Eesti noored - Tartu juhtum

Einike Pilli juhtimisel viidi läbi küsitlus Tartu teismeliste seas, et selgitada nende suhtumist ususse. Küsitluse läbiviimise aeg oli kevad 1994. Vastanuid oli 346 Tartu seitsme erineva keskkooli kümnenda klassi õpilast vanuses 15-16 aastat. Küsimustiku väidetele sai vastata viiepalli süsteemis: täiesti nõus, üldiselt nõus, ei oska vastata, üldiselt vale, täiesti vale. Sagedusjaotuses on vastused koondatud kolmeks võimaluseks: positiivne (nõus), neutraalne (erapooletu) ja negatiivne (ei ole nõus).

Korrelatsioonanalüüs tõi välja kuus märkimisväärset seost.

Esiteks: Küsitletud teismelisi iseloomustab religioosne/antireligioosne terviklikkus. See tähendab, et ühelt poolt käivad käsikäes nii usu kui Jumala üldine pooldamine, Jumala kui Loojaga arvestamine, Jumala kui «tähtsa teise» aktsepteerimine, religioosne praktika, usuga seotud identiteet ja eetiline dimensioon. Teiselt poolt käivad koos usulise huvi puudus ja teadmatus usu suhtes.

Teiseks: Küsitletud teismeliste jumalapilti iseloomustades võib välja tuua kolm erinevat kujundit: Looja, sõber ja nõuandja. Loojakujund on tugevalt seotud igasuguste religioossuse väljendustega ning pole laialt levinud. Üsna paljud teismelised nõustuvad väitega, nagu oleks kosmoseuuringud on tõestanud, et mingit loojat pole olemas, millest võib järeldada, et nad pole selle teemaga tegelnud või on üle võtnud rahvalikke arusaamu. Enamus teismelisi aga ei oska looja suhtes seisukohta võtta. Sõbra ja nõuandja jumalakujundid on lähedased. Korrelatsioonid viitavad sellele, et usklikkus ja Jumala kui sõbra kuju on tihedas seoses. Usku tõsiselt võtvad noored kogevad ilmselt Jumalat kui lähedale tulnud olendit, mitte kui kauget ja võõrast.

Kolmandaks: Kui usku võetakse tõsiselt, siis tegeldakse ka religioosse praktikaga - palvetamise ja kiriklike kommete täitmisega. Religioosse praktika väidetel ei tekkinud seost usuteemast välja jäävate väidetega, millest nähtub, et maagilist usussesuhtumist - st kui ma täidan teatud rituaali, siis peab juhtuma see ja see - põhiliselt ei esine. Ilmnes veel seos, et harjumuspärased palvetajad suhtuvad ususse tõsisemalt (või ka vastupidi).

Neljandaks: Usuga seotud identiteet, mis väljendub väite «Olen usklik» kaudu, on uuritud teismelistele terviklik fenomen. Need, kes end usklikuks nimetavad ja usuga seovad, on tõepoolest usklikud ühes kõige sinna juurde kuuluvaga.

Viiendaks: usu eetilise dimensiooniga arvestamine ja usklikkus on tihedalt seotud. Piibli eetiliste juhistega arvestavad need, kes usuvad Jumalasse ja identifitseerivad end usklikena.

Kuuendaks: Need, kes väidavad, et neid jumalaküsimus ei huvita, on iseloomustatavad usualaste teadmiste puudumise ja usuküsimuste ignoreerimisega. Eitav suhtumine tähendas reeglina huvipuudust ja ebakompetentsust usuasjades. See on seletatav Eestis valdavalt levinud eelarvamuse suhtes kõige usulise suhtes, mis omakorda on pika ateistliku propaganda tagajärjel «korralikult» inimestesse juurdunud. Teiseks eelarvamuste põhjuseks võib olla adekvaatse info puudumine või oskamatus seda hankida.

Korrelatsioonianalüüsi tulemusena võib väita, et uuritud teismeliste usuline mõtlemine või selle puudumine on väljendatav ühelt poolt «nimekristluse» (selle all on mõeldud inimest, kes end kristlaseks tituleerib, seda tegelikult olemata) vähese osatähtsusegaja teisalt valdava usulise informeerimatusega.