Kuidas peab surnuid äratama

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Kõne pühapäevkooli õpetajatele

Lühendatult Ch. Spurgeoni raamatust «Hingedevõitja».

Kaastöölised Issanda viinamäel, lubage teie tähelepanu juhtida prohvet Eliisa õpetliku imeteo peale, millest 2. Kuningate raamatu 4. peatükis jutustatakse. Suunemi naise külalislahkus sai kord helde tasu poja näol, kes peresse sündis. Kuid oh häda! Mõne aja pärast jäi laps haigeks ja suri.

Sügavalt kurvastatud usklik ema ruttas kohe jumalamehe juurde. Tema läbi oli Jumal tõotuse andnud, mis ema südamesoovi täitis. Seepärast võttis naine nõuks temale õnnetusest teatada, et ta mure oma Meistri ette viiks ja talle vastuse tooks. Lugegem oma Piiblitest nüüd lõik 2Kn 4:29-37, kus Eliisa tegevust kirjeldatakse.

Eliisa olukord selles sündmuses on täpselt sarnane teie omaga, töötegijad Kristuses. Eliisal oli tegemist surnud lapsega. See oli täiesti loomulik surm. Kuid surm, millega teie kokku puutute, ei ole sellepärast vähem mõjuv, kuna see vaimulik on. Poisid ja tüdrukud teie klassides on niisama nagu täisealisedki oma pattudes ja üleastumistes surnud. Oh, et ükski teie seast ei kardaks esile tuua seda, millises olukorras inimesed oma loomu poolest on! Kui teil oma laste täiesti rikutud olekust ja vaimulikust surmast selget arusaamist ei ole, siis ei saa te neile õnnistuseks olla. Ma palun, ärge minge nende kui magajate juurde, keda te oma väega võite unest üles äratada, vaid kui vaimulikult surnute juurde, kes üksnes jumaliku väe läbi võivad ellu ärgata. Eliisa eesmärk ei olnud surnukeha puhastada, teda kallite rohtudega salvida, linase riide sisse mähkida ning siis mugavasse kohta lebama viia. Temal ei olnud mõttes midagi vähemat, kui laps ellu tagasi tuua. Armsad õpetajad, ma tahan, et te iial laste juures kõrvalisele tähelepanu pöörates ning seda kätte saades rahule ei jääks, vaid et te oma kõige suuremat eesmärki -- hingede päästmist -- silmas peaksite! Teie töö pole üksnes oma lapsi Piiblit lugema õpetada, mitte vaid oma kasvandikke kombekalt käituma treenida ja nendele evangeeliumi tõdesid pähe õpetada. Teie kõrgem kutse on olla Jumala abilised, et taevalikku elu surnud hingedesse tuua. Teie õpetus on Issanda päeval tühine, kui lapsed pattudes hukkuvad. Ilmaliku õpetuse juures näitavad lapse head hinded, et õpetaja vaev tühja pole läinud. Aga teie ei saa isegi siis, kui teie hooleks usaldatud lapsed ausateks seltskonna liikmeteks kasvatate, kuigi nad korralikult armuabinõusid tarvitavad, ometi tundma, et teie palved kuuldud, soovid täidetud ja eesmärgid saavutatud on, kui midagi rohkem tehtud ei ole -- kui teie lastest ei öelda, et Issand on neid Kristusega elavaks teinud!

Seega on meie eesmärk ülesäratamine! Surnuid äratada on meie ülesanne. Meie oleme nagu Peetrus Joppes ja Paulus Troas, meil on ühte noort Tabiitat või Eutühhost vaja ellu äratada. Kas pole erakordne töö?! Kui me uskmatusele järele anname, siis võime kergesti hakata arvama, et töö, mille Issand on andnud, käib meile kaugelt üle jõu. Meie ei saa surnuid üles äratada. Kui meil seda teha palutakse, siis võiksime nagu Iisraeli kuningas oma riided lõhki käristada ja ütelda: «Kas mina olen Jumal, et ma võin suretada ja teha elavaks?» Meie ei ole selles asjas sugugi võimetumad kui Eliisa, sest tema ei võinud omast väest Suunemi naise poega elavaks teha. See on tõsi, et me oma väega pühapäevakooli laste surnud südameid vaimulikult elavaina tuksuma panna ei suuda, aga ka Paulus oleks selles asjas täpselt sama nõrk. Kas see teeb meid araks? Kas see ei pane meid palju enam meie tõelise jõuallika peale lootma ning meie kahtlased mõtted oma jõu kohta jätma. Ma loodan, et see meile kõigile juba selge on, et usuvalla elanik imede riigis elab. Usk kaupleb imedega!

Usk vaatab Sinu sõna peal
Ta muud ei taha tunda.
Tal võimatus on naeruks seal,
Ta ütleb: «Saagu nõnda!»

Eliisa polnud harilik inimene, kui Jumala Vaim tema peal oli, kes teda Jumala tööle kutsus ja selles aitas. Ja sina, tuline, hoolas, paluja koolitaja, ei jää enam harilikuks olevuseks. Teie olete iseäralikul viisil Püha Vaimu templiks saanud, Jumal elab teie sees ja usu läbi olete imetegija teele astunud. Teid on maailmasse läkitatud mitte asju tegema, mis inimestele võimalikud on, vaid neid võimatuid asju, mida Jumal oma Vaimu läbi usklike kaudu teeb. Te ei pea nende surnud laste äratamist, milleks teid Jumala nimel kutsutud on, kahtlaseks ega raskeks pidama, kui te selle peale mõtlete, kes see on, kes teiesuguse nõrga tööriista abil töötab. «Mis? Kas teil peetakse uskumatuks asjaks, et Jumal surnuid üles äratab?» Umbusk sosistab teile, kui teie laste jumalakartmatut kergemeelt ja varast vastupanekut näete: «Kas sa arvad, et need luud jälle elavaks saavad?» Aga teie vastus peab olema: «Issand, Sina tead kõik.» Kõike Kõigevägevama hooleks andes, on teie asi kuivanud luude ja taeva tuule vastu prohveti viisil rääkida ja varsti näete ka teie enda ümber elu võitu surma üle. Võtke kohe endile õige seisukoht ja tarvitage seda just praegu! Meie ees on surnud lapsed ja meie igatseme neid väga ellu tuua. Me tunnistame, et kõik elavaks tegemine võib vaid Issanda abiga tehtud saada. Meie alandlik palve on, et kui Issand meid oma armuime juures tahab tarvitada, siis Ta meile näitaks, mida meil teha tuleb.

Oleks hea olnud, kui Eliisa oleks meelde tuletanud, et ta kord Eelija teener oli olnud ning siis täpselt oma õpetaja eeskuju järgi oleks toiminud. Siis poleks ta Geehasi kepiga eele saatnud, vaid kohe teinud, mis teha tuli. 1. Kuningate raamatu 17. peatükis leiame teise surnud lapse äratamise loo, Eelija läbi. Alles siis, kui Eliisa toimis oma õpetaja eeskuju järgi, tuli ime esile. Oleks mõistlik olnud, kui Eliisa oleks kohe oma meistri, kelle mantlit ta kandis, eeskuju järgi toiminud. Ja veel suurema rõhuga tahan teile öelda, kallid kaasõpetajad, et see on meile hea, kui me oma Meistri järgi teeme -- kui me oma Issanda viisi ja kombeid uurime ning Tema jalge ees hingedevõitmise kunsti õpime. Nii nagu Tema oma kaastundes viletsa inimsoo vastu ennast alandas ja meie juurde tuli, nii peame ka meie inimeste olukorda astuma. Me peame hingedele ligidale tulema, nende peale halastama Kristuse halastusega, nende pärast nutma Tema pisaratega, kui me tahame neid patust päästetuina näha. Ainult Issanda Jeesuse Kristuse Vaimu, viisi ja kommet järgides õpime me hingi võitma.

Seda unustades tahtis Eliisa heameelega oma teed minna, mis tema prohvetiau oleks suuremana paista lasknud. Ta andis oma kepi abilise kätte ja käskis selle lapse peale panna. Ta oleks nagu arvanud, et jumalik vägi nii vägevasti tema peal on, et ta nüüd igal viisil võib töötada ja tema enda ligiolu ega vaevanägemist polegi tarvis. Aga Issanda mõtted polnud nõnda. Ma kardan, et tõde, mida me kantslist ette kanname -- ja kahtlemata pühapäevakoolides samaviisi -- on tihti natuke võõras, mitte meie südamest lähtuv. Nagu kepp, mida me peos hoiame, kuid mis meie oma pole. Võtame õpetliku ja hea tõe, nagu Geehasi võttis kepi, ning paneme selle lapse silmade peale. Aga me ise ei võitle tema hinge pärast. Me püüame teda ühe ja teise õpetusega mõjutada, aga kuni tõde meist enestest lahutatud on ja meie sisemusest esile ei tule, ei ole tal suuremat mõju, kui Eliisa kepil surnud lapsele. Kas te ei tahaks seda tunnistada, et te mõnikord küll tõtt olete õpetanud, just seda, mida te oma Piiblitest olete leidnud, ja mis aeg-ajalt ka teile kallis on olnud. Ent sellel pole siiski head tagajärge olnud, sest te pole õpetamise juures suuremat pidanud ei õpetusest ega lapsest, kellele te õpetasite. Te olite nagu Geehasi, kes hoolimatul ilmel prohveti kepi poisi silmile pani. Pole siis ime, kui te ka koos Geehasiga pidite ütlema: «Laps ei ärganud.» Miks? Sest Jumala ülesäratav vägi ei leidnud teis sobivat vaheisikut toimimiseks.

Me ei tea, et Geehasi kindel oli, kas laps ikka tõesti surnud on. Ta rääkis nõnda, nagu oleks laps üksnes maganud ning teda vaid üles äratada tulnuks. Jumal ei õnnista neid koolitajaid, kes omas südames tõelist langenud seisust ei mõista ega tunne. Kui te ei mõista, et laps täiesti rikutud on, kui te heietate oma rumalaid arvamisi lapsepõlve puhtusest ja inimloomuse headusest, siis ärge pange imeks, et te kuivaks ja viljatuks jääte. Kuidas võiks Jumal teid siis õnnistada ja surnute äratamises tarvitada, kui te selle sisu ei mõista? Kui poisike oleks üles ärganud, siis oleks Geehasi arvanud, et ta vaid harilikust unest ärkas. Kui Jumal tarvitab nende tunnistust, kes inimese täielikku rikutust ei usu, siis ütlevad nad ainult, et evangeelium teeb inimesi paremateks ja moraalsemateks. Kuid nad ei oska iial kiita Jumala uuestisünnitavat armu, mis kõike uueks teeb.

Pange hoolega tähele, mida Eliisa tegi, kui esimene vaev tühja läks! Kui üks katse korda ei lähe, ei pea me oma tööd kohe pooleli jätma! Armsad sõbrad, kui teil siitsaadik pole kordaminekut olnud, siis ei pea te kohe mõtlema, et teid selle töö tarvis üldse kutsutud pole, nii nagu Eliisa ei arvanud, et laps üldse ellu ei ärkagi. Tagajärgede puudumisest ei tule järeldada seda, et töö lõpetada tuleks, vaid et töö viisi tuleb muuta. Mitte teie pole alati vales kohas, vaid mõnikord lihtsalt te toimite valel viisil! Ärge aga jälle samamoodi edasi tehke, vaid katsuge läbi, mis vea te tegite. Siis saab Issand teie tööd uuendada nii, nagu te ei oska oodatagi. Eliisa, selle asemel, et araks lüüa, valmistas end, et veel suurema väega töötada.

Pange tähele, kuhu laps oli pandud! Eliisa tuli sinna kotta, ja vaata, poisike oli surnud ja pandud tema voodisse! See oli voodi, mille külalislahke Suunemi naine oli kord Eliisale valmistanud. Seda voodit pidi nüüd üheks teiseks otstarbeks tarvitatama, mille peale vaga naine ei mõelnudki, kui ta seda armastusest Jumala vastu prohvetile valmistas. Ma juhin tähelepanu selle peale, et surnud laps seal voodis oli, sest selles on tähendus, kus pöördumata lapsed peaksid olema, kui me soovime, et nad päästetud saaksid. Kui me tahame lastele õnnistuseks olla, siis peavad nad meie südames olema -- päeval ja öösel. Mõtted oma päästmata lastest peame me oma vaiksele asemele kaasa võtma, oma öövahikorral peame nende peale mõtlema, ja kui me mure pärast uinuda ei saa, ka siis peavad nad meie meeltes olema. Meie voodi peab meie palvetest tunnistama: «Oh, et need armsad poisid ja tüdrukud, minu klassi lapsed, elava Jumala omadeks võiksid saada!» Eelija ning Eliisa õpetavad meile, et me ei pea lapsi enesest kaugele jätma, mitte välja ukse taha ega südamest välja, unustuse võlvide alla. Me peame lapse panema oma soojale kaastunde asemele, südame sisse, kui tahame, et ta ellu äratatud võiks saada.

Edasi lugedes leiame: «Ta läks sisse ning sulges ukse nende mõlemate järelt ja palus Jehoovat.» Nüüd läheb prohvet tõsiselt oma tööle ja meil on paras aeg saladust õppida, kuidas lapsi surnuist äratada tuleb.

Saladus on vägevas palves. Kui me Jumalalt õnnistust ei palu, siis meie avalikul ülesastumisel ei ole häid tagajärgi. Iga pühapäevakooli õpetaja mõju peab ülevalt tulema. Kui te iial oma tuppa ei lähe ja ust lukku ei pane, kui te iial armujärje ees oma laste eest ei palu, kuidas te siis võite oodata, et Jumal armuline on ja teie lapsed päästab? Teie palvest saagu haamer, mis kõva südame purustab, mida teie kõned iial pole suutnud teha. Paluge ka üksikult iga oma lapse pärast, see on suureks õnnistuseks! Tingimata on palvet tarvis, palju palvet, alalist palvet, tungivat palvet, niisugust palvet, mis ühtegi eitavat vastust ei taha kuulda, niisugust palvet, mida Luther taeva pommitamiseks nimetas. See on suurtüki ülesseadmine taevaväravate ette, see on viis, kuidas tulised palujad võidavad. Kui me võiksime selliseid taevassetungivaid ning jumalatsundivaid palveid paluda, siis ei lase Issand meid asjata oma palet otsida.

Pärast palvet tarvitas Eliisa abinõu. Palve ja abinõu peavad koos käima. Abinõu ilma palveta on hulljulgus. Palve ilma abinõuta on laiskus. Seal oli laps voodi peal ja seisis auväärne jumalamees. Pange tähele tema tegu: ta kummardab end üle surnukeha ja paneb oma suu lapse suu peale. Külm, surnud suu sai prohveti soojadest, elavatest huultest puudutatud ja värske, palava hingeõhu elujõgi voolas alla surnu külma, kivisarnase suu, kaela ja kopsu sisse. Seejärel pani püha mees armastusega täidetud lootuses oma käed lapse käte peale -- vana mehe soojad käed katsid surnud lapse külmi käsi. Siis laotas ta ennast lapse peale ja kattis teda terve kehaga, nagu tahaks ta oma elu selle surnud keha sisse saata. Prohvet ühendas end poisikesega ja otsustas omas südames kas koos lapsega surmas külmaks minna või siis last oma eluga soojendada. Mida see meile õpetab?

Palju ja selgesti! Näeme, et kui me tahame lapsele vaimulikku elu anda, peame end väga lähedalt ühendama lapse vaimuliku olukorraga. Ta on surnud mis surnud. Jumal tahab, et te tunnete, et laps oma üleastumistes ja pattudes niisama surnud on, kui teiegi kord olite. Jumal tahab, et teie õpetajana selle surmaga valusa, rõhutud ja alandliku kaasatundmise kaudu kokku puutute. Ma ütlesin teile, et me peame hingedevõitmisel tähele panema, kuidas meie Meister toimis. Ja kuidas Ta toimis? Kui Ta meid surmast tahtis äratada, mida oli Tal teha? Ta pidi ise surema! Ei olnud teist teed. Nii on ka teiega. Kui te seda surnud last ellu tahate äratada, siis peate ise surma koledust ja külmust tundma. Et äratada surelikke inimesi, on vaja surelikku inimest. Ma ei usu, et te tukki nõnda tulest välja võite tõmmata, et te tule palavust ei tunneks. Teil peab enam või vähem olema see Jumala hirmsa viha ja tulevase kohtu hirmu tundmine, muidu puudub teie tööl jõud ja tagajärg. Ma ei arva, et jutlustaja nende asjade kohta hästi rääkida võib, kui ta pole neid omal nahal kogenud. «Mina jutlustan ahelais,» ütles John Bunyan, «nendele, kes on ahelais.» Uskuge seda, et kui surm, mis teie laste sees on, teid hirmutab ja maha rõhub, siis on aeg, mil Jumal on valmis teid õnnistama.

Kui te end nõnda lapse olukorraga olete ühendanud ja oma suu lapse suu peale olete asetanud ning oma käed tema käte peale, siis te peate nii kaugele kui võimalik tema iseloomu, harjumuste ja olekuga kokku kasvama. Te peate endale lapse sõnad valima, et laps teid mõistaks; te peate asju lapse silmadega vaatama, teie südamel peavad lapse tunded olema; te peate nooruse kiusatusi temaga ühes tundma; te peate lapsepõlve rõõme ja kannatusi mõistma. Te ei pea selle asja raskuse üle nurisema ega seda liigseks alanduseks pidama. Kui te midagi enda jaoks liiga raskeks või alandavaks peate, siis pole teil pühapäevakoolis midagi teha. Jumal ei saa teie abil ühtegi last surnuist äratada, kui te pole valmis lapsele kõigeks saama, et ainult tema hinge päästa.

Te peate teadma, et lastele ei saa kõnelda kergemeelsel viisil. Üks juhm eksib väga, kui ta arvab, et tühi loba poisse ja tüdrukuid huvitada võib. Et väikesi õpetada, on meil usinat uurimist ja tõsiseid mõtteid tarvis. Te peate tõeliselt pingutama, et neid õpetades võiksite soovitud tagajärgi näha.

Nõnda me näeme, et Eliisa oli lapse surmas kindel ning ennast tema elluäratamise jaoks tarvitada andis. Kuid kõige enam näeme me tema kaasatundmist. Et Eliisa ise surnukeha külmust tundis, tungis tema ihu soojus selle sisse. Iseenesest ei äratanud see muidugi last ellu, aga Jumal töötas selle läbi -- vana mehe keha soojus tuli lapse sisse ja sai elustavaks abinõuks. Peaks iga koolitaja mõtlema nende Pauluse sõnade peale: «Me oleme saanud leebeks teie seas, nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi. Nõnda meie, teid ihaldades, olime valmis teile andma mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinged, sest te olite meile armsaks saanud.» Õige hingedevõitja teab, mida see tähendab. Jumal tahab meie kaastunnet õnnistada ja sündida lasta seda, mida tõde külmalt räägituna korda ei saada. Siin on see saladus. Teie peate, armsad õpetajad, väikestele omaenese hinge andma. Te peate selle lapse hukkaminekut tundma nagu iseenese hukkumist. Te peate tundma, et kui see laps Jumala viha alla läheb, siis see oleks teile niisama valus, nagu oleksite teie seal. Te peate otsekui preester selle lapse eest Jumala ees seisma ja tema eest paluma. Nii nagu poisikese ihu sai kaetud Eliisa kehaga, nõndasamuti peate te oma kaastundmisega katma lapsed ning nende eest võitlema.

Prohveti tegevuse tagajärg oli peagi tunda: lapse ihu soojenes. Kui rõõmus võis Eliisa olla! Kuid ma ei leia, et tema rõõm ja rahustus teda kuidagi hooletuks oleks teinud. Ärge olge sellega rahul, kui lapsed teile mõnikord lootust annavad. Ehk tuli kord tütarlaps teie juurde ning ütles: «Palvetage minu eest, õpetaja!» Olge rõõmus, see on hea märk, aga lootke veelgi enamat. Või nägite pisaraid ühe poisi silmis, kui te Kristuse armastusest rääkisite? Olge tänulik selle eest, et ihu soojaks saab, kuid ärge jääge sellega veel rahule! Kas võite oma vaevanägemises nüüd natuke laisemad olla? Aga mõelge, et te pole veel eesmärki saavutanud. Elu on see, mida te taotlete, mitte üksnes soojus. Mitte ainult patutundmine, vaid pöördumine on see, mida igatseme näha. Mitte liigutatud olek, vaid uuestisündimine -- elu, Jumala elu, Jeesuse elu -- seda on teie lastele tarvis ning miski vähem ei või teid rahustada. Siis ta tuli, kõndis kojas sinna ja tänna. Jumalamees oli rahutu, veel pole põhjust rahul olla. Laps sai soojaks -- kiidetud olgu Jumal selle eest -- aga ta ei ela veel. Seepärast pole prohvetil aega istuda, vaid ta liigub rahutult ringi. Ta ei võinud pilku trööstitu ema peale heita ega välja kannatada küsimust: «Kas laps elab?» Eliisa käis majas edasi tagasi, tema hing ei saanud rahu, ta puhanud. Püüdke seda püha rahulolematust aimata. Kui te kedagi natuke liigutatuna näete, siis ärge istuge maha ega öelge: «Temast on palju loota, tänu Jumalale, ma olen nüüd rahul!» Sest muidu ei saa te ühtegi päästetud hinge näha. Te peate patuste pärast kurb ja rahutu olema, kui te tahate Jumala koguduses vaimulikuks isaks saada. Pauluse tundeid peaksite te oma südames tundma: «Mu lapsukesed, kellede pärast ma nüüd jälle olen lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!» Oh, andku Püha Vaim teile niisugust sisemist ahastust, rahunemata olekut ja püha raskust, kuni te oma lapsi, kes lootust on andnud, täiesti päästetuina näete!

Kui prohvet natuke aega edasi-tagasi oli käinud, siis ta läks üles ja küürutas tema peale. Kui miskit on hea teha üks kord, siis on seda sünnis ka kaks korda teha. Mis kaks korda hea on, on seda ka seitse korda. Aga seal peab ootamine ja kannatus olema. Olite möödunud pühapäeval väga hoolsad, kuid ärge olge järgmine kord laisad. Kui kerge on seda jälle maha kiskuda, mis eile ehitatud! Kui Jumal aitas möödunud pühapäeval lastele näidata, et teil tõsi taga on, siis ei tohi te järgmisel pühapäeval näidata seda, et teil on ükskõik. Kui teie soojus lapse ihu soojaks tegi, siis hoidku Jumal, et teie hilisem jahedus lapse südant jälle külmaks ei tee. Nii tõesti, kui soojus Eliisast lapse sisse läks, võib külmus teie seest laste sisse minna, kui te neid ei armasta.

Eliisa kummardas end taas lapse üle palvete, õhkamiste ja rohke usuga ja viimaks sai tema soov täidetud. Siis aevastas poisike seitse korda ja avas silmad. See, mida lapsuke tegi, oli tundemärk elust. See ei olnud küll mingi väga kaunis heli, ent ometi oli see elumärk! See on ka kõik, mida me noortest lastest peaksime ootama, kui Jumal neile vaimuliku elu kingib. Mõned koguduseliikmed ootavad palju rohkem, aga mina olen rahul, kui nad vaid aevastavad -- kui nad mingitki armu märki välja näitavad. Võib-olla see on esialgu nõrk ja näib tähtsusetuna. Kui laps aga oma kadunud seisust tunnetab ning seejuures täielikult Jeesuse armu peale loodab, kuigi see üsna nõrka tunnistust annab ega ole selline, nagu me mõne usuteaduste doktori või usus täisealise käest ootaksime, kas me ei peaks selle eest Jumalat tänama ning last vastu võtma ning Issandale kasvatama!?

Võib-olla, et Geehasi, kui ta seal oleks olnud, poleks lapse aevastamist märganudki, sest ta polnud ennast lapse kohale kummardanud, aga Eliisa oli sellega rahul. Nii saame ka meie, kui me tõesti hingede pärast võidelnud oleme, aru esimestest armumärkidest ning oleme tänulikud Jumalale, kui see ka vaid «aevastamine» on.

Siis tegi poisike oma silmad lahti. Ja ma võin julgusega kinnitada, et Eliisa polnud iial nii armsaid silmi näinud. Ma ei tea, missugused need silmad olid, kuid tean, et iga silm, mida Jumal teil aitab lahti teha, saab olema väga ilus. Ma kuulsin ühte õpetajat hiljuti kõnelemas ühest «väga armsast poisist», kes hiljuti tema klassis päästetud sai, ja teist õpetajat rääkimas ühest «tublist tüdrukust», kes Issandat armastama oli hakanud. See pole ime, et need lapsed tublid ning armsad on nende silmis, kes nad Issanda juurde tõid, kuid Jeesuse jaoks on nad veel tublimad ja armsamad. Kallid sõbrad, tohiksite te ometi sagedamini näha neid lahtitehtud silmi, mis ilma teie jumaliku armu läbi õnnistatud õpetuseta oleksid olnud vaimuliku surma läbi täiesti pimedad!

Üks sõna manitsuseks. Kas teie hulgas on mõni Geehasi? Kui selles suures pühapäevakooli õpetajate hulgas on üks, kes muud ei oska teha, kui võõrast keppi kanda, siis mul on hale meel tema pärast. Oo, mu sõber, võiks Jumal teile ometi elu anda, sest kuidas te võite muidu Tema tööriist olla, kes teisi elavaks teeb?! Kui Eliisa ise oleks üks surnukeha olnud, siis oleks üsna mõttetu olnud ühte laipa teise peale panna ning sellest elu oodata. On asjatu väikesi surnud hingi ühe suure ümber koguda, nagu teie olete. Surnud ema ei saa oma lapsele mingit kasu tuua. Mis soojust võivad need oodata, kes tühja ahju ees külmetavad? Aga niisugune oled sina. Võiks üks armutöö kõigepealt teie see sündida, alles siis võiks Jumala Vaim teid paljude elavakstegemise juures töövahendina tarvitada.

Võtke, armsad sõbrad, minu vennalik tervitus vastu ja uskuge, et minu südamlikud palved on teiega, et te õnnistatud ja õnnistajateks võiksite saada.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

© Kehra Kogudus 1999. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee