Piiblitund: Mida tähendab - Sa võid saada päästetud?

Mida tähendab-Sa võid saada päästetud

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Õpetuskoosolek, Kehra 7.10.1997

Alland Parman

Kasutatud kirjandus: Millard J. Erickson Christian Theology

Oma piiblitunde järjekorda pannes püüdsin ma järgida teatavat loogikat. Ei ole ju tavaks enne seletada neid asju, mille mõistmiseks on vaja teada muid asju, milleni me pole veel jõudnud. Kõigepealt kõnelesime Jumalast, sest arusaamine Temast paneb aluse meie maailmavaatele. Siis kõnelesime Jumala Sõnast ja Jumala ilmutusest, sest sellel põhineb kõik, mida me Jumalast teame ja usume. Möödunud korral oli kõne all inimene koos oma probleemidega. Nüüd on aeg küsida: kus on lahendus inimese probleemidele.

Me oleme kuulnud, et inimene loodi selleks, et ta võiks armastada, teenida ja ülistada Jumalat. Me oleme ka kuulnud, et inimene ei saa seda teha nii nagu ta peaks - oma vastuhakkamise patu tõttu. Jumal on aga inimest niivõrd armastanud, et on otsustanud siiski taastada inimese olukorra ja suhte Jeesuse Kristuse töö kaudu.

Me oleme jõudnud küsimuseni Jeesusest Kristusest ning Tema lunastustööst. See on kogu kristliku õpetuse keskpunkt. Mõnes mõttes on loomulik, et me ei hakanud oma õppetükkidega pihta keskelt, vaid äärest.

Kristuse töö

See, mida Jeesus Kristus tegi, vajab seletamist. Kui me loeme Uue Testamendi evangeeliume, siis võib saada koguni niisuguse pildi, et Jeesus oli üks tore mees, kes õpetas häid ja õigeid asju ning tegi väga häid ja õigeid tegusid, kuid lõpuks ta kahjuks sai surma. Jeesuse elu, ristusurm ja ülestõusmine surnuist omandavad meie jaoks suurema tähtsuse, kui lihtsalt ajaloolised asjaolud, kui me teame, miks see kõik juhtus, mis juhtus.

Ma loetlen mõned tahud Jeesuse lunastustööst, mis ilmutavad kõik tõde, aga teatud määral.

Jeesus jättis meile eeskuju, millise pühendumisega tuleks suhtuda Jumalasse.
Jeesus näitas meile, kui suur on Jumala Isa armastus meie vastu.
Jeesus näitas meile, kuivõrd tõsine asi on Jumala silmis patt ning kui õiglane on Jumal.
Jeesus võidutses surma ja kurjuse jõudude üle, andes meilegi võimaluse pääseda nende orjusest.
Jeesus maksis surma hinna meie pattude eest.

Miks seda oli vaja?

Me oleme teada saanud, et Jumal on oma olemuselt täiuslik ja püha. See pole nii, et ŤJumal saab ollať, vaid need asjad on osa Tema olemusest. Selle tõttu on Jumal Ťallergilineť igasuguse patu ja vastuhakkamise suhtes, niisugusi asju Jumal enda läheduses lihtsalt ei saa lubada.
Jumala pühadus ja olemus on väljendatud nõudmistes, mida ta ootab ka kogu loodu suhtes. Ta ei saa olla ise püha ja jääda ükskõikseks, kui Tema loomingu hulgas valitseb ebaõiglus ja ülekohus. Jumal on kehtestanud teatavad reeglid ja ühtlasi nõuab, et neist kinni peetaks. Jumala antud piiridest mitte kinnipidamine või küündimatus Jumala antud nõudmiste suhtes toob kaasa oma tagajärjed - eraldatuse Jumalast ja surma.
Inimene on täiesti rikutud. See ei tähenda, et inimeses ei leiduks midagi head või et igaüks oleks nii paha kui vähegi võimalik. Pigem tähendab see, et inimene ei saa ise midagi teha, et oma viletsat olukorda Jumala suhtes parandada.
Religiooni seisukoht on, et inimene püüab ise taas Jumala poole. Inimene teeb midagi (toob ohvri, pühendab end jne), Jumal võtab pakutu vastu ja au saab inimesele. Jeesuse lunastustöö on radikaalselt vastupidine: Jumal teeb midagi - annab oma Poja meie eest surma, inimene võtab selle vastu ja au saab Jumalale.
Me ei ole eraldi õppetükki läbi võtnud Kristuse isikust, kuid üldiselt on kristlaste seas usutav, et Jeesus oli täiesti Jumal ja täiesti inimene ühteaegu. Ta on Jumala ainusündinud Poeg, kes oli olemas enne, kui miski loodi. Ta oli Jumal samapalju kui on Jumal Isa. Kui Ta sai inimeseks, siis see Ťinimeselikkusť lisati selle, mis oli Jumalik. Ükski inimene pole kunagi olnud ega saa jumalikuks nii, nagu Jeesus oli.
Selle illustreerimiseks võiks tuua tuttava näite kuningast. Olgu see üks suurtsugu mees. Oma lossis, ihukaitsjate ja õukonna juuresolekul, kuninglikus rüüs ja ilus ei kahtle keegi, et tema ongi kuningas. Iga ta käsk täidetakse vastuvaidlematult. Kui nüüd kuningas oleks maa osas, kus teda nägupidi ei tunta ning ta ei kannaks oma kuningariideid, siis peetaks teda täiesti tavaliseks meheks. Kas kõik tema käsud täidetaks joostes? Ei, kuigi ta pole seal maapaigas vähem kuningas kui oma lossis. Aidaku see näide mõista, kuidas Jeesus oli Jumal, kuid inimene ühteaegu. Ta polnud vähem Jumal, kui veel taevas olles, ent Ta koges samasuguseid probleeme, ka kuuma ja külma, valu ja nälga ning kiusatusi, nagu iga inimene. Ta sõltus kõiges Isast, Tema tugevus oli Tema osadus Isaga.

Kellel oli seda vaja?

Jumal saatis oma Poja ristile meie pattude eest. Kristus, kes ei olnud patustanud, tehti patuks meie eest (2Kr 5:21). Jeesus ostis meid lahti käsu needusest, saades neetuks meie eest (Gl 3:13). Peetrus tsiteeris ilmselt prohvet Jesajat, kui ta ütles, et Kristus ise kandis meie patud oma ihus ristipuule, et meie pattudele surnult elaksime õigusele (1Pt 2:24). Võib veelgi tuua kirjakohti (1Tm 2:6; 2Kr 5:15; Mt 20:28), mis näitavad, et Kristus suri meie asemel, kandis pattude karistuse sellel kohal, kus oleksime pidanud meie olema.

Kuid miks oli seda vaja? Kas Jumal oma kõikvõimsuses ei saanud asja nii korraldada, et oleks siis võinud niisama patud andeks anda. Mõned on vaielnud selles küsimuses, öeldes, et inimesed ju annavad niisama üksteisele andeks ega nõua mingit Ťohvritť. Siin on see probleem, et mina saan andeks anda vaid neid pattusid, mis on otse minu vastu tehtud. Teine lugu on, kui üks teeb pattu teise vastu ja siis ei saa kolmas isik seal palju teha. Väljaarvatud juhul, kui see kolmas on Jumal. Jumal on teatud mõttes Ťvastutavť selle eest, mis aset leiab siin maailmas ja Ta ei suhtu sellesse ükskõikselt.

Jeesuse ristisurm oli vajalik Jumala enda õigluse nõudmise pärast. Jumal tahab armastuse pärast patust inimest aidata, ent ei saa oma õigluse ja pühaduse pärast Ťlihtsalt silma kinni pigistadať, sest see oleks ebaõiglane. Kas Jumal oli siis õiglane, kui meie pattude eest kannatas tegelikult süütu - Jeesus Kristus, kellel ei olnud pattu? Siin sobib asja seletamiseks taas üks näide.

Kujutage kohtusaali, kus käib kuritöö arutelu. Kohtunik mõistab süüdlasele suure rahatrahvi ning kui ta seda maksta ei suuda, siis vanglakaristuse. Süüdlasel pole seda raha ja ta valmistub halvimaks. Siis võtab kohtunik oma rahakoti ja maksab nimetatud summa. Ta ei tee sellega tühjaks õiglust - nõutud summa on makstud. Süüalune on vaba. Kui Kristus kandis küll süütuna meie patud, siis Ta tegi seda vabatahtlikult, armastusest. Isa ei sundinud Poega ristile minema.

Me mõistame, mida mõtles Paulus, kui ta kirjutas, et te olete kalli hinnaga ostetud (1Kr 6:20). Meie pääste polnud odav, see nõudis Jumala enda vere valamist. Mõnikord on arvatud, et Jumal oli kuidagi sunnitud meid lunastama ja saatana käest vabaks ostma. Kuradi käest vabaks ostmise teooriad on väga vanad, kirikuisade Irenaeuse ja Origenese ajast. Origenes mõistis selle maailma lugu kui ühte kosmilist draamat, kus inimene on teatavatel põhjustel sattunud kuradi meelevalla alla, Jumal aga tahab teda vabaks osta. Kuna Jumala enda seadust mööda pidi patu palk surm olema, siis kurat saab surma kaudu järjest uusi patuseid endale. Nüüd, kui Jumal tahaks kuradit takistada, peaks Ta andma inimeste eest lunaraha - see on oma Poja Jeesuse. Sellisel teoorial on veel palju lisaliine ja lisajäreldusi, kuid see ei sobi Piibli peamise õpetusega Jumalast. Jumal ei tee midagi kellegi ega millegi sunnil. Ta teeb kõike oma loomusest lähtuvalt. Oma armastusest lähtuvalt tahab Ta inimese päästa ja oma pühadusest lähtudes on pattu vaja õiglaselt karistada. Oma armastusest annab Jumal oma Poja surma meie pattude eest.

Sa võid saada päästetud

Mõned kristlased räägivad päästetud saamisest ja päästetud olemisest kui millestki väga lihtsast ja enesestmõistetavast asjast, samal ajal kui teised on üpris ettevaatlikud. Evangeelse õpetuse järgi kuuluvad päästetud saamise juurde sellised asjad nagu pöördumine, pattude andestus, lepitus Jumalaga ja Jumala lapse seisusse võtmine.

Inimeste päästetud saamine algab tegelikult Jumala poolse kutsega, milles antakse teada, et päästetud saamine on võimalik, lepitus Jumalaga ja pattude andestus on kättesaadavaks tehtud, õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus ootavad, et me sinna sisse astuksime. Jumala kutset näeme me Piiblis üldise kutsena kõigile ning erikutsega teatud olukordades teatud inimestele. Üldist kutset kuuleme näiteks Jeesuse suust: ŤTulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ning mina annan teile hingamise!ť (Mt 11:28) Samas näeme Jeesuse tähendamissõnas kuninglikust pulmapeost, et mitte kõik ei võta kutset vastu (Mt 22:14). Jumala erilise kutse näiteid on Piiblis väga palju, nimetagem siin Sakkeuse või Sauluse lugu. Jumala eriline kutse on tegelikult Tema Püha Vaimu töö, mis ilmutab meile meie olukorda ja teeb kuuldud või loetud Jumala sõna elavaks inimese jaoks. ŤÜkski ei või tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa,ť ütleb Jeesus Jh 6:44. Seepärast peaks iga inimene Jumala kutset tõsiselt võtma. Paljud arvavad, et nad võivad tulla Jumala juurde siis, kui neile meeldib. Ülaltoodud kirjakoht lubab arvata, et päris nii see pole.

Jumala kutsele järgnevad pöördumine ja uuestisünd. Üldiselt tundub, et pöördumine, inimesepoolne meeleparanduse ja usu ülesnäitamine on loogiliselt eelnev uuestisündimisele. Leidub aga ka neid, kes ütlevad, et meeleparandus ja usk pole patusele inimesele üldse võimalikud, vaid kõigepealt sünnib inimene uuesti, alles see teeb tema võimeliseks uskuma ja meelt parandama. Kuidas selle täpse järjekorraga kellegi juures parajasti ongi, vaatame meie enne, mis on pöördumine.

Pöördumine tähendab ennekõike ära pöördumist pattudest. Vana Testamendi heaks näiteks on Hesekieli kõne oma rahvale (Hs 18:30-32). Uue Testamendi näiteks pöördumisele kutsumisest olgu Peetruse ütlus Ap 3:19 ŤParandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks!ť Sageli nähakse pöördumises mingit sammu, mida inimene ei võtta ette enne, kui ta asjad tõesti täbarad on. Tegelikult see nii pole ja meie sõnakuulutus ei peaks olema suunatud vaid õnnetutele, kes oma patu tagajärgede või muude eluraskustega kimpus on.

Pöördumise üks tahk on meeleparandus, millel me peaks peatuma pikemalt, kui meil oleks selleks aega. Olgu siin lühidalt öeldud, et meeleparandus on siiras ja jumalakartlik kahjutunne oma pattude pärast, millega kaasneb otsus patt hüljata. Küsimus pole üksnes kahetsuses. Oma valesid tegusid võib kahetseda, sest need on toonud halbu tagajärgi. Meeleparandus on kahetsus seetõttu, et me Jumala Püha Vaimu mõjul mõistame, et meie patud on Jumalale pahameelt põhjustanud ning paljudele inimestele, kes on olnud asjasse segatud, kahju toonud. Tõsine meeleparandus on erakordselt oluline, kui keegi tahab oma osadust Jumalaga taastada ning patust ja selle tagajärgede mõjust vabaneda. Jeesus ütles, et kellele on palju andeks antud, see armastab palju ja kellele on vähe andeks antud, see armastab vähe (Lk 7:47).

Pöördumise teine tahk on usk. Usk on see, millega inimene vastab Jumala tõotustele ning Kristuse tööle. Usul on mitu tahku ja usustki võiks pidada jutlusi. Olulised kolm komponenti usu juures on teadmine, nõusolek ja usaldus. Peame puudutama oma sõnumiga inimese teadmisi, tundeid ja tahet, siis alles näeme, kes inimene usub või mitte.

Uuestisünd on Jumala poolne akt, mis kuulub päästetud saamise juurde. Vastavalt piibellikule arusaamale inimese täielikust rikutusest on nüüd vaja midagi sellega ette võtta. Kui inimene oli vaimulikult surnud, siis on vaja, et ta sünniks uuesti. Sellest räägib Jeesus Nikodeemusega (Jh 3:5-8), andes mõista, et uuestisünd on vaimulik, mitte füüsiline protsess ning see on vältimatu, kui keegi tahab Jumala kuningriiki sisse minna.

Kokkuvõtteks

Me pole kaugeltki Jumala poolt meile pakutud pääste kõiki aspekte ja tagajärgi vaadanud. Ma lihtsalt nimetan asju, millesse ma soovitan teil süveneda. See on nagu isuäratamine selle suhtes, milliseid imelisi asju pidas silmas Jeesus, kui Ta ütles, et Ta on tulnud, et meil oleks elu ja seda ülirohkesti (Jh 10:10). Me peaksime usklikena teadma, mida tähendab see, et päästetutena me oleme üks Kristusega; mida tähendab see, et me oleme õigeks tehtud; mida tähendab see, et me oleme vastu võetud Jumala perekonda; mida tähendab see, et Jumal on tõotanud meid pühitseda; mida tähendab elu Kristuses ja nii edasi.

Olgu kõneldu kokkuvõtteks mõned ülevaatlikud väited:

Inimese loomust ei saa muuta sotsiaalsete reformide ega parema haridusega. See peab saama muudetud kõikvõimsa Jumala üleloomuliku töö läbi.
Uuestisünd on Jumala suveräänne armutöö. Keegi ei saa seda kunstlikult esile kutsuda ega ka mitte takistada.
Kristliku elu alguseks on vajalik, et inimene tunnustab enda patusust ja rikutust Jumala ees ning otsustab pöörduda oma senisest enesekesksest eluviisist Jumala poole. Erinevate inimeste pöördumised võivad olla erinevad, vältimatuteks jäävad aga tõeline meeleparandus ja usk.
Päästev usk saab aru Jumala loomusest ning sellest, mida Jumal on teinud Jeesuses Kristuses meie päästmiseks. Kuid ei piisa vaid faktide mõistmisest ja tunnustamisest, vajalik on aktiivne usaldus selle vastu, mida Jumal on teinud ning enese pühendamine Jumalale.
Tunnete olemasolu või puudumine ei anna tunnistust uuestisündimisest. Vaimulik uuestisünd ilmneb inimese uutes omadustes tähele panna, tajuda ja arvestada vaimulike reaalsustega. Vaimulik uuestisünd ilmneb uues elusuunas, mis nüüd on Jumala poole suunatud, endise iseka elustiili asemel. Vaimulik uuestisünd avaldub ka inimese võimes armastada Jumalat, olla vaimulikus osaduses Temaga ning teiste uuestisündinud inimesetga ning kasvavas võimes alluda Jumalale.
Uuestisünd pole üksnes vaid eesmärk, mida saavutada, see on alles algus. Sellega algab meie igavene elu. Mida põnevat selles on, vaatame edaspidi.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord