama probleemi tõttu langesid ilmselt enne mõned vaimsed olendid (Ju 6). Meie ei ole Jumal. Me ei saagi olla Jumal. Meil polegi vaja olla Jumal. Jumal ei oota seda meilt.

Patune inimene

Me oleme palju rääkinud, kes on inimene üldse ja milline ta on, selleks et jõuda inimese olukorrani. Piibel näitab meile, et inimene on patune. Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma (Rm 3:23). Inimestel on erinevaid arusaamu patust. Ühed peavad patuks ühte ja teised teist asja. Vaadakem mõningaid piibellikke viiteid sellele, mis siis patt õigupoolest on. Piibel toob esile patu põhjusi, patu olemust ja patu tagajärgi.

Patu põhjustena olgu välja toodud teadmatus, eksimine ja tähelepanematus. Piibel ei jäta muljet inimesest kui süütust kannatajast, kes lihtsalt Ťei teadnud, kogemata eksis või ei pannud täheleť, vaid vastutusvõimelisest olendist, kes ei tahtnudki teada, ei hoolinud, ei teinud välja, kui hoiatati. ŤÄrge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata! Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab!ť (Gl 6:7). Ja ometi paljud ei hooli sellest. Nad ei oska, nad ei taha näha asjade tagajärgi.

Patu olemusena olgu välja toodud märgist mööda laskmine, jumalatus, üleastumine, ülekohus, mässumeel, reetmine, perverssus. Need on vormid ja kaugeltki mitte kõik, millisel kujul patt inimeste eludes avaldub.

Patu tagajärgedena olgu nimetatud rahutus, süü ja häbi, kurjus ja õelus, mure. Näib, et patt on kaasa toonud ka asjaolu, et kogu loodu on heidetud kaduvuse alla (1Ms 3:17-19; Rm 8:20) ning surm on astunud maailma (Rm 5:12).

Patu levik

Jumala sõna ütleb, et ühe inimese kaudu on patt ning surm tulnud maailma ja sealt edasi levinud (Rm 5:12). Vahel öeldakse ka, et me teeme pattu oma vanas inimeses, Aadamas. Seda ei saa mõista nii, nagu oleks Aadam ainuke süüdlane ja meie kõik vaid süütud kannatajad. Jumal on õiglane ning keegi ei pea kannatama võõra süü pärast. Siiski on inimeses midagi, mis teda kallutab pattu tegema ja mis on temas alates sellest, kui esimene inimene patustas. Seda võib kaudselt illustreerida näiteks paljundamisega. Kui ma hakkan paljundusmasinal kopeerima ühte dokumenti ja lasen originaali peale tindipleki, siis jääb see näha kõigil koopiatel. Sarnaselt juhtub ka helikasseti paljundamisega: kui ma kortsutan lindi originaalis, jääb moonutatud heli kõigile koopiatele. Originaali kujutis levib küll, aga ka defekt ühes sellega. See pilt on väga puudulik, ent annab mingi ettekujutuse sellest, kuidas Jumala kuju järgi loodud, ent patuga rikutud inimene patusust ja surma levitab. Inimene ei saa ise sellesse protsessi lahendust tuua, alles Jumala vahelesegamine Kristuses muutis asja.

Patuse inimese võimalused

Patuse inimese väljavaated pole just kenad. Piibel ütleb, et ta on patu ori (Rm 6:16-17). Ori on küll mingis mõttes Ťvabať, kuid ta pole iseenese oma, ta sõltub oma peremehest. Päästmata inimese peremeheks on seega patt. Kuidas see patu orjus tegelikult väljendub? Enamasti on asi lihtsalt selles, et üks patt toob kaasa järgmise ja nii edasi. Et varjata väiksemat pattu, on enamasti vaja veel suuremat. Olgu näiteks see, kui Taavet oli rikkunud abielu, pidi ta selle varjamiseks panema toime mõrva. Ainus võimalus sellisest surnud ringist välja pääseda on tänu Jumala vahelesekkumisele Kristuse läbi (Rm 8:2), patuse inimese poolt eeldab see aga meeleparandust, ära pöördumist patust.

Patuse inimese probleem on ka see, et tema silmad on pimestatud. Ta ei taha näha patu tagajärgi ning püüab neid maskeerida. Või mis te arvate, miks on meie matused nii lillerikkad. Me püüame lilledesse ära peita surma, räägime et Ťinimene läks ärať. Tegelikult on see, mis seal lillede sisse peidetud, patu tagajärg - surm. See on kole, me ütleme, ja seda peab ilustama. Jah, surm on kole, sest patt ei too endaga kaasa midagi ilusat. Tegelikult oleks võinud kõik hukkuda, ilma et nad oleks kunagi mõistnud patu tõelist palet, kui Jumala Püha Vaim seda inimestele ei ilmutaks. Patu pettemängust ja illusioonidest on väljapääs meil vaid tänu Jumala tööle, kes annab oma Vaimu, mis toob inimestele selguse õiguse, kohtu ja patu kohta. Me ei saa inimesi aidata patutundmisele neid hurjutades, süüdistades, näpuga näidates, paljastades. Manitsemine ja asjade valguse kätte toomine on küll vajalik korrigeerimise ja õigluse mõttes, kuid harva parandavad need asjad inimest iseenesest.

Patuse inimese osadus Jumalaga on rikutud, sest Jumal ei kannata enda ligiolus ühtegi pattu. On huvitav, et patt toob kaasa tõrjuva hoiaku ka inimese poolt. See pilt on sarnane olukorraga, mis on tuttav paljudele autojuhtidele. Kui neil on auto ja dokumendid korras, siis politsei nägemine neid ei häiri. See võib kaasa tuua isegi teatud turvatunde, et vajaduse korral on abi kättesaadav. Kui aga keegi rikub seadust, siis mõjub vormiriides mehe või vilkuri nägemine vägagi erutavalt ja kartust tekitavalt. Politsei tegevus pole muutunud, küll aga muutus meie suhtumine.

Patuse inimese probleem on veel see, et tema vastu on ka saatan. Kurat ei saa kunagi inimese sõbraks, ta on tapja algusest saadik, ütleb Jeesus (Jh 8:44). Kurat ja tema inglid on määratud põrgusse, see on tehtud nende jaoks. Kurjade igatsus on sinna kaasa tõmmata ka inimesi. Mõnikord lasevad patus elavad inimesed end eksitada, öeldes, et nad ei soovi olla Jumala poolt, parem on nad kuradi poolt. Nad eksivad, arvates, et siis on kurat ka nende poolt. Saatana huvides on tappa, varastada ja valetada ning ta kasutab meelsasti inimesi, kes end tema meelevalda annavad. Kuid varem või hiljem, enamasti siiski varem, hukutab ta ka oma käsilased. Väga õnnetu amet on olla kuradi käsilane. Kui oled Jumala poolt, ei saa keegi olla sinu vastu (Rm 8:32), kui oled kuradi poolt, on kõik sinu vastu. Milleks võidelda?

Kui keegi jääb patusse, on tema tulevik tume. Patu palk on surm, Jumala armuand igavene elu (Rm 6:23). Palk on seaduslikult väljateenitud tagajärg, armuand on see, mis antakse teenimatult, lihtsalt niisama. Aadama olukord oli selline, et ta oleks võinud elada igavesti, kuid tal oli vabadus valida ka surm. Ta valis surma ning sellest hetkest polnud surm enam inimese võimalus vaid paratamatus. Meie olukord on ligikaudu vastupidine. Su loomulik tee on surra patu tagajärjel, kuid sul on vabadus valida ka võimalus elada igavesti Kristuse lepitustöö läbi. Sinu valik.

Surmast rääkides näeme, et Piibel kirjeldab kolme sorti surma. Üks asi on füüsiline surm ning see on seoses üldise loodu kaduvuse printsiibiga. Jumal on otsustanud, et elu ei jää ühte organismi igaveseks, vaid juba selle sündimise hetkel on organismi Ťprogrammeeritudť printsiibid, mis kutsuvad esile kasvu, õitsengu, viljakusperioodi ning selle järel aeglasema või kiirema hääbumise, mis lõpeb faktiga, et Ťelu lahkubť ja Ťsurm saabubť. Me ei oska seda kuigi hästi selgitada, ent kirjeldame seda kui igapäevast nähtust. Vaimne surm on võimalik ainult inimesele. See on olukord, kus ta on eraldatud Jumalast. Eraldajaks on patt (Js 59:2). Vaimulik surm oli kõne all, kui Jumal hoiatas Aadamat ja Eevat hea ja kurja tundmise puust söömast. Vaimulik surm tähendas Aadama ja Eeva jaoks seda, et potentsiaalne surm muutus nende jaoks aktuaalseks, kuid sellega kaasnes ka kummaline süü ja häbitunne Jumala suhtes. Vaimulik surm tähendab ka tundetust vaimulike reaalsuste suhtes ning võimetust käituda vaimulikult. Uuestisünd, mida edaspidi põhjalikumalt vaatame, tähendab Jumala armust antud võimalust väljatulemiseks sellest olukorrast. See on inimese sünd Vaimust (Jh 3:5). Igavene surm on teatud mõttes vaimse surma Ťvormistamineť sel hetkel, kui toimub füüsiline surm. Teisiti öeldes: Kui inimene ei ole vaimulikult uuesti sündinud, see tähendab - on jäänud vaimulikku surmasse - ning sureb füüsiliselt, ei ole tal enam võimalik Jumala ligiolusse pääseda ja ta peab jääma lahutatuks igavesti, seega igavesti vaimulikult surnud, igavene lahusolek Jumalast, põrgu.

Kokkuvõtteks

Me pole paljustki rääkinud, mis puudutab inimeste olukorda seoses Jumalaga ning patuga, mis inimest Jumalast lahutab. Puudutamata jäi niinimetatud patu sotsiaalne ulatuvus, mis meie maailmas ebaõigluse, rõhumise, sõdade, vägivalla, kuritegevuse ja muu seesuguse kaudu mõjutab. Selletagi on selge, et patuse inimese olukord on kehv.

Päästetee on valmistanud Jumal ning kuidas see täpsemalt toimib, kõneleme järgmisel korral. Kui sa oled juba vastu võtnud Jeesuse Kristuse oma Päästjaks, siis sa tead, mida tähendab pattude andestus, vaimulik uuestisündimine ning taas Jumala lapse seisuses elamine. Kui sa pole seda kunagi varem teinud, või oled sellest taganenud, siis on sinule siin kutse: Lase Jumalal end päästa sellest olukorrast, mis on kahjulik nii sulle kui sinu ümber olijatele. Palu, et Jeesus võiks tulla sinu ellu ning Jumal võiks anda andeks su patud ning puhastada sind kõigest ülekohtust.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord