|
|
Mida tähendab: Sa pead olema täis Püha Vaimu? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Õpetuskoosolek, Kehra 18.11.1997
Kasutatud kirjandus: Millard J. Erickson Christian Theology; Wayne Grudem Systematic Theology.
Oma piiblitundidega oleme jõudnud sinnamaale, kus kõneleme uskliku inimese usuelust. Meie sarjas katsub see usuelu jätkuvat süvenemist puudutav teema haarata natuke liiga palju. Meie piiblitundide aluseks olevas dokumendis on kirjas: «Me usume, et iga uuestisündinud inimene peaks kogu oma loomuse, olemise ja omandusega kuuluma täiesti ja tingimusteta Issandale. Usume, et normaalne kristlane on see, kes on end täiesti Jumalale üle andnud. Kristlane on õpetatud ja juhatatud Pühast Vaimust, kes elab temas. Usume, et iga Jumala laps peaks omama püha iseloomu ja elama püha elu.»
Peaksime siin kõnelema nii «pühitsuse mehhanismist» kui praktiliseks usueluks vajaminevaist Jumala armu väljendusviisidest, Püha Vaimu tööst uskliku inimese elus ja koguduse rollist pühitsuselus. Peaksime rääkima, mis annab põhjust uskuda, et normaalne kristlase jaoks on täielik pühendumine Jumalale ja enese elu üleandmine, sest mõnikord kohtame arvamusi, nagu oleks «täielik üleandmine» vaid «eriti pühadele» ja «normaalne kristlik elu» on lihtsalt ühiskonna moraalinormidele vastav elu, millele lisandub teatud kristlike tõekspidamiste omaksvõtt pluss religioosne praktika sellisel mahul ja kujul, nagu see kellelegi parajasti sobib. Lisaks vajab selgitamist see, mida «enese täielik üleandmine Jumalale» Piibli mõttes tähendab. Kas see on täisajaga töö misjonipõllul, koguduses või mõnes kristlikus organisatsioonis? Juba ette rutates tahan öelda, et see pole tingimata nii.
On selge, et me kõigest pühitsuselusse puutuvast korraga kõnelda ei jõua. Vaatame mõned põhimõttelised seisukohad pühitsuselust üldse ning seejärel uurime, kuidas pühitsuselu ja Jumala Püha Vaimu töö omavahel seotud on.
Pühitsus on üks osa Jumala lunastustööst inimese juures. Oleme rääkinud Jumala kutsest, inimese vastusest Jumala kutsele, mis väljendub usus ja meeleparanduses (seda võime kokkuvõtlikult nimetada pöördumiseks) ja Jumala-poolsest vastusest - uuestisünnist, mis leiab aset inimese juures, kes on Kristuse lunastustöö kaudu Jumala juurde tulnud. Uuestisündinud inimene ristitakse ja ta ühineb kogudusega. Kogu meie arutluse aluseks on mõte, et uussünd on algus, mitte lõplik eesmärk. Mille algus on siis uussünd? See on algus meie usus kasvamisele, algus pühitsuselule.
Pühitsus on Jumala jätkuv töö uuestisündinud inimese juures ja temaga koostöös, mille tulemusena kristlane saab üha suuremal määral vabaks pattudest ning Kristuse sarnaseks oma iseloomu poolest. Mõnikord aetakse segamini õigeksmõistmine ja pühitsus. On tõsi, et nii õigeksmõistmine kui pühitsus on osa ühest ja samast Jumala armutööst inimese juures ning Kristuse ristisurm tegi võimalikuks nii ühe kui teise.
Vaatame aga, millised on erinevused õigeksmõistmise ja pühitsuse vahel
| Õigeksmõistmine | Pühitsus | |
| 1 | Meie «seaduse kohane» (legaalne, objektiivne) olukord Jumala suhtes | Meie sisemine (subjektiivne) olukord |
| 2 | Leiab aset ja toimub lõplikult, kui võtame Kristuse vastu Päästjaks ja sünnime uuesti | Algab meie uuestisünniga ning jätkub läbi kogu kristliku elu |
| 3 | Täiesti Jumala tegu | Jumala ja uuestisündinud inimese koostöö |
| 4 | Toimub samal määral ja täiuslikult kõigi uuestisündinud inimeste juures | Toimub isikuti erineval määral ega saavuta täiuslikkust selles elus |
| 5 | Hoiab ära patu igavikulise tagajärje (igavese hukatuse) | Hoiab ära tegelikku patustamist ja selle ajalikke tagajärgi |
| 6 | Kuulub Jumala perekonda «lapsendamise» (lapse-õiguse saamise) juurde | Kuulub Jumala perekonnas kasvamise (pereliikmele loomulike ja vajalike omaduste kujunemine) juurde |
| 7 | On pühitsuse vältimatu eelduseks | On õigeksmõistmise loomulik tagajärg |
Üks pilt, mida Piibel kasutab uuestisünni kohta on Jumala lapseks saamine ehk Jumala perekonna liikmeks saamine (lapsendamine, adopteerimine) (Jh 1:12; Rm 8:14-17; 9:7-8; Gl 4:28,31; 1Jh 3:2 jt). Ülaloleva tabeli mõistmiseks sobib näide kahest lapsest, kes lapsendati perekonda. Lapsendamine on juriidiline akt ning pärast selle toimetamist (1) on mõlemad lapsed ühtviisi uue pere täisõiguslikud liikmed, kuigi üks neist võib end uues keskkonnas kohe väga koduselt tunda, teine aga mitte nii väga - see on uue pereliikme subjektiivne reaktsioon uuele olukorrale. Kui lapsed on lapsendatud, algab nende kohanemine, mis kestab lühemat või kauemat aega (2) ja eri laste puhul võib toimuda erineva tempoga (4), kuigi nende staatuses pole vahet. Adoptsiooniakt on täiesti ja üksnes perekonna initsiatiiv ja tegu. Ükski laps ei saa ise ennast mingisse perekonda «sokutada», küll aga saab lapsendatud laps ise mingil määralgi kaasa aidata selles, et ta kiiresti ja valutult uues peres kohaneks (3). Kui laps on peresse lapsendatud, võib ta siiski faktiliselt näiteks minema joosta. See ei muuda tema õiguslikku seisundit, küll aga ei saa ta osa tegelikest hüvedest, mis perekondliku hoolitsuse juurde kuuluvad - toit ja peavari, majanduslik kindlustus kuni vanemate pärandusest seadusliku osasaamiseni. Nii on ka Jumala peresse vastuvõetud lapsega - kui ta elab pere keskel ja pere seadmiste kohaselt, siis saab ta kogeda suuri hüvesid. Kui ta aga «ära jookseb», lülitab ta end sellega ise välja ning kannab ka tagajärgi (5). Selliselt võiks näiteid jätkata.
Kristlaste seas on eriarvamusi põhjustanud paljud pühitsusellu puutuvad küsimused. Üks sellistest, mis just viimasel sajandil hoogu võtnud, on küsimus, kas pühitsus on pidev või astmeline protsess. Joonisel on toodud üks võimalusi käsitleda pühitsust ning pideva ja punktiirjoonega on eristatud piltlikult kaks arusaama. 
Kristlased on reeglina ühel meelel, et pühitsuselu tagatiseks on Jumala Püha Vaimu töö uuestisündinud inimese juures ja koostöös temaga. Eriarvamusele jäädakse selles, milliste seaduspärasuste kohaselt Jumala Püha Vaimu töö täpselt toimib. Vaatluse alla tulevad mõisted nagu Püha Vaimuga ristimine, Püha Vaimuga täitumine ja Püha Vaimu saamine. Täna puudub aeg, et seda teemat põhjalikumalt käsitleda. Puudutame kahte olulisemat seisukoha, mis uuemas Püha Vaimu teoloogias valitsevad ning millega meiegi kokku puutume.
Traditsiooniliseks nelipühiluseks pean ma kristlasi ja gruppe, kes näevad oma juurtena käesoleva sajandi esimestel aastatel USA-s alanud äratusliikumist ning pooldavad järgmisi doktriine Püha Vaimu ristimise küsimuses:
Traditsioonilist nelipühilikku vaadet kinnitatakse peamiselt erinevate näidetega Apostlite tegude raamatust, kus nii Jeesuse jüngrid kui teised isikute grupid said osa erilistest kogemustest Püha Vaimuga, millega kaasnes reeglina võõrastes keeltes kõnelemine. Tõsi, otseselt Püha Vaimuga ristimisest kõneldakse vaid seoses Nelipühi päevaga (Ristija Johannese viited Mt 3:11; Mk 1:8; Lk 3:16; Jh 1:33, Jeesuse enese viide Ap 1:5 ja Peetruse tagasivaade Ap 11:16, mida võib võtta kaudse viitena Püha Vaimuga ristimisest Korneeliuse kojas paganate puhul).
Traditsiooniline nelipühilik seisukoht Püha Vaimuga ristimisest jaotab tahes-tahtmata kristlased kahte leeri: Ühed on juba Vaimuga ristitud, teised veel ei ole («aga peaksid olema»). Sarnaseid jaotusi on teisigi ja nende põhjenduseks on toodud erinevaid kirjakohti. Mõnikord ei ole selline kristlaste «liigitamine» küll ametlik õpetus, vaid pigem suhtumine. Kristlasi võib jaotada «tavalisteks» kristlasteks ja sõltuvalt õpetuslikust aktsendist «vaimuga täidetud kristlasteks», «pühitsetud kristlasteks», «jüngriteks», «pühakuteks», lihalikeks ja vaimulikeks ja nii edasi. Kuigi me eelpool nägime, et pühitsus ning kasv Kristuses on protsess, kus mitte kõik ühesuguse kiirusega ei liigu, peame küsima, kas selline (või teistsugune) jaotamine kahel (või enamal) vaimulikul tasemel olevateks kristlasteks on piibellik.
Karismaatiline seisukoht langeb nelipühiliku seisukohaga kokku ühes punktis, mis puudutab vaimuande ja nende kasutamist üldiselt. Sageli seostab rahvalik arusaam karismaatilised kristlased lärmakate, valjult ja läbisegi keeltes palvetavate inimestega. Tegelikult on karismaatilise kristluse põhiseisukoht selline: Kõik Uues Testamendis nimetatud vaimuannid (sealhulgas ka võõrastes keeltes palvetamine ja nende tõlgitsemine, annid tervendada, kurje vaime välja ajada, vaimude eristamise and jne) toimivad ka tänapäeva koguduses. Veel enam: need Püha Vaimu annid on koguduse efektiivseks toimimiseks hädavajalikud, neid tuleb taotleda ja nendega kogudust teenida. See on karismaatilise kristluse tuum ja sinagi võid osutuda enda teadmata karismaatikuks, ilma et sa koosolekul väga lärmakana näiksid.
Kui nelipühiliku liikumise tekke juures kujunesid peagi välja uued uskkonnad (nendest tänapäeval tuntuim Jumala Assamblee), siis karismaatilise liikumise esindajad, kes loevad oma juurteks 60-70-tel alanud äratusliikumist maailma ei paigus, ei kipu oma uskkondlikku ja koguduslikku identiteeti liiga kiiresti vahetama. Nad näevad endid pigem kui Jumala poolt läkitatud uuenduste ja ärkamiste katalüsaatoritena traditsioonilistes liikumistes. Karismaatikuid ülalkirjeldatud mõttes on nii katolikus kui protestantlikus kristluses.
Üldine karismaatiline seisukoht ei võta väga jäika hoiakut Püha Vaimuga ristimise seisukohas, samuti ei seosta seda tingimata keeltes kõnelemisega. Peale Luuka jutustuse Apostlite tegude raamatus, kus ta käsitleb sündmusi pigem hoolsa pealtnägijate ütluste üleskirjutajana, mainib Püha Vaimuga ristimist ka Paulus, seda aga teoloogilisest seisukohast. Ta kirjutab 1Kr 12:13 et me oleme kõik ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks. See jätab mulje, nagu räägiks Paulus Püha Vaimuga ristimisest kui millestki, mida Püha Vaim teeb, liites inimese Kristuse Ihu juurde. Sedasama tegi Püha Vaim ka Nelipühipäeval, kui kogudus kui niisugune sündis. Sedasama tegi Püha Vaim Korneeliuse kojas, kui koguduse juurde liideti paganad. Seesama juhtus Efesoses, kui Paulus leidis eralditegutsenud jüngrid, kes vahepealsest Nelipühi sündmusest ja Vaimu väljavalamisest polnud (ilmselt viletsa telefoniside ja postiühenduse tõttu) kuulnudki. Need ja mõned teised tähelepanekud, millel ma praegu ei peatu, on viinud mitmedki (sealhulgas karismaatikud) arvamisele, et Püha Vaimuga ristimine on Püha Vaimu poolt toimetatav initsieerimissündmus, mis sünnib üks kord uskliku elus (nagu ristimine üldiselt seda on), kui Püha Vaim teda uuendab. Seega väidab osa kristlasi, et Püha Vaimuga ristimine leiab aset, kui inimene sünnib uuesti. Selles punktis ei ole kõik karismaatikud ja nelipühilased üksmeelel.
Paljud kristlased võivad tunnistada oma elus asetleidnud võimsast kogemusest, mille järel nad kogesid mõne vaimuanni ilmnemist, suuremat igatsust palveelu ja Sõna lugemise järele, hingede kahjuvalu ja vajadust Kristusest tunnistamise järele või midagi sarnast. On ka kristlasi, kes võivad tunnistada mitmest seesugusest «hüppest vaimulikul skaalal». On võimalus nimetada esimest säärast hüpet ristimiseks Püha Vaimuga, seda peaks otsima iga kristlane ja kellel säärast kogemust veel ette näidata pole, on mitte küll põrgutule ohus, ent siiski kristlikuks teenistustööks vähesobiv.
Isiklikult toetan üldisemat karismaatilist seisukohta, milles on igatsetav nii esimene, teine kui ka kõik järgnevad kogemused Jumalaga ja Püha Vaimuga. Kristlasi «vaimus ristituiks ja ristimatuiks» jagav termin Püha Vaimuga ristimine on asendatud teise piibelliku terminiga «Püha Vaimuga täitmine». Kui Püha Vaimuga ristimisest räägitakse Piiblis vaid seitsmel korral, millest kuus korda viitab ühele ja samale konkreetsele sündmusele, siis Vaimuga täitmisest räägitakse palju enam ning iga kord on kõne all erinev sündmus, mis lubab palju suuremat õpetuslikku üldistust. Loetlen mõned Vaimuga täitmise või Püha Vaimu vastuvõtmise kirjakohad, mida võib iseseisvalt uurida: Ap 4:8; 6:5; 7:55; 9:17; 10:46; 11:24; 19:6; Lk 1:15,41,67; 4:1;
Tahan peatuda veel kahel Pauluse üleskutsel: «Saage täis Vaimu!» (Ef 5:18) ja «Käige Vaimus!» (Gl 5:16).
Kui me tahame saada päästetud ja pääseda Jumala riiki, me peame sündima uuesti, sündima vaimulikult, õpetas Jeesus (Jh 3:8). See vaimulik reaalsus ja Jumala Vaimuga täitmine ei ole minu arusaamist mööda mitte kõrgele riiulile asetatud anum, mida me «piisavalt pühitsetutena» haarama ulatume. Samamoodi pole vaimuannid nagu ordenid, mida meile tubli vaimuliku kasvu tunnustäheks rinda riputatakse.
Pigem pannakse meid vaimuliku uussünniga ühte uude olukorda, mida kujutaksin hoopis «vaimujõena». Paulus ütleb meile: Kui te olete saanud Vaimu usu kuulutamisest, siis käige nüüd Vaimus! (Gl 3:3; 5:16). Näib, et see käimine on Pauluse meelest nii loomulik! Oled Vaimu saanud, nüüd käi Temas! Ja veel: Saa Vaimu täis. Olen kuulnud näidet jõkke pandud tühjast anumast. Kui selle kaas on suletud, siis on seda anumat raske sisse vajutada, ta vulpsab pinnale. Kui nüüd meile öeldakse: Saage täis! siis tuleb kaas ära võtta, oma süda Jumala Vaimule avada. Ei ole raske vette pandud anumat täis saada, kui kaas on eemaldatud. Ja kui anum on veega täitunud, siis pole selle anumaga enam raske ka vees olla. Ta ei põika igal võimalusel veest välja.
Seda pilti kasutades on mul lihtne mõista, mida tähendab Vaimusse ristimine, Vaimu täis saamine ja Vaimus käimine. See ei ole siis enam mõistmatu, raske ega ka võimatu. Au Jumalale!
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee