Loengud juhtimisest - Kuidas viia õigesse vahekorda planeerimine ja Jumala juhtimine?

Kuidas viia õigesse vahekorda planeerimine ja Jumala juhtimine?

Selle ettekande juurde kuuluv slaidikomplekt

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Läks nagu Jumal juhatas…
rahvasuu juhusliku ja kontrollimatu asjade käigu kohta

Mõtestatud tegevus See workshop on omamoodi loogiliseks jätkuks hommikusele ettekandele teemal "Visioon, kunst vaadata kaugele."

Me oleme jõudnud kohta, kus visioon läheb unistustest ja ennustustest selgelt eri rada.

Vaimulikus tegevuses võidakse juhtimise ja planeerimise tähtsust alahinnata sest: ____ Jaotusmaterjalis on selle koha peal tühi koht. Te ootate, et ma vastaksin ja te täidaksite, aga seekord on vastupidi.

Üks vastuse võimalus: Püütakse luua muljet, nagu oleks Jumala tegevus ja planeerimine omavahel vastuolus. Samas räägime nii sageli "Jumala plaanist". Kas meie võime üldse midagi planeerida?

Planeerimine on koht, kus visioon läheb unistustest ja ennustustest selgelt erinevat teed.

Visioon kutsub esile midagi muutma.

Visioon peab olema piisavalt inspireeriv vastamaks küsimusele "Mida muuta ja miks muuta?"

Aga jääb terve rida küsimusi: Kes muudab? Millal? Kuidas? Mida ikka täpselt tuleb teha ja mis järjekorras? Mis see maksma läheb? Kust me need inimesed või vahendid saame? Kuidas me teame, kas on hästi ja piisavalt tehtud? Neid küsimusi on veelgi.

Planeerimiseks nimetatakse neile visioonist tulevatele küsimustele vastuste leidmist.

Meie asume praegu siin, visioon ütleb, kus me peaksime olema teatud aja pärast.

Plaan on sild olemasoleva ja kavandatava vahel.

Me ei satu lihtsalt iseenesest sinna, kus me peaksime olema. Me ei satu sinna ka mitte kogemata (vähemalt enamasti) või lihtsalt midagi tehes ja kuhugi liikudes.

Planeerimine on seega usutegevus. Plaan ei suuda ära võtte homse päeva määramatust, see ei olegi plaani eesmärk. Et hakkama saada ootamatute ja ettenägematute olukordadega, peab plaan olema paindlik. Plaan arvestab Jumala tegevusega, hea plaan on sellega kooskõlas, mitte ei toimi sellele vastu.

Näited planeerimisest Piiblis on seadusetelgi ja sinna kuuluvate seadmete ehitamise üksikasjalik kava (2Ms 25-30), Jeeriko piiramine (Jo 6), Giideoni sõjaretk (Km 7), templi ehitamine Jeruusalemma (1Aj 28-29), apostel Pauluse misjoniteekonnad ja palju teisi.

Planeerimine on vaimulik tegevus - meie vastutus on otsida ja teada Jumala tahet.

Planeerimine on südame tegevus (või tegevus kogu südamest) - meie vastutus on hoolida sellest, mida tahame parandada ja muuta.

Planeerimine on mõistuslik tegevus - kui Jumal meid juhib, siis ei tähenda see, et ajud tuleks prügikasti visata.

Planeerimine on kollektiivne tegevus - vaja on neid, kes näevad asju ülevaatlikult ja kotkapilguga, neid kes teevad ära detailide väljatöötamise tüütu töö ja palju teisi.

Planeerimine on aeganõudev töö. Üks planeerijate rusikareegel ütleb, et toimiva plaani väljatöötamiseks kulub vähemalt 20% sellest ajast, milleks plaan on koostatud. Viisaastaku plaani tegemiseks kulub vähemalt aasta. Seega on viimane aeg hakata tegema järgmise aasta plaane, et nendega uue aasta alguseks valmis jõuda.

Me jätame vahele sellel skeemil strateegiad, aga et päris auk sisse ei jääks, peatume siin hetkeks: Meie otstarbelause on ajalises mõttes jagatud missiooniks ja visiooniks, kuid reeglina on see küllalt lühike ja liiga üldine otsekohe rakendamiseks. See peaks tegema kuulajad elevaks ja erutatuks, kuid kustkohast pihta hakata?

Et asi oleks konkreetsem, jagatakse otstarbelause funktsiooni järgi strateegiateks. Need on suuremad tegevusvaldkonnad, kus me peame tegutsema ja muutusi läbi viima, et täita oma otstarvet. Strateegiad on küllaltki üldised, ühele organisatsioonile piisab 3-5 põhilisest strateegiast, kui neid on rohkem, võib kaaluda delegeerimist või jagunemist.

Plaanid ja eesmärgid

Plaan on ajalises järjekorras antud tegevuste loend koos ressursside allikatega, mis on vajalikud teatava eesmärgi saavutamiseks.

Räägime sihtmärkidest ja eesmärkidest. Sihtmärgid määravad ajaliselt ja ruumiliselt ära meie strateegiate elluviimise piirid. Sihtmärk on nagu mäetipp alpinistile. Ronides ei saa ta küll kogu aeg tipu suunas liikuda, ent kõik tema tegevused on tippuronimise teenistuses.

Näiteks, organisatsiooni DAWN2000 koguduste rajamise strateegia sihtmärgiks on kogudus igasse asulasse, kus on vähemalt 1000 elanikku või linnas iga inimese elupaigast 15 minuti jalgsikäigu ulatuses.

Sihtmärgid ütlevad meile seega, millal ja mis tingimustel me võime lugeda antud strateegia elluviiduks.

Sihtmärke ei saavutata korraga, sõnastatakse ka vahe-eesmärgid, ehk lihtsalt eesmärgid. Need on vahepeatused, mille kaudu me kavatseme lõppjaama jõuda.
Eesmärkide omadusi:

läbi mõeldud/palvetatud - eesmärgid peavad sobituma otstarbega ja võetud sihtidega
raskesti, kuid siiski saavutatavad - inimesed pingutavad ja saavutavad rohkem, kui eesmärgid pakuvad pinget
üleskirjutatavad ja arusaadavad - kui võimalik, tuleks eesmärke seada ühiselt koos nendega, kelle jõupingutusi on vaja eesmärkide saavutamiseks
spetsiifilised ja ajaliselt määratud - eesmärkide juures peab olema näha millise tasemega ja mis tähtajaks peavad need saavutatud olema
mõõdetavad - "võimalikult kiiresti" või "palju paremini" ei ole mõõdetavad suurused
vastuvõetud - ei ole kasu eesmärkidest, millega pole nõus need, kelle jõupingutusi on vaja eesmärkide saavutamiseks

Sihtmärgid on seega pikaajalised ja kaugemale ulatuvad, eesmärgid aga lühemaajalised ja lähedasemad. Oluline on see, et nad oleks omavahel kooskõlas.

Planeerimisest on kirjutatud nii palju, ent siiski on see paljude inimeste nõrk külg. Nad kardavad ettepoole ja ajaliste parameetritega mõtlemist. Elu meie ümber on ju nii ettearvamatu, et sageli kardetakse plaane teha, sest "niikuinii ei tule sellest midagi välja" ja siis on ka planeerimisele kulunud aeg raisatud.
Tegelikult aitab planeerimine aega ja energiat kokku hoida. Kui üksi töötades saab kuidagi plaanideta hakkama, siis meeskonnatöös on planeerimine vältimatu.
Mõned lihtsamad vihjed planeerimiseks:

Peaaegu kõige kriitilisem planeerimise valdkond on ajaplaneerimine. Meil on aja kulgemise üle väga vähe kontrolli. Kui sa raiskad aega, siis raiskad oma elu. Pastakas ja kalendermärkmik on tegelikult peaaegu kõik, mida ajaplaneerimiseks vaja on. Eriti hajameelsetele lisaks veel äratuskell.
Paber ja pastakas on võimsad vahendid. Kirjuta üles, mida pead ära tegema, pane kirja ka head mõtted, mida momendil ei saa rakendada.
Telefon ja koosolekud on peamised vahendid inimeste koostöö planeerimiseks.

Plaanid ja tagasiside

Jumal hindas oma tööd iga päeva lõpul. Kui ta vaatas, mida ta oli teinud, leidis, et see oli hea.

Hindamine mõõdab tegutsemise tulemusi.
Hindamine pole vajalik kohtumõistmise ega asja iseenese pärast.
Hindamise eesmärk on anda tagasisidet, mis mõjutaks meie planeerimist ja tegutsemist.

Esimese asjana tuleb tagasisidest rääkides võib-olla meelde korrigeerimine. Midagi kippus viltu minema ja vaja oli teha parandus. Tegevustega on seotud tegijad - inimesed - ja korrigeerimist (siis negatiivne tagasiside) mõistetakse enamasti kriitikana. Ja see meile ei meeldi.
Positiivne tagasiside ehk tunnustus kipub mõnikord vähemusse jääma. Siis kui asjad lähevad hästi, tekib inimestel mulje, et nii peabki minema. Alles siis, kui miski "kinni kiilub", hakatakse vigu ja süüdlasi otsima.
Juhid saavad organisatsioonis tavaliselt suurima osa kriitikat ning on vastutavad selle eest, et vajalikul määral alluvaid tunnustataks. See paneb nad eriti keerulisse olukorda. Juhtide ülesandeks on kujundada tasakaalustatud tagasiside süsteem.

Staatiline

See on hinnangutest kõige levinum ning sobib hästi neile, kes armastavad tagantjärele targad olla. Võib-olla täppisteaduse eksperimentides on selline hinnang omal kohal, kuid elus kõlab see otsekui hauakõne. Ja sa võid kindel olla, et alati on kohal need, kes teavad sulle öelda, kuidas sa oleksid pidanud seda tegema.

Dünaamiline

Dünaamiline tagasiside

Palju parem on dünaamiline hinnang. See arvestab asjaoluga, et elus on vaja õppida ja kohaneda. Midagi ei ole kasu, kui pastori haual tõdetakse, et tubli mees, aga kahjuks suri südameatakki ülekoormuse, kehvade töötingimuste, viletsa palga ja puhkuse puudumise ning alailmse kritiseerimise järel. Palju targem on asju regulaarselt üle vaadata ja kui miski hakkab viltu minema, siis korrigeerida suunda.

Orgaaniline

Alati ei ole vaja oodata, kuni tegevus lõpeb, et näha, mis saab. Sageli on juba töö keskel märgata, et midagi on vaja muuta. Seda tähendabki orgaaniline hinnang - see mõjutab nii plaane kui protsessi.
Näiteks võib tuua toa kütmise. Staatilise hinnangu puhul konstateerime fakti, et ilm läks külmaks, lülitame kütte sisse ja vaatame mõne aja pärast kraadiklaasi: +12. Külm. Dünaamilise hinnangu mudeliks on toa kütmine radiaatoriga, millel on termostaat. Paneme peale +20 ja loodetavasti suudab seade sellist temperatuuri hoida. Orgaanilise hinnangu puhul on mängus inimene, kes seab termostaadi näitu vastavalt tegelikule vajadusele.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord