Jutlus: Me hindame Jumala otsimist

Väärtushinnang - Me hindame Jumala otsimist

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Jumalateenistus esimesel jõulupühal Kehras 25.12.1997

Alland Parman

	Möödaläinud sügise jooksul süvenesime koguduse piiblitundides kümnekonna usulause sisse. Mul on südames jätkata sarnaseid õpetuslikke koosolekuid ka kevadepoole, kui Jumal lubab, sest nende usulausete juures seisavad ka väärtushinnangud. Ma ei kavatsenud tegelikult neid väärtushinnaguid veel puudutada, kuid Jumal pani mulle väga tugevalt südamesse nendega siiski juba jõulupühade ajal alustada.
	Meeldetuletuseks kõigile, et kõneall olevad usulaused ja väärtushinnangud on ilmutatud punast värvi kaanega koguduse lehes umbes aasta aega tagasi. Need olid välja pakutud arutluseks ja arvustuseks ning seda on nad ka täna.
	Kuigi meie usk puudutab kaugelt enam kui vaid meie teadmisi, ehitasid meie usulausetele pühendatud piiblitunnid arvatavasti üles meie teadmisi - nagu ka nende pealkiri ütles - et me teaksime, mida usume ja usuksime seda, mida teame. Väärtushinnangud tulevad meile veel lähemale - need ütlevad, mida sa oma elus oluliseks pead. Jah, isegi mitte niivõrd seda, mis peaks su elus oluline olema, vaid mis on. Kui keegi on mõistlik, siiras ja teesklematu inimene, siis sellest, mida ta usub, võib järeldada, mida ta oluliseks ning väärtuslikuks peab. Tema väärtushinnagutest aga järeldub see, mida ta räägib ja kuidas ta elab.
	Kehtib ka vastupidine. Vaadates seda, kuidas keegi räägib ja elab, saab järeldada, mida ta oma elus oluliseks ja väärtuslikuks peab. Sellest võime arvata, mida ta tegelikult usub, hoolimata isegi sellest, millist usutunnistust ta väidab end pidavat.
	Meie väärtushinnagutes seisab: ŤMe hindame Jumala otsimist. Me oleme näljased Jumala ligiolu ja Tema hääle kuulmise järele ja püüame kõigiti Temale järgneda (Ps 63:1-3).ť Loeme Laulu 63 tervenisti:
*Psalm 63*	Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes. Jumal, Sina oled mu Jumal, Sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, Sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põudsel maal, kus pole vett. Nõnda ma vaatasin Sind pühamus, et näha Su väge ja Su auhiilgust. Sest Sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad Sind. Nõnda ma tahan Sind tänada oma eluaja; Sinu nimel ma tõstan üles oma pihud. Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab Sind hõiskehuulil, kui ma Sind meenutan oma voodis ja Sinule mõtlen vahikordade ajal. Sest Sina olid mulle abiks ja Su tiibade varju all ma võin hõisata. Mu hing ripub Su küljes, Su parem käsi toetab mind. Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse. Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks. Aga kuningas rõõmutseb Jumalas; igaüks kes Tema juures vannub, võib kiidelda; sest nende suu suletakse, kes räägivad valet.
	Mõni sõna sellest ilusast laulust, mille tekstile on kirjutatud rohkem kui üks ülistusviis. Rasked sõnad laulu lõpus tunnistavad, et see pole kirjutatud Taaveti kõige kergematel ja ülevamatel päevadel. Võib-olla on see laul sündinud siis, kui Taavet põgenes kuningas Sauli eest (1Sm 22:5). Taavet teadis, et Jumal on teda kuningaks võidnud, ent tegelikud elu olukorrad sundisid teda oma maalt põgenema. Võib-olla on see laul sündinud veelgi närusemas olukorras, kus Taavetil oli kuningavõim, siiski pidi ta põgenema mässamahakanud poja eest (2Sm 15:23).
	Selle mehe suust, kellel oleks olnud kõik põhjused kibestumiseks ja käegalöömiseks, tuleb hoopis igatsushüüd Jumala järele. Taavet ütleb, et ta otsib Jumalat vara. Võib-olla tuletab see kellelegi meelde hommikuid, kus ta tõuseb enne päeva, et Jumala sõna lugeda, palvetada ja Jumalaga osaduses olla. Kindlasti on sellised päevad kaunimad, kui teised. Taaveti päev polnud võib-olla nii kaunis - ööd, vahikorrad ja hommikud võisid unetud olla ka mure pärast, kuid kedagi peale Jumala polnud tal, kelle peale võiks loota.
	Jumala otsimine vara tähendab Jumala otsimist enne kõike muud. Võimalik, et sa mäletad seda aega, mil Jumal oli sulle viimane abinõu, siis nüüd on Ta esimene.
	Võib arvata, et Taavet laulis ülistuskoosolekul koos leviitidega: ŤNõnda ma tahan Sind tänada oma eluaja; Sinu nimel ma tõstan üles oma pihud! Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab Sind hõiskehuulil!ť Tegelikult oli ta kaugel pühamust. Kui ta põgenes oma mässulise poja Absalomi eest kõrbesse, saatis ta preestrid ja leviidid koos seaduselaekaga tagasi Jeruusalemma, öeldes, et kui Jumal armu annab, siis ta saab veel tagasi Jumala ligiolu paika. Taavet oleks võinud kadestada meie jumalateenistust, kus kellegi elu ei ohusta miski ja ta võib oma käed Jumalat ülistades taeva poole tõsta. Nüüd aga oli see Jumala mees koos oma väheste ustavaksjäänud sõpradega öövahikorras tule ääres ja ülistas Jumalat.
Jumal on meiega	Jõulupühal sobib siia üks lõik evangeeliumist (Mt 1:21-23), kus on kirjas see, mida ingel Maarja kohta Joosepile unes ilmudes ütles:
	ŤTa toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest!ť
	Nii loeti meile eile ja täna on sünnis edasi lugeda:
	Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: ŤEnnäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immanuelť, see on tõlkes: Jumal on meiega.
Miks Jumal meid päästis?	Sageli, väga sageli räägitakse kirikutes sellest, et inimene on patune ja vajab päästet. Kes vastu võtab Jeesuse Kristuse ja usub, et Jeesus on tema pattude eest ristil surnud, see saab päästetud. See on kõik Piiblis nii ja seda tuleb selgesti kuulutada. Mõnikord olen ma mõelnud, kas inimesed vahel ka küsivad, miks Jumal tahab meid pattudest vabaks teha? Ta tahab meid päästa tulevasest hukatusest, kuhu me oma pattudesse jäädes muidu satuksime. Aga miks Ta tahab meid päästa? Sest Ta armastab meid.
	Mulle tundub, et Jumala põhiline eesmärk ei ole mitte meie patust vabastamisega tegelda. Kui Jumal tahaks selle maailma patust korralikult puhtaks rookida, siis ei peaks Ta mitte inimestest alustama, vaid vastuhakkamise ja valede isast - saatanast ehk kuradist ning tema inglitest. Aga nende jaoks on põrgu juba valmistatud (Mt 25:41) ja sinna nad ka lähevad (Ilm 20:10).
	Jumal saatis oma Poja, et Ta vabastaks meid pattudest ning igaüks, kes Jeesuse nime appi hüüab, see päästetakse. Kuid Jumala eesmärk ei olnud inimese vabastamine pattudest, vaid nii nagu varemloetud kirjakoht ütleb: Et Jumal võiks olla meiega. Pattudest puhastamine on üksnes abinõu, ent siiski vältimatu abinõu, sest patune ei või püha Jumala ees püsima jääda.
	Mõnikord me mõtleme, et Jumal on väga õiglane ja kõik mida Ta teeb, teeb Ta õiglusest lähtuvalt. Nii see ongi. Aga õigluse seisukohast võttes poleks Jumalal olnud vaja kedagi päästa. Jumal armastas sind niipalju, et Ta andis oma Poja surma sinu eest. Ta hindas sinuga osaduse pidamist nii kõrgeks, kas meie ei peaks sama tegema?
Isa ja lapse suhe	Kui sa tahad päästetud saada, siis rutta Jeesust oma päästjaks vastu võtma. Aga kui su patud on andeks antud, siis ära jää sinna seisma. Pattude andestus ei olnud Jumala eesmärk omaette, Ta tahab sind oma lapseks võtta. Ta tahab taastada selle suhte, mis peaks sinu ja Jumala vahel olema.
	See suhe on mitteametlik nagu on normaalne isa ja lapse suhe. On loomulik, et minu lapsed räägivad minuga. Aga ma poleks eriti õnnelik isa, kui nad korra nädalas tuleksid, mulle ametlikus vormis mõne selgeksõpitud laulu esitaksid ja reserveeritud ning tähtsal ilmel, võib-olla isegi värsivormis, ette kannaksid, kui hea isa ma olen; ja siis veel: mida nad möödunud nädalal tegid ja mida nad tuleval nädalal minult vajavad.
	Jeesus ei räägi asjata nii palju Jumalast kui meie isast. Ma tean, et minu ja mu laste suhted on vaid kahvatu vari sellest, milliseid suhteid me võime omada Taevase Isaga. Siiski tahan veel ühe analoogia tuua. Mu lapsed joonistavad ja teevad mulle tihti mitmesuguseid asju. Need valmistavad mulle küll rõõmu, kuid on puhtpraktilises mõttes suhteliselt kasutud. Minu armastus laste vastu ei sõltu sellest, kui ilusa kaardi nad mulle jõuludeks tegid või kas nad üldse mingi kaardi tegid. Nii ei maksaks ka meil üliväga pingutada oma suurepäraste pakkumistega Jumala poole. On selge, et kui sa armastad Jumalat, siis sa teed oma parima, kuid Jumalat huvitab eelkõige sina ise, mitte see, mida sa teha suudad või oskad.
	Kehtib ka vastupidine: Kuigi ma püüan teha oma laste heaks parima, usun ma, et nende armastus minu vastu ei sõltu sellest, mida ma neile osta, teha või anda võin. Nii huvitab sind eelkõige Jumal ise, mitte see, mida Jumal sulle teha või anda võib. Loomulikult on seda tohutult palju, mida Jumal võib ning Ta ei hoia head oma laste suhtes sugugi tagasi, aga meie silmad pole sellel, mida Jumal annab, vaid Jumalal endal.
*Mi 6:6-8*	Millega ma võiksin tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette? Kas pean tulema Ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järele tuhanded jäärad, kümned tuhanded õlijõed? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma patu eest? Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult oma Jumalaga.
Praktilisi nõuandeid	Kui me ütleme, et me hindame Jumala otsimist, oleme näljased Jumala ligiolu ja Tema hääle kuulmise järele ja püüame kõigiti Temale järgneda, siis ei ole see ainult jutt. See, mida me hindame, sellele kulub ka meie aega, jõudu ja vahendeid. Kui keegi räägib, et ta hindab tervisilikke eluviise, aga toitub peamiselt kartulikrõpsudest ja kokakoolast ning käib vähem kui kilomeetri päevas, siis me teame, et tegelikult ei hooli ta oma tervisest kuigi palju.
	Kui keegi midagi hindab, siis tema elu kujuneb teatud piires iseenesest nii, et ta saab selle, mida ta hindab. Kui sa hindad osadust Jumalaga, siis leiad end nõu küsimas Jumalalt või vaikses hetkes palves.
	Aga see pole veel kõik. Kui sa midagi hindad ja oluliseks pead, siis sa ka planeerid seda asja oma ellu. Kui sa hindad head, aktiivset ja tervislikku puhkust, siis ei oota sa üksnes aega, mil töölt vabad päevad antakse. Kui see oleks nii, veedaksid oma vaba aja lihtsalt teleka ees, parimal juhul teeksid väikse väljasõidu. Kui sa sellist puhkust tõesti hindad, siis teed sa ettevalmistusi ja planeerid sellised ajad oma ellu. Kui need ajad tulevad, siis sa tead mida teha - sul on suusareisi või ujulapilet varutud, võib-olla isegi matkad mägedesse. Need asjad ei juhtu Ťiseenesestť, kuiväga sa ka selliseid asju hindaksid ja tahaksid.
	Niisamuti on osadusega Jumalaga. On asju, mis meie ellu tulevad otsekui ise - mõned ei pea üldse pingutama, et võtta aeg Jumala ülistamiseks või palveks - nad ütlevad, et Ťjalad ise kandsid neid koosolekuleť. Teistega pole lugu alati nii, nad otsustavad, et aeg Jumalaga on neile kallis ja oluline ning võtavad selle aja. Siis nad on Jumala ees, hoolimata tujudest, hoolimata ilmast, hoolimata muust.
	Jeesus on su pattude eest juba ristil surnud, sul pole vaja teha muud, kui see kingitus vastu võtta. Nüüd, jõuluajal, on ju nii hea kinke saada, võta vastu Jumala kingitus. Aga ära jää seisma, kingitus käes. Paki see lahti ja sa näed, et seal sees on palju imelisi asju. Üks parimaid on see, et sa võid tunda Jumalat kui oma isa ja Tema tunneb sind kui oma last.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord