Tähelepanekuid palve ja koguduse kasvu seminarilt (Juhtimine, identiteet, evangelism)

Tähelepanekuid palve- ja koguduse kasvu seminarilt

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Soome Vabakirik, Hämeenlinna, 22-25.10.1998

Kõnelejad: Mike Clarkson, Oaktree Church of England, koguduste rajaja ja pastor
Simo Lintinen, Soome Vabakiriku Teoloogilise Seminari juhataja
Mannu Rongong, Eestpalvetajate liikumise esindaja, Nepaal
Kjell-Axel Johansson, Rootsi, Nybygget, Stockholmi Eelimi koguduse pastor

Tähelepanekud S. Lintise sarjast Juhi süda koos viidetega M. Clarksoni ja K-A Johanssoni samasuunalistele loengutele.

On kahesugust juhtimist:

Eesminemine (eeskuju, teenäitamine)
Valitsemine (organiseerimine, kr. kyberneo).

Tänapäeva kontekstis kipub esimene viis jääma teise varju. Juhtidelt oodatakse oskusi, isiksuslikud omadused ei saa piisavalt tähelepanu. See tendents ilmneb ka viimastel aegadel välja antud juhtimisalast kirjandust analüüsides: personality&integrity mis olid klassikalisteks võtmesõnadeks, on asendunud skills&image võtmesõnadega. Juhtimisest on palju väärkäsitlusi (võimu ja autoriteedi rakendamine, positsiooni saavutamine, manipuleerimine jms), sest elame langenud maailmas.

Inimlike võimete alusel valitud juhtidel on oht hakata põdema «Sauli sündroomi». Kui Jumal viib nad kohtadesse, kus tuleb langetada otsuseid Jumalast sõltuvalt, otsustavad nad sageli selle kasuks, millele aplodeeriksid inimesed. See viib vaimuliku juhtimise kriisi ja läbikukkumiseni. Iseloom on kirjeldatav stiimuli ja reageeringu vahega. See tulebki välja vaid kriisis. Jumal on võimeline siiski seda ette nägema («näeb, mis südames»).

Milline on sinu kui vaimuliku juhi asend teljel «inimeste ootused - Jumala sõna meile»?

Küsimus on sageli selles: Kust ammutame meie oma identiteedi?

Võimalus 1) Sellest, mida inimesed meile ütlevad ja meilt ootavad?

Võimalus 2) Sellest, mida ütleb Jumal.

Kriitiline on küsimus: Kumb on meie tegelik, oluline ja määrav identiteet?

Jh 1:42 on näide Jumala antud identiteedist. «Sina oled Siimon, aga mina ütlen sulle, et sa oled Peetrus...» Meil on «nimi» (inimeste antud, UT ajal kandis ehk rohkem identiteeti, kui tänapäeval), identiteet, mille meile on andnud inimesed. See sisaldab komponente meie päritolust (rahvus, sugupuu), isiklikust ajaloost jne. Meil on kalduvus uskuda seda, mida inimesed meist ütlevad. Kas eestlane võib teha rohkem, kui eestlane teha suudab?

Miks me hoolime niipalju sellest? See on ilmalik. «Meid on vähe, aga me... (oleme targemad, vaimulikumad, jne»

Giideon on vastandnäide haiglasest identiteedist. «Ei seda asja saa enam parandada.» Resignatsioon ja allakäik, sellega on lepitud.

Identiteedi ammutamine ajaloost või ühiskonnast piirab meid. «Selline mina olen...» AGA JUMAL TAHAB MEID MUUTA.

Kui su identiteet sulle ei meeldi, siis on kaks teed:

1) Minna imago-konsultatsiooni (ning tagajärjel petta ennast ja teisi veel enam)

2) Minna Jumala ette (saame ehk teada, kes me oleme)

Inimene läheb sageli identiteediotsinguil kergema vastupanu teed: ta otsib kohta. Aga igale poole, kuhu ta läheb, seal on ta juba ees ja rikub kõik ära... Raskem tee on otsida iseennast Jumala ees.

Me oleme paratamatult see, keda meist on teinud meie pere, ühiskond, ajalugu, kogudus, kultuur jne. Aga Jumal ütleb: Sa saad olema see, keda Jumal tahab sinust teha.

Juhtidele on eluliselt omane usaldusväärse visiooni olemasolu. Alguses tuleb näha probleemi ja siis tajuda, et asjad vajavad muutust. Ei piisa vaid rahulolematusest, vaja on ka konstruktiivsust ja Jumala otsimist, et saada Jumalast pärinev visioon. Jumala antud visioon on reeglina suurem, kui me oskame ja julgeme tahta.

Visioon ei seisne selles, et «me oleme laevas ja arutame, kuidas saada paremat ja mugavamat laevareisi». Visioon on küsimus liikumise suunast, sihtkohast ja kiirusest. Enamasti sisaldab visioon vajadust minna sinna, kus pole varem oldud ja teha seda, mida pole varem tehtud. Ära piira visiooni oma kujutlusvõimega, veel halvem - oma võimetega. Kui meie visioon on see, mida me suudame, siis seda ma ka saame. Aga Jumal võib (ja enamasti see nii ongi) tahta enamat.

Juhid julgustavad teadlikult. Eksiarvamus: «Meie teenime Jumalat, me ei vaja inimeste julgustust.» Ei ole muud paika, kus julgustusel oleks nii tähtis roll, kui kogudus.

Tähelepanekud K-A Johanssoni sarjast Usuvõõraste võitmine

Kas (meie olukorras) üldse on veel võimalik usuvõõraid inimesi usule võita? Meie («teoloogiast rikutud») mõistus ütleb: «Muidugi on (vähemalt peab olema).» Elu pole aga teoloogiaeksam, kuidas on lood koguduses tegelikult?

Suur misjonikäsk on samapalju käsk kui mandaat. Meie töö kõikide rahvaste jüngriteks tegemisel peab olema selle valguses tehtav, et Jeesusel on kõik meelevald taevas ja maa peal. See tähendab, et tema teeb kõik, mis ta tahab siis kui tahab ja millal tahab ja kuidas tahab ja kelle abil tahab. Me peame rahvaid tegema jüngreiks. Millal on rahvas jünger? Ilmselt siis, kui piisav arv (siiski ilmselt <100%) inimesi ON jüngrid. Vaimulikus mõttes osutume me siis «arengumaaks».

Meie reaalsus (eriti võrreldes näiteks Korea, Ladina-Ameerika või isegi näide lähemalt: Ukrainaga) ei ole Jumala sõnaga kooskõlas. Kaks alternatiivi: Salata (väänata, teha tühjaks jne) Jumala sõna või anda (teha) Jumala sõnale rohkem ruumi.

Edu saavutamine algab sellest, kuidas me mõtleme, see mõjutab meie strateegiaid ja otsuseid. Usun, et me vajame mõtteviisi: «Me usume, et Jumal teeb seda, mida ta on lubanud teha.» Ning seejärel käitume vastavalt (usus).

Näide: «Me usume, et ärkamine tuleb ja palvetame selle pärast.» Hoiatus: Vigane on mõtteviis: «Kogudus võib kasvada vaid siis, kui tuleb ärkamine.» Võimalikud on nii ärkamine ilma kasvuta kui kasv ilma ärkamiseta. Meie mõtteviis peab olema selline: «Teeme seda, mida Jumal on meid kutsunud tegema ja kogudus kasvab.» Me palume ja igatseme ärkamist, kuid ei lükka ärkamise puudumise ettekäändel tööd edasi. Kui me seda teeks, siis terved sugupõlved hukkuvad ilma Kristusest kuulmata.

Koguduse kasv algab, kui koguduses võetakse omaks mõtteviis: «Inimesed on kallid.» Tähendamissõnad kadunud rahast, lambast ja pojast annavad edasi kaks olulist momenti: Esiteks, kadunud asi oli kaotajale väärtuslik ja oluline. See väljendus selles, et kadunu otsimise nimel jäeti kõik muu tagaplaanile ja tegeldi otsimisega. Teiseks: Kui kaotatu leiti, tehti rõõmupidu. Majanduslikus mõttes võis see olla nonsens, sest pidu võis enam maksta, kui kaotatu. Siin on meil ilmselt midagi õppida inimese väärtusest.

Miks siiski mõte evangeliseerimisest nii paljusid kimbatusse ajab? Mõned mallid, mis võivad toimida evangeeliumi väljaelamisel, et kogudus võiks kasvada.

Loome suhteid mittekristlastega. Me ainult ei räägi sellest, me ei oota, mil need meile «juhtuvad», vaid teeme seda. Sageli räägitakse vajadusest «olla sõber niisama». Kui me oma sõbrale ei kuuluta evangeeliumi, siis me ei ole tegelikult selle inimese sõber ega saa ka ise veel evangeeliumi mõttest aru. Meil ei ole valmissuhteid, neid tuleb ehitada. Uskmatud inimesed ei tule «normaalselt» ilma kristlasest saatjata kirikusse. Inimene üldiselt ei lähe üksi sinna, kus ta ei tea, mida ta peab tegema või mis temaga seal võib juhtuda. Me «teeme sõpru», palvetame nende eest ning oleme valmis neile andma oma tunnistuse. Inimesed oskavad keelduda asjadest, mida nad ei taha või kui nad ei tunne pakkujat. Teine asi on sõbraga - see, mida ta soovitab, äratab huvi.
Valmistu oma tunnistust andma. Sul on oma tunnistus. See ei pea olema dramaatiline ega pühapäevahommiku standardtunnistus ega ammugi mitte B. Grahami krusaadil ettekandmise vääriline. Meie sõbrad on reeglina tavalised inimesed, mitte pangaröövlid ega paadunud alkohoolikud. «Supertunnistusi» kuulvad inimesed kipuvad mõtlema, et päästet vajavadki üksnes inimesed kes on nagu narkodiilerid ja sarimõrvarid. Kui su tunnistus on lihtne, siis inimesed mõtlevad, et kui see on nii lihtne, siis see võib mullegi juhtuda. Väldi siis religioosseid sõnu. Pane rõhk sellele kuidas see juhtus. Enamikel inimestel puudub arusaam, kuidas käib kristlaseks saamine, võimalik, et neil on mingi rahvalik poolarusaam («tuleb ette tulla ja kõik üles tunnistada» vms). Pea meeles, sul on oma lugu ja see huvitab inimesi. Õpeta seda ka oma koguduses. Me oleme huvitatud ka kristlastena üksteise tunnistusest, seda enam on mittekristlased huvitatud meie loost. Kui oled oma tunnistuse andnud, ära pinguta üle. Kui on küsimusi, vasta neile. Ära püüa kõike ristiusu sisu korraga ära seletada. Usalda Jumala Vaimu, küll tuleb aeg rääkida enamatki.
Tee jumalateenistusi otsijatele. Kristlastel ja mittekristlastel on seoses jumalateenistustega erinevad vajadused, seda tuleb arvestada. Otsijate teenistuse (ka Alfa kursuse) eelduseks on see, et koguduseliikmetel on uskmatud sõbrad ja nad toovad neid koosolekutele. Parem on otsijate teenistusi mitte teha, kui teha neid kristlastest publikule - raske on leida vähem julgustavat asja. Kui nii, siis pöördu tagasi punkt 1.
Inimesi tuleb neil teenistustel aidata. Esimesed küsimused, mida küsib sisseastuja: «Kas siin on turvaline? Kas ma olen teretulnud? Kuhu ma istun? Kuhu ma tohin istuda?» Neis küsimustes on kogudusel lihtne inimesi toetada, ärge pidage seda paljuks.
Sel teenistusel on meil ca 90 minutit, et pakkuda neile inimestele Jumala parimat. Kas seda tehes ei peaks meiegi püüdma teha oma parima (kõne, muusika, ruumide jne ettevalmistus). Tööline töötab end higiseks, et teenida natuke rohkem raha. Meie, kes võidame hingi, ei peaks vaevanägemist ja pingutust põlgama selle töö juures. Kui keegi tuleb su kirikusse esimest korda, on sul vaid üks šanss. Inimesed teevad kirikus umbes 5 minuti jooksul otsuse, kas siin on midagi neile või mitte. Teenistusi tuleb analüüsida, et need paraneks.
Küsi: Kes on su koguduse sihtgrupp. Kellele meeldib su kvaliteet, stiil, kultuur, temperament - kõik, mis kirjeldab kuidas me teeme seda, mida teeme. Tegelikult ei vali sihtgruppi sina, vaid sihtgrupp valib sinu. Paljude koguduste sihtgrupiks on nende oma liikmed - kasv on sellistes kogudustes väiksem kui bioloogiline. «Oma pere» tunne on tore küll, kuid uustulnukad küsivad. «On siin mulle midagi? Kuidas mina siia sisse pääsen?»
Vasta inimeste kuuluvusvajadusele. Vastus sellele on väikegrupid, kus teatakse üksteise nimesid ja kus võib küsida ja rääkida. Kõiki pole mõtet «kaasa tirida» (eriti enesega rahulolevate vanade olijatega on see nii). Las kuulub ja tuleb see, kes tahab ja vajab.
Las inimesed juba alguses hakkavad vaimuande avastama ja teenides kasutama. Inimestele on julgustav avastada oma ainulaadset «kasulikkust», teenistuskohta ja identiteeti, mida Jumal on andnud. Las inimesed näevad, et neil on küllalt energiat ja ressursse, et osaleda koguduse töös (sh nende kodu, auto, video-tv jne). Usu ise ja näita inimestele, et see on maailma tähtsaim asi - olla Kristuse töös!

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord