Piiblikooli loengu konspekt Uue Testamendi ülevaade - Sissejuhatus

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

• Ekskurss: UT ühe hingetõmbega
• Ekskurss: UT ja VT
• Miks õppida UT?
• Ekskurss: Arengud Palestiinas enne UT aega
• Ekskurss: Heroodese järglased
• Ekskurss: Juudi ülestõus ja Jeruusalemma hävitamine 66-70
• Mida tähendas Jeruusalemma häving
• Ekskurss: Juudi religioon Jeesuse ajal
• Tähtsamad kirjalikud allikad
  • Vana Testament
  • VT apokrüüfid
  • VT pseodoepigraafid
  • Surnumere kirjutised
  • Rabinistlik kirjandus
  • Muu kirjandus
• UT tekst
  • Kaanon
  • Keel ja kiri

Kursuse plaan

• Sissejuhatus - See dokument
• I osa: Jeesus ja evangeeliumid
• II osa: Apostlite teod ja algkogudus
• III osa: Paulus ja epistlid
• IV osa: Teised kirjad ja apokalüpsis

Kasutatud kirjandus

• Dennis J. Mock, New Testament Survey, BTCP, 1989
• John Balchin, Peter Cotterell, Mary Evans, Gilbert Kirby, Peggy Knight, Derek Tidball, The Bible in Outline, Scripture Union, 1985
• Walter A. Elwell, Robert W. Yarbrough, Encountering the New Testament, Baker, 1998
• Robert H. Gundry, A Survey of the New Testament, Paternoster, 1994
• H. Wayne House, Chronological and Background Charts of the New testament, Zondervan, 1981

Me hakkame UT-le lähenema süstemaatiliselt ja see on põnev, kuna nii palju on siit õppida. Mitte üksnes UT sisu, vaid ka UT tausta, antiikset kreeka-rooma olustikku ning UT isikuid.

UT ülevaade on aine, mis peab kokku tooma kõige olulisema erinevatest distsipliinidest

• Taust ja ajastulugu
• Teksti kommentaar
• UT teoloogia
• Tehnilised karakteristikud (autor, kirjutiste saamislood jm)

Mehed, kes oli toimetanud 450 lk illustreeritud UT ülevaate (Walter A. Elwell, Robert W. Yarbrough - Encountering The New Testament, Baker 1998) ütlesid oma töö kohta, et anda UT ülevaade nii väikeses mahus oleks nagu edasi anda Wagneri ooperit seda vilistades.

Ekskurss: UT ühe hingetõmbega

Võib öelda, et UT on 27 eri pikkusega antiiksest kirjutisest koosnev antoloogia¹ Antoloogia tuleneb kreekakeelsest terminist, mis tähendab lillede valikulist korjamist. , mis moodustab Piibli teise osa. UT on oma mahult vaid kolmandik Piibli esimesest osast Vanast Testamendist. VT katab ajaliselt mitu tuhat aastat, samas kui UT vaevalt ühe sajandi. Ent see sajand, meie ajaarvamise esimene sajand, oli erakordse tähtsusega, sest Jumala päästeplaan saavutas oma kõrgpunkti - sündis Jumala Poeg Jeesus Kristus, jättis oma tunnistuse, suri ristil ja tõusis surnuist üles.

UT ja VT on «kristlikud» terminid. Juudiusu seisukohalt on Pühakiri vaid VT. Sõna «testament» (lad testamentum, kr diaqhkh) aga tähendab mõneti erinevalt meie tava-arusaamast (testament - dokument, millega isik määrab oma varanduse staatuse pärast surma) nii legaalset pärandit kui ka lepingut (siin tekib taas lahknevus meie arusaamaga lepingust, mis reeglina tähendab vastastikuseid kompromisse ja kohustusi mõlemat poolt huvitava tulemuse saavutamiseks). Uus Testament või siis Uus Leping on kontrastiks Vanale Testamendile ehk Vanale Lepingule. VT ajal andis Jumal inimestele patud andeks loomade ohverdamise alusel, kuigi see oli vaid eelvihje Kristuse ohvrisurmale (Hb 9:11-14; 10:1-18). Alles Kristuse ennastohverdav ristisurm tegi võimalikuks inimese lõpliku lunastuse pattudest ning see oli ühtlasi uue lepingu aluseks (1Kr 11:255; Hb 9:15-17).

Kristliku traditsiooni kohaselt on UT raamatud kirjutatud ajavahemikul 45-95 AD apostlite Matteuse, Johannese, Pauluse ja Peetruse ja nende kaastööliste Markuse, Luuka, Jaakobuse ja Juuda poolt. Viimased kaks olid ühtlasi Jeesuse poolvennad.

Meie UT raamatute järjestus ei ole kronoloogiline, vaid pigemini teoste otstarbest ning kaalukusest tulenev. Esimese grupi moodustavad evangeeliumid, mis kirjeldavad Jeesuse elu ja tegevust ning annavad edasi suure osa tema õpetusest. Evangeeliumide seas on omakorda esikohal Matteus, nähtavasti tema tiheda seotuse tõttu VT-ga. UT raamatute ajaloolise osa lõpetab Apostlite tegude raamat.

Kirjade osa annab kristlikule usule teoloogilise põhjenduse ning hulgaliselt praktilisi juhiseid kristliku elu organiseerimiseks nii isiklikul kui koguduse tasemel. Kirjade ehk epistlite² Epistel tuleneb kreekakeelsest sõnast epistolh, mis tähendab kirjalikku läkitust ehk lihtsalt kirja. Noomituskõne tähendus on rahvakeelde lisandunud hiljem, võimalik, et seoses puuduliku arusaamisega UT-st. seas on esikohal Pauluse teosed (nähtavalt pikkuse järjekorras), eespool kirjad kogudusele, seejärel isikutele.

UT lõpuosas on üldised ehk katoolsed kirjad ning raamat lõpeb prohvetliku Johannese Ilmutusega.

Ekskurss: UT ja VT

Vana Testament on pühade kirjade kogum, mille Jumal andis sajandite kestel rahvale, keda ta oli ise välja valinud (5Ms 7:7). Selle rahva nimeks sai Iisrael³ Nende esiisa Jaakobi järgi, kes sai uue nime Iisrael, mis tähendab «Jumalaga võitleja (1Ms 32:29). , keda tuntakse hiljem juutidena⁴ Jaakobi poja Juuda järeltulijate mõttes, kuna Juuda (lõuna) kuningriik säilis kauem kui Iisraeli (põhja) kuningriik ning Juuda pagulased säilitasid oma identiteedi paremini. . Mehed nagu Mooses, Taavet, Jesaja ning teised kirjutasid inimeste sõnadega üles Jumala ilmutusi - sellest sai kirjutiste kogum, mida algselt jagati kolmeks.

• Käsk (Seadus, Toora, mis tähendab juhend, õpetus, seadus) - viis Moosese raamatut
• Prohvetid - lühemad ja pikemad prohvetlikud kirjutised (Js, Jr, Hs, Jo, Km, 1-2Sm, 1-2Kn, Ho-Ml)
• Kirjad - ajaloolised raamatud, samuti Psalmid, Õpetussõnad (Ii, Ps, Õp, Rt, Es, Er, Nh, Ül, Kg, Nl, Tn, 1-2Aj).

Vana Testament (leping) tegeleb peamiselt Moosese kaudu sõlmitud lepinguga, mille Siinai mäel Jumal sõlmis Iisraeliga (2Ms 20-24; 5Ms 28-20, vt ka Jr 31:32 ja Gl 3:6-26; Hb 9:15-22). Vana seadus sisaldas moraali, elukorralduse ja rituaalseid käske. Selle seaduse kestev rikkumine viis langemisele Iisraeli (pagendus Assüüriasse 722 eKr) ja Juuda kuningriigid (pagendus Babülooniasse 586 eKr).

Uus Testament keskendub Kristuse tööle (Lk 22:14-20; Hb 9:15; 2Kr 3:3-9). Uus leping pole «uus», vaid sellele on viiteid Vanas Testamendis (lepingus):

• Kõikide rahvaste õnnistuse tõotus Aabrahami lepingus (1Ms 12:3; Gl 3:6-17), millel rajaneb ka kõikide usklike pääste (Rm 4:1-25).
• Ka Iisraelile tõotati uut lepingut (Jr 31:31-37; Hs 36:22-28), mis rajaneb vaimulikul päästel.

Kristuses täitus Vana Testament (lepingu nõudmised) ja Jumal pani kehtima Uue Seaduse, mida vana seadus tõotas (Kl 2:13-14; Ef 2:15-16; Rm 8:3-4).

Jumala lepingute üldised omadused

1. Ebavõrdsete poolte vahel
2. Unilateraalne (ühepoolselt siduv - algatatud ja ellu viidud Jumala poolt)
3. Tingimatud tõotused ja tingimuslikud õnnistused
4. Vaieldamatud (muuta ei saa, saab vastu võtta või tagasi lükata)
5. Lepingusse astumine loob suhte

Uue ja Vana Seaduse võrdlustabel

Kokkuvõtvalt võib öelda, et UT ning VT ei konkureeri ega ole vastuolus. Nad vastastikku täiendavad ja kinnitavad teineteist. Mida VT ette kuulutab, see UT-s täitub.

Miks õppida UT?

• UT vahendab Jumala sõnumit inimesele
• UT tundmine on oluline ka isiklikust seisukohast: Kes ma olen ja kuhu lähen? Mis minust saab? Miks ma elan? Milline on Jumal ja mida ta minust tahab?
• UT tundmine on oluline ka üldharivast seisukohast, sest ükski raamat pole mõjutanud meie kultuuri, ühiskonda ja usku nii palju kui Piibel ja eriti UT.
• Et vältida eelarvamustel põhinevat usku («Ma juba tean, mis ma usun, kui ma hakkan Piiblit uurima, võib see mu arvamust muuta...»)
• Et vältida ebatervet ootust Püha Vaimu juhtimise suhtes.
• Et osata UT sõnumit õigesti tõlgendada.

Ekskurss: Arengud Palestiinas enne UT aega

UT ei tekkinud tühjale kohale. Vaatame ajavahemikku «kahe testamendi vahel».

• Babüloonia valitsusaeg (605 - 539 eKr). Kolm küüditamist pärast Jeruusalemma langemist 587-586, pingutused eksiilis juutliku identiteedi säilitamiseks.
• Pärsia valitsusaeg (539 - 331 eKr). Juutide tagasipöördumine algas 536-537 eKr, kui Küüros oli saanud Pärsia kuningaks 559 eKr. Küürose kuningriik ulatus Kreekast Hiinani ja Kaukaasiast Egiptuseni. Küüros lubas alistatud rahvastel pöörduda oma kodupaikadesse ning rajada autonoomsed valitsused tema võimu all. Juudid kasutasid innukalt seda võimalust. Taastati Jeruusalemm ja tempel. Juudid pidid siiski mõistma, et nende väike rahvas ei olnud ise oma saatuse peremees, vaid üpris suurte naaberrahvaste meelevalla all.
• Kreeka valitsusaeg (331-143 eKr). Alates Salamise merelahingus (480 eKr) lüüasaamisest, tõmbusid pärslased itta tagasi. Kättemaksuks sajandi eest toimunud kreeka alade ja Ateena rüüstamise eest tungib Aleksander Suur itta ja lööb pärslasi mitmes edukas lahingus (Granicus 334 eKr, Issus 333 eKr ja Arbela 331 eKr) ning saavutab ülemvõimu ka Lähis-Idas. See aeg on oluline, sest just siis saavutas kreeka keel ja kultuur üldise leviku ka tulevastel UT tegevusaladel.
  Pärast Aleksander Suure surma (323 eKr) jaguneb kuningriik nelja kindrali vahel. Algselt saab Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina üle valitsema Antigonus Kyklops, kuid kaotab 301 eKr Ipsuse lahingu Seleukusele ning Palestiina haaratakse Ptolemaiose (kidral Ptolemaiose järgi) kuningriiki. Selle pealinn oli Aleksandria ja alad Egiptus ja vahepeal ka Palestiina. Selle kuningriigi viimane valitseja oli Kleopatra (suri 30 eKr). Süüria ja Väike-Aasia läheb Seleukiidide (kindral Seleukus Nikatori järgi) kuningriigi alla. See hõivas algselt alad Mesopotaamias ning ulatus algselt kaugele itta. Seleukiidide riigi pealinn oli Süüria Antiookia alates 300 eKr, kui need alad kuningriigiga liideti.
  Palestiina oli algselt Ptolemaiose valitsemise all (320-198 eKr), seda aega peetakse juutidele üldiselt soodsaks. Traditsioon räägib, et Ptolemaios Filadelfuse (285-246 eKr) valitsusajal tõlkisid 72 juudi kirjatundjat Egiptuse aladel Vt raamatud kreeka keelde. See tõlge sai tuntuks Septuaginta (ka LXX) nime all.
  Samal ajal ihus Palestiina aladele hammast ka Seleukiidi valitsejad, kes püüdsid piirkondi haarata nii sõjaliselt kui poliitiliselt (abielude teel). Antiokus (III) Suur lööb seleukiidide vägede eesotsas Paniase lahingus (198 eKr) Ptolemaiose vägesid ning saab ülemvõimu Palestiinas. Ise ta omakorda saab lüüa roomlastelt (Kreeka aladel Magnesia lahingus Scipio poolt) ning järgmine seleukiidide valitseja Antiokus (IV) Epifanes on juba roomlaste heakskiidul paika pandud. Ta asendab juutliku preestri Onias III viimase vennaga Jasoniga, kes on helleniseerunud ja hakkab kujundama Jeruusalemma kreeka linnaks. Ehitati spordirajatisi, kus juudi noormehed võistlesid kreeka kommete kohaselt alasti, spordipidustused avati paganlike jumaluste teenistustega, kus osalesid juudi ülempreestrid. Ehitati teatrid, riietuti kreekapäraselt, opereeriti kirurgiliselt nähtamatuks ümberlõikamised. Asi lõppes Zeusi altari ehitamisega templisse (Tn 8:911:31 vrdl Mt 24:15), ohverdati ka sealiha (1Makk 1:54,59; 2Makk 6:2).
  Helleniseerimise vastaseid juute kutsuti hasidim (vagad), nad osutasid paganlikele kommetele vaikset vastupanu. Antiokus Epifanes ei olnud rahul helleniseerimise tempoga ning asendas ülempreester Jasoni vagade juutide ülimaks pahameeleks Menelaosega, kes polnud ilmselt üldse preestrisoost ning pidi sisse juhatama veel kõrgemate maksude kogumise Palestiinas.
  Antiokus Epifanes üritab ülemvõimu saavutada ka Egiptuse aladel, ent roomlased ei taha seleukiidide riigil lasta liiga tugevaks saada ning käsivad Antiokus IV Egiptusest lahkuda. Antiokuse ebaõnnest saab kuuldus, et ta on hoopiski surma saanud. Ülempreester Jason naaseb pagendusest Jeruusalemm ja sunnib lahkuma Menelaose. Antiokus IV, saanud sellest kuulda, otsustab Jeruusalemma mässamise eest rängalt karistada ning saadab 168 eKr oma kindrali Apolloniuse 22000 mehega Jeruusalemma. Linn praktiliselt hävitatakse, mehed tapetakse, naised ja lapsed orjastatakse. Kõik juutlikud kombed (ümberlõikamine, templiteenistus, sabati pidamine jms) keelatakse ja asendatakse paganlike rituaalidega Dionysose, kreeka veinijumaluse auks.
• Makkabeide periood (166-63 eKr). Juutide vastupanu ei lasknud end kaua oodata. Aastal 167 eKr juhtus väikeses Modeini linnakeses järgmine lugu: Antiokuse kuninglik saadik sundis elatanud preestrit Mattatiast sooritama linnaelanike nähes paganlikku ohvritalitust. Mattatias keeldus ja keegi teine linnaelanik astus ette talitust sooritama. Mattatias surmas püüdliku ohverdaja, kuningliku saadiku ja purustas altari. Seejärel põgened ta koos viie poja (Johannes, Siimon, Juudas, Eleasar ja Joonatan) ja mõnede poolehoidjatega mägedesse (1Makk 2:19-26). Makkabeide revolutsioon oli sellega alanud. Vastuhakkajate peret kutsuti ka hasmonealasteks, Hasmoni järgi, kes oli Mattatiase vana-vanaisa ning Makkabeideks, Mattatiase poja Juudase hüüdnime «Makkabeus» (haamer) järgi.
  Mattatias ise suri üsna kohe peale vastupanu algust ning Juudas Makkabeus sai juutidest vastupanijate juhiks. Juudas lõi süürlasi Emmause all (166/165 eKr) ja Bet-Zuri all (165/164), puhastas templi mäe ning see taaspühitseti (pärast 3 aastat kestnud Antiokuse ebajumalateenistust) 25. kislevikuus 164 eKr. Seda kaheksapäevast püha hakati nimetama templi uuendamise pühaks (Jh 10:22) või valgusepühaks, sest alaliselt põlevad lambid süüdati taas⁵ Tänapäeval juutidel on see tuntud Hanuka-pühana. .
  Juudas Makkabeus võitis süürlasi veelgi (161 eKr Nikanori vastu), kuid langes ise Elasa lahingus (160 eKr), tema vend Joonatan jätkas juutide juhtimist. Ta üritas koostööd teha roomlastega ja laiendas oma valitsusala, kuid usaldas liigselt süürlasi ja langes nende reetlikkuse ohvriks (1Makk 12:46-48; 13:20-24). Tema vend Siimon oli järgmine valitseja. Ta saavutas iseseisvuse tunnustuse seleukiidide troonipärijalt Demetrius II-lt ning roomlastelt. Vaenlased oli nõrgad ja Siimon valitses edukalt, ta oli rahva seas populaarne (1Makk 14:11-14) ning asus ise ka ülempreestri kohale, olles ühtlasi ka kõrgeim poliitiline ja sõjaväeline juht. Sellega oli rajatud uus Hasmonea ülempreestrite dünastia, millest hiljem kujunesid välja UT lehekülgedelt tuttavad saduserid.
  Hasmonea dünastia pilt.
  Hasmonea dünastia edasine käekäik ei olnud enam siiski nii kena. Siimona poeg Johannes Hyrkanus valitses 135-104 eKr. Ta laiendas kokkulepet roomlastega ja süürlaste nõrkust ära kasutades oma territooriumi lõunasse Idumea aladele ja põhja Samaaria aladele. Tema valitsusala oli peaaegu niisama suur kui Taaveti ja Saalomoni kuningriik. Tülid ja intriigid viisid ära palju toetajaid. Religioossed hasidim rühmitused jagunesid variserideks ja esseenideeks, kes enam Hasmonea dünastiat ei toetanud. Johannes Hyrkanuse poeg Aristobolus valitses vaid ühe aasta (104-103 eKr), tema vend Aleksander Jannaeus valitses 103-176 eKr ja sai tuntud oma jumalakartmatuse ja despootlikkusega. Pärast viimase surma valitses edasi tema lesk Salome Aleksandra (76-67 eKr). Pärast Aleksandra surma sõdisid võimu pärast tema pojad Hyrkanus II ja Aristobolus II, viimane jäi peale ja valitses kuni 63. aastal roomlased Jeruusalemma tulid. Sellega algas uus valitsusaeg Palestiina üle, mis kestis kogu UT aja.
• Rooma valitsusaeg (63 eKr - 70). Roomlased vallutasid kindral Pompei juhtimisel Jeruusalemma 63 eKr, vangistasid Aristobolus II ja viisid Rooma. Rooma oli selleks ajaks saanud impeeriumiks Vahemere kallastel. Nad nimetasid ülempreestriks tagasi Hyrkanus II, kuid ei andnud temale mingit poliitilist ega sõjalist võimu. Tema valitsus polnud seetõttu stabiilne ning partlased vangistasid ta, lõikasid ära tema kõrvad, seetõttu ei saanud ta jääda ülempreestriks. Ülempreestriks tõsteti Aristobolus II saamatu poeg Antigonus II kes oli sellel kohal 40-37 eKr, kuni võimu võttis Heroodes Suur.
• Sel segasel ajal sai uue dünastia alustajaks Idumea (Vt ajal tuntud ka Edom, asus Juudast lõuna pool) valitseja Antipater, kel oli taipu aidata Julius Caesari, kui too oli hädas Aleksandrias 48 eKr. Selle eest nimetati ta Palestiina etnarhiks (kohalik valitseja). Antipater määras Jeruusalemma valitsejaks oma poja Fasaeli ja Galilea valitsejaks teise poja Heroodese. Pärast Caesari mõrva, võitlesid võimu pärast Cassius ja Brutus Antoniuse ja Oktavianuse (hiljem Caesar Augustus) vastu. Kui Cassius ja Brutus löödi, algas võitlus Antoniuse ja Oktavianuse vahel, viimane võitis, lüües sellega ka Antoniuse liitlast ptolemaiose Kleopatrat. Aastal 30 eKr tunnistas Heroodes oma lojaalsust võitjale Oktavianusele, keiser Augustusele, ja kinnitas seega oma valitsuse positsioone Palestiinas.
• Heroodes abiellus Mariammega, Hyrkanus II pojatütrega, et legitimiseerida oma kuningavõimu. Ta oli armukade ja intriigide mees ning lasi hukata oma naise ja ta ema. Pärast asjatut mõrva halvenes Heroodese ebastabiilne vaimne tervis veelgi. Sellest hoolimata oli ta juutide seas küllalt populaarne. Ta lasi taastada ja ümber ehitada templi Jeruusalemmas, ehitas sadamalinna Kaisarea ning tugevdas teisi linnu. Ehkki roomlaste silmis oli ta stabiilne valitseja, oli ta vägivaldne, brutaalne ja ebainimlik mees oma surmani 4 eKr (arvatavasti suri ta piinarikkalt vähki). On otsekui iroonia. et sellise mehe valitsusajal ja -alal sündis Jumala Poeg, Rahuvürst.

Ekskurss: Heroodese järglased

Heroodese järglased pakuvad huvi, kuivõrd nad valitsesid Palestiinas Jeesuse eluajal ja UT ajastul. Kohe pärast Heroodese surma algasid Jeruusalemmas võimuvõitlused ja mässud. Kolm Heroodese poega Arhelaos, Filippus ja Antipas reisisid Rooma, et küsida endale Augustuselt kogu võimu Palestiinas. Pärast arvukaid intriige jagas Augustus piirkonna kolmeks. Arhelaos sai Idumea, Judea ja Samaaria asevalitsejaks (etnarhiks), Antipasele anti Galilea ja Perea ning tiitel «tetrarh» (kohalik valitseja). Filippusele jäi Bitüünia, Trahoniitis ja Auranitis ning veel mõned kirde territooriumid ning tiitel «tetrarh». Neist meestest kirjutab Josephus oma ajaloos.

• Arhelaos (4 eKr-6) oli tuntud brutaalsuse ja türannia poolest ning teda ei sallitud. See põhjustas ka Maarja ning Joosepi tagasipöördumise Naatsaretti Galileas Petlemma asemel, mis asus Arhelaose territooriumil (Mt 2:22-23). Ta segas end alailma preesterlikesse toimingutesse, teda põlati abielu pärast oma venna lesega. Juudid saatsid Arhelaose peale Rooma kaebuse, ta kutsuti Rooma ja saadeti asumisele Euroopasse, kus ta suri. Tema valitsusala läks otse Rooma alla, Rooma võimu esindasid prokuraatorid, kellest UT lehekülgedel mainitakse Pilaatust. Pontius Pilaatus valitses 26-36. Prokuraator peatus üldiselt Kaisareas, Jeruusalemma tuli ta vaid suuremate pidustuste puhuks. Pilaatus oli tuntud karmi ja tundetu valitsejana, see viis ka tema tagandamiseni keiser Tibeeriuse poolt aastal 36.
• Filippus (4 eKr-34). Tema valitsemisest on vähe teada, üldiselt teda kiideti. Tema isiklikud ambitsioonid ei olnud liiga suured. Ta ehitas üles vana Paniase linna Galilea põhjakaldal ja nimetas selle Filippuse Kaisareaks (enda ja keisri auks). Selles linnas tunnistas Peetrus Jeesuse Messiaks ning seal rääkis Jeesus oma jüngritele, et ta peab surema ning tõuseb surnuist üles (Mt 16:13-27). Filippus ehitas üles Betsaida, mis asus Galilea kirdekaldal ning nimetas selle nimega Julias, keiser Augustuse tütre järgi. Filippus suri loomulikku surma (mis oli Heroodese järglaste seas haruldane nähtus).
• Antipas (4 eKr-39) valitses Galilea ja Perea territooriume, olles seega valitseja, kelle maadel Jeesus parajasti intensiivselt tegutses. Antipast peeti edevaks ja ülbeks valitsejaks, ta abiellus Nabatea kuninga tütre Aretasega, kuid pidas armukesena Heroodiast, kes oli tema venna Filippuse naine. Kuningas Aretas lõi oma sõjaväega Antipast hävitavalt. Enne seda aga oli Heroodes Antipas lasknud kinni võtta Ristija Johannese ning Heroodia lasi Johannese hukata (Mk 6:17-29). Juudid pidasid Antipase lüüasaamist Aretase ees Jumala karistuseks prohvet Johannese hukkamise eest.
  Sellesama Heroodes Antipase ette saatis Pilaatus ka Jeesuse enne ristilöömist (Lk 23:6-2). Heroodes Antipas oli Jeruusalemmas paasapühade tõttu. Näib, et Heroodes Antipasel oli kuigipalju tundlikkust vaimulike asjade vastu (Mt 14:9; Mk 6:20), kuid teda huvitasid välised asjad siiski enam. Vastuolu Heroodese ja Pilaatuse vahel võis olla tekkinud mõnede galilealaste hukkamise pärast Pilaatuse poolt (Lk 13:1), kuid üksmeel Jeesuse hukkamõistmisest lepitas nad omal moel (Lk 23:12). Heroodias käis Roomas keiser Caligulat keelitamas, et too teeks Heroodes Antipasest mitte üksnes etnarhi, vaid kuninga. Selle eest aga saatis keiser mõlemad Hispaaniasse asumisele, kus nad ka surid.
• Heroodes Agrippa I ja II (37-66). Agrippa I oli Aristobuluse ja Bernice poeg, seega Heroodes Suure ja Mariamme pojapoeg. Ta oli olnud Roomas ning teda tundsid keisrid Tiberius ja Caligula. Kui Caligula sai võimule (37), annetas ta Agrippale Filippuse alad ja talle anti ka kuninga tiitel (Ap 12:1). Kui sama tiitlit läksid taotlema ka Heroodias ja Heroodes Antipas, saadeti nood hoopis asumisele ning Agrippale anti ka Galilea ja Perea alad. Kui 41. aastal tuli võimule keiser Claudias, annetas too Agrippale veel Judea ja Samaaria. Sellega oli Agrippa peaaegu sama suure maa-ala valitseja, kui tema vanaisa Heroodes Suur.
  Agrippa I oli üsna juudimeelne, minnes näiteks selleni, et lasi juutide nõudmisel hukata Jakoobuse, Sebedeuse poja, ühe Jeesuse apostlitest (Ap 12:1-4) ja vangistada Peetruse. Ta suri äkitselt Kaisareas aastal 44, kui oli end laskmas jumalikuks kuulutada (Ap 12:21-23).
  Tema poeg Heroodes Agrippa II sai samade alade valitsejaks mõne aja möödudes, kui ta oli saanud täisealiseks. Agrippa II ei olnud huvitatud juutlusest kuigivõrd. Paulus käis Agrippa II ees, kui teda peeti kinni Kaisarea vanglas (Ap 25:13-26:32), kuid Agrippa II ei hoolinud Pauluse kõnedest.
  Kui aastal 66 puhkes juudi ülestõus ja sõda, asus Agrippa II roomlaste poolele ja pärast Jeruusalemma langemist ning hävitamist pöördus Agrippa II Rooma kus ta suri aastal 100.

Ekskurss: Juudi ülestõus ja Jeruusalemma hävitamine 66-70

Aastad 44-66 olid Judea ja Galilea jaoks rasked halbade prokuraatorite, Rooma asevalitsejate, tõttu. Need asevalitsejad olid

• Fadus (44-66)
• Tiberius Julius Aleksander (46-48)
• Ventidius Cumanus (48-52)
• Felix (52-60) (Ap 24:1-27)
• Festus (60-62) (Ap 25:1-22)
• Albinus (62-64)
• Gessius Florus (64-66)

Eriliselt korrumpeerunud, ahned ja julmad olid just kaks viimast. Maal hakkas ühe suurenema usulise tagapõhjaga rahulolematus. Rooma asevalitsejad ei suutnud sellist juutide rahulolematust mõista, kuna Rooma riigiusund, polüteistlik sünkretism, lubas lahedasti uskuda peaaegu mida tahes, kuni oldi lojaalsed keisrile ja tema pretensioonidele jumalikkusele.

Lisaks usulistele probleemidele laastasid maad ülisuured ja ebaõiglased maksud, poliitilised intriigid, süütute elanike tagakiusamine. Olukord oli plahvatusohtlik ning 66. aasta kevadel algasid rahutused Kaisareas, kui mingid kreeklased oli sünagoogi teotanud. Rahultused levisid Jeruusalemma, kus Gessius Florus need julmalt maha surus, hukates 3600 inimest. Sellega oli juutide mõõt täis ning algas juudi mäss või ka sõda, nagu seda nimetatud on.

Järgneva 3 aasta jooksul hävitasid roomlased süstemaatiliselt juutide alasid. Juudi üksused ei suutnud hästiorganiseeritud ja -relvastatud roomlastele erilist vastupanu osutada, peapõhjuseks olid siiski vastuolud juutide endi vahel. 69. aasta suveks oli juutide kätte jäänud vaid Jeruusalemm, Masada kindlus ja veel paar linna. Rahutused Roomas ja Nero enesetapp aastal 69 sundisid kindral Vespasianust juutide vastaselt sõjakäigult tagasi tulema. Ta sai ise keisriks ning saatis Jeruusalemma vastu oma poja Tituse koos nelja leegioniga.

Titus hävitas Jeruusalemma täiesti. Nelja kuu jooksul lõhuti linnas maatasa kõik, välja arvatud üksikud müüritükid ja kaitsetornid. Need jäeti tunnistama sellest, kuivõrd võimas oli olnud Jeruusalemm ja kuivõrd vääramatu on Rooma sõjavägi mässajate vastu. Jeruusalemma piiramine ja vallutamine oli erakordselt julm ning halastamatu, tuhanded tapeti ja löödi risti, kes surmast pääses, müüdi orjusesse. Masada kindlus langes aastal 73 ja sellega oli juutide esimene mäss maha surutud.

Teine juutide ülestõus leidis Bar Kokhba juhtimisel aset 132-135, viimane andis endale ka messiaanliku tähenduse, kuid edu jäi saavutamata ning seadusega keelati juutidel igaveseks Jeruusalemma tagasi tulla.

Mida tähendas Jeruusalemma häving

Jeruusalemma ja templi hävitamisel oli nii juutidele kui kristlastele erakordselt oluline mõju ja tähtsus. Jeesuse kohutav prohveteering oli täitunud (Lk 21:20-24), juudid ei olnud ära tundnud oma armukutumise aega. Enamus juute oli Jumala armu pakkumise tagasi lükanud ja neil tuli juua Jumala kibeda viha karikast.

Kui Jeruusalemma piiramine algas, lahkus palju juute-kristlasi linnast, nagu Jeesuse prohveteering oli soovitanud. Judaistid jäid enamasti linna ning hilisemad rabid isegi süüdistasid põgenenuid linna langemises. Kristlaste jaoks aga pidi selgeks saama, et kristluse «kese» ei saanud enam asuda Jeruusalemmas. Jumalat ei tulnud kummardada enam kivist templis, mitte teatud asukohas, vaid tões ja vaimus (Jh 4:21-24). Jumala tempel, tema eluase, ei olnud seotud geograafilise kohaga, vaid sellega, et Jeesusesse uskujad oli koos tema nimel (Mt 18:20). Jumala templi ei ehitada maast murtud kividest, vaid elavatest kividest, ehitajaks on Jumal (1Pt 2:5). Kristlik teoloogia arendas Jumala kummardamise mõtet edasi hoopis teises valguses ning misjoni rõhuasetus muutus - peamine suund oli paganate misjon.

On kurb ja traagiline, et see kõik pidi juutide jaoks lõppema sellisel viisil. Paulus vaatleb seda teemat siiski teatava lootusega. Juutide kangekaelsus ja armust keeldumine avas ukse paganatele, kuid Jumalal on siiski midagi varuks ka Iisraelile (Rm 11:25-29).

Ekskurss: Juudi religioon Jeesuse ajal

Jeesuse ajal ei valitsenud Palestiina aladel ühtset religiooni. Ka judaism, nii nagu seda praktiseeriti, ei olnud ühtne, vaid osaliselt kattuvat ning osaliselt vastanduvate ideede kogum. Ühiseks nimetajaks võiks sellele olla Teise Templi judaism.

Judaism Jeesuse ajal oli pigem elustiil, kui õpetuste kogumik. Teoloogilised ideed olid küll olulised, kuid ükski tõlgendus ei olnud tol ajal teiste ees eelistatud olekus. On hämmastav, et teoloogiliste vaadete erinevused ei põhjustanud juutide seas niivõrd lahkmeelt ja killunemist, kui just elustiiliga seonduvad praktilised küsimused - rituaalsed pesemised, söömise tavad, roojased eluvaldkonnad jms. Just seepärast langes ka Jeesus hukkamõistu alla, kuna ta näitas, et seesugused tavadest kinnipidamised ei ole nii olulised.

Peamine idee, mis juute ühendas, oli usk Jumalasse, ainsasse maailma valitsejasse, kes on juudid välja valinud olema maailma ajaloos erilised ning peavad täitma erilist ülesannet. Juudid tõlgendasid selle valguses oma varasemat ja hilisemat ajalugu, kaasaarvatud Paabeli vangipõlve. Alles vangipõlve ajal pidid juudid mõistma, kuivõrd väike on nende rahvus ja osakaal poliitikas võrreldes suurte impeeriumidega. Seda enam näigid nad oma rahvust uues valguses - Jumal oli valinud neid, ja mitte mõnda suurt rahvast, tõde kandma.

Jumal oli valinud juudid ja see oli tõeline Jumal, ainus Jumal. Kõikide teiste rahvaste jumalad olid ebajumalad ja seetõttu hüljatavad. Juutide arvates olid nad väga unikaalsed, Jumal oli neid välja valinud ja neile andnud Palestiina alad igaveseks elupaigaks ja Jumal oli valinud Jeruusalemma kohaks, kus ainsat tõelist Jumalat kummardatakse. Oma maad ja püha linna tuli kaitsta ja hoida iga hinna eest.

Jeesuse ajal oli Palestiina okupeeritud Rooma impeeriumi poolt ja juudid olid teadlikud sellest probleemist. Kas Jumal võtab midagi ette nende vabastamiseks? Kindlasti võtab, olid juudid veendunud, kuid nad polnud üksmeeles selle suhtes, mida Jumal just kavatseb teha. Võib-olla pidid juudid üles tõusma ja siis tuleb Messias neile appi, võib-olla on järjekord vastupidine - tuleb Messias ja siis lüüakse roomlased puruks. Või siis kõrvaldatakse roomlased kellegi kolmada poolt ja siis tuleb Messisas ja juudid hakkavad maailma valitsema.

Nii või teisiti olid Jeesuse ajal juutide ootused Messia ilmumisega seotud. Seda olukorda ära kasutades ilmus aeg-ajalt ka «messiasi», kes vedasid mingi hulga rahvast enda järel, kuid äpardusid varem või hiljem (vt Ap 5:35-37; 21:37-38). Läbikukkumistest hoolimata oli rahva seas Messia-ootus säilinud.

Teine juute ühendav nähtus oli sünagoog. Mõningate allikate kohaselt olevat neid olnud igas suuremas linnas ja Jeruusalemmas 394 kuni 480, kaasaarvatud sünagoogi templis endas. Sünagoogid täitsid erilist ühendavat rolli mitte-Palestiina juutide puhul (diasporaa), kus nad olid kohaliku juudi kogukonna kultuuriliseks, poliitiliseks ja hariduslikuks keskusteks. Sünagoogide idee algus ei ole teada, ilmselt tekkisid nad Paabeli vangipõlve ajal või pärast seda.

Jeesuse päevil oli sünagoogil 4 peamist funktsiooni:

• Kool, kus juudi lastele õpetati käsutundmist.
• Jumalateenistuste pidamise paik.
• Kohtukoda (nii religioosne kui ilmalik)
• Sotsiaalne keskus (matused, rahvakoosolkud jms)

Kolmas juute ühendav faktor oli käsk ja pärimus. Kõikvõimalike reguatsioonide keskmes oli sabati pidamine. Õigeusklikud juudid püüdsid pidada kõiki 613 käsku, mis leidusid Moosese raamatutes ning lisks neile tuhandeid käske, mis «ümbritsesid» Moosese käsku (et neid kogemata ei rikutaks).

Neljandaks mängis juutide identiteedi kujundamisel suurt rolli tempel ja templiteenistus. Tempel oli ilus ehitis, mida juudid isegi imetlesid (Mk 13:1). Ka roomlased respekeerisid juutide templiteenistust ning aitasid juutidel isegi korda pidada, et paganad templisse ei siseneks. Juutide silmis oli templi vastu rääkimine samahea (halb) kui Jumala vastu rääkimine. Sellest võib mõista, miks juudid oli Jeesuse vastu, kui too templist kaubitsejad välja ajas ning ütles: «Lammutage see tempel (kõneldes iseendast) ja ma ehitan selle kolme päevaga üles!» (Jh 2:19). Jeesuse õpetuse kohaselt võiks Jumala templiks nimetada vaid sellist kohta, kus ka Jumala tahet tehakse.

Religioossed rühmitused

• Variserid. Variserid on tuntuim religioosne rühm Jeesuse päevilt. Neid oli kokku umbes 6000, kuid nad olid vägagi mõjukad, eelkõige oma populaarsuse pärast lihtrahva seas. Sõna «variser» tuleb arvatavasti arameakeelsest sõnast, mis tähendab «eraldatud». Variseride liikumise täpsem tekkeaeg pole teada, Josephuse järgi said variserid prominentseiks Johannes Hyrkanus I (135-104 eKr) ja Aleksandra (76-67 eKr) valitsusajal.
  Jeesuse ajal oli variseride keskel kaks mõjukat koolkonda: Hilleli järgijad ja Shammai järgijad. Hillel oli viinud läbi tõlgendusreforme seadusetekstide juures, lubades liberlaasema lähenemise. Hilleli poeg Gamaliel I oli olnud ka Pauluse õpetaja (Ap 22:3) ning variseride juht 25-40. Pärast Jeruusalemma hävitamist võttis variseride juhtimise üle Johanan ben Zakkai, Jamnias kinnitati 90. aastal juutlik piiblikaanon (VT) ja sealt on juutlus edasi arenenud kuni tänapäevani.
  Teoloogiliselt põhinesid variserid Vana Testamendi raamatutele ja oma suulisele traditsioonile - mõlemad olid võrdselt autoriteetsed usu ja praktika aluseks. Nende usk Jumalasse oli sarnane deismile, nad uskusid ingleid, vaimolendeid, pidasid oliliseks palvetamist, usku ja häid tegusid. Nad ootasid Messia tulekut ja viimset kohtupäeva sellega seoses, variserid uskusid hinge surematust. Palju sellest, mida variserid uskusid, sobis ka algkristlastele. Jeesus oli variseride kohta öelnud: «Kõike nüüd, mis nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga nende tegude järgi ärge tehke, sest nad ütlevad küll, aga ei tee.» (Mt 23:3). Paulus ütles Süneedriumi ees: «Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg, lootuse ja surnute ülestõusmise pärast olen ma kohtu ees!» (Ap 23:6).
  Kuigi variserid uskusid armulist Jumalat, olid nad oma hoiakult praktiliselt legalistid. Käsuseadustele lisasid nad suulise traditsiooni, mis hiljem (3. sajandil rabi Juudas Patriarhi poolt) Mishnaks koondati.
• Saduserid. Saduserid olid teine tuntuim usuliste joontega rühmitus Jeesuse ajal. Saduseride päritolu ja täpset iseloomustust on raske anda, sest nad kadusid praktiliselt peale Jeruusalemma hävitamist 70. aastal. Pärast seda sündmust sai variseride vaade hilisema judaismi mõjutajaks.
  Saduserid said prominentseiks Johannes Hyrkanus I (135-104 eKr) ajal, kui nad toetasid Hasmonea dünastia eesmärke. Hiljem, eriti Heroodes Suure valitsusajal nende mõju ja arv kahanesid. Saduseride kildkond sai võimule lähemale Rooma prokuraatorite ajastul (alates aastast 6), kui neil oli enamus Süneedriumis ja nende «käes» oli ka ülempreestri tool. Juutide ülestõusu ajal jäid nad varju ning pärast Jeruusalemma hävitamist kadusid ajaloo areenilt.
  Sadusere võib nimetada preesterlikuks aristokraatiaks. Nad hülgasid peaaegu kõike, mida variserid uskusid (vaimsete olendite olemasolu, surnute ülestõusmist, Messia tulekut jm).
• Esseenid. Neid pole Uues Testamendis otseselt mainitud, kuid samal ajal on neist palju juttu teistes samaaegsetes allikates (Josephus, Philo, Plinius, kirikuisa Hippolytus, Surnumere käsikirjade leiud). Eseene oli kokku umbes 4000. Liikumine tekkis pärast Makkabite ülestõusu vahemikus 150-140 ning nad asusid Jeruusalemmast idas Surnumere kallastel. Nad elasid sagedasti eemaletõmbunuilt kolooniates, nad võtsid aktiivselt osa mässust Roomlaste vastu 66-70.
  Essenid on oma märgatava jälje jätnud sellega, et nad peitsid oma dokumente Qumrani lähistele koobastesse, mis avastati juhuslikult alles 1947. aastal. Qumrani esseenid olid kloostritaoline askeetlik rühmitus, nad tegelesid pühade kirjade uurimisele, ümberkirjutamisele ning oma rituaalidele. Teoloogiliselt olid nad variseridest rangemad, uskusid predestinatsiooni ja ei pooldanud templikesksust. Mõned teoloogid on seostanud esseenidega Ristija Johannest (vt Lk 1:80).
• Seloodid. Josephus nimetab selootide liikumise rajajana Juudast Galileast, kuid ilmselt ulatuvad nende juured Makkabite aega. Seloodid olid õpetuslikult konservatiivsed, sarnanedes variseridele, poliitiliselt olid nad aga väga sõjakd, sarnanedes patriootlike partisanidega, kohati oli nende tegevuses terroristlikke jooni. Seloodid ei olnud seotud ühegi konkreetse piirkonnaga. Üks Jeesuse jüngritest oli endine seloot (Lk 6:15).
• Apokalüptikud. Kuigi sellist liikumist ei olnud olemas, oli kõikides liikumistes selle mõtteviisi esindajaid ning nad avaldasid üldisele usulisele keskkonnale palju mõju. Nad kirjutasid palju, mõned nende teosed on säilinud tänini. «Apokalüsis» tähendab kreeka keeles «ilmutama» või «katet eemaldama». Sedalaadi kirjutised püüdsid «ilmutada» universumi ja Jumala tegevuse saladusi. Apokalüptilised kirjutised esinesid ilmutuste ja visioonidena, mis sisaldasid palju sümboolikat. Peamiselt tegelesid nad tulevaste sündmuste ennustamisega. Apokalüptikud kasutasid sageli oma kirjutiste esiletõstmiseks tuntud nimesid (Eenok, Eelija jm). Seepärast nimetatakse seesuguseid kirjutisi ka pseudoepigraafiateks («valesti pealkirjastatud»).
  Apokalüptikute teoseid iseloomustavad järgmised jooned:
• Jumala suveräänsus ning transtsendentsus.
• Kosmilise hea ja kurja vahelise võitluse kirjeldused, kus on kaastaud Jumal ja saatan, inglid ja deemonid.
• Surutud, pingestatud ning pessimistlik vaade olevikule.
• Jumala peatse üleloomuliku triumfaalse võidu kirjeldamine.
• Inimesepoolse pingutuse ja mõistuse mahategemine. Inimese tegevus iseloomustab praegust ja mööduvat ajastut. Tulevase ajastu juhatab sisse Jumala suveräänne tegevus.
• Teistest rühimtustest vääriks nimetamist veel heroodeslased, mitte kui religioosne rühm, vaid pigem poliitiline partei. Neid mainitakse Mt 22:16 ja Mk 3:6; 12:13.
  Lihtrahvas (Am ha-Aretz - maarahvas) oli loomulikult kõige arvukam grupp. Enamus rahvast olid jumalakartlikud, kuigi variserid pidasid neid neetud rahvahulgaks, kes ei tea käsust midagi (Jh 7:49).Variserid heitsid neile ette, et nad ei maksnud regulaarselt kümnist, ei lugenud hommikuti ja õhtuti Shema'd (5Ms 6:4-9; 11:13-21; 4Ms 15:37-41), ei kandnud tephillin'i (väike nahklaegas pühakirjalõikudega), neil polnud mezuzah'i (karbike pühakirjaga uksepiitadel) ja nii edasi. Jeesus ise nimetas sellist rahvahulka Iisreali koja kadunud lammasteks (Mt 10:6) ja lammasteks, kel pole karjast (Mk 6:34).
• Samaarlased. Et mõista UT, peame teadma, kes olid samaarlased. Samaaria oli territoorium, mis langes umbkaudu kokku VT aegse Iisraeli kuningriigiga. Iisrael hävitati Assüüria poolt 722 eKr ning alad asustati täis paganatega (2Kn 17:29,33). Samaarias elas rassiliselt ja religioosselt «kirju» rahvas. Esra-aegsel Jeruusalemma templi ülesehitamisel samaarlasi osa võtma ei lubatud (Es 4:3-4). Nad ehitasid oma templi Gerisimi mäele ega andestanud juutidele sellist kohtlemist. Umbes 128 eKr laastas Johannes Hyrkanus Samaaria ning purustas ka templi. Pärast Arhelaose kõrvaldamist valitseja-ametist aastal 6, kasutasid samaarlased juhust, hiiliseid Jeruusalemma templisse ja rüvetasid seda, loopides laiali laipu. Hiljem puhkes peaaegu kodusõda juutide ning samaarlaste vahel, mis peatati roomlaste sekkumisega aastal 51. Eelnevast on näha, miks kauakestev ja juurdunud viha juutide ja samaarlaste vahel kogu aeg edasi hõõgus.
  Religiooni mõttes pidasid samaarlased end juutideks, ent oma erilisel viisil. Nad uskusid ainujumalasse, pidasid seatud usupühi, pidasid käsku viie Moosese raamatu ulatuses, praktiseerisid ümberlõikamist ja ootasid samuti Messiat. Nad mõistagi ei tunnistanud Jeruusalemma jumalateenistuse ja tepmpli õige asukohaga, vaid Gerisimi mäge (Jh 4:20). Pühakirjana pidasid nad vaid oma versiooni viiest Moosese raamatust.
  On märkimisväärne, et Jeesus oli samaarlaste suhtes avatud hoiakuga, reisides läbi nende territooriumi, peatus vestluseks Samaaria naisega ning jutustas juutidele loo heast samaarlasest - vastuolu mõistets juudi jaoks! Ka oma taevasseminekul märgib Jeesus ära evangeeliumi kuulutuse piirkonnana Samaaria (Ap 1:8).

Juudi religioosne ja tsiviilkalender

Tähtsamad kirjalikud allikad

Vana Testament

UT mõismisel on kõige olulisem tunda VT-i. Tänapäevane Piibel koosneb UT-st ja VT-st, ent Jeesuse ajal oli olemas vaid VT. Jeesus ja teised UT autorid kasutasid teminit «on kirjutatud» (mis kontekstis tähendas «see tuleb otse Jumalalt») üksnes VT tsiteerimisel. Jeesus ise ei tsiteerinud kordagi ühtegi teist allikat, mis tol ajal tuntud olid - rabide ütlused, kreeka kirjutised, apokrüüfid...

Asjaolu, et VT oli kirjutatud heebrea keeles (v.a. väikesed osad, mis on kirjutatud Aramea keeles), valmistas probleeme väljaspool Palestiinat elavatele juutidele, kes enam heebrea keelt ei osanud. Nende tarvis tehti kreekakeelne tõlge Septuaginta ehk LXX. Algkristlased tsiteerisid Septuagintat samaväärselt heebreakeelse VT-ga.

VT apokrüüfid

Nendeks on 14 kreekakeelset kirjutist, mis tekkisid vahemikus 200-100 eKr. Nende sisuks on peamiselt juudi ajalugu ja religioossed ideed. VT apokrüüfe ei ole UT-s tsiteeritud. Juudid ei võtnud neid raamatuid oma kaanonisse. Mõned VT apokrüüfid kuulusid LXX-i, sellest lähtuvalt leidub nende tsitaate 2.-3. sajandi algkristlikes kirjutistes. Algkristlased neid üldiselt Piibli osadeks ei pidanud ja kui Hieronymus tõlkis Piibli ladina keelde (umbes 400), ei pidanud ta apokrüüfe kanoonilisteks. 1566 võttis paavs Sixtus kasutusele sõna «deuterokanooniline», millega iseloomustati VT apokrüüfe. Protestantlikud kirikud ei pea VT apokrüüfe Piibli osaks, vaid lihtsalt kui «väärtuslikeks usulis-ajaloolisteks kirjutisteks», millel ei ole Piibliga sarnast autoritatiivset jõudu. Rooma-katoliiklased on alates Trenti Kontsiili IV istungist (1546) VT apokrüüfe pidanud Piibli võrdõiguslikuks osaks.

VT Apokrüüfid on 1 ja 2 Esra, Toobija, Juudit, Estri raamatu lisad, Saalomoni tarkuseraamat, Jeesus Siiraki raamat, Baaruk, Jeremija kiri, Asarja palve, Kolme noormehe laul, Susanna, Beel ja lohemadu, Manasse palve, 1 ja 2 Makkabeide raamat.

VT pseodoepigraafid

Kogumik testamentide-vahelisel ajal tekkinud raamatuid, mille autorsus tahtlikult ja eksitavalt on omistatud tuntud VT isikutele. Need sisaldavad nii usulisi kui ka ajaloo teemalisi kirjutisi ning on peamiselt apokalüptilise iseloomuga.

Surnumere kirjutised

See termin (Dead Sea Scrolls) on kasutusel kirjutiste kohta, mis 1947. aastal Surnumere koobastikust juhuslikult avastati. 1953-56 tehti Qumrani koobastes põhjalikud väljakaevamised. Avastati kümneid tuhandeid käsikirju ja fragmente, mis tõenäoliselt esseenide poolt olid kirjutatud ja kopeeritud ajavahemikul 250 eKr - 68. Kirjutiste seas on koopiad VT raamatutest (v.a. Ester), apokrüüfe, pseudoepigraafiaid, piiblikommentaare ja -ümberjutustusi (targumid), esseenide elu kirjeldavaid dokumente jpm, kokku üle 800 erineva teose.

Rabinistlik kirjandus

See materjal on kogunenud umbes 600 aasta jooksul ning on kokku võetud kahes suures teoses Jeruusalemma Talmud ja Babüloonia Talmud. Talmudi peaosa om Mishna, rabide ütluste kogumikud, mis on jaotatud kuude suuremasse ossa ja 63 traktaati. Mishna tegeleb mitmesuguste religioossete, kriminaal- ja tsiviilseadustega. Mishnale on lisatud laiendusi ja kommentaare, mida nimetatakse Gemara ja mis kokku moodustavad Talmudi. Rabinistliku kirjanduse maht on väga suur, üle 6000 lehekülje.

Muu kirjandus

Jeesuse ja Pauluse ajal ei olnud heebrea keel enam Palestiinas laialdaselt kasutusel. Juudid rääkisid enamasti aramea keelt ning tarvis oli VT arameakeelseid tõlkeid. Neid nimetati targumideks, neid käsitleti pigem ümberjutustusena, sest neil ei olnud heebre tekstiga võrdset autoriteeti. Targumis sisaldavad ka lähemaid kommentaare ja sõnaseletusi ning grammatilise tõlgendamise nüansse.

Midrash sisaldab VT juutlikke kommentaare ning VT teemalisi jutlusi. Enamus selle materjalist on noorem kui UT. Tosefta on Mishna sarnane täienduste kogumik.

Taustamaterjalide allikaist väärivad veel märkimist ajalookirjutajad Philo ja Josephus.

UT tekst

Kaanon

UT kaanon koosneb raamatutest, mida algkogudus pidas Jumala poolt inspireerituteks. Sõna kaanon tuleb kreekakeelsest semiidi laensõnast kanwn , mis tähendas pillirookeppi, mida kasutati mõõdupulgana. Ülekantud tähenduses on see «standard».

Vajadus kaanoni järele tekkis siis, kui kristlikke kirjutisi liikus ringi palju, ning nende usaldatavus ja kvaliteet olid väga erinevad. Algselt ei olnud olemas ühtset kaanonit, teatud kirjad (evangeeliumid ja Pauluse kirjutised) tunnistati autoriteetseiks üsna kiiresti ja üksmeelselt, teiste ümber jätkus vaidlus kauem. Esimese formaalse kaanoni loetles Marcioni (keda üsna üksmeelselt valeõpetajaks tunnistatakse) umbes 144. Ta jättis kaanonisse vaid need raamatud, mis VT-ei tsiteerinud või sellele vastandusid: Suurema osa Luuka evangeeliumist ja enamus Pauluse kirju. Selline kaanon kiriku poolt hüljati. Säilis aga vajadus täpselmalt määratleda «arvestatavate» raamatute hulk.

Suurt tööd UT kaanoni kujundamisel tegi kirikuisa Eusebius Kaisareast (260-340), kes oma vaated laenas ilmselt Aleksandria kirikuisadelt Clemensilt ja Origenesel. Eusebius jagab kaanonisse kandideerivad raamatud kolme ossa: tunnustatud raamatud (homologoumena), vaieldavad raamatud (antilegoumena) ning hereetilised raamatud. Esimesse rühma liigitab ta evangeeliumid, Apostlite teod, 14 Pauluse kirja (sh Heebrealastele, kuigi ta teab, et Rooma kirik seda kirja Paulusele ei omista), 1 Pt, 1Jh ja mõningate reservatsioonidega ka Ilmutuseraamatu. Vaieldava rühma jagab Eusebius kahte: üldiselt vastuvõetud (Jk, Jd, 2Pt, 2-3 Jh) ja «mitteehtsateks» (Pauluse teod, Hermase Karjane, Peetruse apokalüpsis, Barnabase kiri, Didahhee, võimalik, et ja Johannese Ilmutus). Hereetilisteks kirjadeks nimetab ta muid evangeeliume (Tooma, Peetruse), Andrease ja Johannese teod jms.

Cheltenhami käsikiri tunnistab, et Põhja-Aafrika kristlik kogukond tunnistas kanoonilisteks meile tuntud UT-i välja arvatud Hb, Jk ja Jd. Laodikea kontsiil (363) kinnitab kaanoni tänapäevases koosseisus, v.a. Ilmutuseraamat. Kartaago kontsiil (397), millest võtab osa ka Augustinus, kinnitab UT kaanoni praeguses koosseisus ja sellest ajast edasi pole kirikus UT kaanoni üle enam suuri vaidlusi olnud.

Kiri ja keel

UT kirjad kirjutati originaalis ilmselt papüürusele, seda materjali valmistati spetsiaalse pilliroo papüürose varrest saadud lehekeste kokkukleepimisel. Selliselt moodustusid pikar lehed, mis keerati rulli. Hiljem hakati papüüruse lehti ka servast kokku köitma (sarnaselt tänapäevasele raamatule), niisugusi köiteid nimetati koodeksiteks.

Autor dikteeris kirjad enamasti kirjutavale sekretärile, keda nimetati amanuensis. Sageli andis autor edasi üksnes olulised mõtted, sekretär koostas selle alusel ise kirja, mida autor allkirjastas.

UT originaalkäsikirju (autograafid) ei ole siiani leitud, küll aga hulgaliselt koopiaid. Algselt tehti koopiaid ühekaupa vastavalt kuidas üksikisikud või kogudused neid soovisid, hiljem kirjutas toatäis kopeerijaid ühe ettelugeja dikteerimise järgi. Sedamööda, kuidas käsikirjade arv kasvas, suurenes ka juhuslike või kavatsuslike vigade ja muudatuste arv käsikirjades. Autentsuse huvides küll käsikirju võrreldi, kuid vigu tekkis ja ka levis sellest hoolimata.

Kui kogudused said jõukamaks ning kirjad muutusid väärtuslikumaks, hakati neid ka pärgamendile kirjutama (töödeldud vasika või lambanahk).

UT tekst kirjutati üles kreeka kõnekeeles, mida nimetatakse koinee. Seda keelt kõneldi UT ajal Vahemere kallastel laialdaselt. Koinee erineb klassikalisest kreeka keelest, milles kirjutasid enamus kreeka kirjamehi. Varased käsikirjad kirjutati untsiaalkirjas, üksnes suurtähtedega (majusklid), ilma kirjavahemärkide ja sõnavahedeta. Hilisemad käsikirjad kirjutati kursiivis, väikeste tähtedega (minusklid). Jaotus peatükkideks tehti alles keskajal (Stephen Langton 1228) ja salmideks veel hiljem (R. Stephanus oma trükitud versioonis 1551).

Üsna varakult hakati UT tekste ka tõlkima, esimeste keelte seas oli süüria, ladina ja kopti keeled.

Võttes arvesse erinevaid variante, tõlkeid ja arvukaid tsitaate on õnnestunud saavutada UT tekstide väga hea sobivus. UT tekstid koos vastava lisa-aparatuuriga on koondatud spetsiaalsetesse kogumikesse, mida arendatakase ja täiendakse pidevalt, kui leitakse uusi käsikirju või viiteid. Praktilisest seisukohast võib kinnitada, et 99% UT tekstidest on väga suure tõenäosusega autentsed originaaliga, vaiduls ülejäänud protsendi ulatuses aga ei puuduta sisu oluliselt. Need on kas ilmsed kirjavead või ebaolulised variatsioonid grammatikas või sõnastuses.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

© Alland Parman 2000. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee