|
|
Eesti Metodisti Kirik |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Metodisti kiriku juured ulatuvad XVIII sajandi Inglismaale. Tol perioodil kasvas anglikaani kirikust välja uus võimas usuline ärkamine, mis sai hiljem tuntuks metodistliku liikumisena. Liikumise väljapaistvateks juhtideks olid anglikaani vaimuliku Samuel Wesley pojad John (1703-1791) ja Charles (1707-1788), kes ka ise olid ja jäid elu lõpuni tolleaegse inglise riigikiriku vaimulikeks. Metodistid on õigupoolest pilkenimi, mis anti kolledikaaslaste poolt Oxfordi rühmitusele, mis kogunes kolm kuni neli korda nädalas nn Pühasse Klubisse. Seal uuriti regulaarselt, metoodiliselt kreekakeelset Uut Testamenti ja klassikalist kirjandust, palvetati ning kaks korda nädalas mälestati Issanda surma. «Püha Klubi», mille initsiaatoriks oli John Wesley, ei muutunud aga ärkamise lähtepunktiks, sest ka kõige üllam püüe südame ja elu tõelise pühaduse järele ei vii sihile, kui seda tehakse omas jõus ja tarkuses, vaid pigem viib see patutundmiseni.
Metodismi sünnipäevaks loetakse 24. maid 1738, kui noor preester John Wesley, kuulnud Londonis Martin Lutheri eessõna Rooma kirjale, koges kuidas ta süda sai imeliselt soojaks ja ta sai sisemise kindluse oma pattude andestusest.
Värske uuestisünni kogemus mõjutas oluliselt John Wesley teoloogiat ja tema tegevust evangelistina. Suured hulgad tulid tema jutlusi kuulama. Puhkesid vaimulikud ärkamised Londonis ja varsti kogu Inglismaal. Kuid ühes sellega tulid ka tagakiusamised ja vaen. Tal ei lubatud kasutada kirikuid ja tuli sageli kuulutada vabas looduses, kuhu kogunesid tuhanded inimesed. Ärganuid tuli koguda ja usuliselt kasvatada. Nii tekkisidki pöördunute kogudused. 1795. aastal ehk neli aastat pärast John Wesley surma moodustasid tema järelkäijad omaette kiriku, millesse kuulus Inglismaal ja Ameerikas 511 pastorit ja 133589 liiget.
Ameerikas moodustus iseseisev metodisti kirik juba 1784. aastal Baltimore jõulukonverentsi ajal. Rajati piiskopliku struktuuriga kirik, mille aluseks said anglikaani kiriku «39 usuartiklit» ja mille Wesley revideeris 25-ni. Põhiliselt kajastusid kirikukorras briti metodistide seisukohad.
XIX sajandi lõpuks oli misjonitöö tulemusena tekkinud Eesti lähinaabrusesse mitmed uued kogudused, nagu Helsinkis (1884) ja Sankt-Peterburgis (1889). Viimase koguduse asutas Vassili saarel Ameerika misjonisuperintendent dr George Albert Simons (1874-1952), kuhu kuulus ka eestlasest Briti ja Välismaa Piibliseltsi juures töötav kolportöör Vassili Täht.
9. juunil 1907. alustasid Vassili Täht ja ta sõber, vennastekoguduse jutlustaja Karl Kuum, Saaremaal rõõmusõnumi kuulutamist Jeesusest Kristusest. Evangelisatsiooni tulemusena puhkes saarel ärkamine. Polnud kahtlust, et asja algatajaks oli Jumal. Seda päeva loetakse metodistliku töö alguseks Eestis, kuigi esimene kogudus registreeriti ametlikult alles 1910. Kuressaares, kelle õpetajaks sai Vassili Täht. Senini koguneti põhiliselt kodudes ja alles 1912. aastal valmis Kuressaares esimene puidust pühakoda, milles töö toimub tänaseni. Ärkamise algperioodi kuulub Kuressaare kaupmehe Martin Prikask'i pöördumine, kellest sai kohalik jutlustaja (1909), Kuressaare koguduse õpetaja (1911) ja Eesti esimene Piiskopliku Metodisti Kiriku superintendent (1921).
1912. asutati Tapal Karl Kuuma poolt esimene metodisti kogudus mandri-Eestis. Enne esimest maailmasõda, mis tõi kaasa kannatust ja valu ka kirikule, oli Eestis kaks kogudust umbes 120 liikmega.
Peale sõja lõppu tekkis uusi kogudusi nagu seeni pärast vihma: Haapsalus (1918), Rakveres (1920), Pärnus (1921), Tallinnas (1922), Tartus (1923), Torgus ja Pöides (1924) Saaremaal.
1921. peeti esimene Eesti Piiskopliku Metodisti Kiriku Aastakonverents Haapsalu koguduses piiskop dr John Louis Nuelseni juhtimisel. See oli ajalooliseks sündmuseks, sest varem peeti tööd Eestis Vene Misjoni osana. Samal aastal lähetati esimesed üliõpilased Eestist Saksamaale omandamaks teoloogilist haridust seminaris, mis asus Frankfurtis Maini ääres. Tol ajal saadeti välja esimesi misjonäre, kellest tuntuim on Johannes Karlson, kes tegutses Lõuna-Ameerikas. Tekkis ka naisvälismisjon, mis korraldas misjonikorjandusi mõnede Aafrika ja India misjonäride ülalpidamiseks ning õmmeldi riideid Aafrika lastele.
1935. moodustati Eesti Vabariigi seaduste kohaselt iseseisev Eesti Metodisti Kirik (EMK), kusjuures superintendent oli ühtlasi piiskopi kohustes. Samal ajal jäädi ühendusse ülemaailmse Piiskopliku Metodisti Kirikuga.
Teine Maailmasõda ja poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon tõid meie väikesele kirikule suuri kaotusi. 1940. oli EMK-s 21 kogudust umbes 1600 täisliikmega.
1941. juulis arreteeriti kolm ordineeritud vaimulikku: superintendent Martin Prikask ja õpetajad Peeter Häng Torgust ja Vassili Prii Kõrkverest. Esimene neist lasti maha NKVD otsusel Irkutski oblastis, Aleksandrovski külas 9. septembril 1942. aastal. Kaks ülejäänud ei tulnud enam tagasi Gulagi vangilaagrist. Neljandaks märtriks sai õpetaja Jaan Jaagupsoo Haapsalust, kes tapeti sadistlikult 1941. juulis nõukogude hävituspataljoni poolt. Peale sõja lõppu jätkas tööd ainult 12 kogudust, kusjuures liikmeskond oli kahanenud ligi 50%. Vaatamata välisele survele jäi väike Eesti Metodisti Kirik Jumala armust püsima, kui samal ajal metodistide töö Lätis ja Leedus likvideeriti. Üheks kiriku ellujäämise mõjuvamaks põhjuseks oli tolleaegsete EMK kirikujuhtide kindlameelsus ja julgus mitte minna kompromissidele. Nad olid valmis pigem surema ja koos kirikuliikmetega kannatama kui võõrsile pagema. Jumal oli ustav ka rasketel aegadel. Stalinistliku tagakiusu ajal mõisteti 1952. aastal 25+5 aastaks Siberi vangilaagrisse meie kiriku kauaaegne õpetaja ja superintendent Aleksander Kuum (1899-1989). Kuid nelja aasta pärast ta vabastati peale Stalini surma. Ta asus teenima Tallinna kogudust koos Hugo Oengoga, kus toimusid elavad jumalateenistused. Viimane teenis Tallinna I ja II kogudust ajavahemikus 1939-1941 ja 1944-1978. Ka Hugo Oengo (1907-1978) oli üks represseerituid, kes pidi kannatama oma usu pärast Kristusesse. Kuigi endine tunnustatud professor Tallinna Tehnikaülikoolis ja Teaduste Akadeemia liige, ei saanud ta jätkata oma teadlasekarjääri, sest sattus nõukoguliku usuvastase propaganda tule alla. 1948. aastal vallandati ta NSVL Kõrgema Hariduse Ministri asetäitja käskkirjaga tolleaegse Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõu kohalt. Tema töös ei leitud ainsatki puudust, väljaarvatud see, et ta olevat usklik. Kuid Jumal hindas tema tööd ning ta teenis kirikut alates 1974. aastast kuni oma surmani (1978) superintendendina. Alates 1979. aastast on sel ametikohal Olav Pärnamets, kelle juhtimisel on kiriku tööd edasi viidud tänaseni. Ühtlasi on ta teeninud alates 1971. aastast EMK Tallinna kogudust.
Hakkasid puhuma vabaduse tuuled. Laulev revolutsioon oli oma töö teinud. Paljud noored ja endised kommunistid ei pidanud enam häbiasjaks minna kirikusse. Seda peeti lausa auasjaks, kui keegi käis leeris ja sai ristitud. Metodisti kiriku puhul tuleb silmas pidada, et see on vabakirik, kelle liikmeteks on ainult täiskasvanud ja pöördumise läbi liikmeks astunud aktiivsed kristlased, mille tõttu tema liikmeskonna statistikat ei saa arvuliselt võrrelda nende kirikute liikmeskonna arvudega, kes ka lapsed loevad kaasa või kuhu liikmeks astumine sünnib ilma isikliku usulise elamuseta. Seetõttu ei väljendunud uus usuvabadus plahvatuslikult meie kiriku üldises liikmeskonna dünaamikas. Näiteks seitsme viimase aasta jooksul, ajaperioodil 1989-1996 oli liikmeskonna juurdekasv (1. jaanuari seisuga) vahelduva eduga:
1990 - 1748 täisliiget,
1991 - 1743
1992 - 1824
1993 - 1866
1994 - 1838
1995 - 1842
1996 - 1841 täisliiget ja 49 prooviliiget
Liikmete kasvu ebastabiilsus on seletatav suure surevusega, sest enamus kiriku liikmeid on vanemad inimesed. Nõukogude ateistliku propaganda pärandina on kirikust eemale jäänud keskealiste vanuserühm. Kiriku põhimassi moodustavad eakad liikmed ja suhteliselt noored inimesed. Siit ilmnevad meie kiriku suured vajadused - kasvatada vaimulikult meie uut sugupõlve. Rõõmustavaks nähteks on uute koguduste tekkimine peamiselt vene keelt kõneleva rahva keskel, mis peaks avaldama positiivset, tervendavat mõju meie ühiskonnale tulevikus. Uued metodisti kogudused on tekkinud: Kärsal (1991), Paldiskis (1993), Keilas (1993), Kundas (1994), Kohtla-Järvel (1994). 1994. aastal taastati Jõhvis eestikeelne töö, Võru ja Aseri kogudused on moodustumisel. Seega 1996. aastal peaks olema juba 22 kogudust ja me oleme taas nägemas kasvutendentsi. Usume, et Jumal soovib anda uut vaimulikku ärkamist, mis toob kaasa uue elu meiegi kirikus, mis on üks osa üleüldisest pühast kristlikust kirikust.
Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist tunnistati EMK omandireformi õigustatud subjektiks 22. detsembril 1992. EMK on seatud rahvusvaheliselt metodisti kirikuga The United Methodist Church, kuid moodustab keelt, juhatust ja omandit silmas pidades iseseisva osa nimetatud kirikus.
EMK kuulub Põhja-Euroopa Ühinenud Metodisti Kiriku Keskkonverentsi alla. Seega tunnistame me oma piiskopiks Hans Växby, kelle peakorter asub Helsinkis. On huvitav märkida, et järgmine keskkonverents, kus toimub uue piiskopi valimine, peetakse EMK Pärnu vastvalminud Agape kirikus 1997. märtsis. Keskkonverentsi kaudu oleme esindatud Ühinenud Metodisti Kiriku Generaalkonverentsil, mis peetakse seekord Denveris, Colorados.
EMK peamiseks töösuunaks on evangelism ja misjonitöö, sest põllud on valmis lõikuseks. Külvajate ja lõikajate koolitamiseks on asutatud 1994. aastal EMK Teoloogiline Seminar Tallinnas, mis sai ametlikult registreeritud rakendusliku kõrgkoolina. See võimaldab üheaastase praktilise teoloogia põhikursuse, millele järgneb kolmeaastane süvendatud teoloogiline väljaõpe. Põhieesmärgiks on anda kõrgemat usuteaduslikku haridust, valmistades ette vaimulikke ja kutsetöötajaid (pastoreid, evangeliste, misjonäre ja pühapäevakooli õpetajaid) Jumalariigi põllule. Praegu õpib selles ligi 50 üliõpilast. Peamiseks takistuseks on ruumikitsikus meie keskuse majas Apteegi 3, kuhu on koondunud lisaks kirikuvalitsusele, EMK Tallinna koguduse mitmesugustele üritustele ka seminarirahvas, kes vajavad hädasti uusi ruume.
Väljapääs olukorrast on juba silmapiiril, sest ehitamisel on uus Balti Misjonikeskus, mille nurgakivi pandi 1. oktoobril 1994. See kaasaegne kompleks toob lahenduse nii Teoloogilisele Seminarile, kui ka Tallinna kogudusele, kes on pidanud alates 1950. aastast olema allüürnikud Seitsmenda Päeva Adventistide Kirikus, Mere puiestee 3. Tulevikus näeme uusi võimalusi sotsiaaltöö sfääris, sest kavas on supiköögi avamine, rääkimata kõigest muust, mida toovad kaasa avarad ruumid noorte- ja pühapäevakoolitöö tegemiseks, raamatukogu, kristlik raamatukauplus, kirjastus ning misjonitöö nii ida ja miks mitte ka lääne suunas.
Me elame ja töötame kindlas usus, pannes oma lootuse ka tulevikus Jeesusele Kristusele, kes on koguduse alus.
Arhiivimaterjalide põhjal koostanud Toomas Pajusoo, EMK Valitsuse administratiivsekretär Tallinnas 11, märtsil 1996
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee