|
|
Toimimine ühtse Ihuna |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Me oleme olnud tunnistajaks tagasipöördumisele piibelliku õpetuse juurde Kristuse ihust ja usklike vajadusest toimida ühtse Ihuna. Oleme lugenud raamatuid Ihu elust, kuulnud üleskutseid üksmeelele, käinud uskkondade- ja rahvusvahelistel konverentsidel ja kongressidel, loonud uusi organeid, mis esindavad kogu Ihu, ning löönud kaasa piirkondlikel ja üleriiklikel evangelismiüritustel.
Kristuse sees peame olema üksmeeles. Kui Ihu tõesti toimib ihuna, vallandub uskumatu vägi. Ilma selleta pole võimalik koostada ühtki viljakat strateegiat rahvaste jüngerdamiseks või suure misjonikäsu lõpuleviimiseks.
See on veel üks põhjus, miks DAWN on võimas strateegia. Sest muude sünergeetiliste tegurite kõrval...
DAWN liidab Kristuse ihu kokku nõnda, et kasutab ära üksmeele jõu, väldib aga paljusid püüniseid. Sest üksmeelt loovad mitte ühisüritused, vaid ühine eesmärk.
Rääkides sel teemal pärast Guatemaala DAWN-kongressi 1984. aasta mais, ütles Virgilio Zapata, riigi juhtivaid kirikuajaloolasi: «[See kongress] on väga ainulaadne meie kiriku ajaloos. Sellal kui uskkondadelt oodatakse tööd ühise eesmärgi, antud juhul 50-protsendiliselt evangeelse rahvuse, nimel, ei nõuta kompromisse oma eripäraga. Meil lubatakse olla meie ise, marssida omaendi lippude all. Kuid võti on selles, et me siitpeale marsime koos.»
Ühise eesmärgi nimel töötamine ei nõua organisatsioonilist ühtsust. Ühtsus väljendub selles, et iga ihuliige tegutseb vastavalt oma kutsele ja kooskõlas omaenda tegevusplaani ja traditsioonidega rahanduse, pealisehituse, meetodite, ajaloolise tagapõhja ja teoloogilise rõhuasetuse osas ühise, mõõdetava eesmärgi heaks.
Iga ihuliige - kohalikud kogudused, uskkonnad, parakoguduslikud organisatsioonid, misjonid - aitab ja tugevdab kõiki teisi liikmeid, kuna igaüks annab oma panuse koguduste paljundamisse. Ihus tervikuna on suur jõud, sest ta töötab sujuvalt ühise eesmärgi - maa evangeelsete kogudustega täitmise - nimel.
Veelgi enam, kui mingi riigi kristlased on ühinenud pikaajalise eesmärgi ja strateegia nimel täiendavad ühisettevõtmised - näiteks kuulutusüritused - juba käimasolevat tööd. Massiline, avalik kuulutamine võimendab tunduvalt olemasolevaid evangelismi ja koguduste rajamise programme, mitte ei sega vahele eri koguduste ja uskkondade tegevusele.
Sest Ihu, mis on koondunud ühise eesmärgi - oma rahva jüngreiks tegemise - ümber, võib nüüd iga üritust nii kohandada ja sobitada, et see aitab otseselt kaasa koguduste paljundamisele.
Sellest tuleneb DAWNi järgmine võimas aluskivi.
Ehkki Kristuse ihul mingis riigis tuleb kindlasti pidada end Ihuks ning toimida kui Ihu, on ka tõsi, et ihu koosneb paljudest liikmetest. Et ihu saaks toimida korralikult, peavad liikmed tegutsema kooskõlastatult.
Et aga see saaks teoks, peab iga ihuliige tegema vaid seda, mida ta kõige paremini oskab. Nagu apostel Paulus rõhutas: «Kui kõik ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine?» (1Kr 12:17).
Selle võrdluse kohaselt on iga uskkond ja parakoguduslik organisatsioon Kristuse ihu omaette liige selles riigis. Kui igaüks teeb seda, mida paremini oskab - kuid kõike koguduste paljundamise nimel - siis täidab Ihu võimsalt suurt misjonikäsku.
Mulle näib, et Teise Maailmasõja järel on tekkinud hulgaliselt parakoguduslikke organisatsioone just sellepärast, et kogudus pole suutnud muuhulgas õigustada oma evangeelset mandaati. Ent liigagi paljudel juhtudel tegid niisugused organisatsioonid selle töö ära kiriku asemel, mitte sellega kõrvuti ega seda aidates.
DAWN strateegia seevastu soodustab ristikoguduse ja parakoguduse tasakaalustamist. Selle eesmärgiks on anda kogudusele tagasi tema esialgne teenimistöö ja funktsioon, julgustades samal ajal parakogudust abistama ja innustama tõelist, mitte seda asendama.
Suures osas võidetakse või kaotatakse lahing just kohalikul tasandil. Kohalikud kogudused on Ihu kõige tähtsamad liikmed maailma evangeliseerimises. Kui kohalikud kogudused ei varusta ega saada välja oma liikmeid kuulutama ja kogudusi rajama, ei täitu rahvas kogudustega. Üksikkogudused ei pea mitte ainult evangeliseerima ja algatama tütarkogudusi omaenda piirkonnas ja rahva hulgas - omaenda «Jeruusalemmas» - vaid peavad ka leidma ja saatma välja töötegijaid kuulutama ka kaugemates kohtades. Nad peavad silmas pidama kogu «Juudamaad».
Kohalikud kogudused peavad valmistama oma liikmeid ette kuulustööks tavalisest erineva kultuuriga inimestele. Nad peavad minema oma «Samaariasse».
Just kohalikul tasandil saavad kristlased nägemuse ja kutse minna «maailma otsani»: täiesti võõraste rahvaste hulka nii lähikonnas kui kaugetes maades.
Kui evangelistid või misjonärid läkitatakse nõnda välja kohalikust kogudusest misjoni kõigile tasanditele, siis lähevad nad kohalikke kogudusi rajama ning seda teistele õpetama.
Loosungil, «kohalik kogudus võib muuta maailma», on tõepõhi. Kohalik kogudus on nagu kaevik rindel, kus peetakse vaimulikku sõda mingi rahvuse «vallutamiseks» Kristusele.
Ometi on tõsi, et üks kohalik kogudus ei suuda sellega hakkama saada. Mingi rahvuse jüngriteks tegemine nõuab tuhandete, «maailma muutmine» aga juba miljonite kohalike koguduste kooskõlastatud jõupingutusi.
See üksikkoguduste tervik tuleks jaotada juhitavateks osadeks, et neid saaks motiveerida, välja õpetada ja ülesandesse kaasata. Niisugused «juhitavad osad» on uskkonnad. Need on juba olemasolevad struktuurid, mis suudavad mobiliseerida koguduste gruppe koguduste paljundamiseks.
Selles mõttes aitab DAWN taasäratada uskkondade tohutut potentsiaali rahvaste jüngriteks tegemiseks ja maailma evangeliseerimiseks. Kui rääkisin sellel teemal Fulleri seminaris Peter Wagneri MC522 klassis, laiendas ta seda teemat, üteldes:
Meile võib see meeldida või mitte, kuid enamuses maailma riikidest tehakse lõviosa kristlaste tööst uskkonnasiseselt. Õigupoolest on uskkonnad ainus ühtne, ülemaailmne süsteem masside kaasatõmbamiseks. Paljud parakoguduslikud juhid ei mõista seda.
DAWNi peamisi võlusid on see, et ta tunnustab uskkondlikke pealisehitisi. Ta kiidab heaks denominatsioonilised struktuurid. Ta ei nõua üheltki uskkonnalt kompromisse. Ning pealekauba ei püüa ta uskkondadevahelist konkurentsi otseselt pärssida. Võime ütelda, et «me ei tohiks konkureerida». Kuid maailma niisugustes piirkondades, kus evangeeliumi võidukäik on olnud kiireim, tekkis ka konkurents. Küll aga tahame me, et see oleks kristlik konkurents. Iga uskkonna tegevus on tema enda teha. DAWN ei kirjuta ette, mida ta peab tegema. See ei pärsi uskkondade agressiivsust ega konkurentsi. Ühtsust rõhutatakse lõikuse osas. See erineb tunduvalt oikumeenilisest liikumisest, kus ühtsust rõhutatakse peamiselt «aitade» osas, mis peavad lõikuse vastu võtma. Kui rõhutame ühtsust lõikuse osas, suudame saavutada hoopis enam kui tavaliselt.
Kõnelused paljude uskkondlike juhtidega Filipiinide 1985. aasta kongressil tõendasid selgesti uskkondade suurt potentsiaali selles osas. Üksteise järel ütlesid nad üsna üksmeelselt, et kui poleks olnud DAWN tüüpi seminare ja kongresse 1974. ja 1980., oleks nad lihtsalt jätkanud oma vanade võtetega ning kasvanud senises, aeglases tempos.
Ülevaade mõnest uskkondlikust programmist aitab seda mõtet selgitada.
Viimases peatükis pakkus mainitud CMA töö head eeskuju, kuid oli teisigi. Näiteks konservatiivsed baptistid tulid Filipiinidele palju hiljem kui CMA, kuid just neist on viimastel aastatel saanud tempotegijad. Kui nad algatasid oma «Operatsioon 200» programmi 1972. aastal., oli neil vaid 31 kogudust ja 1657 liiget. Usus seadsid nad eesmärgiks 200 kogudust ja 10000 liiget aastaks 1981.
Selle eesmärgini jõudes - mis nõudis väga kõrget, 20% AAGP-d, pöörasid nad oma pilgud järgmisele viisaastakule, püstitades ja täites eesmärgi kahekordistada oma liikmeskond 20000-ni.
Nende uus siht on 90000 liiget aastaks 1990 - kava, mis nõuab 25%-st aasta keskmist kasvu! See käimasolev programm, olles küll üsna ambitsioonikas, rajaneb siiski uskkondlike kasvukavade elluviimise 13-aastastel soliidsetel kogemustel. Nõnda võib nende eesmärk teistele tunduda võimatuna, neile endile aga ühelt poolt küll väga julgena ja väljakutsuvana, kuid teiselt poolt Issanda abiga jõukohasena.
1972. aastal algatasid Lõuna Baptistiliidu esindajad oma ürituse: kasvada kümne aastaga 180 koguduselt 3 000-ni. Ehkki nad seda eesmärki ei saavutanud - osalt sellepärast, et see oli siiski ebareaalne - kasvasid nad selles ajavahemikus hoopis tormilisemalt kui eelnenud kümnendil.
Hoolimata oma võimatust eesmärgist, ei lasknud lõuna baptistid end heidutada, vähemasti mitte Mindanaos, kus käib nende põhitöö. Esimese programmi järel koostati selles piirkonnas järgmine nimega «1085-strateegia 1985. aastaks.» See nõudis paisumist 447-lt koguduselt 1085-ni vaid viie aastaga.
Selle ajaga kasvasid nad suurepärase 16 protsendi võrra aastas, mis on tublisti üle Filipiinide keskmise, ning muuseas kümme korda kiirem oma emauskkonnast USA-s. Nad ei suutnud küll oma eesmärki täita, kuid ületasid siiski tublisti oma endist kasvukiirust. Nüüd on neil käsil kolmas programm nimega «20000 jüngrit 2000 koguduses», millise eesmärgi on nad võtnud 1990. aastaks.
Ühe kiireimatest kasvutempodest selles riigis on saavutanud Filipiinide Baptistikoguduste Ühenduse uskkond. Nad kasvasid 1252 liikmelt 1974. aastal 8454-ni 1981. aastal, 31% AAGP! Umbes samal ajal käivitasid nad programmi «100 lisaks», milles väljendus nende soov lisada 1981. aastal eksisteerinud 106 kogudusele veel sada. Nemadki ei täitnud seda 1985. aastaks püstitatud ülesannet. Ent nagu nii sageli juhtub, ammutasid nad oma siiski suurepärastest tulemustest nii suurt innustust, et koostasid uue kava nimega «1000 2000-ks», - 1000 kogudust aastatuhande lõpuks.
Kokkuvõttes arendasid vähemalt 15 uskkonda Filipiinidel välja taolised programmid, millest mõned on jõudnud oma teise, kolmandasse või neljandasse põlvkonda. Nende - samuti Guatemaala ja üha enamate teiste riikide - kaugelevaatavate programmide teke kuulutab ühe kõige tähelepanuväärsema liikumise tulekut ülemaailmse koguduse hilisemas ajaloos. Kunagi varem pole nii palju ühe riigi uskkondi koostanud nii palju teadlikke kasvuprogramme ja saavutanud nii silmapaistvaid tulemusi!
Ulatuslikud uurimistööd koguduse kohta tervikuna on näidanud, et üldine kasv on olnud viimase 14 aasta jooksul vähemasti kaks korda suurem kui sellele eelnenud kümne aasta jooksul. Nüüd, mil Filipiinidel on vähemalt 21 000 evangeelset kogudust, on sealsed kristlased võtnud sihiks kasvada umbes 5000 koguduselt 1974. aastal 50000-ni, ehk isegi palju enamani, aastaks 2000.
See tormiline kasv on teostunud uskkondade suure potentsiaali ärakasutamise kaudu. Kui kogu uskkond püstitab suurema eesmärgi, suudab ta vastavalt koondada oma tohutud võimalused ja ressursid selle saavutamiseks. Ta omab juhtimisstruktuuri millegi kordasaatmiseks. Ta omab loomulikku esprit de corps'i, mis on vajalik oma finants- ja kaadrivarude mobiliseerimiseks. Ta omab jõudu teha ära midagi olulist.
DAWNlik lähenemine innustab uskkondi arendama ja kasutama oma jõudu rahvaste jüngerdamiseks koguduste paljundamise programmide kaudu. See kannustab uskkondi teostama oma uurimustöid, mis neile näitaksid, kuhu ja kui kiiresti võib kogudusi rajada. See motiveerib neid püstitama pingutavaid, kuid ometi reaalseid eesmärke, ning koostama plaane ja suunama vajalikud ressursid nende realiseerimiseks. See julgustab neid hülgama koguduste paljundamist takistavad meetodid ja programmid ning koostama niisugused, mis on pidevalt paljundatavad kohalikul tasemel.
DAWN näitab uskkondadele vajadust muuta rõhuasetust oma piibli- ja teoloogiakoolide õppekavas koguduste rajajate väljaõpetamiseks ning oma lihtliikmete kaasamiseks ning väljaõpetamiseks selleks ettevõtmiseks. See aitab neil keskendada raadio-, kuulutus- ja mitmesuguseid institutsionaalseid töid esmaülesandele - koguduste rajamisele. See avab nende silmad vajadusele läkitada misjonäre evangeliseerimata või väheevangeliseeritud rahvusgruppide ja subkultuuride juurde oma riigis.
DAWN aitab koondada uskkondlikes struktuurides peituvat tohutut potentsiaali otseseks rünnakuks kogu rahva jüngerdamiseks. Kuid ta toetab ka parakoguduslike organisatsioonide tähtsat panust, nagu tõdeme järgmisest alalõigus.
Uskkondade vastas spektri teises otsas on parakoguduslikud organisatsioonid. DAWNi üleskutse niisugustele gruppidele on teenimistööde hoolikas ülevaatus ja ümberkorraldus, osutamaks uskkondadele ja kohalikele kogudustele maksimaalset abi koguduste paljundamiseks. Sama kehtib misjoniühingute suhtes.
Indoneesia Evangeelne Teoloogiline Seminar on näide ühest taolisest teenimistööst. See on parakoguduslik organisatsioon selles mõttes, et ta on õppeasutus, pole seotud ühegi uskkonnaga ja tema juhtpõhimõtteks on kohalike koguduste ja uskkondade abistamine.
See seminar oleks võinud muutuda samasuguseks, nagu enamus maailma piibli- ja teoloogiakoole, mis lasevad välja õpilasi, kes on kodus õiges õpetuses ning Sõna uurimises ja õpetamises, kuid teavad vähe või üldse mitte midagi evangelismist ja koguduste rajamisest.
Ent Chris Marantikal, selle indoneeslasest asutajal, oli teistsugune nägemus. Ta tahtis olla tõeline koguduste abistaja. Ta tahtis töötada kõrvuti kogudustega, aidata neil täita peaülesannet. Ta tahtis töötada kõige otsesemalt kogu indoneesia rahva jüngerdamise heaks selle evangeelsete kogudustega täitmise kaudu.
Nõnda teatas ta üksikkoguduste ja uskkondade juhtidele, et ei õpeta nende noortele mitte ainult Sõna, vaid ka evangelismi ja koguduste rajamist. Veelgi enam, nood pidid lõpetamise eeltingimusena ka tegelikult ühe koguduse rajama ning too pidi astuma vastavasse uskkonda.
Marantika avas oma suure nägemusega väikese kooli 1979. aasta sügisel 15 õpilasega. 1987. aasta lõpuks oli tudengeid 208, kes olid juba olnud tunnistajaks 19 526 päästmisotsusele, 9340 ristimisele ja 438 kodakoguduse rajamisele! Seniste kogemuste põhjal hindab Marantika, et 90% kõigist õpilastest suudab oma neljaastase õpiaja vältel rajada tegeliku koguduse.
Nüüd on Marantikal nägemus ja plaan. Ta kavatseb algatada üha enam kaheaastasi õppekeskusi igal aastal, kuni 2015. aastaks on neid üle kogu riigi 415. Ta loodab, et neis õppijate koguduste rajamise jõupingutuste läbi võidavad kaastööd tegevad uskkonnad juurde piisavalt uusi kogudusi, et neid saaks üks riigi igasse külla selle põlvkonna lõpuks, st aastaks 2015. Peale selle on Marantika hakanud nüüd tegema ettevalmistusi kaalukamaks konverentsiks, mille eesmärgiks on motiveerida uskkondi tervikuna seadma koguduste rajamise eesmärke üldrahvaliku «Üks, üks, ühe» plaani alusel.
Mitte kõiki piiblikoole pole õnnistatud Chris Marantika-taoliste nägemuse, võimekuse ja energiaga, ega asu nad ka kõik evangeeliumile vastuvõtlikes piirkondades. Kuid kindlasti saab enamust maailma piiblikoolidest orienteerida ümber valmistama ette koguduste rajamise nägemuse ja suutlikkusega töötegijaid.
Ning see on alles parakogudusliku teenimistöö üks haru. Kõik muud loendamatud tööharud - alates ukselt-uksele kirjanduse levitamisest kuni raadio- ja telesaadete, filmide, tõlgete, ülelinnaliste kuulutuskäikude ja kultuuridevahelise evangelismini - võib kohandada ümber vastavalt koguduste rajamise nõuetele, muutudes antud töölõigu peamiseks ja ka otseseks väljundiks.
Aidates antud riigis kogu Kristuse ihul keskenduda üldrahvalikule koguduste rajamise eesmärgile, aitab DAWN ka parakoguduslikel gruppidel selgitada oma osa ja kohandada oma plaanid sünergeetilisele koostööle kogudusega kogu rahva jüngriteks tegemiseks.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee