|
|
Seitsmenda Päeva Adventistid |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Seitsmenda Päeva Adventistide (SPA) kirik (sõna «kirik» on siin konfessiooni tähenduses ja «kogudus» kohaliku üksuse tähenduses) Eestis sai alguse 1897. aastal.
Üks Peterburis elav eestlanna tutvus seal seitsmenda päeva adventistidega. Ta soovis, et ka tema Tallinnas elavatele vanematele Piiblit seletatakse. Nii siirdusid tema palvel saksa rahvusest adventistid H. I. Löbsack ja G. Perk 1897. a. suvel Tallinna ning korraldasid piiblitunde saksa keelt kõnelejate hulgas.
Adventistid usuvad, et Jumal on kutsunud nad täitma erilist ülesannet - kuulutama segaduses ja hukkumisohus olevale maailmale häid sõnumeid Kristuse peatsest tagasitulekust ja valmistama inimesi ette selle sündmuse vastu. Selle ülesande teostamiseks kasutati kolme põhilist sõnumilevitusviisi: avalikud evangelisatsioonikoosolekud, kirjasõna levitamine ja piiblitunnid väikestele gruppidele või üksikisikutele.
Avalikku evangelisatsiooni ei saadud tollal Eestis korraldada, piibliuurimisteks koguneti salaja, sest SPA kirikul polnud tollal veel Venemaal, mille koosseisu Eesti kuulus, tegutsemisluba.
Teiste hulgas kohtasid Tallinna siirdunud adventistid ka inimesi, kes olid isikliku piibliuurimise tulemusel hakanud pühitsema laupäeva. 1897. a. augustis toimus esimene ristimine, mis pani aluse SPA Tallinna Kogudusele ja millest alates loetakse SPA kiriku eksisteerimist Eestis.
1898. trükiti Viiburis ja Riias esimesed tsensuuri poolt lubatud eestikeelsed SPA usuraamatud ja brošüürid. Samal aastal siirdus Peterburist Tallinna esimene eesti rahvusest kolportöör-piiblitööline - nõnda nimetati majast majja käivat kirjandusemüüjat ja piibliseletajat - Jakob Juurikson.
1899. käis Riias elav ja seal adventistiks saanud eestlane a. Rauk Narvas, müües seal raamatuid ja pidades piiblitunde.
1900. sügisel siirdus J. Juurikson Paidesse, kus pidas piiblitunde nii enda kui ka asjast huvitatute korterites. Illegaalsete koosolekute korraldamise eest tuli tal tihti arestikambris istuda. Ühe advokaadi abiga koostas ta ja saatis tsaarivalitsuse kohtusenatile avalduse. Senat vastas 1904. a., et politseil pole õigust koduseid palvekoosolekuid ära keelata, andes sellega ka teistele adventistidele loa pidada koosolekuid ja piiblitunde. Kui kuskil kohalike võimudega probleeme tekkis, esitati senati poolt J. Juuriksonile saadetud kiri ja asi lahenes. SPA kiriku ametlik tunnustamine Venemaal toimus 1906. Seni olid SPA kogudused ja nende misjonitöö Venemaal olnud illegaalsed. SPA Paide Kogudusele pani aluse esimene ristimine 1901. aastal.
SPA konfessiooni tekkimisega Eestis tekkis vajadus selle töö koordineerimise järele. SPA tööd Eestis juhiti Venemaalt, mis oli normaalne, arvestades Eesti tookordset kuulumist Venemaa koosseisu.
1917. moodustati SPA Eesti Liit, mis ühendas kõik Eestis tegutsevad SPA kogudused ja koordineeris konfessiooni tööd.
Eestis tegutseva SPA kiriku vaimulikud said oma hariduse algul Saksamaal Friedensaus, hiljem Lätis, kui 1923.a. avati Riia lähistel SPA Balti Uniooni Misjonikool.
Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse aastatel saadeti Eestist välja kaks naismisjonäri Aafrikasse. Plaanis oli saata ka mehi, kuid valitsusevahetus tõmbas sellele kriipsu peale. Misjonäride ülalpidamine ei olnud SPA Eesti Liidu, vaid ülemaailmse keskuse - SPA Peakonverentsi mure.
1940. oli Eestis 38 SPA kogudust ja 30 gruppi kokku 2088 liikmega. Kõikidel kogudustel ja gruppidel polnud oma kiriku- või palvelahoonet, osa kooskäimise ruume üüriti, osa gruppe kogunes koguduseliikmete eramajades või korterites.
Nõukogude valitsuse saabumine 1940. tõi raskusi ka SPA kirikule Eestis. Kirikud ja palvelad natsionaliseeriti. Mõni kogudus võis oma kirikut-palvelat edasi kasutada, kuid pidi selle eest maksma kõrget üüri, teised pidid oma ruumidest lahkuma. Vaatamata raskustele jätkas kirik oma tegevust. 1941. üürist loobuti ja kirikud-palvelad anti NSVL seaduste kohaselt kogudustele tasuta kasutada. 1940. konfiskeeriti muu hulgas ka SPA Eesti Liidu kirjandusladu. 1941. anti võimalus konfiskeeritud raamatutest tagasi osta lauluraamatud kui jumalateenistuteks vajalikud.
Oma raskusi tõi ka II maailmasõda. Muist kirikuvara saadi saksa okupatsiooni ajal tagasi, muist kirikuid-palvelaid aga võeti saksa armee kasutusse. 1942. võimaldas saksa okupatsioonivalitsus tagasi osta ka teised nõukogude korra poolt konfiskeeritud, kuid säilinud raamatud. Mõistagi ei jäetud seda võimalust kasutamata.
1942. oli Eestis 38 SPA kogudust ja 13 gruppi, kokku 2070 liikmega.
Pärast sõda, 1945. a. toimus koguduste ümberregistreerimine. Üks registreerimise tingimus oli oma kiriku või palvela olemasolu. Mitmed hooned olid hävinud, mitmed vahetanud omanikku, ja nii registreeriti 1945. a. Eestis 13 SPA kogudust. Ilmselt oli kellegi tarvis näidata, et religioon hääbub - 38 koguduse asemel 13! Koguduseliikmete arv aga oli vaatamata sõjakahjudele ja Eestist emigreerunutele, sõja ajal kasvanud. 1945. a. oli Eestis 2098 adventisti. Kasvutendents jätkus veel 12 aastat. 1957. a. oli Eestis 2246 seitsmenda päeva adventisti. Seejärel hakkas liikmeskond kahanema. Kahanemine kestis 1989.aastani.
Üks SPA kiriku omapära - terve koguduse ühine piibliuurimine hingamispäevakoolis säilis ka sõja- ja okupatsioonide aastatel, mõistagi kohandatult olukordadele. Kui hingamispäevakool ära keelati, nimetati see ümber piiblitunniks. Kui hingamispäevakooli piibliõppetükke ei olnud võimalik saada kiriku ülemaailmsest keskusest, koostati need kohapeal. Kui piibliõppetükke polnud võimalik trükkida, paljundati neid kirjutusmasinatel. Kui kodus õpitut ei tohtinud arutada kirikus-palvelas gruppides, kanti õppetükis käsitletud teema piiblitunnis ette jutlusena, esitades retoorilisi küsimusi, millele agaramad koguduseliikmed olid valmis kohapealt vastama. Kui ajad läksid lahedamaks, esitati küsimusi juba mitte enam retoorilistena, vaid vastamist ootavate küsimustena. Kui oma usku tohtis tunnistada ainult kiriku-palvela seinte vahel, leidus koguduseliikmeid, kes oskasid seda teha oma tuttavatele või korraldada koosviibimisi mingi isikliku või perekondliku tähtpäeva puhul, kus religioossel osal oli pearõhk. 1970-ndatel - 1980-ndatel tõlgiti ja kirjastati masinkirjas rohkem nimetusi raamatuid kui Eesti Vabariigi esimestel iseseisvusaastatel. Mõistagi laenutati neid raamatuid ka mittekoguduseliikmetele. Magnetofonide muutumisel laiatarbekaubaks, võeti need kasutusse ka kirikus. Kirikus-palvelas salvestatud jumalateenistusi mängiti ette kodus külalistele ja külas, kus neid kuulata sooviti. Koguduse töötajaid koolitati kohapeal ametlikult registreerimata kursustel.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on taas võimalus korraldada evangelisatsiooni ka väljaspool kirikuid-palvelaid. Neid võimalusi ka kasutatakse. 1989. a. oli Eestis 13 SPA kogudust liikmete üldarvuga 1041. 1994. a. oli 18 kogudust liikmete üldarvuga 1990. Konkreetseid eesmärke koguduste arvu ja liikmeskonna kasvu osas SPA Eesti Liidul pole. Kirikute-palvelate külastatavus tavajumalateenistustel on aastakümnete jooksul olnud enam-vähem stabiilne, püsides keskmiselt 45-65% piires koguduseliikmete arvust. Täpne statistika puudub.
Pastorid saavad täiendõpet Inglismaal asuva Newboldi Kolledi Teoloogiaosakonna filiaalis Riias. Reeglina ei ordineerita pastoriks kedagi, kellel pole vastavat haridust. Praegu ei ole plaanis misjonäre välismaale saata.
SPA Eesti Liidu sekretär Heino Lukk'i artikli põhjal.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee