|
|
Piiblikooli loengu konspektUue Testamendi ülevaade - Paulus ja tema kirjad |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Apostel Paulus on kahtlemata kristliku kiriku üks väljapaistvamaid tegelasi. Kuigi ta oli juudi soost, võlgnevad paganad (mittejuudid) evangeeliumist osasaamise (niipalju, kui see inimese tahtest üldse sõltus) just temale. Paulus oli nn teise põlvkonna kristlane, ta oli saanud ise evangeeliumi ilmutuse ja teiste tunnistuse kaudu, erinevalt teistest apostlitest, kes olid ise oma silmaga Jeesust näinud. On tõenäoline, et Paulus ei näinud oma silmaga Jeesust kordagi, sest vastasel juhul oleks ta seda oma kirjades ehk märkinud.
Kõik Pauluse elu uurijad on jõudnud järeldusele, et Paulus oli erakordne inimene. See sisaldab endas erakordseid võimeid, erakordset ettevalmistust millele lisandus erakordne pühendumus Jumalale. Mitte alati ei satu need asjad kokku, kuigi võime elus leida neid asju ühekaupa võetuna. Jumal oli hoolitsenud selle eest, et Tema valitud tööriist oleks tõesti asjakohane.
Pauluse sünniaasta pole teada. On usutav, et ta sündis samas kümnendis, mil Jeesus. Paulus suri, tõenäoliselt hukati, Roomas, 60-te aastate teises pooles.
Apostel Paulus sündis arvatavasti juudi väljarändajate perekonnas Tarsoses (praegu Tersous, Kagu-Türgis) , Väike-Aasia kaguosas asuva Kiliikia maakonna pealinnas (Ap 9:11, 21:39, 22:3). Ta kasvas üles hellenistlikus keskkonnas. Varasest noorusest saadik ümbritsesid teda kreeka keel ja haridus, hellenistlik religioossus ning tavad. Tarsos oli antiikaja huvitavamaid linnu, sest siin kulges piir Oriendi ja Oksidendi vahel. Siin kohtusid ja sulasid teineteisega kokku kaks maailma. Vaatevälja avarus, mis kaasnes sellise piirolukorraga, peegeldub ka apostli kirjades: siin tungib esile hellenistlik ja piibellik-orientaalne mõju. Vaadakem Pauluse piltlikku materjali: Ühest küljest on siin jooksjate treening (1Kr 9:25), rusikavõitlus (9:26) ja loomadega võitlus areenil (15:32); teisest küljest aga hapnemata taigen, millest majaemand küpsetab paasaleiba (5:7), pahmast tallav härg, kelle suud ei tohi siduda (9:9) ja «Abba!» hüüdev laps (Rm 8:15; Gl 4:6).
Nii kindlalt kui Tarsose ülakiht oli kujundatud hellenistliku kultuuri poolt, niisama kindlalt jäi Tarsos oma olemuse poolest siiski idamaiseks linnaks. Seda võis näiteks näha näoloori kandmise kombest. Tarsos järgis seda rangemalt kui ülejäänud Väike-Aasia linnad. Siin kandis naine idamaise kombe kohaselt tänaval loori, samal ajal kui Tarsosest lääne pool loorietikett üha enam lõdvenes ja Kreekas võis naine liikuda avalikult ilma loorita. Kas mängivad lapsepõlvemälestused oma osa, kui Paulus nii järeleandmatult nõuab Korintose naiskristlastelt, et nad jumalateenistusel loori kannaksid (1Kr 11:2-16)?
Ka linna religioosne elu jäi orientaalse mõju piirkonda. Kõige paremini õpime seda mõju tundma münditüüpide järgi, mis ilmusid välja vahetult peale Tarsose taasasutamist (171 eKr) ja mis hiljem, kuni 3. sajandini peale Kristust, stereotüüpselt kordusid. See tüüp kujutab endast kuubikujulist, girlandidega pärjatud alust, mis kannab avatud, suurtest ritvadest kokku pandud püramiidikujulist telki. Selles avatud telgis näeme fantastilist loomakuju - sarvede ja tiibadega lõvi. Tema kohal on kuju, mis oma atribuutide, eriti topeltkirve, järgi võib osutuda Sandaniks, Tarsose linna jumalaks. Püramiidi kohal hõljub kroonina kotkas, jumalikkuse sümbol. Tervikut vaadeldes näeme, et tegemist on tuleriidaga, mis ei põle. Nii võime endale ette kujutada tuleriidaga vankrit, mida saadetuna tuhandetest veeti Sandani aastapeo protsessioonis läbi Tarsose linna tänavate turuplatsile. Seal tantsiti jumaluse kujutistega seni ümber tuleriida, kuni see hilisel tunnil põlema süüdati. Nii pühitseti igal aastal - seda jutustavad mündid - apostli sünnilinnas kaitsejumaluse surma ja apoteoosi. Niisiis tunneb Paulus juba lapsepolvest saadik põhjalikult surnud ja ülestõusnud jumala kultust. Nii ei üllata see sugugi, kui ta Rm 6:1jj kasutab selle kultuse keelt, kõneldes, et kristlane on ristimises koos Kristusega risti löödud ja maetud, et astuda koos Temaga uude ellu. See on väljendusviis, mida inimesed tol ajal mõistsid.
Peale selle tunneb Paulus ka keisrikultust, mida harrastati Väike-Aasias eriti intensiivselt. Mitte Roomas, vaid kõigepealt impeeriumi idaosas hakati keisrile ta eluajal jumalikku au andma. Johannese ilmutusest teame, millise fanatismiga tegeldi Väike-Aasias keisri kui Soter'i, Lunastaja austamisega. Kui Paulus ütleb Filipi kirjas, et meie kodupaik on taevas, kust me ootame Issandat Jeesust Kristust kui oma päästjat (3:20), siis on see öeldud antiteesina keisrikultusele, mida ta lapsepõlves Tarsoses tundma oli õppinud.
Tähtsam veel kui müsteeriumikultused ja valitseja austamine on Pauluse mõistmise juures see, et Tarsos oli esimese suurusjärgu hariduskeskus. Innukus, mida Tarsose elanikud kulutasid filosoofiale ja üldisele haridusele, ületas ateenlasi ja alaksandrialasi, ütleb Strabo (63 eKr-20 pKr), ja ta loetleb terve rea stoikutest filosoofe, kes pärinesid Tarsosest.
Pole siis ime, kui Paulus näitab end kodus olevat stoikute filosoofias, vahest oma diskussioonitehnikaga ja kunstretoorikaga, niinimetatud künistlik-stoitsistlike diatriibidega. Seda võiks Pauluse juures võtta katsena tuua filosoofilisi sisulisi tõdesid, eriti filosoofia põhikontseptsiooni, rahvapärase kõneviisi kaudu ka lihtsale inimesele lähemale. Retoorilised küsimused, võrdlused, tsitaadid, voorus- ja pahekataloogid, sõnamängud, antiteesid ja muud sarnased abinõud pidid teenima lihtsate kuulajatega kontakti loomise eesmärki.
Paulus tunneb hästi künistlik-stoitsistlikku diatriibi; musternäiteks on 1Kr 9. peatükk. Sellele lisanduvad veel voorus- ja pahenimistud, mida Pauluse kirjadest leida võib. Kuid ka sisuliselt on Paulusele tuntud tolleaegne moefilosoofia, keskmine stoa. Me leiame ta kirjadest stoitsistlikke eelistussõnu (nagu südametunnistus, loodus, vabadus), stoa ideid (jumalatunnetus tema tegudest Rm 1:20 või kirjutamata seadus 2:14) ning stoitsistlikku haridusainest (loodus kui õpetaja 1Kr 1 1:14 või võrdpilt võistlusest staadionil 9:24jj).
See oli siis maailm, milles Paulus üles kasvas. Veelgi enam: see oli maailm, millest võiks üldiselt uskuda, et Paulus seal üles võis kasvada, kuni see arvamus 1952. hollandi Uue Testamendi uurija W. C. van Unnik'u uurimustega kahtluse alla seati. Professor van Unnik kontsentreeris oma uurimuse ühele üksiksalmile Uuest Testamendist, nimelt Ap 22:3, kus Pauluse apostlilugu on sisse juhatatud järgmiste sõnadega:
Ma olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal, üles kasvatatud siin selles linnas (=Jeruusalemm), Gamaalieli jalgade ees õpetatud...
Rikkalikust tõestusmaterjalist lähtudes väidab van Unnik, et need kolm partitsiipi, mida Ap 22:3 on kasutatud, kujutavad endast tuntud ja kasutatavat kolmikut ( kreeka keeles tri/aj), kus igal kolmest verbist on kindel tähendus. Sünnile järgneb «kasvatada-olemine», vanematemajas kasvamine esimestel eluaastatel, ja seejärel «väljaõpe, kujundamine» õpetajate käe all. Samasugust kolmikut on kasutatud Ap 7:20-22 ka Moosese kohta ning see võrdlus on meid huvitava lõigu uurimise juures väga õpetlik. Seal (Ap 7:20-22) on öeldud, et Mooses oli peale oma sündi kolm esimest kuud vanemate juures, seejärel «kasvatati» teda vaarao tütre poolt ning siis «õpetati ta välja» egiptuse kultuuris. Järelikult tähendab Ap 22:3, et Paulus sündis küll Tarsoses, aga juba oma lapsepõlve ja õpinguaastad veetis ta täielikult Jeruusalemas, kus muide ka Pauluse abielus õde elas (Ap 23:16). Ta vanemad on niisiis Ap 22:3 järgi ühest ajahetkest saadik, kui Paulus veel laps oli, Jeruusalemma kolinud. See leiab kinnitust, kui võtta luubi alla nn profaan-hellenistlikud mõjud suureks kasvanud Paulusele, näiteks tema stoitsistliku filosoofia tundmine.
Kiiresti võib taibata, et Paulus tunneb küll hästi populaarseid käsitlusi, kuid sügavuti tungivast stoikute filosoofia mõjust tema juures ei saa juttu olla. Puuduvad stoa eetika põhimõisted, või vähemalt on neid ebakindlalt kasutatud. Heaks näiteks on Kl 3:5, kus Paulus kommenteerib manitsust surmata maiseid liikmeid viieosalise pahekataloogi kaudu: hoorus, roppus, kired, pahad himud ja ahnus. Stoitsistliku käsitluse jaoks on see täiesti võimatu loetelu. Miks? Kolmandal kohal asetsev «kirg» (kreeka keeles pa/qoj) on stoikute õpetuse järgi peamõiste, mida oleks nende mõtteviisi järgi absurdne esitada ühes reas koos oma konkretiseeringutega. Miski ei viita sellele, et Paulus peale kreeka käibekeele omandamise oleks saanud ka üldise ilmaliku kreeka hariduse. Et tema juures hellenistlikku pärandit leidub, siis läheb see pigem tagasi assimilatsiooniprotsessi juurde, mida diasporaajuutlus tol ajal paratamatult läbi tegi. Teiste sõnadega: niisugust pärandit vahendas talle hellenistlik juutlus.
Paulus pärineb vagast juudi perekonnast. Iisraeli isa kohustus oli õpetada oma poega alates viiendast eluaastast Kirja lugema. Apostli suurepärane piiblitundmine, mis väljendub arvukates - ja nagu lubavad oletada juhuslikud kõrvalekalded Pühakirja sõnastusest - mälu järgi tsiteeritud kirjakohtades, tuleb ilmselt sellest, et tema isa oma kohustusi hoolikalt täitis ja poega juba väikesest peale Pühakirja lugemises ja õppimises harjutas. Sellest kõneleb ka järgnev vaatlus. Paulus tsiteerib Vana Testamenti ülekaalukalt kreeka tõlke (Septuaginta) järgi. See on hämmastav, sest et Kirja tundmise, eelkõige aga eksegeetilise meetodi järgi otsustades oli ta seotud palestiina, mitte hellenistliku koolkonnaga. Septuaginta eelistamine pole seletatav üksnes peenetundelisusega oma kreeka keelt kõneleva koguduse vastu, selleks on Pauluse Septuaginta tundmine liiga sügav. Pigem pidi kreekakeelse piibliteksti sügav tundmine pärinema juba varasest perioodist - vanematekodust ja hellenistlikust sünagoogist.
Kuigi Pauluse vanemad olid diasporaas elavad juudid, hoolitsesid nad selle eest, et nende poeg õpiks kreeka keele kõrval ka heebrea keelt. Arvatavasti seda peab Paulus silmas, kui ta esitleb end Fl 3:5 kui «heebrealast, sündinud heebrealasist». Sellega sobib ka asjaolu, et Pauluse Pühakirja tsitaadid osutavad tema mitmekeelsusele: Septuaginta kasutuse kõrval reedavad mitmed tsitaadid algteksti tundmist.
Tema vanematekodus palvetati. Korduvalt mainib Paulus lauapalvet enne ja pärast söömist kui absoluutselt iseenesest mõistetavat toimingut (1Kr 10:30; Rm 14:6; 1Tm 4:3j). Ja kui ta oma kogudusele kinnitab, et ta «alati» nende pärast Jumalat tänab (1Ts 1:2; 2Ts 1:3, 2:13; 1Kr 1:4; Fm 4; Kl 1:3; vrdl 2Ts 1:11; Rm 1:10; Fl 1:4), «lakkamatult neile Jumala ees mõeldes» (1Ts 1:2j, 2:13; Rm 1:9), siis ei ütle ta sellega ilmselt mitte seda, et kogu ta elu oleks üks pausideta eestpalve (nagu teda on vahel valesti mõistetud), vaid ta kõneleb eestpalvest oma reeglipärastes palvetes.
Juba maast-madalast harjutati variseride kodudes lapsi kolm korda päevas - hommikuti pärast ülestõusmist, pärastlõunal kella 3 ajal, kui templis toodi igapäevane ohver, ja õhtuti enne magamaminekut - lugema suurt tänupalvet (hiljem nimetati seda «kaheksateist-palveks») mis algas sõnadega: «Kiidetud oled Sina, Issand, meie Jumal ja meie isade Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal». Tõenäoline, et Paulus ka kristlasena pidas kinni kolmest päevasest palvetunnist. «Apostlite õpetus» (Didahhee), oma põhisisus esimese sajandini tagasiviidav algkristlik kogudusekord, teeb ettekirjutuse, et igal päeval peab kolm korda palvetama «Meie Isa» palvet (Didahhee 8:3). Kui Paulus soovis seda nii säilitada, siis ta täitis vana tava uue sisuga.
Palveharjumus polnud ainus vaimulik pärand, mille eest Paulus võlgnes tänu oma vanematele. Piibellikku usku isikulisse Jumalasse, teadmisi Jumala suveräänsest kõikvõimsusest (Rm 9-11), Tema nõudmiste tõsidusest ja Ta kohtust (1:18-3:20), Jumala ülistamise tsentraalset tähendust - seda kõike ja veel palju muud on Paulus võinud religioosse pärandina oma vanematekodust kaasa võtta.
Kui Paulus Jeruusalemas variseridega ühines (Fl 3:5), oli selle otsuse kaasosaliseks õpetaja Gamalieli eeskuju kõrval ka vanematekodu. Apostliloo (Ap 23:6) järgi olid juba ta isa ja vanaisa olnud variserid. Variserid olid kirjatundjate juhtida olev vagade ilmikute kogu, mille liikmed kohustusid vastuvõtmisel, kui kohustuslik katseaeg möödas, täitma piinliku täpsusega kõiki rahva hulgas unarusse jäetud kümnisekorraldusi ja puhtusnõudeid. Variseride suhteliselt tühine koguarv - Josephus Flaviuse järgi 6000 - annab mõista, et nõudmiste rangus heidutas paljusid. Paulus aga tundis variseride suhtes poolehoidu: keegi ei võinud teda kohusetundes ületada (Gl 1:14).
Kui jõudis kätte elukutse valik, mis meie arvates toimus väga varajastel aastatel, otsustas Paulus teoloogia kasuks. Ta valis Ap 22:3 järgi endale õpetajaks Gamalieli, mehe, kes Ap 5:34 kohaselt oli «kogu rahva poolt hinnatud» ja kellele järeltulev põlvkond püstitas sententsi vormis vaimse mälestusmärgi: «Gamalieli surmaga lõppes aukartus Kirja ees, ja voorus ning kasinus kadusid samuti». Oma teoloogilise suuna järgi oli Gamaliel Hilleli õpilane. See oli aga eelkristliku aja suurim teoloogiline õpetaja, kes tegutses ca 20 eKr. Hillel oli rahva seas väga lugupeetud, sest tema suur õpetatus oli seotud lausa üldtuntud headuse ja leebusega.
Tavaliselt lõppesid õpingud ordinatsiooniga, mis toimus 25-30 aasta vanuselt. Et Paulus oli ordineeritud, selgub apostliloost, kui see jutustab, et ta saadeti ülemkohtu esindajana Damaskusesse (Ap 9:1j; 22:5; 26:10). Me teame, et need kõrgeima juudi ametkonna poolt volitatud saadikud pidid olema kõrgemast astmest.
Apostli kirjad kinnitavad Apostlite tegude raamatu andmeid Pauluse teoloogilise väljaõppe ja hariduse kohta. Kirjad näitavad, et neis on sulge hoidnud mees, kes valdas tolleaegset juudi teoloogia eksegeetilist meetodit täiesti iseseisvalt. Nii leiame tema kirjadest selliseid peensusi nagu «pärlinöör» (Rm 15:9-12: kirjakohtadest märksõna reastamine, siin: «paganad») ja ahelseletus (5Ms 30:12-14 paikneb Rm 10:6-9 sees), tüpoloogiline (1Kr 10:1jj; Gl 4:21-31; Rm 9:13) ja allegooriline (1Kr 9:9j) Vana Testamendi seletus. Peale selle järeldus Kirja vaikimisest (argumentum e silentio; näiteks Rm 4:6 väljendist «tegudest sõltumatult» on järeldatud, et tsitaadis (s7) pole jutt tegudest) ning ka argumentum e contrario, mis avab kirjakohas vastandid. Selle kohta kaks näidet: salmist «Kõik inimesed on petised» (Ps 116:11) järeldab Paulus vastandlause: «Jumal peab jääma tõeseks» (Rm 3:4); prohvet Jesaja sõna kohta, et Jumal, leidmata usku, kõneleb «võõras keeles» (Js 28:11j), annab Paulus võimaluse järeldada: kui kirjakoha järgi on (arusaamatu) pobin tunnus uskmatuse kohta, siis (arusaadav) kõne on usklike tunnus (1Kr 14:22) - see on hoiatus Korintose entusiastidele, kes kippusid glossolaaliat üle hindama.
Apostli kirjad ei lase mitte ainult mõista, et nende autor valdas täiesti juudi eksegeesi meetodit, vaid näitavad selgelt, et see oli hillellik teoloogia, milles Paulus oli väljaõppe saanud. See on üks Apostlite raamatu säravamaid kinnitusi, et Hilleli õpilane Gamaliel tõesti Pauluse õpetaja oli (Ap 22:3). Ulatuslikust materjalist olgu välja valitud vaid üks näide: eksegeetilised normid.
Hilleli tähtsus ei põhinenud viimaks mitte sellel, et ta kogu Kirja seletuse uuele alusele rajas, vaid sellel, et ta lõi seitse tõlgendusnormi. Need normid äratasid sellist lugupidamist, et neid mahult kolmteist korda suurendatult kasutati täie tõsidusega ka igapäevases hommikupalves. Neist seitsmest Hilleli normist võime vähemalt viit leida Pauluse juures. Nimetaksin neist kaht esimest. Esimene norm oli järeldus vähemalt suuremale (a minori ad maius), mille vormikindel kasutamine oli Vanale Testamendile veel täiesti tundmatu. Paulus rakendab seda aga korduvalt (Rm 5:15,17; 11:12; 2Kr 3:7j,9,11). Kuid Hillel oli sellesse esimesse reeglisse lülitanud mitte ainult järelduse a minori ad maius, vaid ka vastupidi: a maiori ad minus. Taas leiame seda ka Pauluse juures - tema argumentatsioon Rm 5:6-9,10; 8:32; 11:24; 1Kr 6:2j on alles siis mõistetav, kui endale selgeks teha, et Paulus kasutab seejuures järeldusskeemi suuremalt väiksemale. Võtame näiteks Rm 5:6-10: Jumal on meile, ütleb Paulus, lausa arusaamatu armastuse kinkinud. Kristus andis meie eest oma elu, kuigi me olime jumalatud ja patused. Kas pole see siin ilmne endastmõistetavus, et me kohtuvalmitena kui Jumala lepitatud viimses kohtus päästetud saame? Teine tõlgendusvorm oli analoogia-järeldus. Reegel ütleb: kui mingi sõna korduvalt Pühakirjas esineb, siis selgitab üks kirjakoht teist. Rm 4:1-12 kasutab Paulus analoogianormi väga tähtsas kirjakohas. Ta tahab tõestada, et õigeksmõistmine toimub üksnes usust ning tegudega üksi pole midagi peale hakata. Seejuures tugineb ta 1Ms 15:6 mõttele:
Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks.
«Mida see tähendab» küsib Paulus, et Jumal «arvas õiguseks?» Vastus seisneb selles, väidab Paulus, et sõnad «õigeks arvama» kordub veel pühakirja ühes teiseski kohas, nimelt Ps 32:1j:
Õnnis on, kelle patt on andeks antud, kelle eksimus on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand ei arvesta süüd.
Selles salmis on kasutatud sõna «arvama/arvestama», vaadates andestusele. Analoogia-järeldus aga õpetab, et «usu arvestamine» (1Ms 15:6) on «patu mittearvestamine» (Ps 32:1j). Teiste sõnadega: õigeksmõistmine on andestus, ei midagi muud. See on põhjapanevalt tähtis tõdemus, isegi kui see on saadud meile ebahariliku eksegeetilise meetodi abil. Me näeme, et Pauluse sisemine elu ja kogu ta teoloogia on sügavalt juurdunud juudi vagaduses ja juudi teoloogias. Ilmselt ei saa me teda mõista, kui me ei võta arvesse tema juutlikku minevikku. Aga ka Jeruusalemm pole Pauluse teoloogia võtmeks. Oli ju Paulus ikkagi kristlane!
Seoses vana usutunnistuse tsiteerimisega 1Kr 15:3-5 rõhutab Paulus tõsiasja, et võlgneb tänu pärimusele s3:
«...ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen (pärimusena) vastu võtnud»
ja et see usutunnistus oli talle ja Jeruusalemma apostlitele ühiseks omandiks:
«Olgu nüüd mina või nemad - nõnda me kuulutame...» (s 11).
Usutunnistusele sarnasel viisil viib Paulus oma tsitaadi ka Jeesuse püha õhtusöömaaja sõnadesse. Taas kriipsutab ta alla, et need sõnad on saadud pärimuse vahendusel (1Kr 11:23). Keeleline analüüs näitab, et Paulus kasutab vormelit, mis on küll tekkinud semiitlikus keelekasutuses, kuid mis on hiljem kreekapäraseks muudetud. Paulus on niisiis kasutanud püha õhtusöömaaja sõnade redaktsiooni, mis sai oma kuju kakskeelses piirkonnas, kusjuures on mõndagi, mis juhib me tähelepanu Antiookiale. Sest seal, Süüria pealinnas, Rooma impeeriumi suuruselt kolmandas linnas (Rooma ja Aleksandria järel) oli Paulus koos Barnabasega töötanud juba enne oma misjonireisi (Ap 11:25j); Antiookiast läkitati ta välja (13:1-3), ja selle koguduse juurde, mis ta tööd toetas, pöördus ta ikka ja jälle tagasi (14:26; 15:30,35, 18:22; vrdl G1 2:11).
Analoogse pildi annab «Kristuse hümni» keeleline analüüs (Fl 2:5-11). Analüüsi järgi on tõenäoline, et Paulus pole mitte selle laulu autor, vaid tsiteerija, ja see analüüs osutab samuti tekkepiirkonnale, kus on segunenud semiitlus ja hellenism.
Kõik see näitab, et Paulus oli kristliku pärimusega sügavalt seotud. Tõendeid selle kohta leiame ta kirjade igalt leheküljelt ja need pole hoopiski piiratud kristoloogiliste või liturgiliste formuleeringutega või hümnilise pärandiga. Ma pean siin piirduma sellega, et viitan avarale lähtepinnale, mis määras ära (erinevalt teistest Jeruusalemma apostlitest) kogu Pauluse pärimuse. See lähtepind on Jeesuse sõnad. Viis korda mainib Paulus selgesõnaliselt, et ta tsiteerib Jeesust (1Ts 4:15-17; 1Kr 7:10; 9:14; 11:23-25; ka Rm 14:14 on nii mõistetav) ning peale selle tugineb ta sageli Jeesuse kuulutusele, seda otse nimetamata. Nii tunneb Paulus näiteks hästi jumalakõnetust «Abba» (Rm 8:15; Gl 4:6), mida tolleaegses kirjanduses peale Jeesuse palve (Mk 14:36) mujal ei esine. Paulus kordab Jeesuse kuulutust Jumalast, kes armastab patuseid (Rm 5:8), ja kes mitte tarku, vaid rumalaid, mitte tugevaid, vaid nõrku, mitte auväärseid, vaid põlatuid enda juurde kutsub (1Kr 1:26-29; Mk 2:17; Mt 11:25j). Paulus annab edasi Jeesuse korralduse, mida sellisena väljaspool evangeeliumi rohem ei leidu: «õnnistage tagakiusajaid» (Rm 12:14; Lk 6:28)!
Kas nii oleme viimaks leidnud Pauluse teoloogia võtme: algkristlik pärimus? Oleks väga rumal, kui tahaksime salata seda põhjapanevat tähendust, mida usutunnistus, Issanda söömaaeg ja Jeesuse sõnad on Paulusele andnud. Ja siiski on Paulus ise kirglikult vastu seisnud arvamusele, nagu oleks sõltuvus traditsioonist otsustav ja viimane faktor tema kristlaseks olemises ja teoloogias (Gl 1:10-2:21). Ei Tarsos, Jeruusalemm ega ka Antiookia ei paku meile seda võtit, mida otsime.
Pauluse teoloogia jaoks on vaid üks võti. See on Damaskus. Paulus kuulub inimeste hulka, kes on kujunenud raskete murdumiste läbi, ja ta teoloogia on oluliselt kujundatud olukordadest, mis kasvasid välja tema elu pöördepunktist.
Tähtsaimaks allikaks on apostli enesetunnistus, mida leiame Gl 1:12-17; 1Kr 9:1;15:8-10; 2Kr 4:6; Fl 3:7j,12. Sinna juurde veel Palestiina koguduste tunnistus tema kujunemisest tagakiusajast kuulutajaks (Gl 1:23-24), ja viimaks Apostlite tegude aruanne (9:1-9), mida Luukas on mõningates variatsioonides korranud 22:4-16 ja 26:9-18. Märkimisväärne on, et see kirjeldus langeb otsustavates joontes kokku apostli enese tunnistusega.
Paulus on algul olnud koguduse tagakiusaja (Gl 1:13,23; 1Kr 15:9. Fl 3:6; Ap 9:1j;22:4j; 26:9-11). Pöördepunkt lokaliseerub Damaskuses või selle läheduses (Gl 1:17; Ap 9:3,8,10; 22:5j,10j; 26:12) ja pööre toimub Issanda auhiilguse paistel (2Kr 4:6; vrdl 1Kr 9:1; 15:8/Ap 9:3; 22:6,11; 26:13).
Et sellest elamusest pärineb kogu apostli teoloogia, seda taotleksin näidata mõne tähelepaneku põhjal.
Osadus Kristusega
Absoluutselt kindel on, et Pauluse usk Kristusesse ja osadus Kristusega pärinevad Damaskuse tundidest. Sellest hetkest, kui ta võis näha Jeesust Ta auhiilguses, on ülendatud Issand tema elu suur realiteet. Sellest tunnist alates on ta «Kristuse Jeesuse sulane» (Rm 1:1), Tema isiklik omandus, kuuludes Kristuse valdusse nagu ori isandale. Mitte vähem kui 55 korda on Pauluse kirjades nimetatud Jeesust «meie Issandaks». Kindlasti pole see juhus, et ainus koht, kust leiame Pauluse väljendi «minu Issand», on Fl 3:8, kus ta kõneleb oma kutsumisest kui «oma Issanda Jeesuse Kristuse ülivõimsast tunnetusest». Kui tugevalt on Pauluse kristoloogia mõjutatud Damaskuse teel toimunud Kristuse nägemisest, nähtub ka sellest, et tiitel Kyrios tähistab Pauluse jaoks eelkõige praegu koguduse juures viibivat Kristust (Kristus praesens). Kristus oli talle vastu tulnud olevikulisena.
Paulus on kindel, et kristlane kuulub Kristuse läbi juba praegu Jumala tulevasse maailma.
«Kui keegi on Kristuses, siis on ta uus loodu. Vanad asjad on möödunud, ennäe, uued on sündinud.» (2Kr 5:17). «Tänades Isa..., kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki.» (Kl 1:12jj).
Ka see selgus - juba siin ja täna kuuluda tervikliku Jumala riigi juurde - ulatub tagasi Damaskuse tundidesse. Sest kui Paulus selle tunni sündmust kirjeldab lausega «(Jumal) ilmutas omla Poega mulle» (GI 1:16, vrdl 12), siis kasutab ta erilist väljendit (a)pokaluptein), mis oli terminus technicus Jumala lõpliku ilmutuse kohta (vrdl Mt 10:26; Lk 17:30; Rm 8:18; 1Kr 3:13). Valgusesära, mis teda ümbritses, tähendas talle Jumala uue maailma reaalset läbimurret tema ellu.
Õndsusloo mõistmine
Damaskuse ajast pärineb ka tema õndsusloo mõistmine Kristuses, mis moodustabki ta kuulutuse keskse sisu. Lähtutud on siin Gl 3:13: Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui Ta sai neetuks meie eest - sest on kirjutatud: «Äraneetud on igaüks, kes ripub ristipuu küljes» (5Ms 21:23). See tunnistus seisab Uues Testamendis ju täiesti isoleeritult. Keegi muu pole seda söandanud - näidata Jeesust Jumala poolt neetuna. Selle väite koletuslikkuse kohta on vaid üks seletus: see pärineb tulivihase vastase Sauluse arsenalist. GI 3:13 laseb sel kombel heita pilku motivatsiooni, mis tõukas Saulust kristlaste tagakiusamisele. Ta nägi neis eksiõpetaja pooldajaid, hereesia esindajaid, kelle lõplik hävitamine oli ta kohustus. Oli tal ju nende vastu ümberlükkamatu tõend - rist. Ja nüüd laskis Jumal teda oma silmadega näha seda neetut taevases aus. Sel silmapilgul pidi Pauluse jaoks olema tõestatud, et Jeesuse ristisurm polnud roimari surm. Hoopis kristlastel oli õigus, kui nad väitsid, et see surm oli asendav surm - meie eest. Paulus formuleerib selle tõsiasja täiesti isiklikult Gl 2:20 «(Ta) on mind armastanud ja iseenese loovutanud minu eest.» Ta kandis needust minu eest.
Jumala arm
Damaskuse tundides kinnistus tema teadmine armu kõikvõimsusest. «Aga Jumala armust olen ma see, kes olen,» ütleb ta 1Kr 15:10, vaadates tagasi oma kutsumisele. Et Jumal teda, keda Palestiina kogudused värdjaks nimetasid (salmid 8 ja 9), kui ta püüdis Jumala kogudust kompromissitult välja juurida (Gl 1:13), asetas ülestõusmise tunnistajate ritta, ja veelgi enam - et Jumal teda Kristuse käskjalaks tegi (2Kr 5:20), ja et ta tohtis vaevarikkas evangeeliumiteenistuses ületada kõiki teisi käskjalgu (1Kr 15:10) - selle kõige kohta on vaid üks sõna: arm. Uued realiteedid loovad uue keele. See seaduspärasus kehtib ka siin. Xarij on Pauluse teoloogia üks põhimõisteid. See oli uus keelekasutus. Profaanses kreeka keeles tähistab xarij armsust, graatsiat, lembust, soosingut, heatahtlikkust, tänu - ning seda kasutati peaaegu eranditult sekulaarses tähenduses. See kehtib muide ka hellenistliku juutluse kohta, kus see sõna vaid üksikjuhtudel tähistab Jumala armulikku meelestatust inimese suhtes. Tsentraalsel tähendusel, mida sõna Pauluse juures omandab, pole mingeid analooge.
Jumala suveräänsus
Sellega on tihedalt seotud ka järgnev tähelepanek. Tugevamalt kui ükski teine Uue Testamendi autor rõhutab Paulus Jumala ainutegevust, Tema armulikku valikut, mis eelneb kõikidele inimlikele tegutsemistele (Rm 9-11). See ei sõltu mitte inimlikust tahtest ja inimlikest jõupingutustest, vaid üksnes Jumala halastusest. Täiesti ühemõtteliselt väljendudes kirjeldab Paulus Jumala suveräänsust: «Ta halastab, kellele tahab; Ta kalgistab, keda tahab!» (Rm 9:18), nagu on kirjutatud: «Ma olen armuline, kellele ma olen armuline, ja halastan, kelle peale ma halastan» (2Ms 33:19). Seda Jumala ainutegevust oli Paulus oma elu pöördepunktil kogenud. Me oleme harjunud seda tundi nimetama apostli «pöördumiseks». Paulus ise seda nimetust ei kasuta ning oleks selle kirglikult tagasi tõrjunud, kui väljend «pöörduma» oleks kirjeldanud inimlikku otsust või oleks vähendanud toimunut. Aga et Kristus teda, tagakiusajat, «oma armu läbi kutsus» (Gl 1:15), oli iga inimlik kaasabi välistatud. See oli Jumal, üksnes Tema arm, kes tegutses. Ta viis täide, mida oli otsustanud juba ammu enne Pauluse sündimist (1:15b). Ja mis toimus, polnud enam pöördumine, vaid kutsumine (1:15b).
Patu koledus
Damaskuse teelt pärineb apostli teadmine patu koledusest. Kindlasti teadis ta juba enne mõndagi Jumala pühadusest ja inimlikust süüst; mõlemad mõisted kuuluvad ta juudi pärandi paremiku hulka. Aga oma südamepõhjas polnud ta siiski pattu tõsiselt võtnud, vaid oli uskunud, et on «Seadusest tuleva õiguse poolest laitmatu» (Fl 3:6). Nüüd seisab ta järsku ületamatu vastuolu ees, sest ta on Messiat laimanud ja Tema kogudust hävitada üritanud. Kibe kogemus, et ka kõige vagam kavatsus võib viia suure süüteoni, oli kogu elu jooksul talle koormaks. See kogemus purustas ikka ja jälle tema enesekindlust, «enda kiitmist Jumala ees» ja ta iseendast-liiga-hästi-mõtlemist.
Käsuvastasus
Ainult Damaskuse elamusest lähtudes võib mõista apostli radikaalset suhtumist igasuguse käsuvagaduse vastu. Paulus võtab nende tundide tähenduse oma elu jaoks kokku selles, et ta elab läbi kõikide väärtuste radikaalse ümberhindamise. Kõik, mis talle veidigi «väärtuslik» näis, sai talle nüüd «väärtusetuks», «kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava taipamise kõrval» (Fl 3:7j). Enne Damaskust oli tema elu sisuks olnud vaevanägemine, püüd olla Jumala käsu pedantliku täitmise varal laitmatu (3:6). Nüüd astus käsu asemele ta elu keskmes midagi muud - Kristus, «minu» Issand (3:8). Nagu inimene, kes on läbi teinud tõsise murrangu, näeb Paulus teistest teravamalt mineviku negatiivsust. Ta tegevus langeb aega, mil oli olemas reaalne oht, et kristlus muutub üheks judaismi sektiks. Juudakristlus esindas vaadet, et käsutruudus ja usk Kristusesse on igati kokkusobivad. Paulus mõistis aga käsuõiguse ja Kristuse õiguse ühtimatust. «Kui õigus tuleks Seaduse abiga, see tähendaks ju, et Kristus on ilmaaegu surnud» (Gl 2:21)!
Igavese elu lootus
Damaskuse tunnis on kinnistunud Pauluse lootus. Kindlasti kuulus surnute ülestõusmise ootus ja uus Jumala maailm juba varem tema variserliku pärandi juurde (vrd Ap 23:6-8). Kuid nüüd oli ta näinud uue ajastu valgust oma silmadega, tal oli tekkinud «Jeesuse Kristuse isikus oleva Jumala kirkuse mõistmise valgus» (2Kr 4:6). See Jumala auhiilguse nägemine oli nüüdsest peale tema lootuse pant: «ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud» (1Kr 13:12).
Misjonimeel
Damaskuse sündmuses on apostli misjonärikohustuse juured. Äsja tõime veenva tõestuse selle kohta, et vanim jutustus Pauluse kutsumisest, mis meil on (vanem kui enesetunnistus kirjades ning ka varasem Apostlite tegude raamatu kirjeldusest ja selle redaktsioonides), sisaldub ühes lühikeses lauses, mida Paulus möödaminnes Gl 1:23 tsiteerib. Ta ütleb eelnevas salmis (s 22), et ta jäi esimestel aastatel peale kutsumist Palestiina kristlikele kogudustele tundmatuks. Need olid vaid kuulnud, «et see, kes meid enne jälitas, kuulutab nüüd selle usu evangeeliumi, mida ta varem püüdis hävitada» (s 23). See kolmikvärss, mille sissejuhatav «et» viitab tsitaadile, on ilmselt formuleeritud sündmuse värske mõju all olles. Peale selle laseb see värss meil kaasa elada sellele, kuidas see teade Damaskuse sündmusest Palestiina koguduste seas kulutulena levis ning millist Jumala ülistamist (Gl 1:24) see põhjustas: tagakiusu kahekordne nimetamine kõrvaldab ähvardatute kartused, ja kolmikvärsi peaaegu et hümniline kõla kannab endas suurt imestust Jumala kujuteldamatu ime üle. Meie seose jaoks on selle siiani prahti täis ning praegu puhastatud Pauluse kutsumise allika juures kõige huvitavam see, et juubelduse teemaks pole mitte tagakiusaja muutumine järgijaks, vaid tagakiusaja muutumine kuulutajaks. Järelikult pidi Paulus üsna kiiresti peale oma kutsumist avalikult Kristusest tunnistama. Seda ütleb ka Apostlite tegude raamat, et Paulus «üsna pea» alustas Damaskuse sünagoogis jutlustamist Jeesusest kui Jumala Pojast (Ap 9:19j). Ta ise ütleb oma misjonärikohustuse kohta: «see lasub ju paratamatusena minu peal» (1Kr 9:16) või õigemini (kirjeldades ka Jumala tegutsemise kaudset kõneviisi): «Jumal sunnib mind!» Inimesed, kes on läbi elanud äkilise muutuse, tunnevad teistest rohkem kohustust anda edasi seda, mida neile on kingitud.
Kuid tema ülesande universaalsus, niisiis ka ülesanne jutlustada paganatele, on talle ilmutatud alles kolm aastat peale kutsumist ühes visioonis, mida ta nägi Jeruusalemma templis (Ap 22:17-21). Paulus ütleb küll Gl 1:16, et Jumal on ilmutanud talle oma Poega,»et ma kuulutaksin evangeeliumi Temast paganate seas», kuid siiski tähistab see «et ma...» jumalikku kavatsust, mitte olevikusündmust. Templis toimunud Kristuse-visiooni juures oli Paulus esialgu paganate juurde läkitamise vastu tõrkunud, aga ta Issanda karm käsklus: «Mine!» kutsus kuuletuma.
Läkitusteadvus
Damaskuse sündmusest pärineb viimaks ka apostli enese- ja läkitusteadvus. Tiitlit «Jeesuse Kristuse apostel» kohtame esmakordselt Pauluse juures ning see on arvatavasti Pauluse looming. Ta nimetab end selle tiitliga Ülendatu saadikuks ja väljendab, et ei jää 12 jüngrist millegagi maha, kuigi ta ise ei saanud )eesust Tema eluajal järgida. Sest ta on olnud, nagu nemadki, ülestõusmise tunnistaja (1Kr 9:1; 15:8-10). Kristuse nägemisele rajaneb ta apostellik missioon. Mitte keegi teine, vaid Jeesus, Issand ise, on teda kutsumistunnil saadikuks volitanud (1Kr 9:1). Seepärast nimetab Paulus Väike-Aasias end oma võitluses ja apostliametis nii: «Apostel, mitte inimeste poolt valitud ega ühegi inimese kaudu, vaid Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa läbi, kes on Tema surnuist ules äratanud» (Gl 1:1).
Kogudusemõiste
Me oleme siiani kaalutletult toetunud vaatluste tulemustele, mida annavad meile Pauluse kirjad, sel ajal kui me Apostlite tegude raamatut vaid kinnituseks oleme kaasa tõmmanud. Saades viimaks oma ettekujutuse Damaskuse sündmusest, leiame kõigis kolmes jutustuses selgelt kõlavas Ülendatud Kristuse etteheitvas küsimuses: «Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?» viite sellele, et apostli kogudusemõiste vähemalt üks juur on kohtumises Kristusega. Ülendatud Issand identifitseerib ennast oma kogudusega. Kes kogudust taga kiusab, kiusab ka Issandat. See identifikatsioon jääb Pauluse koguduse-mõistmise aluseks. Apostel on hiljem piltlikult väljendanud seda ühtsust Kristuse ja Ta koguduse vahel: kogudus kujutab endast Kristuse ihu. Kristus on koguduse pea ja iga kristlane on Tema ihu liige.
Me nägime seega - kogu apostli usuelu ja kogu ta teoloogia rajaneb Kristuse nägemisele Damaskuse teel. Siit alates on ta mõistetav. Ta teoloogia on äkitselt kutsutu teoloogia. Mitte Tarsos, mitte Jeruusalemm, mitte ka Antiookia, vaid Damaskus on meile võtmeks Pauluse teoloogia juurde. Teised faktorid - hellenistlik kultuur, juutlikud tavad ja algkristlik pärimus - muutuvad selle tõdemuse tõttu kehtetuks, sest nad olid vaid peasündmuse teenistuses. Otsustavaks jääb siiski tund, mille kohta apostel Paulus ütleb: «Kristus Jeesus on minugi kätte saanud» (Fl 3:12).
Joachim Jeremias «Der Schlüssel zur Theologie des Apostels Paulus» Calwer Hefte 115, Calwer Verlag Stuttgart 1971.
| Aeg | Kristlikud sündmused | Rooma impeerium |
|---|---|---|
| 14-37 | Keiser Tibeerius (Augustus) | |
| u 28-30 | Jeesuse avalik teenistus | |
| u 33 | Pauluse pöördumine | |
| u 35 | Pauluse esimene pöördumisjärgne külaskäik Jeruusalemma | |
| 35-46 | Paulus Kiliikias ja Süürias | |
| 37-41 | Keiser Gaius | |
| 41-54 | Keiser Klaudius | |
| 46 | Pauluse teine Jeruusalemma visiit | |
| 47-49 | Esimene
misjonireis Paulus ja Barnabas Küprosel ja Galaatias |
|
| u 48-49 | Kiri Galaatlastele | |
| 49 | Jeruusalemma kontsiil | Juudid aetakse Roomast välja |
| 49-50 | Teine
misjonireis Paulus ja Siilas reisivad Süüria Antiookiast läbi Väike-aasia Makedooniasse ja Ahhaiasse |
|
| 50 | Kirjad tessalooniklastele | |
| 50-52 | Paulus Korintoses | |
| 51-52 | Gallio on Ahhaia prokonsul | |
| Suvi 52 | Pauluse kolmas visiit Jeruusalemma | |
| 52-59 | Felix on Judea prokuraator | |
| 52-55 | Kolmas
misjonireis Paulus Efesoses |
|
| 54-68 | Keiser Nero | |
| 55-56 | Kirjad Korintalstele | |
| 55-57 | Paulus Makedoonias ja Ahhaias | |
| 57 algus | Paulus Korintoses, Kiri Roomlastele | |
| Mai 57 | Pauluse viimane visiit Jeruusalemma | |
| 57-59 | Paulus vangistuses Kaisareas | |
| 59 | Festus on Judea prokuraator | |
| September 59 | Paulus alustab merereisi Rooma | |
| Veebruar 60 | Paulus saabub Rooma | |
| u 60-62 | Paulus Roomas koduarestis | |
| 62 | Albinus on Judea prokuraator | |
| ?60-62 | Vanglakirjad Ef, Fl, Kl, Fl | |
| Juuli 64 | Tulekahju Roomas | |
| ?65 | Paulus Hispaanias | |
| ? | Pastoraalkirjad Tm, Tt | |
| ?67 | Pauluse hukkamine |
Paulus on teadaolevalt kirjutanud 13 kirja, mis UT kaanonisse ja seega meieni on jõudnud ja suurem osa neist on tihedalt seoses tema misjonireisidega. Paulus ja Barnabas tegid esimese misjonireisi Väike-Aasia aladel (Ap 13-14) umbes aastatel 47-49 AD ja kiri galaatlastele on kirjutatud ilmselt selle reisi kestel, mõni aeg pärast nende alade külastamist ja seal koguduste rajamist.
Teise reisi samadele aladele võttis ette Paulus koos Siilasega, liitus ka Timoteos ja edasi külastati Euroopa alasid, see reis kestis kokku 3 aastat, umbes 50-53 AD. Rajati kogudused Filippis, Beroias, Tessaloonikas ja Korintoses. Kirjad tessalooniklastele kirjutati millalgi selle reisi kestel.
Kolmas misjonireis (Ap 18-21) toimus umbes 53-57. Suure osa selles ajast viibis Paulus Efesoses, kust ta arvatavasti kirjutas 1. kirja korintlastele. Läbi Makedoonia reisides kirjutas Paulus 2. kirja korintlastele ning reisilt tagasi pöördudes, Korintoses Jeruusalemma pääsemist oodates, kirjutas ta kirja roomlastele.
Niipea kui Paulus Jeruusalemma jõudis, ta arreteeriti ja veetis 2 aastat Kaisarea vanglas. Saanud loa keisri kohtu ette minna, läheb merereis Rooma. Ilmselt koduarestis olles kirjutab Paulus Roomast oma «vanglakirjad» efeslastele, filiplastele, koloslastele ja Fileemonile.
Edasi rajaneb Pauluse elu kirjeldus kaudsetele oletustele. Arvatavasti vabanes ta vangistusest ning tegi oma neljanda misjonireisi, mis võis ulatuda Hispaaniani. Olles tagasi tulnud keisririigi kesksetele aladele, võis ta kirjutada oma pastoraalkirjad: 1. kirja Timoteosele ja kirja Tiitusele. Paulus on taas ahelates, kui ta oma elu lõpul kirjutab 2. kirja Timoteosele. Arvatavasti hukati Paulus keiser Nero valitsusajal umbes 67 AD.
Antiiksed Kreeka-Rooma erakirjad olid keskmiselt 90 sõna pikkused. Literaarsed kirjad, sellised nagu kirjutasid Cicero ja Seneca, olid umbes 200 sõna pikkused. Tavaline papüürusetükk oli umbes 24*29 cm suurused ja sinna mahtus 150-250 sõna, sõltuvalt kirjutamise tihedusest. Nii ei ületanud antiiksed kirjad reeglina ühte papüürose lehetäit.
Pauluse kirjad on oluliselt pikemad, keskmine pikkus on 1300 sõna, lühim kiri Fileemonile on 335 sõna ja pikim, Rooma kiri, on 7114 sõna. Seega võib öelda, et Pauluse kirjad olid oma pikkuselt ning teemade rohkuse ja käsitluse põhjalikkuselt erakordsed, juhatades sisse uue kirjade stiili.
Pikkade dokumentide puhul, nagu seda Pauluse kirjad olid, ühendati papüüroselehed servapidi kokku ja keerati rullideks. Papüürose pind ei olnud eriti sile ja sellele kirjutamine oli parajalt vaevaline. Tavaliselt tegelesid sellega professionaalsed kirjutajad (amanuensis), kellele autorid kirja dikteerisid. Pauluse kirjade stiil - kohati hüplev, ka poolikud mõtted ja laused - näitab, et ilmselt ei jõudnud kirjutaja Paulusele alati järgi. ? kilised teema ja toonimuutused räägivad sellest, et kirja dikteerimise vahel võis olla pikemaid pause (näiteks jätkati kirja kirjutamist järgmisel päeval). Oli üsna tavaline, et sekretärile jäeti suulised juhised kirja sisu ja teksti osas ning amanuensis sõnastas kirja, mida autor viimaks redigeeris.
Sekretäride kasutamine ilmneb Pauluse kirjade puhul tihti, Rm 16:22 on Tertius isegi end nimepidi maininud. Samuti viitavad sellele stiililised erinevused kirjades ja Pauluse isiklikud signatuurid mitmete kirjade lõpus (1Kr 16:21; Gl 6:11; Kl 4:18; 2Ts 3:17; Fl 19).
Antiiksete kirjade formaat nägi ette algustervituse koos saatja nimega ning sellele lisandusid head soovid. Seejärel tuli kirja põhiosa ning lõpus veel hüvastijätu osa ja allkiri. Allkiri kirjutati oma käega autentsuse tagamiseks. Kirjad saadeti teele kas erilise kirjasaatjaga või lihtsalt usaldusväärsete teekäijatega, sest avalik postiteenistus puudus.
Pauluse kiri roomlastele on mõjutanud teoloogiat ja ajalugu rohkem, kui vist ükski teine kirjutis Piiblis. See kiri on mõjutanud Augustinuse pöördumist ja ajendanud Lutherit leidma Jumala armuõpetus, kirja erakordsest mõjust on tunnistanud paljud suured jumalamehed nagu Bunyan, Wesley ja Barth.
Rooma kiri on ühest küljest oma olemuselt tõeline kiri, midagi taolist, nagu meie neid mõnikord kirjutame. Piibli kaante vahel võib ta meile tunduda teoloogilise uurimuse või dogmaatilise teosena, siiski on ta kiri. Suur koguduste rajaja ja hooldaja, apostel Paulus, kirjutas selle Rooma usklikele. Tänapäeva usklikud ei peaks arvama, nagu oleks sellesse kirjasse süvenemine jõukohane üksnes teoloogiaekspertidele või professoritele. Kiri on kirjutatud päris tavalistele usklikele ning sellel on väga praktilised eesmärgid, nagu ka igal teisel Uue Testamendi kirjutisel.
Rooma oli kõnealusel perioodil pealinn vägevale impeeriumile, mis ulatus kaasaegse Hispaania, Suurbritannia ja Saksamaa aladelt Pärsia ja Egiptuseni. Võimalik, et esimesed kristlased naasesid Rooma Nelipühi sündmuste järel (Ap 2:10). Aastaks 49 AD oli Roomas kristlasi juba niipalju, et see tekitas rahutusi kohalike juutide kogukonnas.
UT mainib Roomat kaheks korda. Paulus mainib oma kavatsust Rooma minna (Ap 19:21; 23:11) ja linna nime mainib ta (Rm 1:7,15) ka oma Rooma kirja dikteerides (vt Rm 16:22).
Üldiselt ollakse piibliuurijate seas üksmeelel, et Paulus kirjutas kirja Roomlastele oma kolmekuulise Kreekas viibimise jooksul (Ap 20:2-3), umbes aastal 57, oma kolmanda misjonireisi lõpul, kui ta ootas juhust minna Jeruusalemma. Võrreldes mitmeid viiteid (Rm 16:23; Ap 19:29; 20:4; 1Kr 1:14) võib oletada, et Paulus ise viibis sel ajal Korintoses. Seda väidet toetab viide, mille kohaselt Paulus läkitas kirja Roomasse abilisega Kenkrea kogudusest, mis oli Korintose sadama-eeslinn (Rm 16:1).
Rooma kirja otstarbe ja eesmärgi üle on palju vaieldud. Üks, võib-olla mitte peamine, oli misjonieesmärk - valmistada Rooma kogudust ette Pauluse teoloogiliste seisukohtadega ning rajada kohta, kus edasi asude misjonitööle kaugemal Läänes, Hispaaniani välja (Rm 15:24).
Parema põhjusena tuuakse välja teoloogilisi kaalutlusi. Rooma kiri on otsekui Pauluse teoloogiline testament, kus ta sõnastab oma peamised õpetused Jumalast, Kristuse lunastustööst, inimese patust ja õigeksmõistust, uuest elust Jumala armus, juutide-paganate seostest Jumala päästeplaanis ja palju muud.
Paulus ei käsitle Rooma kirjas siiski kõiki kristlusse puutuvat, samuti ei ole tema käsitlus kaasaja mõttes süstemaatiline. Kiri on adresseeritud konkreetsetele lugejatele, kelledest Paulus lootis abilisi ja kaastöölisi. Selleks pidi ta aga oma seisukohti põhjalikult seletama.
Iseloomulikke jooni lühidalt
1 - Evangeelium on Jumala vägi päästeks
3 - Kõik on pattu teinud
4 - Aabraham, usu esiisa
5 - Aadama patt ja Kristuse õigus
6 - Vabanemine patu väest
7 - Mida toob võitlus oma jõust
8 - Mida toob Püha Vaimu vägi
9 - Arm ja Iisraeli valimine
10 - Pääste kõigile, kes usuvad
11 - Iisraeli ajutine hülgamine
12 - Elav ohver
13 - Mitmesugused manitsused
14 - Komistuskivi põhimõte
15 - Võtke üksteist vastu Kristuses
Pauluse kirjad korintlastele on pikimad apostli teosed, mis on ühele kogudusele saadetud. Kuigi Paulus veetis Korintoses kogudust rajades poolteist aastat (Ap 18:11), oli tal selle kogudusega arvatavasti kõige rohkem probleeme.
Korintos oli esimese sajandi Kreeka suurim linn ja Rooma provintsi Ahhaia pealinn. Tema asukoht maakitsusel (umbes 7 km), mis asus kahe mere vahel, andis linnale tähtsuse. Kõik Roomast tulevad ja sinna suunduvad kaubalaevad peatusid Korintoses, kaup veeti üle maakitsus, kus see lastiti teistele laevadele. Kergemad laevad veeti spetsiaalsetel rööbastel üle maakitsuse.
Korintos oli tuntud ka oma ebamoraalse elu poolest. Linna nimest oli tuletatud kreeka kõnekeelde isegi verb (umbes nagu «korinteerima»), millega tähistati kõlvatut elu. Ilmselt oli ka Korintose koguduse seas endisi moraalituid, kellel uuele elule asumine ei käinudki niisama lihtsalt (1Kr 6:9-11).
Paulus tuli Krointosesse oma teisel misjonireisil, olles läbinud Filippi, Tessaloonika, Beroia ja Ateena. Tööst Korintoses räägib Ap 18:1-18.
Pauluse ja korintlaste vahel oli ilmselt asjalik kirjavahetus, millest meieni on säilinud kaks kirja, mida Paulus läkitas Korintosesse. Nähtavasti kirjutas Paulus kõigepealt korintlastele oma esimese kirja, mida mainitakse 1Kr 5:9. See kiri pole meieni jõudnud, samuti mitte korintlaste vastus (1Kr 7:1). Sellele kirjale küsimusi sisaldavale vastab Paulus, meile tuntud 1. kirjaga Korintlastele. Peale seda kirjutab Paulus ilmselt veel ühe kirja, nn «pisarate kirja» (2Kr 2:3; 7:8) ja seejärel kolmandagi kirja, mis on meile tuntud kui 2. kiri Korintlastele.
Üldiselt ollakse piibliuurijate seas üksmeele, et Paulus kirjutas 1Kr oma kolmanda misjonireisi ajal Efesoses peatudes (Ap 19:10, 1Kr 16:8,19) umbes aastal 55 AD.
Kiri on kirjutatud vastuseks konkreetsele olukorrale Korintose koguduses. Nähtavasti oli Paulus saanud kolme koguduse juhtiva isiku kaudu (1Kr 16:17) teada tülidest koguduses (1Kr 1:11) ja ebalojaalsusest Pauluse isiku vastu (1Kr 4:3) ning muudest pakilistest küsimustest. Et Efesosest ei saanud Paulus kohe Korintosesse minna, vastas ta kirja teel ning saatis kirja ära oma abilise Timoteosega (1Kr 4:17).
Iseloomulikke jooni lühidalt
1 - Jumala vägi on rist ja Pauluse vägi on Jumalas
2 - Vaimulik tarkus versus maailma tarkus
3 - Kes millest ehitab
4 - Kohtumõistmine Kristuses
5 - Koguduse distsipliin
6 - Kristlaste kohtuskäimisest ja ebamoraalsusest
7 - Abielu ja lahutuse probleemid
10 - Kiusatustele vastupanemine
11 - Püha Õhtusöömaaja korrast
12 - Kristuse ihu ja vaimuannid
13 - Armastuse ülemlaul
14 - Keeltega rääkimisest
15 - Tõeline evangeelium ja ihulik ülestõusmine
16 - Kristlik annetamine
Tõenäoliselt kirjutas Paulus teise kirja korintlastele umbes 1 aasta pärast («meie») esimest kirja. 1Kr ei olnud olukorda parandanud, nähtavasti tõi Timoteos teate, et olukord koguni halvenes. Paulus oli ise kolmandal misjonireisil Efesosest liikuma läinud ja Korintost külastanud, kuid seegi vaid teravdas olukorda (2Kr 2:1). Kui Paulus oli lahenduseta Korintosest lahkunud, oli ta mõne aja pärast saatnud karmima kirja Tiitusega (2Kr 2:3-9; 7:8-12) ning ootas Makedoonias Tiitusega tulevat vastust (2Kr 7:5-7). Tiitus tõi positiivse sõnumi ja Paulus kirjutab kirja esimeses osas (ptk 1-9) küllaltki eufooriliselt. Kirja teises osas pauluse toon muutub, mis viib järeldusele, et kirja kirjutamise ajal oli temani jõudnud taas teateid korintlaste probleemidest.
Kiri on kirjutatud lähtudes konkreetsetest oludest. Kirja esimeses osas tervitab Paulus korintlaste meelemuutust ning edasises hoiatab (arvatavasti vahepeal Korintosesse tulnud) valeõpetajate eest. Ta teatab oma kavadest eelseisvaks visiidiks Korintosesse, et lõplikult purustada valeõpetajad. Paulus selgitab vajadust korjanduseks Judea kristlaste heaks.
1 - Kõige tröösti Jumal
2 - Kristuse «hea lõhn»
3 - Uus leping Vaimus
4 - Jumala vägi saviastjates
5 - Kristuse saadik
6 - Kannatuse teenimine
8-9 - Kristlik annetamine
10 - Iga mõte vangi Kristuse meelsuse alla
11 - Saatan valguseinglina
12 - Paulus ja vai lihas
13 - Kolmainu nimel õnnistamine
Paulus ja Barnabas tegid oma esimese misjonireisi Küprose kaudu Türgi aladele ja kuulutasid evangeeliumi mitmetes linnades: Perge, Pisiidia Antiookia, Ikoonium, Lüstra ja Derbe (Ap 13:13-14:25). Paljude piibliuurijate meelest ongi kiri galaatlastele suunatud just nendele, Galaatia lõunaosas asuvatele kogudustele. Esitatud on ka teooriaid, nagu oleks kiri suunatud Põhja-Galaatia kogudustele, mida Paulus (võib-olla) külastas alles teise misjonireisi ajal.
Kui tegemist on kirjaga lõuna-galaatlastele, siis on kirja tõenäoline kirjutamise aeg 48 AD või pisut hiljem. Kui tegemist on põhja-galaatlastele kirjutatud kirjaga, võib see olla mõni aasta hilisem. Nii või teisiti on tegemist praktiliselt UT vanima kirjaga.
Kirja peaeesmärk näib olevat võidelda Galaatia kogudustesse tulnud juudistajatega, kes tungivalt nõudsid evangeeliumile lisada ka juutlikke seadmisi alates Moosese käsuõpetuse pidamisest ja ümberlõikamisest kuni muude juutlike rituaalideni. Paulus, saanud kuulda sellisest eksiõpetusest ning sellest, et galaatlased seda ka omaks võtnud on, kirjutab üsna äkilise ja otsekohese kirja, milles mõistab juudistajate tegevuse üheselt hukka.
Iseloomulikke jooni lühidalt
1 - Äge taganege evangeeliumi usust
2 - Koos Kristusega risti löödud
3 - Päästetud usu läbi, pühitsetud usu läbi
4 - Kristus tuli, kui aeg täis sai, inimesi päästma
5 - Vabadus Vaimus ja usus
6 - Külv ja lõikus
Efesoses peatus apostel Paulus üsna pikka aega. Sellest räägivad meile Ap 19-20 petükid. Efesose linn oli Rooma impeeriumi Aasia provintsi pealinn. Linn oli edukas nii majanduslikult (sadam) kui poliitiliselt, lisaks sellele oli Efesos paganliku jumaluse Artemise (Diana) kultuse keskus. Artemise templit peeti üheks seitsmest antiiksest maailmaimest.
Tõenäoliselt kirjutas Paulus kirja efeslastele sel ajal, kui ta oli Roomas koduarestis, ajavahemikul u 60-62 AD. Ef 3:1 viite järgi võib oletada, et Paulus oli kirja kirjutamise ajal vangistuses. Teadaolevalt oli Paulus vangis veel Kaisareas (Ap 23:23-26:32) ning mõnede varaste traditsioonide kohaselt lühemat aega ka Efesoses. Lõplikult ei saa välistada mõne vanglakirja kirjutamist ka neist vanglatest.
Paljude arvates oli see kiri mõeldud mitte üksnes Efesose usklike jaoks, vaid tsirkulaarkirjana käibima ettelugemiseks paljudes teisteski kogudustes. Ka Pauluse sõnum selles kirjas ei puuduta konkreetse koguduse erisusi, vaid on rakendatav kristlaskonnale üldiselt.
Iseloomulikke jooni lühidalt
1 - Kutsutud Kristuse õnnistusse
2 - Päästetud armust usu läbi
4 - Varustamine andidega ja vaimulikud ametid
5 - Täis Püha Vaimu, perekonnast ja kogudusest
6 - Vaimulikust sõjapidamisest
Filipi koguduse algusest võime lugeda Ap 16:12-40. Paulus jõudis sinna, olles saanud nägemuse Makedoonia mehest, oma teise misjonireisi ajal, see oli Paulusele esimene linn Euroopas, kus ta evangeeliumi kuulutas.
Filipi linn sai oma nime Aleksander Suure isa Makedoonia Filippus II järgi. Linn oli Rooma erikoloonia staatuses, seda läbis suur ida-lääne suunaline kaubatee Via Egnatia.
Pauluse kiri Filipi kogudusele on kirjutatud tõenäoliselt Pauluse vangistuse ajal Roomas, 60-te aastate alguses. Kaalukaid argumente võib tuua ka selle versiooni kasuks, mille kohaselt Paulus kirjutas selle kirja Efesoses vangis olles. Probleemiks on see, et dokumenteeritud Efesose vangistust pole Apostli eluloost kerge leida.
Filipi kogudusele kirjutatud kirjal on üsna personaalne iseloom. Paulus tänab filiplasi korduva rahalise toetamise eest, mis talle vangistuses olles kahtlemata ära kulus. Koos kirjaga saadab ta Epafroditose, oma abilise, tagasi tervist taastama. Paulus vihjab ka võimaluse, et ta ise võib vangist peagi vabaneda ja filiplasi külastada.
Paulus kasutab ka juhust, et hoiatada kogudust lõhenemise ja juudistajate eest
Iseloomulikke jooni lühidalt
Erinevalt paljudest teistest UT olulistest paikadest, ei olnud Kolossa sugugi väljapaistev. Piirkonda pole tänapäeval eriti põhjalikult uuritud ning detaile linnakese kohta on teada vähe. Kolossa võis kuulda evangeeliumi juba pärast nelipühi Früügiasse naasnud pöördunute kaudu. Tõenäolisem on, et Pauluse teenistus Efesoses ulatus ka umbes 150 km ida poole, sisemaale Kolossasse.
Paulus ise Kolossa kogudust rajanud ei olnud, see au kuulub kohalikule Epafrasele. Kogudus koosnes nähtavasti valdavalt mittejuutidest
Ka kiri koloslastele on ilmselt vanglast kirjutatud. Kõne alla tuleb ilmselt Pauluse koduarest Roomas ja kirjutamise ajaks vahemik 60-62 AD. Kiri on seotud Fileemoni kirjaga, sest mainitakse niipalju samasid nimesid. Võimalik, et kirjakandja Tühhikos võttiski endaga kaasa Pauluselt kirja koloslastele, põgenenud orja Oneesimose ja Pauluse kirja orja omanikule Fileemonile.
Paulus julgustab kirjaga koloslasi ning see kiri on mõeldud saatmiseks ka Laodikeasse (mõnikümmend kilomeetrit Kolossast). Teoloogiliselt on tähtsal kohal Kristuse pre-eksistents. Apostel näib ka võitlevat nn Kolossa hereesia vastu, mis ilmselt väljendus judaismi ja askeesi elementide ülerõhutamisel.
Paulus jõudis Tessaloonikasse oma teisel misjonireisil, olles enne seda kuulutanud Filippis. Ilmselt läbis Paulus ka teisi linnu, kuid sel polnud juudi sünagooge. Tessaloonika asus suurel kaubateel nimega Via Egnatia ning oli ka sadamalinn ja makedoonia provintsi pealinn. Tänapäeval asub linna kohal Kreeka suuruselt teine linn Thessaloniki.
Pauluse ja Siilase käsi ei käinud Tessaloonikas hästi, nad said kohal olla paar-kolm nädalat ja kohtasid ägedat vastupanu ja lahkusid Beroiasse (sadakond km eemal). Tessalooniklased (ilmselt pahased juudid) aga läksid ka sinna järele ja ässitasid beroialasi Pauluse vastu. Näib, et Siilase ja Timoteos said siiski Beroiasse jääda, kuid Paulus pidi lahkuma.
Pärast Tessaloonikast ja Beroiast lahkumist ootas Paulus Siilast ja Timoteost järgi umbes 400 km lõuna pool, Ateenas. Seal ei jõudnud Paulus saadikuid ära oodata ning läks Korintosesse, kus asus telgitegijana tööle. Arvatavasti kirjutas Paulus oma esimese kirja tessalooniklastele Korintosest, kui oli kuulnud Siilase ja Timoteose käest nende käekäigust aastal 50-51 AD. See võis olla kõigest mõni kuu pärast Tessaloonikast lahkumist.
Nähtavasti oli kirja eesmärk julgustada noort kogudust olema usus vahva ja vastupidav. Tessaloonika ei olnud kristlaste vastu just suurt sõbralikkust üles näidanud, Paulus näitab, et ka rasked ajad on osa Jumala plaanist.
Kirjad Tessaloonikasse paistavad silma selle poolest, et nad küllaltki palju tegelevad Kristuse taastuleku küsimustega
On usutav, et Paulus kirjutas teise kirja Tessaloonikaase samuti Korintosest, oma teisel misjonireisil, mitte kaua pärast esimest tessaloonikasse läkitatud kirja.
Võimalik, et kasvava tagakiusu tõttu oli tessaloonikla koguduse seas tekkinud fanatism Kristuse väga peatse tagasituleku suhtes. Paulus korrigeerib seda fanatismi oma kirjaga.
Timoteosele ja Tiitusele kirjutatud kirju nimetatakse ka pastoraalseteks kirjadeks. Apostlite teod ei anna meile vihjeid, mis sai Paulusest pärast seda, kui ta oli Roomas koduarestis 60-62 AD. Varakiriklik traditsioon ja üksikud pastoraalkirjade vihjed annavad mõista, et Paulus võis teha ka neljanda misjonireisi.
Võimalik, et Paulus vabanes 62 AD, reisis Roomast Hispaaniasse ja sealt Kreeta (Tt 1:5) kaudu Väike-Aasiasse, külastades Efesost ja minne edasi Makedooniasse (1Tm 1:3). Reisid võisid viia Paulust veel Mileetosesse ja Korintosesse (2Tm 4:20), Troasse (2Tm 4:13) ja Nikopoli (Tt 3:12).
On võimalik, et ülalnimetatud reisi ajal kirjutas Paulus 1Tm ja Tt. Mitmed piibliuurijad seavad kahtluse alla selle, kas Paulus üldse neid kirju kirjutada sai, kuivõrd need stiili ja keelekasutuse, samuti käsitletavate teemade poolest on nii erinevad «traditsioonilistest» Pauluse kirjadest.
Paulus kirjutab Timoteosele, noorele pastorile, kes teenib Efesoses. Kirjas antakse palju praktilisi nõuandeid seoses koguduses esinevate probleemidega. Timoteose isa oli olnud kreeklane, ema aga juut. Timoteos oli pöördunud noorelt, kui Paulus külastas tema kodulinna Lüstrat (Ap 16:1-3; 1Tm 1:2). Mõned aastad hiljem liitus Timoteos Paulusega ja temast sai apostli lähedane sõber ja kaastööline.
Ehkki kiri on suunatud isiklikult Timoteosele, on see oma olemuselt koguduse käsiraamat - juhis kristlikuks usuks, iseloomuks ja käitumiseks.
Näib, et selle kirja on Paulus taas vangistuses kirjutanud. Võttes aluseks sündmuste võimaliku käigu, nagu ülalpool oli kirjeldatud, on see ilmselt Pauluse teine vangistus Roomas, mille järel ta ka hukatakse. Võimalik, et Paulus oli vangistatud Troas ja viidud Rooma. Seekordne vangipõlv on erinev, ootamatu kinnivõtmise tõttu pole Paulus saanud oma käsikirju kaasa võtta, isegi mitte vajalikke riideid. Erinevalt eelnevast vangistusest, kus Paulust ümbritses palju sõpru, on ta seekord üsna üksi.
Kiri on kirjutatud Timoteosele, tema julgustamiseks ning kutseks Pauluse juurde. Kiri tegeleb palju kannatuse küsimustega. Paulus ei idealiseeri kannatusi, kuid kutsub Timoteost üles vajadusel ära kannatama raskused, kui «Kristuse õilis sõdur».
Vähesemal määral tegeleb Paulus ka võimalike õpetuslike probleemidega (Efesoses), kiri on pigem isiklik. Paulus on teadlik oma tõenäolisest hukkamõistvast otsusest, kuid rohkem, kui oma surm, erutab teda siiski oma vaimulike laste hea käekäik.
Tiitus oli arvatavasti üks Pauluse poolt usulevõidetud meestest (1:4) ning liikus koos Paulusega juba tema varastel misjonireisidel (Gl 2:1) ning aitas teda näiteks Korintose koguduse probleemide lahendamisel (2Kr 7:6-7). Tiitus oli ilmselt mitte-juut (Gl 2:3).
Kiri Tiitusele on arvatavasti kirjutatud samal ajal, kui esimene kiri Timoteosele. Kui Paulus kuulis, et Apollos on minemas Kreetale, oli sobiv juhus saata kiri Tiitusele, kes oli jäänud kogudusevanema kohuseid täitma sellele saarele.
Kiri sisaldab praktilisi nõuandeid pastoraalseks tööks ning hoiatusi valeõpetuste eest.
Kiri Fileemonile saadeti ilmselt koos kirjaga Koloslastele Pauluse poolt Roomast, kui ta oli koduarestis aastatel umbes 60-62 AD.
Oneesimos oli nähtavasti põgeneud ori, keda Paulus nüüd omanikule tagasi läkitas. Põgenenud orja karistus oli tabamise korral ränk, piinamisest kuni hukkamiseni. Oneesimos oli arvatavasti kristlaseks saanud ning oli ka ise valmis tagasi minema. Paulus kutsub Fileemoni, kes näib olvat apostli isiklik tuttav, olema tagasipöörduva Oneesimose vastu armuline.
Kiri on Pauluse kanoonilistest kirjadest lühim ja kõige ühesema eesmärgiga.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Alland Parman 2000. Teostus Alland
Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail:
kehra.kogudus@mail.ee