|
|
Piiblikooli loengu konspektUue Testamendi ülevaade - Jeesus ja evangeeliumid |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Kuigi evangeeliumid ei ole UT kõige varasemad dokumendid (mõned Pauluse kirjad on kirjutatud varem), saame Jeesuse Kristuse kohta parima info just nendest. Olgu siinkohal ära märgitud ka mitte-kristlikud allikad, kus on materjali Jeesuse Kristuse kohta:
Nimetatud UT välised allikad ei anna palju teada Jeesuse elu detailidest, kuid kinnitavad, et Jeesus oli ajalooline isik, oli avalikult tuntud figuur ja suri Pontius Pilaatuse valitsusajal.
Evangeelium on iseäralik kirjanduslik zanr, mis sisaldab biograafia, õpetuse ja ajalookirjutise iseloomulikke jooni.
Sõna «evangeelium» tähendab kreeka keeles «rõõmusõnum» ning oli kasutusel ka ilmalikus kontekstis. Üsna sageli lähtus «evangeelium» keisrikojast – maksude alandamine või võit tähtsas lahingus. Keisri palgatud sõnumikuulutajad viisid «evangeeliumi» igasse suuremasse linna.
Evangeelium UT mõttes sisaldab sõnumit Jumalalt, selle sõnumi sisuks on Jumala armu ja andestuse pakkumine Jeesuse Kristuse lunastava ristisurma alusel.
Evangeeliumide järele tekkis vajadus kohe, kui algkogudus hakkas Jeesuse Kristuse lunastustööd kuulutama. Esimesed kuulutajad olid Jeesuse kaaslased ja kaasaegsed. Peetrus võis oma kõnes (Ap 10:37,39) öelda, et «te teate seda, mis on sündinud...» Ja «...meie oleme kõige selle tunnistajad.» Aga näiteks Paulus polnud ilmselt ise Jeesusega kohtunud, ning oma reisidel kasutas abilisi, näiteks Markust, kes arvatavasti oli «rääkiv evangeelium».
Varem või hiljem oli mõistlik kõik, mis Jeesuse tegevuste ja sõnade kohta teada oli, kirja panna. Luukas kirjutab oma evangeeliumi alguses, et paljud on seda juba teinud, kasutades seda infot, mida on edasi andnud need, kes seda on «oma silmaga näinud ja on saanud sõna sulasteks.» Kreekakeelsest tekstist nähtub, et termin «sõna sulane» (mida kasutati ka nt Markuse kohta, kes Paulusega reisis) on just pealtnägija, keda kasutati tunnistajana evangeeliumi kuulutamisel. Kui sõnum levis, tekkis aina suurem vajadus nende pealtnägijate järele, keda ilmselt oli aina puudus. Nii hakati evangeeliumi üles tähendama.
Evangeeliumi «põhikomponentideks» on järgmised osad: Jeesuse ütlused, Jeesuse teod, ajaloolised viited (Jeesuse sünniraamat jms) ja seosed VT-ga (tsitaadid), Jeesuse ristisurm ja ülestõusmine.
Meieni on jõudnud 4 evangeeliumi: Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese. Nad ei ole identsed, iga evangeelium on kirjutatud erinevast vaatepunktist lähtudes ning eri huvisid silmas pidades. Evangeeliume uurides on ikka ja jälle tekkinud küsimus, kas evangelistid on olnud teadlikud üksteisest, kopeerinud ja laenanud materjali üksteiselt või ühistest allikatest?
Kolme esimest evangeeliumi nimetatakse sünoptiliseks (kreeka keelest «koos vaadatav») ning nende seotuse kohta on mitmeid teooriaid. Vaadakem mõnda neist:
Jeesus elu ja tegevuse daatumid sõltuvad peamiselt sellest, kuidas Luukas määratles Tibeeriuse valitsusaja alguse (Lk 3:1). Erinevad uurimused pakuvad üksteisest mõne aasta võrra erinevaid daatumeid, pakume ühe võimalikest, mis põhineb peamiselt Johannese evangeeliumil:
Jeesuse sünni ja lapsepõlve kohta toovad evangeeliumid vaid hädavajalikke andmeid. Jeesuse tegevusaeg jagatakse tavaliselt kolme etappi: aasta varjatud tegevust, aasta populaarsust ja aasta hülgamist.
Varjatud periood algas Jeesuse ristimisega, seejärel tuli poolteist kuud kõrbekiusatuste aega ja siis jüngrite kutsumine. Järgnevalt tegeles Jeesus peamiselt jüngrite õpetamisega.
Populaarsuse perioodil jutlustas Jeesus suurtele rahvahulkadele, sündis palju imesid. Jeesuse populaarsus kasvas nii suureks, et temal ja ta jüngritel oli raskusi kõrvalise koha leidmisega. Kui see õnnestus, õpetas Jeesus oma jüngreid. Jeesus hakkas kuulutama oma surma ja ülestõusmist. Koos kasvava populaarsusega hakkas arenema vastuseis religioossete ringkondadega, kes nägid Jeesuses ohtlikku valeõpetajat ning liiga populaarset rivaali eksisteerivale usulisele süsteemile.
Jeesuse viimane teenimisaasta oli täis vastuolusid ametlike võimudega, ta pidi tihti eemale tõmbuma, et vältida arreteerimist. Aeg-ajalt ilmus ta ootamatult avalikkuse ette, kus teda populaarsuse tõttu ei saadud kinni võtta.
Evangeeliumid pööravad erilist tähelepanu Jeesuse elu viimasele nädalale, mis algas palmipuude püha sissemarsiga Jeruuslemma. Pinget kruvis üles templi puhastamine, avalikud ja intrigeerivad etteasted. Enne ristisurma tõmbus Jeesus veelkord kõrvale Püha Õhtusöömaajale koos jüngritega. Järgnes äraandmine, vangistus, kohtumõistmine ja ristilöömine. Süneedriumi kohtus toimus neljapäeva hilisõhtul, rooma võimude kohus aga reede hommikupoolikul. Ristil oli Jeesus keskhommikust kuni pealelõunani ja reede õhtul ta maeti.
Jeesuse ülestõusmine toimus pühapäeva varahommikul. Pärast seda ilmus ta jüngritele neljakümne päeva jooksult korduvalt.
Ainuke autor, keda sellele evangeeliumile pakutud, on Matteus. Seda kinnitavad kirikuisad Irenaeus, Origenes ja Eusebius, tsiteerides varasemaid materjale. Üldiselt räägib autorist pealkiri, kuid pole võimalik kindlaks teha, kas sellised pealkirjad ka originaalis olid. Papiase traditsiooni järgides järeldab Eusebius oma ajalooraamatus, et Matteus kirjutas oma evangeeliumi heebrea või aramea keeles. Meieni jõudnud kreekakeelset versiooni analüüsides on selles väites kahtlema hakatud. On siiski võimalik, et kunagi eksisteerisid evangeeliumide aramea ja heebreakeelsed allikmaterjalid.
Uuemad kriitilised uurimused on Matteuse evangeeliumi autoriks pakkunud pöördunud rabi, mõnda juudikristlast, kohalikku kristlikku kooliõpetajat või hellenistlikku kristlast. Enamus sääraseid arvamusi on veel vähem põhjendatud, kui tuginemine varakristlikule pärimusele, mis annab evangeeliumi atorsuse üheselt apostel Matteusele.
Evangeeliumi kirjutamise aja määramiseks ei ole otseseid meetodeid. Kaudsed meetodid annavad aga erinevaid tulemusi, sõltudes näiteks sellest, millise «tekketeooria» alusel kirjutist dateeritakse. Varaste hüpoteeside järgi oli Matteus esimene kirjutatud evangeelium, kuid hilisemad arvamused seavad Matteuse sõltuvusse Markusest, seega viimane pidi olema kirjas enne. Üsna suur osa õpetlasi on üksmeelel selles, et Matteuse evangeelium on kirjutatud enne Jeruusalemma hävitamist aastal 70.
Kirjutamise koha suhtes puudub uurijatel üksmeel. Need, kes arvestavad evangeeliumi juutlikku omapära, eeldavad kirjutamise kohaks Palestiinat, teised, kes peavad oluliseks algkoguduse raskuspunkti võimalikul kirjutamise ajal, pakuvad Süüriat, iseäranis Süüria Antiookiat, kuna selle paigaga identifitseeritakse ka Ignatiuse kirju ja Didahheed. On pakutud ka muid kohti nagu Aleksandria, Kaisarea ja Foiniikia, kuid need hüpoteesid pole laialdast toetust leidnud.
Matteuse evangeeliumi omapärade ja eesmärkide üle on palju diskuteeritud. Matteus ise ei sõnasta evangeeliumi tekstis eesmärki nõnda nagu seda teevad näiteks Luukas ja Johannes. Võib üldistades öelda, et Matteus pani oma evangeeliumi kirja selleks, et säilitada seda, mida ta Jeesusest teadis. Levinud arvamuste kohaselt võis Matteuse huvi olla veel kirjutada tekst vastpöördunute õpetamiseks või julgustav teos tagakiusatavate juudikristlaste kinnitamiseks.
Matteuse erihuvi on näidata Jeesust Jumala plaani täideviijana. Jeesuse sünd ja elutöö ei olnud lihtsalt mingid ajaloosündmused, vaid Jumala poolt põhjalikult ette valmistatud ja -kuulutatud. Matteuse evangeelium on paigutatud vahetult järgnema VT-le, sest ta on rohkete (vähemalt 47) VT tsitaatidega pikitud. Enamus VT tsitaatidest näitavad rõhutatult seda, et Jumal kavandas Jeesuse tulekut juba pikka aega varem.
Kuigivõrd kumab Matteuse evangeeliumist läbi heebrea mõtlemine, vähemalt pisut enam, kui teistest – näiteks: Jeesuse sünniraamat on Taaveti-keskne ja Jeesust nimetatakse Taaveti pojaks, juudi kombestikku ei kommenteerita, termin «Taevane Isa» Jumala asemel, «taeva kuningriik» Jumala kuningriigi asemel, mitmed näilised juutide eelistused (Mt 15:24; 10:5-6; 5:17-24; 6:16-18; 23:2-3). Samas rõhutab Matteus piisavalt siiski evangeeliumi universaalsust. Matteuse liini jätkab Paulus, kes sõnastab selle umbes nii: «Juutidele esmalt ja siis paganatele». Paganad (mittejuudid) pole alamas seisuses, juutide eelistus näitab pigem Jumala järjekindlust ja ettehoolet.
Lühidalt iseloomulikke rõhuasetusi:
1 – Sünniraamat Joosepi järgi
2 – Tarkade külaskäik ja Heroodese ähvardused
3 – Ristimine
4 – Kõrbekiusatused
5-7 – Mäejutlus
6 – Meie Isa palve
10 – 12 apostli läkitamine
11 – «Tulge minu juurde!»
12 – Hingamispäeva küsimused jm õpetused
13 – Jumala kuningriigi tähendamissõnad
16 – Peetruse tunnistus/Kogudus
17 – Muutmise mäel
18 – Koguduse distsipliin
19 – Abielu, lahutus, taas-abiellumine
21 – Palmipuudepüha sissemarss, tähendamissõna viinamäe aednikest
24-25 – Õlimäe kõned lõpuaegadest
26 – Juudase reetmine ja Jeesuse kannatused
27 – Kohus ja ristilöömine
28 – Ülestõusmine ja suur misjonikäsk
Varaste kirikuisade (Papias, Irenaeus, Aleksandria Klemens, Origenes, Hieronymus, Eusebius) traditsiooni kohaselt on selle evangeeliumi autoriks Markus. Kes see Markus aga olla võis? Varajase traditsiooni alusel võib väita, et kõne all on Johannes Markus, Peetruse abiline, keda Peetrus nimetab oma «pojaks» (1Pt 5:13), ta oli Barnabase õepoeg (Kl 4:10), Pauluse ja Barnabase reisikaaslane (evangelistina arvatavasti) (Ap 13:15), pärit jõukast perekonnast (Ap 12:12-14). Kuigi Paulus oli oma misjonireisil Markuse pärast korra pettunud (Ap 13:13), nimetas ta teda hiljem väärt abiliseks (2Tm 4:11).
Varane kirikuajaloolane Eusebius seostab Markuse evangeeliumi kirjutamise Peetruse ja Pauluse «lahkumisega», ning teises kohas väidab, et Markus kirjutas evangeeliumi ajal, kui Peetrus oli veel elus. Sõltuvalt sellest, kuidas tõlgendada sõna «lahkumine», võib saada erinevaid tulemusi evangeeliumi kirjutamise ajaks. Enamus konservatiivseid uurijaid on arvamusel, et kirjutamise aeg langes vahemikku 45-60.
Kirjutamise kohana peetakse kõige tõenäolisemaks Roomat. Sellele viitavad evangeeliumi-välised viited ja ka mõned üksikasjad evangeeliumi sees. Näiteks on iseloomulik arameakeelsete väljendite lahtiseletamine (3:17; 5:41; 7:11,34; 14:26; 15:34) ning mõned latinismid (12:42; 15:16).
Nii nagu teistel evangeeliumide, oli Markuse peaeesmärk ilmselt jätta maha tunnistus Naatsareti Jeesusest. Markus paneb oma jutu kirja pigem tegevusena, aeg-ajalt peatudes, et lasta Jeesusel midagi öelda. Suures osas näib Markus olevat kronoloogiline, kuid teeb vahepeal temaatilisi ekskursse.
Markuse eesmärkidest on arvatud vägagi erineval viisil. Arvatavasti ei olnud evangelisti mõte kirjutada õppematerjali ega liturgilist teksti, sest selleks on evangeelium liiga lakooniline ja «kandiline». Näib, et Markus peab lugejatena silmas Rooma audientsi. Rooma keisririigi kodaniku jaoks oli ristilöömine sarnane tänapäevase võlla- või elektritoolile saatmisega. Võimalik, et Markus püüab oma evangeeliumiga anda pildi Jeesusest, Jumala Pojast, Messiast ja meelevallaga õpetajast ning prohvetist, kes löödi ristile ebaõiglaselt. Siis pidi Markuse kirjutis mõjuma kui apoloogia, mis aitab hajutada umbusku ristilöödud usu alustaja ja täideviija suhtes.
Markus rõhutab Jeesuse Kristuse üleloomulikku päritolu. Evangeeliumi alguses ütleb Markus ise: «Jeesuse Kristuse, Jumala Poja1 Eestikeelses tekstis puudub «Jumala Poja», nii nagu ka mõnedes vanades käsikirjades., evangeeliumi algus.» (Mk 1:1) ning lõpus tsiteerib ta Rooma sajakonnapealikku: «See inimene oli tõesti Jumala Poeg.» (Mk 15:39).
Iseloomulikke jooni lühidalt:
1 – Evangeeliumi kuulutamise algus
3 – Vastuolud usuliste juhtidega
4 – Tähendamissõnadega õpetamine
6 – Jeesuse hülgamine kodupaigas
7 – Jeesus vastandub usulisele kombestikule
9 – Surma ettekuulutus
10 Jeesuse teenimise eesmärk
16 – Suur misjonikäsk Markuse moodi
Vastavalt varakiriklikule traditsioonile on Luukas kaheosalise teose autor: Luuka evangeelium ja Apostlite teod. Apostlite tegudes on terve rida lõike kirjutatud «meie»-vormis (16:10-17;20:5-21:18;27:1-28:16), mis viib järeldusele, et autoriks on Pauluse reisikaaslane arst Luukas.
Luukase kohta leidub mõningaid viiteid UT-s. Arvatavasti oli ta haritud mittejuut, arst ja Pauluse lähedane sõber (Kl 4:14). Ta reisis Paulusega tihti koos ja oli Paulusega koos ka tema elu lõpul, kui teised kaaslased olid eemal (2Tm 4:11). Luukast mainib Paulus ka teises hilises, arvatavasti Roomas kirjutatud kirjas (Fl 24).
Luuka evangeeliumi kirjutamise aeg sõltub sellest, kuidas dateeritakse Apostlite teod, sest need raamatud kirjutati koos, evangeelium ilmselt pisut varem (Ap 1:1). Apostlite teod on arvatavasti kirjutatud 62-63, sest seal lõpeb raamatu sündmustik. Paulus on Roomas vangistuses, kohut pole määratud ja Roomas näib olevat rahulik, enne Nero tagakiusamisi, mis algasid 64 AD – vaevalt oleks Luukas neid mainimata jätnud.
Seega paigutub Luuka evangeeliumi kirjutamine ajavahemikku 50-60 AD. Osa õpetlasi püüavad tõestada, et evangeelium pidi olema kirjutatud peale 70 AD, sest Jeesus räägib Jeruusalemma hävitamisest nii üksikasjalikult, et see pidi olema juba toimunud. Väited põhinevad eeldusel, nagu poleks Jeesus neid sündmusi suutnud prohvetlikult ette kuulutada.
Kirjutamise koha suhtes puudub uurijatel üksmeel. Väheste ja kaudsete vihjete alusel on pakutud Kreekat, Roomat, Kaisaread ja Aleksandriat.
Luukas sõnastab oma eesmärgi evangeeliumi alguses (Lk 1:1-4). Ta soovib, et keegi Teofilus võiks veenduda, et usk Jeesusesse põhineb hoolikat uuritud ja pealtnägijate poolt kinnitatud ajaloolistel sündmustel. Teofilus võis olla konkreetne ajalooline isik, nn evangeeliumi patroon, kellele tehti pühendus, kuid see ei tähenda, nagu poleks arvestatud evangeeliumi teiste lugejatega. Luukas peab üsna üheselt silmas paganatest lugejaid, kristlasi kui ka mittekristlasi.
Luukas püüab kristlust näidata universaalsena, see ei ole mingi juutide lahkusk, vaid Jumala pakkumine kogu inimkonnale. Jeesuse sünniraamatu viib ta välja mitte üksnes Taaveti ja Aabrahamini (nagu teeb Matteus, kes peab eelkõige silmas juutide huve), vaid Aadama ja Jumala loomiseni (Lk 3:38). Alates inglite kuulutusest (Lk 2:11) kuni Jeesuse viimaste ilmumisteni maa peal (24:46-47) on Luuka evangeeliumist näha, et Jeesus on see ainus ja unikaalne, kes võib anda pattude andestuse ja uue elu (sama kordab Luukas rõhutatult ka Ap 4:12).
On märkimisväärne, et Luukasel on materjali ka Jeesuse elu varaste detailide ning veelgi varasemate sündmuste kohta, mis puudutasid Ristija Johannest. Peetakse võimalikuks, et Luukas sai selle info koos Paulusega Palestiinat külastades otse Maarjalt, Jeesuse emalt.
Luukas joonistab välja ka evangeeliumides ja tolle ajastu kohta üldiselt ebatavaliselt «normaalse» suhtumise naissoo esindajatesse. Veel väärib märkimist, et Luukas rõhutab Püha Vaimu rolli Jeesuse teenimistöös (la loomulikult Apostlite tegudes teeb ta sedasama algkoguduse teenimistöö suhtes). On märgatud, et kõrvuti Püha Vaimu töö rõhutamisega, on Jeesuse «inimlik» külg esile toodud. See juhib tähelepanu ka meie «inimlikule» kristlusele ja asjaolule, kuivõrd me vajame Jumala Püha Vaimu oma elus ja kristlikus teenistuses – mitte vähem kui Jeesus.
Iseloomulikke jooni lühidalt:
1 – Proloog. Ristija Johannese ja Jeesuse sünni ettekuulutus,
Johannese sündimine.
2 – Jeesuse sündimine ja lapsepõlv
3 – Jeesuse ristimine ja sünniraamat Maarjani
4 – Kiusatused kõrbes, teenistuse algus Naatsaretis
5 – Suur kalasaak
6 – Jutlus lagedas kohas
9 – Otsus minna Jeruusalemma
10 – 72 jüngri läkitamine
12 – Tähendamissõna rikkast ja rumalast mehest
14 – Nõudmised jüngritele
15 – Kadunud lammas, münt ja poeg
16 – Õpetused rikkusest
19 – Sakkeuse lugu
22 – Püha Õhtusöömaaeg, Uus Leping, Ketsemani aed
23 – Kohus Heroodese ees, kaks röövlit ristil
24 – Emmause tee, viimased õpetused, suur misjonikäsk, Püha Vaimu tõotus, taevasseminek
Varakristlik traditsioon peab evangeeliumi autoriks Johannest, ühte Sebedeuse poegadest. Kriitilised piibliuurija on püüdnud seda väidet ümber lükata, omistades evangeeliumi autorsuse hilisematele kristlikele müstikutele-teoloogidele, kes rääkisid Johannese nimel. Algselt püüti selle väite toetuseks kasutada erisusi sünoptiliste evangeeliumidega ning väita, et Johannese evangeeliumi autor ei saanudki olla sündmuste pealtnägija ning tema kirjeldused on vigased. Taas on uuemad uurimused näidanud, et Johannes kirjeldab just vägagi hoolikalt üksikasju ning Johannese kronoloogia on hoopis arvestatavam kui sünoptikute oma. Konservatiivse piibliteaduse seisukohalt ei ole Johannese autorsust eitavad väited piisavalt veenvad.
Traditsiooniliselt peetakse Johannese evangeeliumi kirjutamise kohaks Efesost ning kirjutamise ajaks esimese sajandi viimast kümnendit. Need, kes on teoloogiliste ideede arengu seisukohast püüdnud eitada Johannese autorsust, sooviksid näha Johannese evangeeliumi kirjutamise ajana küll juba 100 aastat hilisemat aega. Üksikud uurijad on aga pakkunud ka varasemat aega (70 AD või isegi varem).
Johannes on oma evangeeliumi eesmärgi sõnastanud ise – (20:30-31) «et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg ning et teil uskudes oleks elu tema nimes». Loomulikult teeb evangeelium palju selle eesmärgi nimel, aga veel palju enamgi.
Johannese evangeelium on umbes 90% osas unikaalne võrreldes sünoptikutega. Mõnedes kohtades ei lange sündmuste kronoloogia ja/või tegelaste sõnastus kokku sünoptikutega. Ühed on arvamusel, et Johannes lihtsalt ei olnud tuttav sünoptikute töödega, teised aga arvavad, et Johannes erineb neist teadlikult ja eesmärgistatult. Johannes rõhutab enam Jeesuse Judea teenistust ning vähe räägib ta tööst Galileas (millest omakorda räägivad põhjalikult sünoptilised evangeeliumid).
Johannese evangeeliumi sündmustik räägib Jeesuse teenistuse ajal vähemalt kolmest, võimalik et ka neljast paasapühast, samal ajal kui sünoptikud pööravad tähelepanu vaid ühele – viimasele. Sünoptikute sündmustikku järgides võiks arvata, et Jeesus tegutses avalikult vaid ühe aasta, Johannese evangeeliumi tunnistusest on tuletatud järeldus, et see kestis vähemalt 2, aga tõenäoliselt 3,5 aastat.
Johannes räägib meile paljudest asjadest, mida teised evangeeliumid ei räägi. Tema evangeeliumi peetakse mõnikord sümbolistlikuks ja isegi müstiliseks, kuid Johannese omamoodi huvi on just näidata Jeesuse inimlikkust – Jeesus Kristus oli Jumal-Inimene. Tõsi, Johannese sõnastus ja väljenduse stiil on mitmekihiline ja ta kasutab sümboleid, kuid vaevalt selleks, et peita «teksti taha» midagi, mis tavalisele lugejale saladuseks jääb ja «eriti valgustatule» selgeks saab.
Johannes rõhutab eriliselt Isa ja Poja suhet. UT õpetuse üldises valguses ilmneb huvitav mõte, et Jeesuse jumalikud omadused (imed, üleloomulikud teod ja teadmine) tulenesid mitte sellest, et «ta oli Jumal», vaid sellest, et olles saanud täiesti «lihaseks inimeseks» oli Jeesusel unikaalne suhe Isaga.
Enam kui teised evangeeliumid, kõneleb Johannes sellest, miks Jeesus pidi meie pattude eest surema. Johannes räägib Jumala armastusest erilisel viisil, näidates, et just see oli Jeesuse motiiv lunastustööks. See, millest sünoptikud räägivad kui «Jumala riigist» on Johannesel «igavene elu» ja selle tähendus on Isa ja Poja Jeesuse Kristuse tundmine. Johannes rõhutab, et Jumal tegutseb oma ajakava kohaselt. Kord on aeg midagi teha, siis aga jällegi pole. Jeesus ei kiirusta kuhugi ega jää hiljaks, kuigi inimeste arvates võiks ta teisiti tegutseda.
Näib, et Johannes on teinud valiku imedest ja tunnustähtedest õpetuse illustreerimiseks. Igal tunnustähel on eesmärk ja sellele järgneb lühem või pikem õpetusosa. Johannes kirjeldab pikemalt 7 imetegu: Vesi veiniks (2:1-11), sõjapealiku poja tervendamine (4:46-54); halvatu terendamine (5:1-15); viie tuhande toitmine (6:1-14); kõndimine vee peal (6:16-21); pimeda tervekstegemine (9:1-41) ja Laatsaruse ülesäratamine surnuist (11:1-45).
Iseloomulikke jooni lühidalt:
1 – Proloog, Sõna ja Jumala Tall
2 – Esimene imetegu, vesi veiniks
3 – Nikodeemus
4 – Samaaria naine
5 – Betsaida tiigi halvatu
6 – Elu leib
7 – Elav vesi
8 – Abielurikkumiselt tabatud naine
9 – Pimedana sündinud mees
10 – Hea karjane
11 – Laatsarus
13-17 – Ülemise toa jutud
20 – Suur Misjonikäsk
21 – «Toida mu lambaid»
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Alland Parman 2000. Teostus Alland
Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail:
kehra.kogudus@mail.ee