Mida tähendab: Abielu on Jumalast?

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Õpetuskoosolek, Kehra 2.12.1997

Kasutatud kirjandus: Wayne Grudem Systematic Theology.

Võib-olla tundub kellelegi, et oleme oma piiblitundidega väga maistesse asjadesse jõudnud. Mäletatavasti tegeleb see sari meie põhiliste usulausetega. Nendes usulausetes seisab kirjas nii: Me usume, et abielu on püha ja Jumala poolt antud ning kaitstav perekonna loomise vorm (Mt 5:27-32; Mk 10:6-9; Hb 13:4).

Abielu ei ole klassikalises mõttes Piibli põhilisi õpetuspunkte. Abielu kuulub pigem alateemasse, mis puudutab inimest ja tema seisundit Jumala ees ning ühiskonnas. Praktilise usuelu mõttes on aga abielu küsimusel väga suur tähtsus.

Tegelikult on küsimus veelgi laiem: asi on meie arusaamises Jumalast. Loeme 1Ms 1:27 «Ja Jumal lõi inimese oma näo järele, Jumala näo järele lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks!» Loeme veel 1Ms 5:1-2 «Sel päeval, mil Jumal inimese lõi, tegi Ta tema Jumala sarnaseks. Ta lõi tema meheks ja naiseks, ja Ta õnnistas neid ning andis neile loomispäeval nime: inimene!»

Asjaolu, et inimene on loodud meheks ja naiseks, kujutab meile Jumala olemust. See pole ainus asi, millises mõttes me oleme loodud Jumala sarnaseks, kuid ilmutab meile Jumala olemust (võime öelda ka Kolmainsust) vähemalt kolmes mõttes:

• Jumala olemuses on harmooniline isikute vaheline suhtlemine
• Jumala olemuses on võrdsus isikute olemuses ja tähtsuses
• Jumala olemuses on erinevused isikute rollis ja autoriteedis

Harmoonilised suhted

Jumal ei loonud inimesi isoleeritud isikuteks, vaid võimelisteks erinevateks isikutevahelisteks suheteks. Kõige sügavama vormi saavad inimeste vahelised suhted perekonnas, mis algab sellega, et mees ja naine saavad teatud mõttes isegi üheks isikuks 1Ms 2:24: «Sellepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!» See pole ühtsus üksnes füüsilises, vaid ka vaimulikus ja emotsionaalses mõttes.

Mees ja naine on abielus väga erilisel viisil ühendatud Jumala poolt (Mt 19:6) «Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu.» Seksuaalsed suhted väljaspool abielu on seetõttu eriti vastikut sorti patud, mis lõhuvad seda ilusat suhet ja pöörduvad ka abielurikkuja enese vastu (1Kr 6:16,18-20). Kuna ühinemine on aset leidnud füüsilisel tasandil, pole abielumees ega -naine enam oma ihu peremehed, vaid nende ihud on ühised (1Kr 7:3-5). Keegi on öelnud, et halvim asi on rikkuda ära parim asi. Ma tunnen, et abielu puhul peab see eriliselt paika.

Abielusuhe mehe ja naise vahel ei ole mitte ajutine, vaid eluaegselt kehtiv (Ml 2:14-16; Rm 7:2). Inimese südame kanguse pärast on juriidilisi mööndusi teinud nii Mooses oma käsuõpetuses kui riikide seadused, abielu lahutamine pole aga kunagi Jumalale meelepärane asi olnud (Mt 19:4-9). Jumal on loonud abielu, et inimesed võiksid olla õnnelikud, kuid mitte üksnes selleks. Ta tahab abielu suhte kaudu näidata ka seda, millised suhted saavad valitsema Kristuse ja koguduse vahel (Ef 5:23-32).

Võrdsed isikud, erinevad rollid

Mees ja naine on mõlemad võrdselt loodud Jumala kuju järgi. Mees ja naine on Jumala ees võrdse tähtsusega ning ühesuguselt hinnalised. Keegi ei pea olema õnnelikum ega õnnetum, et ta on just selle sugupoole esindaja, kes ta parajasti on.

Kuna mehel ja naisel on täita erinevad rollid, siis on siit sageli tuletatud mõtteid ebavõrdsusest. Paulus räägib 1Kr 11:1-16 mehe ja naise erinevatest rollidest tolleaegse koguduse jumalateenistusel ning juhib tähelepanu mõningatele ebakõladele. Siit ei saa teha järeldust, nagu oleks üks sugupooltest paremas või eelistatumas seisukorras kui teine. Küsimus on rollide jaotuses. Tahan sellele erilise tähelepanu juhtida, kuna see puudutab meid palju üldisemalt, kui perekonna ja mees-naine suhetes.

Ülemus-alamus või vastutaja-abiline

Igasugustes struktuurides peaks kehtima üks põhimõte: see, kes langetab otsuseid, see ka vastutab. Otsuste langetaja ja vastutaja ei ole sugugi teistest parem, see on pigem roll, mille täitmiseks peavad tal olema ka vastavad võimed. Küsimus pole ebavõrdsusest, vaid rollide erinevusest. Juhi roll on selline, millega kaasnevad eelkõige suuremad vastutused, alles suuremast vastutusest tingituna on juhtidel mõnedes punktides ka suuremad õigused, sest need on vajalikud vastutuse kandmiseks. Juht pole iseenesest parem, kui järgijad või abilised. Kahjuks mitte alati ei juhtu meie igapäevases ja ebatäiuslikus elus nii, et juhi või otsustaja rolli täidab sobilik isik ja siit tuleb palju probleeme. Läheme selle põhimõtte juurest nüüd mehe-naise suhete juurde ja koguni Aadama ning Eevani välja.

• Aadam loodi varem kui Eeva (1Ms 2:7,18-23). Sellist soolist eristust ei näe me teiste loomisaktide juures. See annab ühe viite mehe juhirollile perekonnas ja sinna sihib ka Paulus, kui ta kõneleb mitte paremusest, vaid erinevatest rollidest, viidates järjekorrale ja põhjuslikkusele (mida vaatame kohe järgmiseks) (1Tm 2:13; 1Kr 11:3,9).
• Eeva loodi Aadama pärast, mitte vastupidi. «Inimesel ei ole hea üksi olla [esimene asi, mis Jumala loodud maailmas hea ei olnud]; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.» Taas ei tähenda see erinevust tähtsuses, vaid rollides. «Abiline» ei ole sugugi mitte teisejärguline tegelane, sageli isegi Vana Testamendi olukordades on abiline see, kellest lõppkokkuvõttes sõltub tulemus. Mitmel korral on abilisena (sama sõna, mis Eeva puhul kasutati - ezer) kujutatud Jumalat (2Ms 18:4; 5Ms 33:7; Ps 33:20 jm).
• Jumal pärib aru sellelt, keda Ta on vastutajaks pannud. Eedeni rohuaias päris Jumal aru mehelt (1Ms 1:8-13), kuigi oma kõigeteadmises polnud Jumala ees lugu hea ja kurja tundmise puu all mitte saladuses olnud. Saatan omakorda püüab Jumala tööd rikkuda sellega, et ta ahvatleb otsustama seda, kellele Jumala poolt on antud hoopis teine roll. Kurat läks kaupa tegema naisega ning ahvatles otsustama teda, kuigi vastutaja oli mees. Sellega oli kiusatusse seatud nii naine kui mees - naine hakkas otsustama asju, mille eest ta ei saanud vastutada, mees pidi vastutama asjade eest, mille suhtes ta polnud enam oma otsustes vaba. Meie eludesse tekivad suured suhetega seotud probleemid, kui me anname järele kuradi kiusatusele, kes püüab näidata, et Jumala poolt antud erinevad rollid on paremuse-halvemuse või ülemuse-alamuse küsimus. Hakkame mõtlema: miks ma halvem olen, kui see juht, kes langetab otsuseid? Ma tahan ka otsustada! Ma otsustan teha nii! Vastutama aga peab juht, sest aru päritakse temalt ning rumalas olukorras on nii ise-otsustaja kui ka juht, kellele on pandud vastutus otsuste eest. See pole üksnes perekonna suhete küsimus, vaid see on kehtiv igal pool elus, kus on tegemist vastutusega.

Loodan, et see ekskurss, mis püüdis näidata rollide erinevusest tulenevaid praktilisi järeldusi aitab suhteid tervena hoida nii peres kui mujal, kus meil on sarnaseid olukordi. See, kes otsustab, ei ole parem teisest, vaid temal on otsustaja roll ning sellega kaasneb vastutus.

Jääb küsimus, kas otsuste langetamises saab kaasa rääkida vaid üks - see otsustaja? Ei, teised saavad otsustes kaasa rääkida nõuandja ja abilise rollis. Ka see on juhi, otsustaja ja vastutaja rolli üks osa, et ta kuulab nõuandjaid ning abilisi. See on piirkond, kus juht ja abilised täiendavad üksteist. Ning juhiks kvalifitseerub see, kes on võimeline arvestama ka teiste nõuandeid, mitte see, kes on lihtsalt enesekindel, tark, tugev jne.

Veel võrdsusest

Mehe ja naise võrdne olukord on eriliselt rõhutatud uues lepingus, milles inimesele pakutakse päästet Jeesusesse uskumise kaudu. See, mis toimus Nelipühi päeval ja mis oli ennustatud prohvet Joeli poolt (Jl 3:1jj) näitab selgesti, et Jumal oma Vaimu väljavalamisel hoolitseb nii poegade kui tütarde eest, nii mees-sulaste kui nais-ümmardajate eest. On näha, et Vaimu väljavalamises on ületatud igasugused soolised ja seisuslikud vahed (Ap 2:17-18). Seda sama rõhutab ka Paulus: «Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.» (Gl 3:28). Jumala riigis pole vahet tähtsusel või väärtusel, küll aga rollidel. Niipea, kui me ajame segamini väärtused ja rollid, satume probleemidesse, mis on toonud arusaamatusi, valu ja vihkamist nii perekondadesse, kogudustesse kui ka inimeste sekka üldiselt.

Veel erinevatest rollidest

Erinevad rollid ja erinev autoriteet mehe ja naise puhul on pilt sellest, millised suhted valitsevad Jumala Kolmainsuses. Paulus ütleb: «Ma tahaksin, et te teaksite, et Kristus on iga mehe pea ja et mees on naise pea ja Jumal on Kristuse pea.» (1Kr 11:3). Poeg ja Isa on võrdsed oma jumalikus olemuses, Isa ei ole Jumal rohkem ja Poeg Jeesus Kristus ei ole Jumal vähemal määral, kuid Isal on autoriteet Poja suhtes. Sarnane olukord on mehe ja naise vahel abielus, seda püüab Piibel meile seletada.

Loeme Ef 5:22-33. Me leiame, et abielus on mehel ja naisel omad rollid. Mees täidab abielus sellist rolli nagu Kristus täidab koguduse suhtes. Ta armastab oma naist kuni selleni, et on valmis iseenese andma oma naise eest. Mees on samamoodi oma pere preester, olles vastutav pühitsuse eest perekonnas. Naine omakorda vastab mehe armastusele toetava ja allaheitliku suhtumisega. Mõningad tähelepanekud rollide täitmisest peres:

• Mehe ja naise rollide täitmine perekonnas on võimalik vaid vastastikuselt. Kui abielumees käitub pere peana isekalt, despootlikult, domineerivalt, abikaasat alla surudes või isegi füüsiliselt alandades, siis on see patt, vastuolus Jumala plaaniga ning hävitav kogu abielule. Uue Testamendi kohaselt tähendab pere peaks olemine eelkõige armastust, mis väljendub andmises. Sarnaselt on olukord ebanormaalne, kui abielunaine käitub peres isekalt, mässavalt ja hoolimatult mehe rolli suhtes. Naistel pole sageli võimalik oma mässu ja vastuhakku peres füüsiliselt ilmutada, nad saavad seda teha sõnade, hoiakute ja tegude või tegematajätmistega pere sees või väljaspool peret. Ka selline asi on vastuolus Jumala plaanidega ning lõhub peresuhteid.
• Peale mehe-naise rollide ja suhete on peres olemas ka vanema-lapse rollid ja suhted. Need on võrreldavad rollipaarid, mõlemas on juhtiv ning vastutav pool ja abistav-alluv pool. Näib aga, et mehe-naise suhe on jäädavama iseloomuga kui lapse-vanema suhe. Vanema vastutus oma lapse suhtes lõpeb, kui laps saab täiskasvanuks. Veel enam, tundub, et mees ja naine saavad oma abielust tulenevate rollide täitmisele asuda, kui lapse ja vanema rollid on oma endise tähtsuse kaotanud. «Seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole.» (1Ms 2:24) Me pole pidamas pereseminari, kus saaks tõhusalt käsitleda «ämmade-äiade probleemi», kuid väärib märkimist, et sageli on peres raskuste tekitajaks lahendamata suhted laste ja vanemate vahel. Kui mees (harvem naine) ei vabane täiskasvanuks saades tervel viisil oma vanemate «eestkostest», võib see oluliselt takistada uute rollide täitmist abielus.

Abielutus

Me oleme vaadanud mõningaid põhimõttelisi küsimusi abielust kui Jumala plaanikohasest inimsuhete vormist, mis väljendab Jumala enese olemust. Küsimus kerkib, kas mitteabiellunu on siis vähemväärtuslik, sest ta ei anna edasi Jumala kuju sel viisil? Kui abielu on normaalne mehe ja naise suhte vorm, kas siis vallalised on «ebanormaalsed nähtused»?

Veelgi enam võidakse küsida, et miks siis Jeesus ise ei olnud abielus ning miks Paulus ei olnud teadaolevalt abielus ja miks Paulus näib 1Kr 7:1,7-9 õpetavat, nagu kristlased ei peakski abielluma.

Alustuseks on vajalik märkida, et abielu näib olevat miski, mida on Jumal kavandanud inimestele ja selleks maailma ajastuks. Kui saduserid kiusasid Jeesust küsimusega, kelle oma saab ülestõusmises olema naine, kellel on olnud mitu meest, vastas Jeesus: «Sellesinase maailma-ajastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele, aga kes on väärt arvatud jõudma teise maailma ja surnuist üles tõusma, ei need võta naist ega lähe mehele.» (Lk 20:34-35). Nagu vaatasime möödunud piiblitunnis, on surnuist ülestõusmise järel nii mõnigi asi teisiti ja meil pole täpselt teada, kuidas on lugu nende paaridega, kes on abielus siinpool. Jeesuse sõnadest võib vaid mõista, et sarnane olukord taevas ei kehti. Samuti näib, et abielul või abielutusel ei ole otsest seost mingi taevase positsiooniga.

Jeesus Kristus oli Jumala Poeg ning seejuures ka täiesti inimene, seda oleme nende piiblitundide jooksul pisut õppinud. Selle asemel et olla abielus ühe konkreetse inimesega sellel maailma-ajastul, räägitakse hoopis kogudusest kui Kristuse pruudist (Ef 5:23-32) ning Jumala Talle pulmast aegade lõpus (Ilm 19:7-9). Me ei jõua kuigi kaugele analoogiate tõmbamisel maa pealt taevasse, seepärast ei taha ma lõpuni ära arvata Jumala saladusi. Analoogiaid teeme me pigem võrreldes maapealseid asju taevalistega - siis on abielu üks pilt sellest, millised on Kristuse ja koguduse vahelised suhted. Kui mõni vilets abielu annab meile viletsa pildi, siis on abielu see, mis parandamist vajab.

Paulus ei õpeta seda, nagu oleks abiellumine midagi valet või taunitavat. Rääkides konkreetsele kogudusele konkreetses olukorras ütleb ta, et abielu on üks privileeg, millest Jumala riigi edenemise heaks teatud olukordades loobuda võib. Apostel räägib Korintose kogudusele olukorras, kus on oodata eelseisvat kitsikust ja seda eelkõige usu pärast. «Ma arvan eelseisva kitsikuse pärast hea olevat, et inimene jääb nagu ta on.» See ei ole siis universaalne seisukoht.

Näib, et abielutus on Jumala and nagu ka abielu (1Kr 7:7). Pole midagi liiga imelikku, kui mõned inimesed vallalisteks jäävadki, kuigi abiellumine on tavalisem. And jääda abielutuks ei ole mitte üks asi iseeneses. Piibel ei räägi, nagu oleks abielutu olek oma saamatuse, laiskuse või isekuse pärast hea. Mõnikord juhtub kogudustes seda, et õpetuse puudusel hakkavad vallaliseks jäänud inimesed oma olukorrale vaimulikke vabandussilte otsima. Ei ole vaja otsida vabandusi. Kui oled vallaline, siis käitu nagu vallaline ja kui tahad abielluda, siis palu Jumalat, et see võiks juhtuda.

Kuidas käituda vallalisena? Paulus õpetab, et seda aega ja energiat, mis inimesel abielutuse tõttu üle jääb, peab ära kasutama mitte iseenese heaks, vaid Issanda tahtmise tegemiseks (1Kr 7:32-34). Vallaliseks jäämine tähendab vabatahtlikku suguelust loobumist, see pole aga kõigile jõukohane, sest see on and. Paulus julgustab pigem abielluma, kui oma himudes põlema (1Kr 7:9,36).

Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks, Tema soov on, et nii mees kui naine tunneksid end oma soorollides õnnelikena. See on võimalik üksnes siis, kui nii mees kui naine tunnevad isiklikult Jumalat. Siis mõistavad nad täiesti, et erinevad rollid ja erinev autoriteet ning vastutus ei tähenda tegelikult ühe paremakspidamist teisest vaid on lihtsalt Jumala tark seadmine. Mees ja naine on Jumala ees võrdsed ning ühtviisi väärtuslikud.

Abielulised ja vallalised on samuti Jumala ees ühtviisi väärtuslikud, kuid ka nendel on erinevad rollid. Abielus olevatel inimestel on ülesanne kujutada oma püha ja harmoonilise suhtega Jumala olemust ning koguduse ja Kristuse vahelist suhet. Vallalistel on ülesanne ka see osa oma ajast, energiast ja võimetest Issandale pühendada, mis abieluinimestel üksteisele andmiseks kuulub.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee