|
|
Kas sa armastad nüüd Jeesust rohkem? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Guy Chevreau kõne pastoritele ja töötegijatele Helsinki Saalemi koguduses 27.5.1995.
Guy Chevreau on Kanada teoloogiadoktor, kelle erihuvi on olnud kiriku ja eriti ärkamiste ajalugu. Ta on olnud baptistipastor, praegu teenib Toronto Airport Christian Fellowship koguduses piibliõpetajana.
Umbes 1400 inimest on meie koguduses igal õhtul, väljaarvatud esmaspäev, kui meil pole koosolekut. Möödunud 16 kuu jooksul on meil viibinud vähemalt 300 000 külalist. Tulijaid on kogu maailmast. Antarktikast pole siiani keegi käinud, see on ka ainuke paik, kust pole tuldud. Külalisi pole olnud mitte üksnes kõigist maadest, vaid ka peaaegu kõigist uskkondadest. Vene ja Kreeka Ortodoksi kirikutest kuni Egiptuse Kopti kirikuni, katoliiklasi, preestreid ja munki, konservatiivseid evangelikaale, karismaatikuid. Vennad ja õed Kristuses on tulnud kokku, nii soliidses ametiriietuses kui ilma selleta. Nad on pannud maha selle, mis ajalooliselt on neid eraldanud. Me oleme koos Jumalat teeninud ja siis vendade ning õdedena üksteise pärast palvetanud, oodates ja uskudes, et taevane Isa õnnistab meid.
Kõige selle keskel on juhtunud üsna tavalisi asju. Aga just mõningate «eriliste» asjade pärast on hakatud seda nimetama Toronto õnnistuseks. See ei ole nimi, mida me ise oleksime omale valinud. Selle nime andis meile ilmalik inglise press 1994. aasta suvel. Meie usume, et see on Jumala õnnistus. Lihtsalt on olnud üks paik, kus Jumal on oma õnnistuse välja valanud, ma ei tea, miks see pidi olema Torontos.
Siinjuures on tähelepanuväärne see, et Jumal näib olevat oma Vaimu kaudu tegutsemas paljudes paikades üle kogu maailma. Üha enam ja enam oleme mõistmas seda, kuidas on Issanda tahe kogu maa täita oma auga, nii kui veed katavad merepõhja.
See, mis kõigi tähelepanu endale on tõmmanud, on mõningad füüsilised ilmingud ja manifestatsioonid. Inimesed naeravad hüsteeriliselt, nutavad pika aja jooksul, värisevad üle kogu keha. Ja mitte üks ega kaks ega kümme-viisteist, vaid mõnikord lausa terve koosolek. Mõnikord on tulnud katkestada jutlus umbes kümneks minutiks ja oodata, sest naerulained käivad üle koosoleku. Ma ei tea, kuidas teile tundub, kuid minul ei olnud koguduses varem kuigi palju rõõmsat. Kui ma vaatan Kanada seisukohast, siis mulle näib, et Jeesuse Kristuse kogudus vajab pisut unisusest ülesärgitamist. Ja seda just nende pärast, kes ei ole kogudusega seotud, väljaspoololijate jaoks. Ma mõtlen, et inimese elu peab olema juba päris vilets, kui tavalise koguduse tavalisel koosolekul oleks nende jaoks mingit rõõmusõnumit. Aga kui nüüd inimesed tulevad väljastpoolt ja vaatavad seda naervat kogudust, siis pole seal nende jaoks midagi vastuvõetamatut. See, mida kogudus Jumalast kõneleb, sobib sellega, mida inimesed koguduses teevad. Usun, et Jumal tahab meist teha õnnelikke ja rõõmsaid usklikke.
Teine asi on nendega, kes juba kaua on olnud koguduse sees. Nemad ei ole selles nii kindlad. Need välised ilmingud on köitnud kõigi tähelepanu. Paljud ehk ei ole kuulnud viimaseid sõnumeid, mis on toimumas. Möödunud nädalal oli viis meie koguduse inimest kutsutud ühte telesaatesse. See oli saade, mida näidatakse parima vaadatavuse ajal, kui teleri ees on 11-15 miljonit inimest. Meil oli tunni aja jooksul võimalik kõnelda Jeesuse Kristuse evangeeliumist ja Jumala Vaimu väljavalamisest. Saatejuht ise oli katoliikliku taustaga ning polnud just kõige innukam kirikuskäija. Ta oli rõõmus selle üle, et Jumal võib inimesi naerma panna. Saates oli ka üks pastor, kes jutuajamise sees tõusis üles ja ütles: «Ma olen olnud baptist nelikümmend kuus aastat ja tean, et kogudus on üks väga tõsine asi. Seal pole midagi naerda.» Me küsisime temalt, mida ta arvab Laul 126-st, kus räägitakse Siioni vangide tagasipöördumisest, kus nende suu on täis naermist ja keel hõiskamist; nad olid rõõmsad, sest Jumal oli neile suuri asju teinud. Ta ei vastanud sellele küsimusele.
Meil Kanadas on ilm veidi soojem kui siin, kevad on kaugemale jõudnud. Kõik, kes tulevad meie Airport Vineyard kogudusele külla, sõidavad läbi viljakast orust. Seal on palju viljapuuaedu, mis on praegu kaunilt õites, palju erivärvilisi õisi. Ma tooksin võrdluse nende väliste ilmingute ja viljapuuõite vahel. Neil omadus, et nad tõmbavad endale kõigi tähelepanu. Eriti pärast pikka-pikka talve, kui kõik on olnud otsekui väljasurnud. Talvel ei ole viljapuuaias midagi eriti kaunist. Seal on küll elu, kuid see ei paista välja. Kui tuleb kevad, siis puhkeb kõik õide. Ent kui see on ka kõik, mis juhtub, siis viljapuuomanik lõikab need puud peagi maha. Need pole mitte õiepuud, vaid viljapuud. Mõni kuu pärast õitsemist on normaalne oodata vilju. Kui neid ei tule, siis viljapuu pole oma nime väärt. Mis on aga nende väliste ilmingute taga? Kui mõne kuu jooksul ei ilmne vilja suuremas jumalakartuses, siis me peame kasutama sõnu nagu emotsionalism, erutumine, mingi sisemine tung, mis on leidnud väära lahenduse.
Kuueteistkümne möödunud kuu jooksul oleme me aga näinud mitte üksnes õisi, vaid ka vilju. Õhtu teise järel oleme näinud mitte üksnes füüsilisi tervenemisi ja emotsionaalseid ilminguid, vaid me oleme kuulnud kauakestnud sisemiste probleemide lahenemisest ja sügavate hingehaavade paranemisest. Jumal on inimesi vabastanud. Kus on tegemist patu ja patu tagajärgedega, seal on inimesed vahest tunde olnud koos Jumalaga ja paranenud. On olnud tuhandeid radikaalseid pöördumisi. Kus Jumala au on ligidal, seal pattudel pole enam sellist mõju ja meelevalda, nagu see tavaliselt kipub olema. Meeleparandus iseenesest ei anna meile veel väge patust vabaneda, see on Jumala and. On võimatu elada oma lemmikpattudega ning samal ajal nautida Jumala lähedalolu. Te olete ju küllalt kogenud teadmaks, et kellelegi ei meeldi ühteaegu teha pattu ja olla Jumala ligiolus. Kui te tulete Jumala juurde ning vaatate Tema auhiilgust, siis teie patud ei näi teile enam kuigi külgetõmbavaina. Igaüks ütleb: «Ma ei taha pattu, kui ma selle asemel võin olla Jumala juures.» Nii me jätame need patud ning otsime üha lisa Jumalalt. Ainult et asi pole siin selles, et meie nii väga otsime Jumalat ja sellepärast leiame Teda. See on Issanda initsiatiiv, kes on tulnud meie juurde meie pärast.
Olen oma elus kogenud nii palju Jumala armastust. Minuga on nii juhtunud, et pühendumisest Jeesusele sai elu koos Jeesusega. Siin on suur vahe. Selle tõttu on sündinud uus armastus Jumala sõna vastu, nälg ja janu Jumala järele. Palve ei ole mitte tüütu toiming, milleks tuleb end sundida, vaid eriline eesõigus. See on vabadus tulla Jumala palge ette. Jumalateenistus ja ülistus ei ole asjad, mida jälle peab tegema, vaid me armastame seda teha. Mõnikord on Jumala lähedalolu nii tuntav ülistuse ajal, ja kui me esitame eestpalvekutse, siis inimesed tulevad, et anda oma elu Jeesusele. Nad ei saagi alati kohe kõigest aru, kuid nad tunnevad Jumala mõju ning tahavad Temale kuuluda.
Kõige selle mõte on ikka viljakandmine. Ja põhiline kristlik vili on armastus. Järgnevate kuude jooksul te peate saama maitsta seda vilja. Kui sellega ei kaasne kasvamist Kristuse armastuses, siis on midagi väga põhimõttelist viltu läinud. Kui sinu ja su abikaasa ja laste vahel ei kasva armastus, siis ei ole Jumal sind õnnistanud. Kui sinu, pastori, ja jutlustajate, koguduse vanemate või töötegijate vahel armastus ei suurene, kui sinu süda ei pehmene ega sula Jumala inimestega kohtudes, kui sinu armastus ei kasva nende vastu, kes on väljaspool su kogudust, kui su hool nende igaviku saatuse pärast ei suurene, siis see, mis ka ei juhtuks sinuga, pole Jumalast. See võib võtta aega, nagu viljade valmimine ikka.
Viimase kuueteistkümne kuu jooksul olen näinud rohkem Jumala kuningriigi vilja kui kunagi varem. Võib-olla pole see sünnis öelda, kuid mulle tundub, et ma valiksin pigem kaks nädalat Airport' koguduses, kui 15 aastat teenimist enne seda. On juhtunud Jesaja 61. ja Luuka evangeeliumi 4. peatükis kirjeldatu. Pean silmas salme, kus räägitakse Jeesuse Kristuse evangeeliumist.
Olen nõus, et me vajame eristamisvõimet kõige selle keskel. Innustan teid palvetama vaimuliku eristamisvõime pärast rohkem kui kunagi varem. Paluge seda palvet, mis on Efesose kirja 1. peatükis. Seal Paulus palub, et Jumal annaks tarkuse ja ilmutuse vaimu Tema tunnetamises ja see avaks meie südame silmad, et võiksime Jumalat paremini tunda. Õpetussõnade 2. peatükis on nõuanne, et me otsiksime tarkust ja mõistust. Nii tore, kui see ka on, et kogudusse on tulnud elavnemine, kuid me oleme end tundnud ka eriliselt sõelutuina. Vaimude eristamine on saanud kõige nõutavamaks omaduseks. Iga kord, kui Jumala Vaim tegutseb, tekib vajadus ära tunda Jumala töö. Jumala Vaimu töö on alati midagi uut. Tingimata tekib ka teatav pinge sellega, mis on vana. Alati on olemas mingid traditsioonid, mis on meid toonud siiani. Kohe küsitakse: «Kas see uus on õige? Kas see on hea? Kas sellega kaasneb suurem jumalakartus?»
Vaadates tagasi ajalukku näeme, et alati on leidunud inimesi, kes arvavad: «Ei!» Nii oli ka Jeesuse päevil. Küllalt oli neid, kes ei pidanud seda heaks, õigeks ega jumalakartlikuks, mida Ta tegi. Vaadakem Johannese 7. peatükki, kus Jeesus astub üles lehtmajade püha viimasel päeval. Ta ütleb: «Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu Kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed.» Aga seda Ta ütles Vaimust, kelle pidid saama need, kes Temasse usuvad; sest veel ei olnud Vaimu, ei olnud ju Jeesust veel mitte austatud. Mõned arvasid, et Ta on prohvet või Messias, teised aga mitte. Nad tahtsid koguni Jeesuse kinni võtta. Rahva seas oli lahkmeelt Jeesuse tõttu. Ühed kostsid: «Ükski inimene ei ole iial nõnda rääkinud nagu see inimene!» Teised aga vastasid: «Kas teiegi olete eksitatud? Kas ükski ülemaist või variseridest on uskunud Temasse?»
Jeesus ise andis põhjust otsustamiseks aga ka lahkmeeleks. Kas see «uus» on Jumalast või mitte? Meilgi tuleb teha oma otsus selle Vaimu väljavalamise kohta. Avame Apostlite tegude raamatu 2. peatüki, liikudes edasi ruttu, sest see lugu on üsna tuttav. Kõigepealt on Nelipühi. Mõelgem nendele, kes olid sel ajal Jeruusalemmas. Mitte ainult jüngrid, vaid ka need juudid, keda nimetati tavaliselt jumalakartlikeks. Kui nüüd need jumalakartlikud kuulsid uudiseid võimsatest häältest ja tulekeeltest ning võõrastes keeltes kõnelemisest, mida nad pidid arvama? Kui sina kuuleks selliseid uudiseid? Kas pole, sa võtaksid pisut hoogu maha ja mõtleksid, millest see võib olla. Sa oled nii harjunud seda lugema Piiblist, aga kui korraga loeksid hommikulehest kohvitassi juures, et ühes koguduses selliseid asju sünnib? Kas sa ütleksid: «Ah jaa, see on ju see Jumala Vaimu väljavalamine, mida me ammu oleme oodanud!» Loeme Ap 2:12. Nad kõik olid hämmastunud ja kahevahel ning küsisid üksteiselt: «Mis see küll peaks tähendama?» Ja teised irvitasid: «Nad on täis magusat viina!»
Need, kes pilkasid, arvasid, et nad teavad, mida see tähendab: ilmselt on tegemist joodikutega. Nad ei teinud oma otsust mitte sellepärast, et kuulsid võõraid keeli kõneldavat. Paljud inimesed oskavad rääkida muid keeli peale emakeele. Kedagi ei peeta joobnuks sellepärast, et ta räägib keelt, millest teised aru ei saa. Maksin oma kooliraha selle eest, et õppisin ehitajaks. Tihti tegin seda tööd koos teistega, kuid ei pidanud neid sugugi joobunuks selle tõttu, et nad ei rääkinud omavahel inglise keeles. Mõnikord olid nad joobunud millestki, mida leidus nende lõpunapaunas. Joobumusel on mõju meie käitumisele. Sageli hakkab kõik meile natuke naljakana tunduma. Me ei suuda enam sirgelt käia, me ei sobi autot juhtuma. Kõige tavalisem asi joobumuse juures on see, et inimesel kaovad teatud «pidurid» ja eneseväärikusega seotud tõekspidamised. Kui alkohol mõjutab inimese kesknärvisüsteemi, siis midagi otsekui pääseb lahti, vabaneb.
Oma koosolekutel me oleme näinud inimesi, kelle meelest kõik on nii naljakas. Nad ei saa normaalselt käia. Me teame, et kui oled joobunud, siis ära juhi autot. Nad ei saaks sellega hakkama. Tundub, nagu oleks neil miski «lahti läinud». Aga selles vabaduses nad tunnevad enam Jumala armastust. See vabanemine aga ei kao mõne tunniga, nagu joobumus, vaid see kestab, see on muutus. Meil aga tuleb otsustada, kas selline vabanemine, mis meid hämmastab, on Kristuses või on see midagi, mida tuleks taunida.
Sellistel nähtustel on pretsedente ajaloos. John Wesley, keda tuntakse metodismi rajajana, kõneleb sarnastest ilmingutest oma teenimises. On neid, kes loevad Wesley tekste erapoolikult. Nad valivad, mida lugeda. On väiteid, et Wesley oma teenimise alguses sallis ebatavalisi ilminguid, ent lõpupoole enam mitte. See on Wesley tekstide eelarvamusliku lugemise tulemus. Vaatasin tema päevikut 1759. novembrist. See on 20 aastat pärast nn «Wesley ärkamise» algust, need on küpse jumalamehe sõnad. Me võime õppida sellest eristamise tarkusest, mida ta üles näitab keset kõikvõimalikke ilminguid. Ta kirjutab:
«Pealelõunal oli Jumal selgesti meie lähedal, mitte niivõrd süüdimõistval kui lohutaval viisil. Tundsin selgesti erinevust sellest, mis oli siin olnud, kui olime viimati selles paigas.» Wesley rõhutab paljudes kohtades just seda, et kui Jumala Vaim avaldab oma mõju, siis Ta teeb seda ikka mingil uuel viisil. Paljudel meist on ootused, kuidas Jumal peaks tegutsema, eelarvamused vormide suhtes. Võib-olla te mõtlete, et kui siia on tulnud mees Torontost, siis kõik hakkavad naerma. Aga see on asi, mida Jumal on tegemas Torontos. Kui me oletame, et Jumal peab siin hakkama tegema sedasama, mida Ta tegi seal, siis me võime minna mööda sellest, mida Jumal on tahtnud teha siin. Wesley kirjutas, et enne oli Jumal toonud inimesi võimsale patusüü tundmisele, teinekord samas kohas aga lohutas ja kinnitas neid. Siin jälle võib olla vastupidi. Selle asemel, et lasta teil naerda ja vabaneda, tahab Jumal ehk tuua teid suurele patutunnetusele. Äratuse ajalugu uurides võime näha, et need kaks on sellised vastandlikud piirnähtused - joobumus Vaimus ühelt poolt ja radikaalne patusüü tunne ja tunnistamine teiselt poolt. Meie peame täna ja homme näha saama, mis on aga Jumal valmis pannud meie jaoks.
Wesley jätkab: «Ei olnud transsilangemisi, ei olnud nutuhooge, ei kukkumusi.» Need on asjad, mida meie oleme rohkesti näinud Toronto Airport Vineyard koguduses. Mõned inimesed on värisenud väga kõvasti. Üks mu sõber rappus nii kõvasti, et tool, millel ta püüdis istuda, läks katki. Wesley märgib, et mõned värisesid ja paljud said üle valatud suure rahuga. Ning nädal nädala järel oleme me seda Torontos näinud pastorite ja töötegijate juures. Kõik see pinge, mure, stress, koormad ja mõnikord üleväsimus ja kibestumus, mida need inimesed endaga kaasas kannavad - selle Jumal katab suure rahuga. Kui me siin palvetame ja ülistame, siis tee enese juures väike test: vaata, kui palju pinget on sinu sees.
Mõni kuu tagasi palusin ühel konverentsil pastorite pärast. Laulus 23 on sõnad: Issand on minu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamise veele saadab ta mind. Aga see pastor kukkus sinna minu jalgade ette ja lamas seal, kui ma palusin tema naise pärast. Korraga tundsin, et keegi sikutab mind püksisäärest. «Ma ei saa ennast liigutada!» kähistas pastor. Ma ütlesin talle, et see on OK, seda juhtub tihti ja eriti just pastoritega. Aga ta seletas veel ägedamalt: «Ei, sa ei saa aru, ma ei saa üldse püsti tõusta!!» Ma ütlesin, et see on hea, puhka Jumala ligiolus! «AGA MA EI SAA TÕUSTA!!!» «Võib-olla Jumal tahab sulle midagi öelda,» pakkusin. Ta vajus ohates maha ja lebas seal neli tundi. Koosoleku lõppedes pandi toolid tema ümber. Kahe koosoleku pärast tulin teda vaatama, tal oli üsna lambukese nägu peas. «Kas sa mäletad mind?» küsisin. «Jaa, mulle tulevad need püksid meelde. Sa küsisid, et ehk Jumalal on mulle midagi öelda. Samal hetkel tundsin, kuidas üks pingutamise koorem minult ära võeti.»
Olen näinud väga palju pastoreid, kes on sarnaseid asju kogenud. Me oleme aeg-ajalt valesti mõistnud Jeesuse sõnu: «Mina ehitan oma kogudust.» Me tahame küll kõige paremat, kuid teeme selle vea, et püüame võtta endale Jeesuse koha ning ise ehitada Tema kogudust. Teiegi hulgas on neid, kes on siia tulnud, olles täna nii lähedal oma vaimulikule pankrotile. Võib-olla on siin neid, kes on mõelnud, et Jumal, kui Sa täna midagi minuga ei tee, siis on kõik läbi. Ja ma tean, et see pole mingi ohkamine, vaid karm tõsiasi. Sinu oma jõud, oma võimed ja ressursid ei ole olnud piisavad, et Jumala riigis midagi korda saata. Ma arvan, et läbipõlemise äärele jõudnud pastorite olukord on üks põhjus, miks Jumal on pannud nii paljusid põrandale lebama. Paljud meist puhkavad just lamades. Usun, et siin on vähe neid, kes ei vajaks ühte puhkust Jumala armastuses, et meie hing saaks värskeks ja tugevaks Temas, et me saaks ühe värske ja jõulise armukogemuse osaliseks, et me saaksime vaimuliku kogemuse, mis annaks meelevalla ja julguse kuulutada Jeesuse rõõmusõnumit. Me teame, et me ei saa seda teha iseenese jõududega. See oleks nagu viljapuu, mis keset veebruari punnitab kõigest väest, et tuua esile ühte viljakest.
Tuleme veel Wesley juurde. Ta ütleb, et ilmingute juures ei peaks me tegema kahte asja: lükkama kõike korraga tagasi või võtma kõike korraga vastu. Tõde on kusagil siin vahepeal. Jumal kindlasti mõjutab inimesi patu küsimuses, nii et nad tulevad patutundmisele. Kui Jumal sinu vastu hakkab rääkima, tuues südame sügavustest esile asju, mis sinna on püütud suruda, siis see mõjub sulle tuntavalt. Ent Wesley ütleb ka, et need ebatavalised nähtused on meie julgustuseks. Võin lisada siia oma tunnistuse ja naise oma, et tulles läbi nendest uuendustest, me tundsime Jumala armastust enda vastu niisugusel erilisel viisil, nagu ei iial varem.
Me ei saa võtta neid nähtusi üheselt puhtaina. Siin on koht, kus me vajame eristamisvõimet rohkem kui mujal. Jah, saab olema aeg, kus me võime näha Jumalat puhtalt teineteises. Aga praegu me oleme siiski liha, ja ma võin lubada, et homsel koosolekul te saate nägema ka lihalikke «ülelööke». Alati leidub inimesi, kellele pole kuigi palju vaja, et nad hakkaksid kogema ja tegema igasuguseid imelikke asju. Neil on lihtsalt lõbus äraolemine. Võib-olla juhtub koguni rumalusi, asju, millel pole Püha Vaimuga midagi pistmist. Aga kui jutt on läinud lihalikele ilmingutele, siis palun pange tähele, et kõiges vigade otsimine ja kohtumõistmine on samuti lihalikud ilmingud. Olen avastanud, et neid, kes on liiga innukad Jumala otsimisel ja lähevad mõnikord veidi viltu, on kergem parandada, kui neid, kes aina vigu otsivad ja kõike arvustavad. Niisiis on meil vaja eristamismeelt, et mõistaksime, mis on läinud viltu ning parandada ja suunata seda igatsust Jumala järele õiges suunas.
Wesley on öelnud, et viimasel ajal on tulnud saatan matkima seda, mida Jumal teeb. Me teame, et saatan on see, kes püüab matkida või võltsida seda, mida Jumal on tegemas. On selliseid Jumala väe avaldumisi, mida saatan püüab matkida. Näiteks võida sa näha kolme inimest kõrvuti, kelle juures on esile tulnud üks ja sama asi. Üks neist on Jumala mõju all, teisel on lihtsalt mõnus olla, kolmandal on deemonlik mõju. Me peame paluma, et suudaksime vahet teha ning siis teenida neid inimesi vastavalt sellele, mis nendega on toimumas. See on olnud väga põnev aga ka väga raske meie jaoks.
Lõpetan siinkohal, et saaksite esitada küsimusi.
Küsimus: Millist sorti side ja mõju ja suhtumine on Toronto Airport Vineyard kogudusel selliste liikumistega, mida juhivad mehed nagu Rodney Howard Brown, Kenneth Hagin, Benny Hinn?
Ilmselt on siin kõne all meie suhtumine eduteoloogiasse. Kuhu asetume ühes kirjus teoloogilises spektris? Siin väärib meenutamist, et Toronto Airport kogudus kuulub Vineyard-liikumisse. See määrab selle, mida peame väärtusteks, samuti misjoniteoloogia ja -strateegia. Meie väärtushinnangud erinevad eduteoloogia omadest. Meie loosung on päris lihtne: Käime Jumala armastuses ja jagame seda välja. Siin on vähemalt üks sõna, mis erineb edudoktriinist: väljajagamine. Kui eduteoloogia küsib Jumalalt aina juurde, et minna ikka rikkamaks ja rikkamaks ja rikkamaks, siis meie jagame seda välja, mida oleme Jumalalt muidu saanud. Tõsi, meie koguduse pastor John Arnott ja Benny Hinn on sõbrad, samuti on J. Arnott käinud R. H. Browni koosolekul, kus tema pärast ka palvetati. Meil pole probleeme selle võidmise tunnustamisega, mida Jumal neile meestele on andnud. Aga eks teiegi, kui sööte kala, siis sülitate ju luud välja. Mitte kõik, mida need mehed on tegemas, ei kajastu Vineyard koguduste tõekspidamistes.
Küsimus: Mida teha deemonlike ilmingutega palveteenistuste ajal?
Ilma et ma tahaksin vähendada küsimuse olulisust, küsiksin: kas saatan on tulemas või minemas? Kui Issand valab välja oma õnnistuse, siis needus taganeb. Kuid iga kord, kui Jumal erilisel viisil tahab õnnistada, tekib konflikt saatanaga teravamalt kui muidu. Kui me kiidame Jumalat ja kuulutame sõna, siis toimuvad vabanemised saatana mõju alt. Jumala valgus ja kirkus on nii suur, et pimedus peab taganema. Sageli juhtub, et vabanemine on vahetu ja kiire. Kuid mõnikord on tulnud tunde palvetada ühe inimese pärast. Seejuures oli tunne, nagu oleks me mudaaugus olnud, nii palju räpasust tuli välja. Siiski toimus mõne minuti jooksul imeline ja jumalik vahetus: needus asendus õnnistustega, pimedus valgusega, painatus rahuga, segadus kindlusega. Taas on siin hädavajalik vaimude äratundmine.
Kord tuli koosolekul minu juurde üks noor ema, kes oli nii erutatud, kuna ta arvas nägevat nii palju deemonlikke ilminguid enda ümber. See, mis tegelikult toimus, oli tõenäoliselt lihtsalt «eestpalves sündimine». Ma ei tea, miks see nii on, aga aeg-ajalt juhtub, et eestpalve ajal inimesed teevad sellist häält, nagu oleks tegemist sünnitusega. Ja see naine tuli ning ütles, et see mida ta nägi, ei võinud olla Jeesusest, sest see polnud üldsegi ilus. Kõik, mida Jeesus teeb, on kaunis, arvas ta. Tema süles oli üsna suur beebi. Ma küsisin, kui kaua sa vaevlesid, enne kui see laps sündis. «See võttis aega oma 30 tundi,» tuli kiire vastus. Ma rääkisin talle, et see viis, kuidas laps sündis, oli vaevaline, samuti polnud selles midagi eriti kaunist. Kuid uus elu, mis oli tulemuseks, oli seda vaeva ja viletsust väärt. Naine ei saanud ikka aru, millele ma viitasin. Peame olema kannatlikud, kui tahame näha uut vilja. Mida tähendab teie arvates see, kui Paulus ütleb, et ta on lapsevaevas mõnede kristlaste pärast, kuni Kristus saab kuju nende sees?
Küsimus: Kuidas võin täituda Püha Vaimuga igal päeval?
Uus Testament kasutab valdavalt grammatiliselt kestvat olevikku, kui ta räägib Püha Vaimuga täitumisest. See kirjeldab jätkuvat ja kogu aeg toimuvat tegevust. Nii võime Pauluselt lugeda: «Olge jätkuvalt ja kogu aeg täitumas Püha Vaimuga.» Ja seda niikaua, kuni võime mõista kui lai, pikk, kõrge ja sügav on Kristuse armastus. Me tarvitseme Jumala Vaimu, et Ta meile jätkuvalt ilmutaks Jumala armastust. Praktiliselt tähendab see, et paluge aina lisa! Isiklikes palvetes koos Jumalaga paluge: «Jumal, täida mind oma Vaimuga!» Kui te tahaksite saada ühekorraga kõik selle, mida Jumal tahab teile anda, siis peate meelde tuletama, et teie süda on patust rikutud. Me vajame uut ja värsket Vaimu täitmist ning armu armu peale igal päeval. Jeesus ütleb, et meie Taevane Isa annab heameelega Püha Vaimu neile, kes seda paluvad. Soovitan teile ühe lihtsa palve: «Rohkem, Issand!»
Küsimus: Miks esineb karjumist, valjusti palvetamist, lärmi, loomahäälitsusi?
Sellise lärmi puhul on taas tegemist «õitega», mis köidavad igaühe tähelepanu. Isegi kogudustes, kus ollakse harjunud valjuhäälse palvekooriga, inimeste kukkumisega, on mõningad loomaaiahääled hämmeldust põhjustanud. Tegemist pole mitte vaid lõvidega. Kord hommikul helistas meile murelik pastor, kes ütles, et neil oli eile õhtul äratuskoosolek, aga nüüd on neil üks «kotkas», kes ikka veel lendab. Ükskord oli meil keegi, kes aina kires. Kui ta pisut rahunes, kutsusime ta tunnistama. «Me näeme, mis sinuga on välispidiselt juhtunud, kuid räägi, mida Jumal on sinuga teinud sisemiselt.» See naine oli mitu korda meie koosolekul olnud ja tervenenud füüsiliselt kui hingeliselt. Muutus selle naise elus oli ilmne. Ta tahtis sellest kõigile kuulutada. Ja ta kires. Kui me küsisime, mis kiremine see olgu? Ta naeratas ja ütles: «Alanud on uus päev Jeesuses...» See mida me kuulsime ja nägime oli üks vaimulik pantomiim. Sümboolne käitumine ja häälitsused püüdsid edasi anda ühte sügavat tõde. 2Kr 5:17 «Kui keegi on Kristuses, siis on ta uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!» Üks pilt on väärt tuhandet sõna! Enamus inimesi on raskustes, sest vasak ajupool kipub meid ratsionaalsusega valitsema. Mida te arvate, kui loete Hesekieli raamatu alguses lendavatest ratastikkudest ja mitmenäolistest olenditest? See on nii kummaline, millest seal räägitakse, me üritame seda kuidagigi seletada. Kui me loeme Jeremija raamatut, siis me leiame, kuidas Jumal õpetas prohvetit nägema vaimulikke asju. Üsna alguses küsib Jumal: «Jeremija, mida sa näed?» Ja nii palju kordi. Jeremija õppis Jumalalt vastu võtma prohvetlikke sõnumeid.
Tulles tagasi lõvihäälitsuste juurde, siis need on olnud sageli seotud julguse ja meelevalla kasvamisega Jumala sõna kuulutamiseks. Ma kuulsin esimest korda lõvi möirgamist ühe Hiina pastori suust. Kui ta hiljem tunnistas, siis ta kõneles, et aastatuhandeid on tema rahvas olnud ühe lohemao valitsuse all, aga nüüd on tulnud aeg, kus lõukoer Juuda soost on tõusnud ja ajab lohe ära.
Meil on olnud inimesi, kes näevad välja otsekui härjad võitlusareenil. Nad on tulnud lõhestatud kogudusest ning nüüd nad «ründavad» eraldusmüüre. Kõik need asjad on üsna algelised väljendused. Kuna need on nii uued, siis palju on arusaamatut. Inimesed reageerivad nii kuidas nad oskavad sellele, mida Jumal neis teeb. Nende asjade käsitlemisel me peame seda mõistma. Nii nagu Jeesus ütles, nisu ja lusted kasvavad segamini. Kui me oleme nii innukad kohe välja kitkuma kõike lustet, siis kaotame ka nisu. Kui me iga hinna eest püüame kõike raamidesse panna, on oht summutada Püha Vaimu uuendav toime. Lugegem ikka ja jälle 2Kr 5:17, ning pidagem meeles, et Jeesuses on tõusnud uus päev!
Küsimus: Mida teha, kui pastor jutlustab ja inimesed puhkevad äkki naerma?
See sõltub mitmest asjast. Kui enamus kogudusest teeb seda, siis pole muud teha, kui lasta sellel nii olla. Kui see juhtub sulle, kui sa jutlustad, siis tuleb sellest üks lühike jutlus. Võib-olla üks sellistest, mida inimesed nii kergesti ei unusta. Pole suur probleem, kui sa saad aru, et enamus kogudusest on rõõmsaks läinud ja naerma hakanud Jumala tõttu. Aga sulle võib ka tunduda, et sada inimest naeravad sinu üle... Sa pead otsustama, kas sa kannatad selle ära, kui Jumal tahab su jutluse katkestada.
Asi on erinev, kui üks-kaks inimest naerma puhkevad. Siis peame vahet tegema, kas naer on lihalik või mitte. Kogemuste rohkenedes sa õpid eristama lihalikku naeru ja naermist, mis on Jumalast. Sa hakkad eristama, kas see on puhas ja vaba ilming või teeseldud ja pingutatud. Ja kui sa oled selle kindlaks teinud, siis sellest sõltub, mida edasi teha. Vaevalt on teie koguduses on spetsiaalne naeruruum, kuid üks eraldi tuba võiks olla. Siis mõned koguduse teenijad võiks aidata neid naerjaid minna sinna ruumi ja julgustada neid nautima Jumala ligiolu edasi seal. Seejärel juhtub tavaliselt üks asi kahest võimalikust. Kui see naermine on Vaimust, siis sa võid selle inimese panna naerutuppa ja lukustada ukse ning lasta tule ära - tema naudib endiselt Issanda ligiolu. Aga kui see naer on lihalik, siis selles toas lõpeb see tavaliselt paari minutiga. See inimene lihtsalt on otsinud enesele tähelepanu. Naerutoas ta seda ei saa.
On oluline, et me käituks inimestega delikaatselt. Kui me hõikame kantslist, et hei sina ja sina, kas sa ei oleks nüüd vait ja ei istuks maha! - siis lihalikele nähtustele lisab see vaid hoogu. Samuti viime me inimesi ilmaaegu kimbatusse. Kui keegi koguduse vanematest aga läheb ja kutsub nad kõrvale, vajadusel palvetab nende pärast, siis sageli sellele inimesele piisab tähelepanust ja ta rahuneb. Ma usun, et mõistame seda: igaüks meist vajab tähelepanu. Enamus meist on õppinud ära, kuidas seda teistelt viisakal teel saada. Hea viis inimeste tähelepanuvajaduse rahuldamiseks on organiseerida osa kogudusetööd väikestesse gruppidesse. Sellistes rühmades saab igaüks paremini toidetud, teda pannakse vajalikul määral tähele.
Tahan selle teema lõpetuseks anda nõu: Kui tekib vajadus langetada otsuseid ilmingute või muude ebatavaliste nähtuste osas ning on olemas oht teha vigu, siis tehke pigem see viga armulisuse kui hukkamõistu suunas.
Küsimus: Kui koosoleku lõpus toimub inimeste pärast palvetamine, kas sel ajal on sobiv laulda ülistuslaule?
Meie muusikud ja ülistajad on osa teenimisrühmast. Inimesed peavad tihti ootama palvejärjekordades enne, kui palveteenijad nende pärast palvetama saavad hakata. Ülistuslauljad teenivad neid, kuni inimesed on ootamas. Muusika, mida meie oleme kasutanud, ei ole liiga vali ega energiline. See on pigem pühitsuslik, tunnistuslik, evangeeliumi sõnumit kandev. Need on sellised laulud, et ma olen ise mitu korda saanud neid laulusõnu kasutada oma palvetes inimeste pärast.
Küsimus: Mida tuleb kogeda, mis peab enne minuga juhtuma, et teenida ise eestpalvetajana?
Üks põhjusi, miks paljud meist, Jumala riigi töötegijatest oleme nii läbipõlenud, on see, et me oleme teenimas täis pea aga tühja südamega. Meil on palju valgust aga vähe soojust. Sellise eestpalveteenistuse sisu tuleb südamest. Sa ei saa jagada välja seda, mida sa pole ise esmalt vastu võtnud.
Küsimus: Kas eestpalvele tulevad ühed ja samad inimesed, et jälle ja jälle saada vabastavaid kogemusi või on kord saadud vabanemine püsiv?
Me oleme julgustanud inimesi tulema eestpalvele uuesti ja uuesti ja uuesti. Põhja-Ameerikas on levinud reklaam juuksegeelist, mille ainsast tilgast pidavat piisama soengu säilitamiseks. Usun, et Jumala Vaim ei tööta sellisel viisil. Me palume Jumalat, kes võib teha palju kordi enam, kui me mõelda või paluda oskaksime. Mingis punktis siiski peaks toimuma üks pöördumine, muutus, nagu näiteks oli selle naisega, kes meil kires. Kui me aga ainult võtame vastu ja saame ja võtame vastu ja saame, aga mitte midagi ei muutu, siis on midagi valesti. Me käime Jumala armus ja jagame seda välja.
Mõned meist, kes oleme ametis kogudustes, oleme aga otsekui taimed põuaajal. Pinnas on nii põlenud ja kõvaks kuivanud, et kui vesi tuleb, siis suurem osa sellest valgub ära. Meie teenimine on olnud nii raske ja vaevaline, et sõna otseses mõttes on küsimus meie ellujäämises. Jumal kallab oma õnnistuse selliste inimeste peale, aga suurem osa valgub ära, ainult vähe imbub. Usun, et mõistate, et mitmed meist vajavad kestvat niisutamist ja ülevalamist, et koorik saaks pehmendatud ja vesi võiks sisse tungida. Siis on loomulik, et me tuleme uuesti ja uuesti vee juurde, eestpalvele, kuni kivinenud pinnas pehmeneb. Ja siis ühtäkki jõuab vesi juurteni ning see lausa neelatakse ära! Läheb mööda mõni päev ja siis hakkavad puhkema õied ja ei jää tulemata viljadki.
Muuhulgas on meil selline komme, et eestpalvetajad ei lähe enne koosolekult ära, kui nad on üksteise eest palvetanud. Nemad on andnud välja, nad vajavad ka vastuvõtmist Jumalalt.
Tahaksin nüüd veel peatuda mõnel asjaolul, mis puudutab eestpalveteenistust ennast. Asi pole selles, et ma nüüd ütlen sulle, mida sa peaksid tegema. Aga ma tahaks, et teie teaksite, kuidas meie seda teeme. Sa võid seda tähele panna, hinnata, muuta, omaks võtta, hüljata - kuidas soovid.
Meie eestpalveteenistuses on igal eestpalvetajate grupil üks kinnipüüdja. Seda sellepärast, et me soovime luua inimestele nii turvalisi tingimusi kui võimalik. Me räägime inimestele, et see pole sellepärast, et me ootame, et nad kukuksid, vaid see on juhuks, kui nad peaksid kukkuma. Mitte see ei saa viga, kes kukub, vaid see, kes võib alla jääda. Niisiis on see kinnipüüdja seal ennekõike nende pärast, kes juba põrandal võivad olla. Kui muusika mängib, siis inimene ei pruugi kuulda, et keegi tema taga seisab. Sellepärast kinnipüüdja puudutab korraks inimest selja tagant vöökohast ja siis võtab käed eemale. Siis see, kelle pärast palvetatakse teab, et keegi on tema selja taga. Me manitseme kinnipüüdjaid ja eestpalvetajaid, et nad mingil viisil ei üritaks inimest pikali lükata ega tõmmata. Nad ei puuduta inimesi.
Kõigil eestpalveteenistuses olevatel inimestel on rinnas märgid nimedega. See loob teatava usalduse, sest siis ei tule mitte juhuslikud inimesed teiste eest palvetama. Meie koguduses on alati pooled või enamgi inimestest külalised, kes ei tunne meie koguduse inimesi. Ka meie ei tea alati seda, missugused külalised ja mis kavatsustega nad meil on. Ma usun, et meil on koosolekul inimesi, kes palvetaksid paremini kui meie, aga me ei tea, milline on nende süda. Seetõttu palvetavad meil need, kellede südant me tunneme ja usaldame. Neile ma anname need rinnamärgid. Ja kui sinu pärast on palvetanud inimene, kelle seda märki pole, siis me ei tea, mida sa oled saanud. Nimed on nendel siltidel vastutuse pärast. Enne palveteenistuse algust me ütleme inimestele, et kui nad tunnevad, et midagi on valesti selle eestpalvetajaga, siis avagu nad silmad, lugegu rinnasildilt nimi ja kõnelgu sellest vanempastorile. Kui see eestpalvetaja on toiminud ebakohaselt, siis ta kaotab oma sildi. Näiteks, kui keegi tunneb, et palvetajad püüavad teda pikali lükata, siis mingu ta ja rääkigu sellest pastorile.
Kui inimene jõuab oma järjekorraga eestpalvetajate juurde või leiab eestpalverühm kellegi, kes ootab eestpalvet, siis on ta mõnikord suletud silmadega ega märka midagi. On hea, kui eestpalvetaja teda korra küünarnukist või õlast puudutab ning küsib tema nime, et nimeliselt tema pärast paluda. Kui aga mitte, siis pole ka midagi katki, ma võin palvetada lihtsalt õe või venna pärast. Aga kui me hakkame palvetama, siis me inimest enam ei puuduta. Kui ta peaks kukkuma, siis on see tema ja Jumala vaheline asi. Kui mingisugused ilmingud hakkavad ilmnema, siis ole selle inimese vastu nii lugupidav kui võimalik, jätka palvetamist.
Kui te kutsute inimesi eestpalvele, siis te võite peagi kogeda, et meie kirikud ei ole ehitatud sedasorti teenistuste jaoks. Seal ei ole ruumi üksteise pärast palvetada. Kirikud on ehitatud nii, et inimesed kuuleksid sõna ja siis läheksid koju. Harva on kirikutes ruumi, et inimesed saaksid reageerida sõnale, et õed ja vennad saaksid üksteise eest palvetada.
Mis puutub palvetamisse, siis me kõigepealt õnnistame seda inimest Jeesuse nimel. Palvetame vaikselt keeltes, et ehitada üles iseennast mõistmaks Issanda kavatsusi selle inimese suhtes. Oleme tihti palunud valgust, et Isa ilmutaks end sellele inimesele ja palume seda, mida Jumal meile ilmutab selle inimese õnnistamiseks. Usaldame Jumalat, et Tema teeb tööd selle inimese juures. Me peame olema julged, ent alandlikud. Kord palvetades ühe pastori pärast sain sõnumi, mida oli talle nii raske öelda. Usun, et sellistes olukordades pole mitte õige aeg lausuda tähtsalt: «Nõnda ütleb Issand...» Ütlesin sellele inimesele, et ta kuuleb nüüd midagi kummalist. Lisasin veel: «Kui selles pole midagi sinu jaoks, siis lase lihtsalt teisel tulla palvetama sinu pärast.» Siis ma ütlesin sellele pastorile: «Mulle tundub, et Jumal tahab sulle öelda, et Tema võtab sind palju vähem tõsiselt, kui sa võtad iseennast.» Astusin igaks juhuks sammukese eemale. Pastor vaatas pisut maha, siis naeratas kergelt ja siis purskas naerma. Ta ütles: «Ma võtsin selle vastu nagu Issanda sõna.» Ma õppisin sellest, et kui tuleb selline kummaline sõnum, siis Issand võib sinu kaudu rääkida selle inimese südame vastu. Issanda soov on meid vabastada, parandada, õnnistada.
Ilmunud ajakirjas Teekäija Juuli-August 1995
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee