|
|
Jumala üleloomulikud tegutsemisviisid |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Piiblitunni sarjake koguduse laagris 9-12.7.1998 Kaberneemes
Kasutatud materjal
Sisukord
Inimese maailmapilt on see, mille järgi ta otsustab, mis on võimalik ja mis mitte. Oma lapsepõlvekodust ja kooliaastatest oleme kaasa saanud üsna palju sellist materjali, mis meid selles küsimuses mõjutab. Meid ümbritseb üldiselt ratsionalistlik ümbrus, kus püütakse ignoreerida kõike, mida ei õnnestu seletada. Ka asjade seletamisel lähtume eelkõige loogilisest mõtlemisest.
Koolipoisilt küsitakse: «Puuvill vajab kasvamiseks palju päikest ja soojust. Gröönimaa asub suures osas polaarjoone taga. Kas puuvill saab kasvada Gröönimaal?» Eesti koolipoiss vastab viiele, kui ta ütleb et selge see - ei kasva. Jaapani koolipoiss aga võib väga vabalt vastata: «Ei tea, pole kunagi Gröönimaal käinud.»
Jumal, nii nagu Temast Piiblis kõneldakse, ei mahu hästi Lääne ratsionaalsesse maailmapilti, mille enamus meist kunagi omaks on võtnud. Jumalaga ei saa eksperimenteerida, Teda ei saa kontrollida ega ära kasutada. Kui midagi sest kogu jumala-asjast kasu oleks, siis see, et inimesi saab selle abil moraalselt käituma panna, arvavad mõned. Kahjuks on tõsi ka vastupidine, sest enamus sõdu on kuidagiviisi religioosse motiiviga seotud.
Kogu kristluse idee ja mõte on selles, et inimene võib tunda Jumalat oma Loojana ja Päästjana. Kui me teeme tegemist Jumalaga, siis peame olema valmis kokku puutuma sellega, mis on üleloomulik - see ei allu meie kontrollile ega tahtele, ei ole seletatav meile tuntud seaduspärade ja reeglitega. See ei tähenda, et Jumala tegevus oleks ainult niisugune - üleloomulik. Jumal tegutseb täiesti vabalt ka «loomulikul», meile arusaadaval viisil. Kui kellelgi on mingi haigus ja tema eest palvetatakse ning Jumal teeb ta terveks, on see Jumala üleloomulik vahelesekkumine. Kui seesama haigus saaks kõrvaldatud «tavaliste» meditsiiniliste vahenditega, on selles samapalju Jumala tegevust. Üks viis pole teisest halvem ega parem.
Jumala üleloomulikku tegevust vaatame kolmes osas. Esiteks uurime manifestatsioone ehk ilminguid, mis esinevad inimeste juures, kui Jumala on tegevuses. Sealt siirdume vaimuandide juurde ning viimaks tegeleme mõnede praktiliste küsimustega, kuidas me isiklikult ja kogudusena seesuguseid asju üle elame ja administreerime.
Siin me mõtleme ilmingute all nähtusi, mis esinevad inimeste juures, kes puutuvad kokku Jumalaga. Mõnikord nimetame me neid asju ka kogemusteks. Olgu kõne all siis kukkumine, värisemine, joovastumine, nutmine, naermine või mõni muu väline kogemus, igaühel tekib niisuguste asjadega seoses rida küsimusi.
Isegi kui neile küsimustele suudetakse vastus leida, jäävad mõned «rasked» punktid. Näiteks: Kuidas saavad niisugused asjad Jumalast olla, kui neist on nii raske aru saada? Kui need näivad pisut hirmutavad? Kui need põhjustavad lahkhelisid usklike seas? Kui need on nii kontrollimatud? Kui see näib korratusena? Kui see on nii emotsionaalne? Kui see on Jumalast, miks ei juhtu seda minuga?
Püüame järgemööda neile küsimustele vastata.
Kas see on piibellik? - see on väge õige ja ka väga vajalik küsimus, kui me käsitleme mistahes kristlikku praktikat. Iga asi võib meile näida kummaline või harjumatu, eriti siis, kui me sellega varem kokku puutunud pole. Kui apostel Paulus läks Beroia linna, siis uurisid sealsed juudid väga hoolega, kas see mida Paulus räägib Kristusest, on tõesti nii (Ap 17:11).
Otsides oma tegevusele tuge Piiblist, võime leida sealt nelja sorti asju.
Esiteks tegevused ja praktikad, mida Piibel kindlasti soovitab ja isegi käsib teha: näiteks armastus Jumala ja ligimese vastu, palvetamine, annetamine jms. Niisuguste asjadega pole meil raskusi, on selge, et need tegevused on piibellikud.
Teiseks on tegevused, mida kindlasti ei soovitata teha või otse keelatakse: näiteks vargus, valed, vihkamine, tapmine, alkoholi liigtarvitamine jms. Kuigi me seesugustegi asjade näiteid Piiblis kohtame, võime selgesti öelda, et selliseid asju meie kristlik praktika ei soosi, need pole selles mõttes piibellikud asjad ja me väldime neid.
Kolmandaks leiame Piiblist asju, mida seal küll tehakse, ent nende suhtes ei ole võimalik leida ühest ja läbivat seisukohta. Niisugustest asjadest on kristlaste seas kõige enam vaidlusi tekkinud, nimetagem alkoholi tarvitamine üldiselt, tantsimine, ehete kandmine jms. Siia alla kuuluvad ka asjad, millest Piiblis küll juttu on, kuid mitte eriti detailiderohkelt. Näiteks ei kahtle ükski kristlane ristimise käsus, mida Jeesus andis. Palju vaidlust on aga põhjustanud küsimus: keda, millal ja mis viisil tuleks ristida ja mida see tähendab.
Neljandaks leiame (õigemini ei leia) me Piiblist palju asju, mille suhtes Piibel ei ütle mitte midagi. Küsides: Kas see on piibellik, mõtleme me tavaliselt, et kas leidub mingisugune kirjakoht, kus räägitakse positiivses mõttes asjust, millele me soovime kinnitust leida. Kaugeltki kõike me muidugi Piiblist ei leia. Selliselt ei saa me tegelikult vastust, kas on «piibellik» jõuludeks kuuske tuppa tuua või tubakat suitsetada või kohvi juua või telefoniga helistada. Niisuguseid asju Piiblis lihtsalt ei mainita.
Piibel ei ole mingisugune lubatud ja keelatud tegevuste loetelu, kust me kirjakohti noppides vastuseid saame. Samal viisil ei saa me Piiblist kõikide legitiimsete ilmingute loetelu. Piiblis on küll palju näiteid üleloomulikest kogemustest, mille järgi me saame näha, kuidas üldiselt Jumalal on viisiks töötada. Johannes ütleb (Jh 21:25), et kui üles kirjutataks kõik, mida Jeesus tegi, siis maailm ei mahutaks neid raamatuid ära. Jumalal on alati vabadus teha asju, mida varem pole veel juhtunud, kui need lähevad kokku Jumala iseloomuga.
Seega ilmingute kohta küsides ei piisa meil üksnes heast piiblitundmisest, vaid vajalik on ka Jumala enda tundmine. Seda enam, et mõnikord on meil kalduvus «venitada» piiblisalme nii, et need lõpuks saadakse seda ütlema, mida me kuulda tahame.
Enne kui läheme vaatlema konkreetseid ilminguid, tuletame meelde, et piibellikust seisukohast on inimene ihust, hingest ja vaimust koosnev ning need «koostisosad» on üksteisega tihedalt seotud. Kui inimene elab läbi psüühilisi (hingelisi) kogemusi, avaldab see mõju ka ihule - higistamine, kananahk, punastamine, minestamine jms. Nähtavasti kehtib sama põhimõte ka võimsate vaimulike mõjude puhul. Seega pole füüsilised ilmingud tingimata otseselt «Vaimu töö», vaid pigem inimese ihu reaktsioonid Jumala Vaimu mõjutustele.
Sageli võib koosolekutel näha, kuidas inimesed, eriti need, kelle pärast palvetatakse, kukuvad. Enamasti jäävad inimesed siiski teadvusele, kuid nad näivad lühemat või pikemat aega olevat füüsiliselt nõrkadena, suutmata püsti seista. Vaatame mõningaid Piiblist pärit analoogiaid ja pretsedente.
1Sm 19 on juttu sellest, kuidas Sauli peale tuli Jumala Vaim (Saul polnud seal sugugi vagade kavatsustega) ning ta prohveteeris ja lamas (alasti) terve ööpäeva.
2Aj 5:13-14 räägib Saalomoni templipühitsemise teenistuses huvitava üksikasja: Kui seaduselaegas sisse toodi ja ülistajad hakkasid laulma ja pille mängima, täitis Jumala auhiilgus koja nii, et preestrid ei saanud templisse jääda.
Prohvet Hesekielil ja samuti Taanielil oli mitmeid kogemusi Jumala auhiilgusega, kus nad silmili maha langesid (Hs 1:28; 3:23; Tn 8:17; 10:9).
Lisaks Vana Testamendi tunnistustele leiame Jumala väe ilmingute puhul pikalikukkumist ka Uuest Testamendist. Muutmise mäel langesid jüngrid Jumala au ilmnedes maha (Mt 17:6). Jumala inglite ilmudes langesid otsekui surnuina maha Jeesuse hauda valvanud valvurid (Mt 28:4). Johannese evangeeliumis on huvitav tunnistus sellest, kuidas Jeesuse juuresolekul langesid pikali Teda arreteerima tulnud mehed. Ilmselt said nad kiiresti püsti tagasi, sest nad võtsid Jeesuse siiski kinni (Jh 18:6).
Kui Jeesus ilmus Saulusele (kellest sai siis Paulus), kukkus too maha (Ap 9:4), transisarnane seisund oli ka apostel Peetrusel, kui ta nägi nägemuse, mis viis teda hiljem paganate evangeliseerimiseni (Ap 10:10-13). Viimaks räägitakse ka sellest, kuidas Johannes kohtus Jeesusega Patmose saarel ja langes maha nagu surnu (Ilm 1:17).
Mahakukkumisest vaimulikel koosolekutel räägivad paljud ajalookirjutajad. Olgu nimetatud nende seas Jonathan Edwards, Suure Ameerika Ärkamise (Great Awakening in America 1725-1760) juht ja teoloog ning Charles Finney (1792-1875), kuulsamaid äratusjutlustajaid. Nad kirjeldavad inimeste erakordseid religioosseid kogemusi nagu nutu või rõõmukarjed, mahakukkumised ja füüsiline võimetus, kus inimesed ei saanud tundide kaupa koosoleku ruumidest ära minna.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi nähtused on erinevad, võib arvata, et Jumala eriline ja ilmutatud lähedalolu võib inimese juures esile kutsuda füüsilist jõuetust ja tasakaalu- või isegi teadvusekaotust, mille tagajärjel inimene kukub pikali.
Mõnikord võib vaimulikel koosolekuil märgata inimesi, kes värisevad või vappuvad. Värisemise tugevus võib olla vaevumärgatavast kuni peaaegu vägivaldse heitlemiseni.
Värisemist on Vana Testamendi kirjakohtades seostatud Jumala kuningliku valitsemisega ning sellega seonduva jumalakartusega (Ps 99:1; 114:7; Jr 5:22; Ha 3:16) Jr 23:9 räägitakse värisemisest ning probleemist oma füüsilise ihu üle kontrolli saamisega seoses prohvetliku sõnumi saamise kogemusega. Värisemisest Jumala töö toimel räägib juba viidatud kirjakoht Jeesuse haua valvuritega (Mt 28:4). Kurjad vaimud värisevad hirmust Jumala ees (Jk 2:19). Apostlite teod kirjeldavad juhtumit, kus koguni maa värises palvekoosoleku ajal (Ap 4:31).
Kiriku ajaloos on tuntud kveekerite nimeline usuliikumine. Selle asutaja George Fox (1624-1691) elas läbi tugevaid usulisi kogemusi, mis muutsid tema elu. Kui ta jutlustas, siis langes valdav patutunnetus inimeste peale, nii et nad hakkasid vabisema. Sealt on liikumine ka nime saanud (quake - värisema, inglise keeles).
Juba mainitud kirjakohas Jr 23:9 kirjeldab prohvet Jeremija, kuidas raske prohvetliku sõnumi saamisega seoses on tal tunne, otsekui oleks ta joobunud.
Uue Testamendi tuntud kirjakoht on Nelipühipäeva kirjeldus, kui Püha Vaim langes umbes 120 ootava kristlase peale (Ap 2:13). Nende käitumine jättis paljudele mulje, nagu oleksid nad purjus. Peetrus pidi oma kõnet alustama selgitusega, et tegelikult see pole nii.
Ef 5:18 on huvitav võrdlus, kus Paulus õhutab Efesose usklikke: «Ärge joovastuge veinist, kust tuleb liiderlik elu, vaid saage täis Vaimu!» Selles väljendis on grammatilisi konstruktsioone arvestades nii vastandamine kui ka analoogia. Võib jääda mulje, et Paulus ei paku veini asemel mitte «lahjemat alternatiivi», vaid midagi hoopis paremat.
Nutmist on meie vaimulikus traditsioonis küllalt sageli nähtud sügava vaimulikkuse märgina ja seostatud meeleparandusega, samas kui naermist seostatakse meelsamini pilke (millegi üle halvakspanevalt/end paremakspidavalt naermine) ja lõbunautimisega. Peame endale aru andma, et see on pigem tõlgenduse küsimus, sest haledad tunded võivad olla samahästi pärit ennasthaletsevast meelsusest ja olla isekad, nutt seoses raevu või vihaga ning rõõm ja naergi võivad olla väga terved ja tervendava iseloomuga. Emotsiooni väljendus iseenesest ei tähenda midagi, olulisemad on motiivid ja mõtted selle taga. Vaatame nüüd mõningaid kirjakohti.
Nehemja kirjeldab Nh 8:9-12 olukorda, kus rahvale tutvustati Jumala seaduse sõnu ning inimesed nutsid nii, et neid pidi trööstima. Samas kirjakohas näeme ka seda, et Jumala arm ning halastus võib olla suure rõõmu allikas.
2Aj 34:27 räägitakse kuningas Joosijast, kes nuttes alandas end Jumala ees ning kelle palveid siis Jumal ka kuulda võttis.
Ps 126 on rõõmulaul, mis räägib vangide vabastamisest Jumala poolt ja rõõmust, mida see kaasa tõi.
Rõõmust Issandas räägitakse palju ka Uues Testamendis. Jeesus annab tõotuse jüngritele, et hoolimata kurvastusest, millega neid kurvastatakse, saab nende rõõm olema suur (Jh 16:20; 17:13). Paulus õhutab filiplasi olema rõõmsad (Fl 4:4). Kuigi rõõmus olemine ei tähenda lakkamata naermist, on üsnagi mõttetu rääkida rõõmust ilma naermiseta, mis on vaieldamatult rõõmu väljendamise üks ilminguid.
Nii kurvastus kui rõõmustus oma ilmingutega nutmise või naermise näol on nähtavasti täiesti normaalsed nähtused. Kui Püha Vaim teeb oma tööd inimestes, avaldab see mingit mõju - kord suuremat, kord vähemat - inimese emotsioonidele.
Jonathan Edwards leidis ärkamiste ja rohkete ilmingute keskel tööd tehes, et me võime leida mitmeid vihjeid ja põhjendusi kõikvõimalikele ilmingutele, kuid ükspäinis ilmingute eneste põhjal ei saa me teha ei positiivseid ega negatiivseid järeldusi, samuti ei leia me selleks eeskuju Pühakirjast.
Ebaharilikud ja silmatorkavad ilmingud on mingis mõttes märk Jumala ligiolekust. Kuigi me teame, et Jumal on kõikjalviibiv, ilmutab Ta end ka teatud aegadel ja teatud kohtades väga konkreetselt. Piibel ja koguduse töö ajalugu on täis tunnistusi, kuidas Jumal on seda teinud kõige erinevamatel viisidel.
Jumal sageli valib inimese silmis «narrid» viisid, et teha teoks oma tahtmine (1Kr 1:27-28). Selleks, et läbi katsuda südant, peab mõnikord kõrvaldama «mõistuslikud» argumendid. Püha Vaimu väljavalamine Nelipühi päeval oleks Püha Vaimu väljavalamine paljude tolleaegsete kui ka tänapäeva arusaamade kohaselt võinud ju toimuda palju «viisakamalt», kuid Jumal tegi seda nii nagu Tema tahtis. Jumal teab, et inimestel on kalduvus minna uhkeks, kui vaimulikud asjad sünnivad inimeste seatud kavasid mööda. Jumal valib tahtlikult selle, mis pole inimeste silmis midagi, et austada oma nime ja au ei saa kellelegi teisele.
Inimeste reaktsioon Jumala toimimise suhtes on jäänud üldjoontes samaks, nagu see oli Nelipühi päeval. Ühed olid siiras hämmingus Jumala tegutsemisest, teised jäid kahevahele ning kolmandad pilkasid.
Ilmingud ja manifestatsioonid ei ole eesmärk iseeneses, vaid viitavad millelegi suuremale. Toronto koguduse töötegija võrdles Püha Vaimu tööga kaasnevaid manifestatsioone õitega, mis eelneb viljakandmisele. Õied iseenesest on tähelepanuäratavad ja pilkupüüdvad, kuid me tahame näha ka vilju. Seepärast rõõmutseme, kui viljapuud õitsevad ja loodame suurt saaki, kui õiteaeg saab mööda ja Jumala armu päike küpsetab vilju. Tegelik ilmingutega seotud vaimuliku töö praktika on sellisele analoogiale alust andnud. Inimesed, kes on läbi elanud erakordseina näivaid vaimulikke kogemusi koos väliste ilmingutega, on sageli alles hiljem saanud tunnistada, milline oli Jumala seespoolne töö tema juures. Loomulikult ei garanteeri ilmingute esinemine või puudumine iseenesest midagi. Oluline ja igatsetav on Jumala sisemine töö, mitte selle välised märgid.
Ilmingud ja manifestatsioonid teevad meid alandlikeks. Paljude vaimulike juhtide nõrgaks kohaks on kontrolli küsimus. Nad ei ole valmis andma «kogudust Jumalale tagasi», nende töö on «nende töö» ja nende edu sõltub nende püüdlikkusest ja andekusest. Jumala üleloomuliku tegevusega saab selgeks, mida me suudame teha oma inimlikest ressurssidest ja mida me ei suuda.
Vt ka samateemalist Guy Chevreau artiklit
Meil on järgmised võimalused:
Piiblis on mitmeid hoiatusi, et me ei laseks end eksitada. Mt 24:24 ütleb, et tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid, kes pakuvad suuri tunnustähti, et eksitada, kui võimalik, ka valituid. 2Kr 11:14 hoiatab Paulus kristlasi petiste eest, kes on moondanud end kristlikeks töötegijateks ning viitab saatanale, kes isegi end valguseinglina pakub. Johannes manitseb meid mitte uskuma igat vaimu, vaid vaimud läbi katsuma (1Jh 4:1).
Võib-olla rohkem, kui kunagi varem vajab kogudus vaimude eristamise vaimuandi, sest vaimulikele probleemidele saab anda vaimulikke vastuseid. Vaatame veel mõningaid kirjakohti, mis aitavad meid vahet teha.
On olnud kuulda hoiatusi, et kui me avame end vaimulikule maailmale ja ootame Püha Vaimu tööd, siis võime tegelikult ise teadmata saada osa hoopis kurjade vaimude tööst. Lk 11:9-12 räägib Jeesus siiski midagi muud. Ta ütleb, et kui me palume taevast Isa, siis meile ei anta muna asemel skorpioni või kala asemel madu. Kui me palume Jumalat, siis Jumal hoolitseb selle eest, et me ka vastuse saame Temalt.
Johannes annab ise ühe viite vaimude eristamiseks: «Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast.» (Jh 4:2). Me võime töötegija vaimu läbi katsudes küsida lihtsalt: Kas selle inimese teenimine tõstab üles Jeesust? Püha Vaimu töö on samuti ilmne: mitte upitada iseend või kedagi teist, vaid Jeesust Kristus Jumala Pojana (Jh 16:13-15).
Paulus räägib korintlastele üsna avameelselt vaimuandide rakendamisest koguduses ning lõpetab teema nii: «Taotlege innukalt prohvetlikku kõnelemist ja ärge keelake keelterääkimist, aga kõik sündigu viisakalt ja korra järele!» (1Kr 14:39-40). Oleme armastanud rõhutada eriti sõna «kord», pisut vähem «viisakalt» ja unustanud sealjuures ruttu selle, mida tähendab «innukalt taotlema» vaimuande (vt ka 14:1). Olen üsna paljusid vaimulikke koosolekuid jälgides jõudnud arusaamisele, et kord ei tähenda mitte tingimata varem läbimõeldud kava sooritamist harjumuspärase kombe järgi, vaid eelkõige seda, et keegi ega miski ei saa (või ei haara) endale koosolekul enam tähelepanu, kui seda saab Jeesus Kristus. Ka eeskõneleja ega koosoleku juhataja ei tohiks seda endale lubada. Seepärast tasub panna tähele koosoleku ülesehitust ja küsida, kellele/millele siin tähelepanu suunatakse. Need ei tohiks olla jutlustaja võimed või ilmingud iseeneset, vaid Jumala töö.
Mt 7:15-17 annab Jeesus veel ühe viite valeprohvetite eristamiseks: need on viljad. Väliste ja kohenähtavate ilmingute ning isegi sõnade järgi pole alati võimalik eristada, kas töö on hea või mitte. Väliselt võivad asjad näida täiesti piibellikena, sõnad asjakohaste ja õigetena.
Viljad ei ilmne alati kohe ja kiiresti. Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus (Gl 5:22). Kas sellised viljad on küpsemas? Kas midagi on ka valmimas? Me ei peaks häbenema uurida töötegijate tausta ja küsida nende kodukoguduse (soovituse) järele. Kui tahame teada, kas see teenistus on Jumalast, peame küsima kas inimesed paranevad sisemiselt kui füüsiliselt? Kas selle töö tulemuseks on taastatud perekonnad, tagasitulnud kadunud pojad, usuletulnud inimesed, väljaläkitatud töötegijad, innukamad Kristuse järgijad?
Jonathan Edwards, kes nägi oma teenimise jooksul manifestatsioone ja ilminguid võib-olla enam, kui keegi teine, annab nõu, kuidas neisse suhtuda. Ta annab nõu esiteks vaadata üldist pilti ja pikaajalisi suundumusi: kas inimeste elud muutuvad pühamaks? Jumala eesmärk on muuta kogudus Kristuse sarnaseks (Rm 8:29). See ei juhtu üleöö ega kõikidega kohe, kuid suund sellele peaks olema märgatav.
Jumala töö meie juures on tahes või tahtmata seotud mõningate lihalike momentidega, sest me oleme lihast ja verest inimesed. Keegi märkas, et me ei ärritu, kui liha on kirikupingis laisalt ja tegevuseta, me ei küsi: kas see on Jumalast? Ent kui sinna pisut elu ja erutust tuleb, siis muutume ärevaks ja küsime: kas see on Jumalast? Me ei tohiks end lasta liialt segada sellest, kui esineb ka inimlikke ja lihalikke ilminguid. Nendega tuleb ka tegeleda, kuid küsimus on, mida me Jumala töö juurest otsime. Kui otsime vaid aganaid, siis kindlasti neid ka leiame, kui otsime vilja, siis leiame vilja. Vahe on selles, et aganate otsijal on pärast vaid peotäis rämpsu ning ta jääb nälga.
Kahtlemata on saatan igasuguse ärkamise vastu ja püüab seda rikkuda. Pole välistatud ka deemonlikud ilmingud. Kuid tuleb küsida: kas saatan on tulemas või minemas? Kui Jumal teeb oma tööd, siis deemonid aetakse välja, hoolimata nende märatsemisest. Kurat ei saa ega taha austada Jeesust. Kui Jeesust austatakse, siis on töö Jumalast.
Kokkuvõtlikult võime esitada päritolude kohta mõned küsimused. Kui me saame neile vastata jaatavalt, siis on meil alust uskuda, et see töö on Jumalast, isegi kui see meile kummaline ja ebaharilik näib.
Tahaksin alustada küsimusest, kas me peame end karismaatiliseks koguduseks? Nn rahvalik arusaam karismaatilisest kogudusest võib viia mõtted lärmakale, pisut segasele, isegi hüsteeriasse kalduvale seltskonnale. Tegelikult on karismaatilise koguduse tähendus see, et koguduse inimesed usuvad, et Püha Vaimu annid, nii nagu neid kirjeldatakse Piiblis ja eriti Uues Testamendis, on koguduse teenistuses ka täna. Ja inimesed koguduses mitte üksnes ei usu, vaid kasutavad Püha Vaimu ande koguduse teenimistöös ja taotlevad neid, nii nagu meid Uus Testament üles kutsub.
Võib tunduda kummaline, ent mitte kõik kristlased ei ole vaimuandide kasutuse võimalikkuses ja vajalikkuses üksmeelel. On neid, kes väidavad, et Püha Vaimu annid olid kasutamiseks vaid algkoguduses ja apostlite ajal ning pärast Jumala Sõna (Piibli) kaanoni kinnitamist pole kogudusel vaimuande enam vaja, piisab Jumala sõna kuulutamisest (armusõnum) ja heategude tegemisest (armastuse praktiline osutamine). On ka kristlasi, kes ületähtsustavad mõningaid vaimuande teise seas või reaktsioonina alatähtsustavad või isegi ignoreerivad mõningaid Jumal Vaimu töö tahke.
Selles vaatluses puudub võimalus detailselt Jumala Vaimu ande käsitleda, eesmärgiks on vaid üldiste põhimõtete uurimine Jumala üleloomuliku tegutsemise kontekstis.
Piibel loetleb päris palju erinevaid vaimuande ja nende üldarv on erinevate arvamuste kohaselt kümmekonnast kuni mõnekümneni. Eriti selle teema raames puudutame eriti vaimuande, kus ilmneb Jumala üleloomulik tegevus. Selle kõrval on ka mitmeid nn «loomulikena näivaid» vaimuande. On ju ilmne, et ka «lihtsalt andekas» inimene pole seda iseenesest, vaid ta on need annid Jumalalt saanud.
Tuntud tekst vaimuandidest on 1Kr 12-14. Sealtoodud loetelu sisaldab 9 andi: tarkusesõna, tunnetusesõna, usk, tervendamine, imeteod, prohvetlik kuulutamine, vaimude eristamine, võõrad keeled, keelte tõlgendamine. Ilmselt pole see loetelu kõikehõlmav, sest pisut hiljem loetleb apostel ande teistes kombinatsioonides. Rm 12 on teine loetelu armuandidest, kus lisaks juba mainitud prohvetliku kuulutamise annile nimetatakse õpetamise andi, hingehoidja andi, jagamise andi, juhtimise ja hoolekandja andi.
On tähelepanuväärne, et mõlemad ülaltoodud kirjakohad kõnelevad andidest koguduse kui Kristuse ihu keskkonnas. Annid on antud koguduse teenistusse, mitte üksikisiku teenistusse, kuigi iga and ühe konkreetse isiku juures ilmneb. On öeldud, et kui kellelgi on mingi and, siis toimigu ta vastavas teenistuses ehk ametis ning vaimuandide kasutus on ühiseks kasuks.
Vaimuannid on Jumala annid ehk kingitused. Need pole nagu ordenid, mida kellelegi antakse tema «vaimulike saavutuste» eest, vaid nagu tööriistad teenimiseks. Neid ande jagab Jumala Vaim oma tahtmise, mitte meie tellimise peale. Ometi õhutatakse meid taotlema suuremaid vaimuande. Mida enam oleme oma käsutusse saanud vaimuande, seda efektiivsem on meie teenimine, seda paremini on üles ehitatud kogudus ja vaimulik töö ja seda paremini suudame viia ellu Jumala tahet. Siiski on Jumal seadnud kogu Jumala riigi töö nii, et me igal ajal tunneksime, kui sõltuvad oleme me Temast.
Märkimisväärne on see, et igaühele antakse mingi Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Jumala laste seas pole sellist, kellele Jumal poleks andnud mingit andi. Koguduse töö saladus on nende andide taotlemine, ülesõhutamine, arendamine ja kasutamine. Kogudus ja vaimuandide kasutamine pole mingite soolokangelaste mängumaa, vaid koguduse kui ihu ja selle liikmete koostöö. Annid ja andidega varustatud inimesed täiendavad ja korrigeerivad üksteist.
Kõik annid pole koondunud koguduse juhtide kätte, kuigi praktilises elus on see sageli nii, et vaimuande rakendavad vaid juhid ja vähesed eesseisjad. Need annid, mis neil puuduvad, kompenseeritakse inimliku tegevusega või jäävad lihtsalt olemata. Koguduse juhtide ja õpetajate töö on kujundada koguduses selline atmosfäär, kus kõik Jumala lapsed on julgustatud oma ande avastama, ande taotlema, neid praktikas rakendama ja arendama.
Tänapäeva koguduse tavapärane struktuur ja korraldus ei soosi kõikide ihu liikmete andide ilmsikstulekut ja kasutamist. Olukord on sageli selline, et ande (või siis õpitud oskusi, mis peaks kompenseerima andide puuduse) saab rakendada vaid väike osa ihu liikmetest. On mõeldamatu kõiki uustestamentlikke nõuandeid ja juhiseid ellu viia tavapärasel pühapäevasel pidulikul või ametlikulaadsel koosolekul (olgu noomimine Mt 18:17 või prohvetlik ja võõraste keelte abil teenimine 1Kr 14, leivamurdmine ja armastussöömaajad kodudes 1Kr 11:17jj, Ap 2:42jj). Seepärast eeldab uustestamentlik vaimuandide rakendamine koguduse töö korraldamist ka väiksemate osadustena (kodugrupid, palvegrupid jms). Sellistes väiksemates ja vähemametlikes keskkondades on vaimuandide kasutamine kõige viljakam.
Veelkord rõhutan: vaimuannid ja armuannid on kingitused Jumalalt. Ei ole midagi valesti sellega, kui me soovime ja igatseme kingitusi, kuid me ei saa neid ära teenida. Vaimuandide ilmnemine ei ole mingi Jumala «tunnustus» või preemia meie vaimulikkuse eest. Vaimuannid ei ole ka küpsuse tunnus, kuigi meil oleks ehk mugavam, kui see nii oleks. Tegelikult võib vabalt juhtuda sedagi, et vaimuand on kingitud inimesele, kes pole selle kasutamiseks veel küps. Koguduse ülesanne on selliseid olukordi administreerida ja jälgida, et koguduse tunnustatud ametites oleks isikud, kes on ühtlasi küpsed kui ka andekad.
Me ei leia Piiblis, nagu oleks vaimuandides mingi hierarhia (nagu teenetemärkide struktuur). Üks and pole parem teisest või eelduseks teiste andide ilmnemiseks, kuigi eri andidel on eri roll ja koht koguduses ja uskliku isiklikus elus. Võib-olla väärib märkimist võõrastes keeltes kõnelemine, mis on pisut erandlik vaimuand selles mõttes, et see on eelkõige uskliku isiklikuks tarvitamiseks ja oma usu ülesehitamiseks erinevalt teistest andidest, mis eelkõige teiste teenimiseks. See on ka kõik, mille poolest Uue Testamendi õpetus võõrastes keeltes kõnelemise andi eristab. Erinevalt levinud rahvalikust arusaamast ei leidu Uues Testamendis alust arvamiseks, nagu oleks see tunnus mingist erilisest Vaimu kogemusest või tööst.
Vaimuandide kasutamisel ja praktiseerimises koguduses ja vaimulikus elus tuleb panna tähele samu asju, millest oli juttu ülalpool ilmingutest kõneldes. Me peame eristama Jumala tööd ning kohtlema kohaselt asju, mis on lihaliku päritoluga või kuratliku päritoluga. Ma ütlesin: «kohtlema kohaselt», sest meie esimene reaktsioon või olla heita kõrvale kõik, mille juures on pisutki kahtlust inimliku (lihaliku) või deemonliku päritolu kohta. Selle vaatluse kolmandas osas uurime lähemalt, kuidas isiklikus usuelus ja koguduses vaimulikke nähtusi kohelda.
Alustuseks tahaks pakkuda mõned üldised printsiibid, mida isiklikult olen võinud õppida ja milliste rakendamisest on minul kasu olnud.
Meie siinne tegevus on olnud Jumala asjade uurimine. On hea, kui me omame pidevalt õppija hoiakut, mitte eksperdi ja «seda kõike me oleme juba näinud» poosi. Igal ajal peaksime olema valmis võtma kätte Pühakirja ja uurima seda, mis on Jumala hea ja täiuslik tahtmine.
Me peame arvestama, et Jumal kasutab oma töös mitte üliinimesi, vaid nõrku ja puudulikke «saviastjaid». Seepärast on alati omal kohal armulik, lahke ja kannatlik suhtumine. Peame arvestama seda, et küpsete ja kogenud jüngrite tegemine võtab isegi Jumalal kaua aega, mõnikord aastaid. Peame olema tänulikud, kui Jumal hakkab meie keskel ravima haavu, mis on aastaid olnud kõigi eest peidus. Kui nende raskete asjadega tegelemisel tuleb esile tagsilööke ja probleeme, siis peaksime olema leebed ja pikameelsed ning paluma, et Jumal viiks lõpule hea töö, mille Ta on alustanud.
Me peaksime eneses kujundama suhtumist, mis alati ootab ja usub parimat, kui puutume kokku Jumala tööga ja inimestega, kes selles töös liiguvad. Tegeldes vaimulike ilmingutega, mille üle meil pole täiuslikku teadmist, ammugi mitte kontrolli, on loomulik eksimise võimalus. Siin on abiks olnud suhtumine, mis ütleb: Kui sa tead, et sul on võimalus eksida, siis parem eksi armu kui hukkamõistu suunas. Me teame, et neile kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb. Jumal on võimeline midagi head sünnitama ka meie eksimustest ja läbikukkumisest.
Me püüame vältida «elitismi» tekkimist, kus teatud isikud saavad erilisi rolle Vaimu töö administreerimisel. Jumala Püha Vaimu töö on töö ühiseks kasuks koguduses, kes on Kristuse ihu. Välised ilmingud ja vaimuandide ilmnemine ei näita tingimata «erilist vaimulikku sügavust», see on lihtsalt Jumala armutöö inimese juures ning sobilik suhtumine on tänulikkus Jumala vastu ja teeniv meelsus kaaslaste suhtes.
Kõik inimesed vajavad tähelepanu, kuid mitte kõik pole õppinud seda viisakal viisil saama. Ka Vaimu töö keskkond võib olla kohaks, kus mõned inimesed endale tähelepanu sooviksid tõmmata. See võib ilmneda tahtlikus või tahtmatus ilmingute teesklemises või võimendamises. Alati on võimalik, et mõningaid lihalikke ilminguid pakutakse kogemata või meelega vaimulike pähe. Siiski tuleks selliseid inimesi kohelda armastuses ja kannatlikusega. Ühe vaimuliku töötegija nõuanne oli üldisest koosolekust ilmingutega eriti silmatorkavad isikud armastusväärselt juhatada kohta, kus nad teisi ei häiri. Kui nende ilmingud olid jumalikku päritolu, siis naudib see isik osadust Jumalaga ka omaette, kui aga see isik nautis hoopis teiste tähelepanu, siis lakkavad kõrvalises paigas tema ilmingud ruttu ja ta võib tagasi tulla ning jätkata koosolekust osavõttu.
Kui me ootame Jumala üleloomulikku toimimist, mis austaks Kristust ja veenaks ka kõhklejaid, siis peame oma koosolekuil looma õhkkonna, kus Jumal ja Püha Vaim on teretulnud. Usklik, avatud ja ootav õhkkond on olnud alati parim keskkond Jumala tööks. Vastandina sellele on tüütu, torisev, umbusklik, pilkav või parastav meeleolu koguduses reeglina Vaimu töö peletajaks ja summutajaks. On üllatav, et me saame kogudusena ise nii palju sellise või teistsuguse meeleolu loomiseks teha.
Kui me soovime koguduse näha Jumala tööd, ei peaks me maad andma isekatele motiividele, vaid otsima seda, mis on parim teistele. Meie ümber on palju inimesi, kes vajavad tervendust, julgustust ja abi Jumalalt. Jumal otsib võimalusi nende inimeste aitamiseks ning tahab võib-olla kasutada just sind õnnistuse kanalina. Ole ootel ja valmis, ehk Jumal räägib sinu vastu.
Olen juhatanud koosolekuid, kus on olnud tunda seda, et nüüd tahab Jumal ilmutada kuidagi oma au, võib-olla isegi üleloomulikul viisil. Sellistel puhkudel on hea kõrvale jätta varem valmismõeldud plaanid ja kavad ning pakkuda koosoleku juhtimist Pühale Vaimule.
Jumala tööd oodates on inimesed tavalisest avatumad ning ühtlasi kergemini haavatavad. Sellistel puhkudel tuleks respekti ja tähelepanelikkusega suhtuda teenimistöösse ning näidata üles teenivat meelsust. Koosoleku juhatajail ja kaasteenijail (eestpalvetejad, ülistajad ja muud abilised) tuleks iga hetk olla valmis Jumala Vaimu kavade kohaselt end Tema kasutusse andma.
Kuna Jumala imepärane tegevus on ja jääb imeks, siis ei saa me kunagi kõike ette teada ja kõiki võimalusi ette läbi arutada. Siiski võivad mõned näpunäited olla abiks, kui me ootame Jumala üleloomulikku sekkumist meie igapäevasesse ellu ja ka siis, Jumala toimimine on käes. Vaatame mõningaid pooltõdesid või eksiarvamusi Jumala üleloomuliku tööga seoses.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee