|
|
Mida tähendab: Kõik on kutsutud teenima, aga mõned on juhatajad? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Õpetuskoosolek, Kehra 28.10.1997
Täna kõneleme sellest, mida tähendab kõigi kristlaste preesterlus ning kuidas selles kontekstis peaks toimuma koguduse ja ka koguduste juhtimine.
Piibli ja eriti Uue Testamendi radikaalne rõõmusõnum on see: Inimene võib saada lepitatud Jumalaga Jeesuse Kristuse lunastustöö kaudu Kolgata ristil. Jeesus Kristus on surnud inimeste pattude eest ja igaüks, kes Temasse usub, ei pea pärast oma maise elu lõppu minema igavesse lahusolusse Jumalast - põrgusse, mis muidu teda kui patust inimest ootaks. Selle asemel on päästetud inimese päralt igavene elu, mis algab hetkest, kui inimene sünnib vaimulikult uuesti.
Kui keegi vastab Jumala armu kutsele sellega, et ta pöördub oma pattudest, parandab meelt ning usub Jeesusesse kui oma Päästjasse, siis ta sünnib vaimulikult uuesti. Vaimulik uussünd annab inimesele võimaluse tulla tagasi Jumala osadusse ning ka võime Jumalaga suhelda. Jumal on Vaim ja kes Teda kummardavad, peavad seda tões ja vaimus tegema (Jh 4:24). Jumala tõeline kummardamine ei ole võimalik ebasiiral viisil või inimeste poolt, kes ei ole vaimulikult uuesti sündinud.
Vana Seaduse raames toimus jumalateenistus pisut erinevalt. Üksnes preestrid tohtisid tuua ohvreid ning ligineda Jumalale. Teised inimesed, nii lihtrahvas kui valitsejad, lihtsalt tõid ohvrid ja andsid need üle. Nii lepingutelgis kui templis oli kõige püham paik, mis sümboliseeris Jumala ligiolu. Sinna paika ei tohtinud minna niisama. Jehoova ütles Moosesele: «Ütle oma vennale Aaronile, et ta mitte igal ajal ei läheks pühamusse sissepoole eesriiet, laeka peal oleva lepituskaane ette, et ta ei sureks, sest ma ilmutan ennast lepituskaanel kohal pilve sees!» (3Ms 16:2). Ainult kord aastas, lepituspäeval, võis ülempreester koos ohvriverega minna Jumala palge ette. Siis viis ta sinna lepitusohvri nii enese kui rahva eest (Hb 9:7-10).
Heebrea kiri kõneleb meile pikalt ja põhjalikult, mida tähendab Jumala teenimine Uue Lepingu kehtivusajal. Me võime julgusega minna otse Jumala aujärje ette, mida nüüd nimetatakse ka armujärjeks (Hb 4:16). See tee on meile avatud Jeesuse vere väes. Iga inimene, kes on Püha Vaimu poolt uuesti sünnitatud ja uuendatud, võib sisse tulla kõige pühamasse paika. Jeesuse Kristuse kaudu on meil otse ligipääs Jumalale, Jeesus on tee Jumala juurde (Jh 14:6) ja seejuures ka ainuke tee, keegi ei pääse Isa juurde muidu kui vaid Jeesuse kaudu.
Lisaks sellele tahan teie ette panna huvitava viite, mille evangelist Matteus on toonud. Kui ta kirjeldab Jeesuse surma, siis ta mainib muuhulgas, et templi eesriie kärises lõhki ülemisest otsast kuni alumiseni (Mt 27:51). See eesriie eraldas kõige pühamat paika templis, kuhu ükski lihtsurelik surma ähvardusel ei tohtinud minna. Jumal oli omal ajal selle keelu andnud, nüüd oli Kristuse ristisurma kaudu see keeld kõrvaldatud.
Apostel Peetrus räägib oma kirjas kogudusele, et need, kes usuvad Kristusesse, on Jumala suhtes erilises olukorras. Ta ütleb, et teie, kes usute, olete «valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Jumala aulisi tegusid» (1Pt 2:9).
Mida siis tähendab «olla preester»? Kui mina polnud usklik, kerkis mu silme ette pilt kirevalt riietatud habemik, kes viirukit tossutades midagi arusaamatut pomises. Kas meid on siis kutsutud sedasama tegema? Te võite ette kujutada koomilist pilti kogudusetäit «preestreid» niiviisi. Aga see pole nii. Kõigepealt on piibellikus mõttes preester see, kellel on kohustus ja õigus Jumalale ohvreid tuua. Ta on ka «vahemees», nagu seda näevad Paulus ja Heebrea kirja autor (Gl 3:20; 2Tm 2:5; Hb 8:6; 9:15; 12:24).
Selline preester ehk vahemees seisab inimeste ja Jumala vahel. Ta viib inimeste ohvrid ja palved Jumala ette ning vahendab Jumalalt saadut inimestele. Kristus kui meie päästja on ülempreester, meie, kui Tema järgijad oleme preestrid just selles mõttes, et me oleme Jumala ja inimeste vahel. Meie käes on Jumala sõnum ja meie oleme seetõttu Jumala käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! (2Kr 5:20-21) Nüüd, kus Jumal on meid lepitanud, on Ta meile andnud lepitusameti - see on preestriameti!
Selline preestriamet kuulub kõigile usklikele, kes on Jeesuse Kristuse oma Päästjaks vastu võtnud. Kõiki on kutsutud olema Jumala hea sõnumi edasiviijad, kõiki on kutsutud tooma ka ohvreid (Rm 12:1; Fl 4:18; Hb 13:15-16; 1Pt 2:5).
Kui nüüd kõigil kristlastel on «ühtlane» ligipääs Jumalale, milleks siis on kogudustel pastorid ja vanemad ja lisaks sellele oleme kuulnud veel piiskoppidest ja presbüteritest ja muudest kõrgetest vaimulikest?
Eelnevast peaks selge olema, et need ülemad ja vaimulikud, kes nad iganes poleks, ei ole mitte selleks, et aidata tavalisel usklikul «Jumala jutule» pääseda. Preestrid, papid, pastorid ja mistahes nimi neil asjameestel koguduses ka on, ei ole mitte selleks, et olla vahemees või vahendaja lihtsa usuinimese ja Jumala vahel.
Vaatame mõningaid kirjakohti, kus kõneldakse ametitest ja rollidest koguduses. 1Kr 12:27-28 ütleb Paulus kogudusest kõneldes: «Teie olete Kristuse ihu ja igaüks omast kohast tema liikmed. Ja Jumal on seadnud koguduses mõned - esiteks apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks. Siis Ta on andnud imetegusid, siis andeid terveks teha, abistada ja valitseda, rääkida mõnesuguseid keeli.» Näeme, et mitmesugused vaimulikud ametid ja ülesanded eksisteerivad koguduses Jumala eestvõttel.
Ef 4:11-16 annab Paulus meile ka põhjuse, miks Jumal seda on nii seadnud. Näeme, et apostlite, prohvetite, evangelistide, pastorite ja õpetajate roll on määratletud kahel viisil. Kõigepealt on see roll selles: «...et pühi inimesi - uuestisündinud kristlasi, kes on koguduses - täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks...» Teiseks on see roll ajutine: «...seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetamisele ning täisealisteks saame Kristuse täisea mõõtu mööda...»
Kokkuvõtlikult võime väita, et olukorras, kus kõik kristlased on kutsutud preestriametisse selles mõttes, millest ülalpool juttu oli, on koguduse vaimulike ametite roll teenida inimesi nii, et nad oleksid veelgi paremad oma preestriseisuses. Apostlite, evangelistide, prohvetite, pastorite ja õpetajate ülesandeks pole mitte kontrollida kõike asju koguduses ning valitseda inimeste üle. Samuti pole nende ülesandeks kõik koguduses vajaminev töö ise ära teha. Nende ülesanne on koguduse liikmete vaimuliku kasvu eest hoolitsemine, pühade inimeste ettevalmistus - õpetus ja treenimine - kogudusetööks.
Jälgides algkoguduse tegemisi, paneme tähele, et pilt koguduse juhtimisest on üsna mitmekesine. Kõigepealt näeme, et kui uus kogudus rajati, siis sellele lihtsalt määrati juhid, kes olid usklikud ja ära teeninud üldise lugupidamise. Ap 14:23 loeme, kuidas käte pealepanemisega seadsid Paulus ja Barnabas kogudustele juhid ning seltskond jäeti niiviisi Jumala hooleks, kuni järgmise külaskäiguni. Kirjadest Timoteosele ja Tiitusele loeme, et Paulus andis oma noorematele ametivendadele meelevalla määrata koguduse vanemaid. Siiski andis ta konkreetsed nõuanded ja tingimused, millistele kogudusevanem peab vastama (1Tm 3:1-13; Tt 1:5-9). Timoteosele andis Paulus veelgi nõu, kuidas tuleb suhtuda koguduse vanematesse, kes oma tööd hästi teevad ning mitte kergesti kuulda võtta kaebusi, mida rahulolematud nende vastu võivad tõsta. Samas on ka hoiatus mitte liiga kergekäeliselt kogudusevanemaid ametisse panna, sest käte pealepanemise kaudu ametisse panija oli kaasvastutav selle inimese ees (1Tm 5:17-22). Nendest ja muudestki kirjakohtadest nähtub, et koguduse juhtide küsimuses rakendati üsna sirgjoonelisi meetodeid. Juhte niivõrd ei valitud, pigem leiti sobiva iseloomu ja muude omadustega inimene ning kõrgemalseisev vaimulik pani ta ametisse. Seejuures oli loomulik, et niisugusel juhil pidi koguduse ja inimeste respekt olema juba enne, tema ametisseseadmine oli ainult kinnitus ülevaltpoolt.
Ent see pole kõik, mida me näeme koguduse juhtidest Uue Testamendi valgel. Hästi tuntud näide on meil Ap 6:1-6 abiliste ametisseseadmisest. Kogu usklike kogu valis endi seast seitse meest, kellele apostlid andsid tunnustuse taas käte pealepanemise läbi. Kas see on õppetund koguduse demokraatiast, kus rahvahääletusel saab võidu populaarseim? Ei, apostlid andsid selged juhtnöörid: endi keskelt tuleb leida need mehed, kellel on hea reputatsioon, kes on täis Vaimu ja tarkust. Kas apostlid oleks kedagi ametisse seadnud, kui tal poleks neid omadusi? Ilmselt mitte.
Pilt on veelgi mitmekesisem, kui märkame, et reeglina räägitakse koguduse juhtidest mitmuses. Kõne all on koguduse vanemad Jeruusalemmas, (Ap 11:30), vastrajatud kogudustes (Ap14:23), Efesoses (Ap 20:17) Kreeta saarel (Tt 1:5) ja mujalgi. Kogudusi ei juhtinud keegi ainuisikuliselt, vaid igas paigas oli nähtavasti suurem või väiksem hulk lugupeetud inimesi, kes olid täis Püha Vaimu ja tarkust ning rääkisid kaasa koguduse juhtimisel.
Näib, et Uus Testament ei anna meile väga selget ja ühest malli koguduse ja ka koguduste juhtimise korraldamiseks. Pigem on märgatavad mõningad üldisemat laadi printsiibid, mida tuleb tähele panna. Vaatame need kokkuvõtteks läbi.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee